Mõisate rajamine algas keskajal, kuid Ida-Virumaad laastanud suured sõjad ja segased ajad on tänaseks hävitanud üle poole mõisaarhitektuurist.
Purtse kindluselamu on Tallinn-Narva maantee äärde rajatud kivilinnustest ainsana restaureeritud ja pälvis 1990.a. eesti parima ehitise tiitli.
Kindluse rajas 1533.a. Jakob von Taube. Juba Põhjasõjas kannatada saanud hoone hävis nõukogude perioodil. Sihvaka vahitorni ja paksude paekiviseintega hoone interjööri ilmestavad raikivist kaminad ja siseportaalid.
Praegu korraldatakse kindluselamus kontserte ja näitusi.
Ontika mõisat on mainitud 17. sajandil, praegune mõisakompleks rajati 19. sajandi teisel poolel.
Eklektikasugemetega peahoone fassaad on tagasihoidlik, sisemust restaureeritakse Ontika arendus-koolituskeskuse tarbeks. Korrastatakse ka kõrvalhooneid.
Saka mõis. Pärast kaotatud vabadussõda läks Saka küla Taani kuninga suurvasalli EILARDUSE kätte ja oletatakse, et temast sai ka alguse tulevane kuulus WRANGELLIDE aadlisuguvõsa.
1527.a.-st kuulub Saka TAUBEDE võimu alla, kellel oli patronaazhõi-
gus Lüganuse ja Jõhvi kiriku üle.
XVI sajandi ürikutes on kirjas Suur- ja Väike-Saka, kusjuures arvatakse, et Väike-Saka näol oli tegemist kunagise vasallmõisaga, mis oli olemas juba enne XVI sajandit.
Keskajal toimunud jagamise käigus liideti Väike-Saka Ontika mõisaga ja Suur-Sakast kujunes XVII sajandi keskel omaette iseseisev mõis, mille omanikuks oli Jürgen LESLIE. Toimus ka jaotumine kihelkondade järgi ja nii kuulus Suur-Saka Lüganuse ja Väike-Saka Jõhvi kihelkonda.
Saka (Sackhof) rüütlimõisa peahoone on suur liigendatud kahekordne
kivihoone selgepiirilises historistlikus stiilis XIX sajandi II poole keskpaiga või mõnevõrra hilisem ehitis, kus on palju elemente laenatud klassitsismilt. Saali aknad ja mitmed muud aknad teistes fassaadises olid kõrgete kaartega kaaraknad, osadel akendel olid eklektilises laadis luugid (eriti saalil).
Hoone pargi küljel oli ka lahtine terrass, mille kõrget põrandat kannavad lameda kaarega soklikorruse kaaristu.
Kõrvalhooneid oli arvukalt, kuid moonutatud ümberehitustega, XIX
sajandi keskpaigast laudad, tuulik XIX sajandi II poolest, XIX sajandi lõpust ait, XIX sajandi algusest valitsejamaja (?), XIX sajandi alguse park jms.
Erilisena on märgitud, et Saka mõisa juurde kuulus ka oma piima- ja juustukoda.
Saka mõisa viimaseks omanikuks oli H. O. von LÖWIS of MENAR, kes
suviti elas Sakal, talvitus aga Maidlas.
Saka mõisa püsimisele on kaasa aidanud ka see, et kaua aega asus
piirtsoonis ja piirvalvurite käsutuses ja see oli üks väheseid mõisaid, mis pääses laastavast hävitustööst. Punaarmee lahkudes jäi järele kena mõisakompleks, mida aga taasiseseisvunud EV ei suutnud heaperemehelikult säilitada.
Mäetaguse mõisat on mainitud 16. sajandil. 19. sajandi alguse pidustuste aegu põlenud mõisasüda sai taastamise käigus klassitsistliku välisilme, sisemus kujundati uusrokokoolikus stiilis. Rikkaliku stukkdekooriga kaunistatud saali ja salongide kõrval on tähelepanuväärne vasakpoolse trepikoja secco-laemaal.
Säilinud on ka kõrvalhooned.
1992.a. alustas Mäetaguse vallavalitsus mõisahoone restaureerimist. Praegu asuvad härrastemaja alumisel korrusel vallavalitsuse tööruumid, teisel korrusel on hea akustikaga kontserdisaal.
Kalvi mõisa ansamblis on esindatud neli sajandit ehituslugu. Tänaseks varemeis vasallilinnust mainiti esmakordselt 15. sajandi lõpul. 18. sajandil ehitati linnuse müüridele härrastemaja, mis põles 1910. Paekaldale rajati uus, tudoristiilis peahoone, mille kirjust interjöörist on säilinud vaid fragmendid.
Kohtla mõisa mainitakse esmakordselt 1419. aastal ja see on vanimaks pidevalt eksisteerinud mõisaks kogu Jõhvi kihelkonnas. Mõis rajati arvatavasti 15.saj. algul selleks, et paremini majandada Lodede ulatuslikke maavaldusi. Pärast nende maade tükeldamist üksikute pärijate vahel tekkisid uued mõisad Kukrusele ja Eredale ning Kohtla kaotas oma esialgse tähtsuse.
Tõenäoliselt rajati mõis Kohtla nimelise väikeküla asemele, mis ulatub tõenäoliselt muinasaega välja. Tegemist võib olla ka kunagise Eesti vanema suurmajapidamise ehk “mõisaga”.
1419-1678.a-l kuulus Kohtla mõisale ainult pool Odrisi külast.
1549.a-l mainitakse Kohtla omanikuna Edise lossi valdajat ja Jõhvi kiriku patrooni Otto Tuuvet. Millal ta mõisa ostis, ei ole täpselt teada.1553.a.-l müüs ta selle edasi Johan Brackelile.
Ühel keskaegsel kaardil kannab Kohtla isegi nime Brakelshof (Brakeli mõis). Jürgen Anthoni Brackel, kes 1678.a.-l mõisale teise poole Odrisi külast tagasi ostis, langes ise hiljem Põhjasõjas. Tema lesk Louise Margaretha asus elama Tartusse, kus abiellus uuesti ja müüs tühjana seisva ning osaliselt panditud maadega mõisa 1728.a-l Carl Gustav Stahlile. 1745.a-l vahetas Stahl Kohtla mõisa Tartumaal asuva Äksi mõisa vastu ja
vahetusega kaasnesid kõik perekonnamõisaga seotud õigused näiteks matusepaik ja loozh Jõhvi kirikus.
Uueks omanikuks saanud Äksi mõisa omanik Conrad Adolf Freytag Loringhaven ei jäänud kohale aga kauaks ja 1750.a-l ostis mõisa talt 13000 riigitaalri eest Otto Magnus Stackelberg.
See oli mõisnik, kes tuli siia 1731.a-l ja hakkas kokku ostma kohalikke mõisaid (1763.a-l ka Ereda) ja tema poeg Magnus juunior sai 1775.a-l tänutäheks aktiivse diplomaatilise tegevuse eest krahvitiitli.
Kuna Stackelbergide ulatuslike valduste peamõis asus Püssis, hakkas Kohtla rahvas teda nüüdsest suupärasemalt kutsuma lihtsalt “Püssi krahviks”.
Edaspidi tuli Kohtlal leppida kõrvalmõisa staatusega, mida omanik heal juhul kord või paar aastas külastas. Stackelbergidele kuulus mõis Eesti Vabariigi maareformini.
1921.a.-l jagati mõisa maad kruntideks ja endise mõisa keskusesse hakkas tasapisi kujunema asula.
Seoses õlitööstuse rajamisega Roodu-Nõmmele 1931.a-l ja põlevkivikaevanduse avamisega 1937.a-l kiirenes asula kasv tunduvalt ja 1945.a. moodustati iseseisev Kohtla alev.
Endine mõisahoone, milles 1933-1941 asus Kohtla kool, põletati 12.augustil 1941.a-l nõukogudelaste poolt nagu ka suurem osa Kohtla-Nõmmest. Mõisa park on vähemasti mingil kujul siiski tänaseni säilinud.
Eriline on ka Maidla mõis, mis on Ida-Virumaa vanim säilinud barokne mõisakompleks.
Veel väärivad tähelepanu klassitsistliku üldilmega Kukruse mõis, mille restaureerimistöid osaliselt teostas samas paiknev firma “Jõhvi Restauraator”,
Aa mõis, mille hooneid kasutab Aa hooldekodu ning endale uut peremeest ootav Saka mõis.
Palmse mõisa kohta on esimesed kirjalikud andmed 1510. aastast. Siis vahetas abtiss Elisabeth Brink mõisa kloostrile lähemal asuva Nabala mõisa vastu.
1673 läks mõis major Gustav Christian von der Pahleni valdusse, kelle järglased elasid siin kuni mõisa võõrandamiseni 1923. aastal.
18. sajandi keskel ehitati rangelt sümmeetriline barokkstiilis Palmse mõisahoone, mille lühikese peakorpuse ette kujundati kahe terrassina paraadtrepp. Hoones on säilinud meie päevini mitmed baroksed kahhelahjud. 19. sajandil laiendati mõisahoonet suure tiibhoonega.
Säilinud ja taastatud on enamus kõrvalhooneid.
Üheaegselt mõisahoone ehitusega planeeriti ka looduslikus stiilis grandioosne park, mis kujunes terve Baltikumi üheks kaunimaks. kaheksateistkümne hektari suurusel maa-alal olid ära kasutatud kõik kõrgendikud, looduslikud veelangused, rändrahnud, millele lisandusid kunstlikud paisud, kaskaad, tiigid, mitmesugused paviljonid.
Sagadi mõisa nimetatakse esmakordselt 1469. aastal. 1687. aastast kuni 1939. aastani kuulus mõis Fockide suguvõsale. Mõisahoone ehitati kohaliku ehitusmeistri Walli poolt 1749-1750. Kõrge murdkelpkatusega, suurte mantelkorstnate, avara vestibüüli ja saaliga hoone oli ümbruskonnas barokkstiili uhkemaid näiteid.
Arhitektuuriliselt oli eriti huvitav barokse katusega kellatorn, mis oli püstitatud Fockide esivanemate mälestuseks.
Ehitise seintes on säilinud plaadid Fockide suguvõsa liikmete nimedega. Mõisahoone koos kellatorni ja teiste säilinud ning ennistatud kõrvalhoonete, sissesõiduhoovi, pargi ja tiikidega moodustab Sagadi mõisa tänapäevalgi suurepärase terviku, mis kuulub kaitse alla.
Piinlikkust tuntakse ennistamata Neeruti mõisa saatuse pärast. Arvatakse, et see pärl on veel pole veel lõplikult kadunud…
Pagari mõis. XIII sajandil oli “Taani Hindamisraamatus” mainitakse ka 5 adramaa suurust Pagari küla (Paccari). Pagari mõis ilmus ajalooallikaisse XVII sajandi teisel poolel ja kuulus sel ajal rittmeister Otto von DELWIGILE.
XVII sajandi 80-tel aastatel mõis redutseeriti – riigimõisad võeti tagasi.
XVIII sajandi keskel omandas Pagari mõisa rüütelkonna peamees maanõunik Otto Magnus von STACKELBERG ja sellele suguvõsale kuulus mõisasüdamik ka Eesti Vabariigi perioodil. 1939.a-l pöördus mõisaomanik tagasi kodumaale Saksamaale.
XIX sajandi alguses koosnes mõisahoonestus s.o. härrastemaja koos
kõrvalhoonetega eranditult puitehitustest. Tootmishoonetest nimetagem viinakõõki, pukktuulikut ja kudumistöökoda. Hoogsam ehitustegevus
algas siin XIX sajandi esimesel poolel, mil rajati mitmeid kivist majandushooneid ja kujundati suur looduslikus stiilis park. Järelklassitsislikus stiilis härrastemaja ehitusaeg langeb arvatavasti XIX sajandi viimasesse veerandisse ja hoone idapoolsele otsafassaadile rajati XIX sajandi lõpul kahekorruseline juurdeehitis, mis hävines II maailmasõja ajal (praegu meenutab seda kohta vundament). Nimetatud hoones asusid teenijate toad ja köök.
1924.a-st paiknes siin ka Pagari kool kuni uue koolimaja valmimiseni 1930.a, mis tegutses veel 12 aastat tagasi Pagari algkoolina. Praegu on siin sees Pagari teabetuba ja raamatukogu. Eelmise aasta remondtööde käigus sai uue ilme raamatukogu ja maja sissekäigud ning verandad.
Härrastemaja praegune veranda on pärit 1950-te aastate kapitaalremondi ajast. Peahoone läänepoolsel otsafassaadil asus Stackelbergide perevapp, praegu meenutab seda kohta tume laik. Härrastemajas elab mitmeid perekondi ja maja on sattunud suurde lagunemisohtu, kuigi tänu uuele katusele on suurele hävinemisele piir pandud. Siiski on siseehitused ja lappimised on rikkunud interjööri ja omaette vaatamisväärsuseks on jäänud vaid malmist keerdtrepp.
Õnneks on ansamblina jäänud püsima mitmeid abihooneid, krohvitud seintega paekivist tõllakuur, kelder, maakivist aednikumaja (sellest on kahjuks peale hiljutist tulekahju ainult seinad püsti), krohvitud seintega viljakuivati, paekivist ja maakivist müüridega karjalaudad, mis veel hiljuti leidsid kasutamist, puidust koolimaja (praegune kohaliku elu keskpunkt oma teabetoa ja raamatukoguga).
Mõisaansamblist eemal, kõrgel künkal asub hollandi tüüpi tuuleveski, mille katusel olev tuulelipp kannab aastaarvu 1899. Tuuleveski enda sisustus on hävinenud, kuigi seina ääres on näha sisustuse metallelemente ja agregaate. Omamoodi sümboliks on ka mõisapark, kus asub taasavatud mälestuskivi Pagari lahingu (16.01.1919.) mälestuseks Vabadussõjas ja taastatav piirdemüür.
Loodame siiski, et endine Pagari mõis räägib endast jälle, sest klassitsistlikke puitmõisahooneid on Eestis väga vähe säilinud.
Uudised
VE: Virumaa mõisad
Mõisate rajamine algas keskajal, kuid Ida-Virumaad laastanud suured sõjad ja segased ajad on tänaseks hävitanud üle poole mõisaarhitektuurist.
Kindluse rajas 1533.a. Jakob von Taube. Juba Põhjasõjas kannatada saanud hoone hävis nõukogude perioodil. Sihvaka vahitorni ja paksude paekiviseintega hoone interjööri ilmestavad raikivist kaminad ja siseportaalid.
Praegu korraldatakse kindluselamus kontserte ja näitusi.
Ontika mõisat on mainitud 17. sajandil, praegune mõisakompleks rajati 19. sajandi teisel poolel.
Eklektikasugemetega peahoone fassaad on tagasihoidlik, sisemust restaureeritakse Ontika arendus-koolituskeskuse tarbeks. Korrastatakse ka kõrvalhooneid.
Saka mõis. Pärast kaotatud vabadussõda läks Saka küla Taani kuninga suurvasalli EILARDUSE kätte ja oletatakse, et temast sai ka alguse tulevane kuulus WRANGELLIDE aadlisuguvõsa.
1527.a.-st kuulub Saka TAUBEDE võimu alla, kellel oli patronaazhõi-
gus Lüganuse ja Jõhvi kiriku üle.
XVI sajandi ürikutes on kirjas Suur- ja Väike-Saka, kusjuures arvatakse, et Väike-Saka näol oli tegemist kunagise vasallmõisaga, mis oli olemas juba enne XVI sajandit.
Keskajal toimunud jagamise käigus liideti Väike-Saka Ontika mõisaga ja Suur-Sakast kujunes XVII sajandi keskel omaette iseseisev mõis, mille omanikuks oli Jürgen LESLIE. Toimus ka jaotumine kihelkondade järgi ja nii kuulus Suur-Saka Lüganuse ja Väike-Saka Jõhvi kihelkonda.
Saka (Sackhof) rüütlimõisa peahoone on suur liigendatud kahekordne
kivihoone selgepiirilises historistlikus stiilis XIX sajandi II poole keskpaiga või mõnevõrra hilisem ehitis, kus on palju elemente laenatud klassitsismilt. Saali aknad ja mitmed muud aknad teistes fassaadises olid kõrgete kaartega kaaraknad, osadel akendel olid eklektilises laadis luugid (eriti saalil).
Hoone pargi küljel oli ka lahtine terrass, mille kõrget põrandat kannavad lameda kaarega soklikorruse kaaristu.
Kõrvalhooneid oli arvukalt, kuid moonutatud ümberehitustega, XIX
sajandi keskpaigast laudad, tuulik XIX sajandi II poolest, XIX sajandi lõpust ait, XIX sajandi algusest valitsejamaja (?), XIX sajandi alguse park jms.
Erilisena on märgitud, et Saka mõisa juurde kuulus ka oma piima- ja juustukoda.
Saka mõisa viimaseks omanikuks oli H. O. von LÖWIS of MENAR, kes
suviti elas Sakal, talvitus aga Maidlas.
Saka mõisa püsimisele on kaasa aidanud ka see, et kaua aega asus
piirtsoonis ja piirvalvurite käsutuses ja see oli üks väheseid mõisaid, mis pääses laastavast hävitustööst. Punaarmee lahkudes jäi järele kena mõisakompleks, mida aga taasiseseisvunud EV ei suutnud heaperemehelikult säilitada.
Mäetaguse mõisat on mainitud 16. sajandil. 19. sajandi alguse pidustuste aegu põlenud mõisasüda sai taastamise käigus klassitsistliku välisilme, sisemus kujundati uusrokokoolikus stiilis. Rikkaliku stukkdekooriga kaunistatud saali ja salongide kõrval on tähelepanuväärne vasakpoolse trepikoja secco-laemaal.
Säilinud on ka kõrvalhooned.
1992.a. alustas Mäetaguse vallavalitsus mõisahoone restaureerimist. Praegu asuvad härrastemaja alumisel korrusel vallavalitsuse tööruumid, teisel korrusel on hea akustikaga kontserdisaal.
Kalvi mõisa ansamblis on esindatud neli sajandit ehituslugu. Tänaseks varemeis vasallilinnust mainiti esmakordselt 15. sajandi lõpul. 18. sajandil ehitati linnuse müüridele härrastemaja, mis põles 1910. Paekaldale rajati uus, tudoristiilis peahoone, mille kirjust interjöörist on säilinud vaid fragmendid.
Kohtla mõisa mainitakse esmakordselt 1419. aastal ja see on vanimaks pidevalt eksisteerinud mõisaks kogu Jõhvi kihelkonnas. Mõis rajati arvatavasti 15.saj. algul selleks, et paremini majandada Lodede ulatuslikke maavaldusi. Pärast nende maade tükeldamist üksikute pärijate vahel tekkisid uued mõisad Kukrusele ja Eredale ning Kohtla kaotas oma esialgse tähtsuse.
Tõenäoliselt rajati mõis Kohtla nimelise väikeküla asemele, mis ulatub tõenäoliselt muinasaega välja. Tegemist võib olla ka kunagise Eesti vanema suurmajapidamise ehk “mõisaga”.
1419-1678.a-l kuulus Kohtla mõisale ainult pool Odrisi külast.
1549.a-l mainitakse Kohtla omanikuna Edise lossi valdajat ja Jõhvi kiriku patrooni Otto Tuuvet. Millal ta mõisa ostis, ei ole täpselt teada.1553.a.-l müüs ta selle edasi Johan Brackelile.
Ühel keskaegsel kaardil kannab Kohtla isegi nime Brakelshof (Brakeli mõis). Jürgen Anthoni Brackel, kes 1678.a.-l mõisale teise poole Odrisi külast tagasi ostis, langes ise hiljem Põhjasõjas. Tema lesk Louise Margaretha asus elama Tartusse, kus abiellus uuesti ja müüs tühjana seisva ning osaliselt panditud maadega mõisa 1728.a-l Carl Gustav Stahlile. 1745.a-l vahetas Stahl Kohtla mõisa Tartumaal asuva Äksi mõisa vastu ja
vahetusega kaasnesid kõik perekonnamõisaga seotud õigused näiteks matusepaik ja loozh Jõhvi kirikus.
Uueks omanikuks saanud Äksi mõisa omanik Conrad Adolf Freytag Loringhaven ei jäänud kohale aga kauaks ja 1750.a-l ostis mõisa talt 13000 riigitaalri eest Otto Magnus Stackelberg.
See oli mõisnik, kes tuli siia 1731.a-l ja hakkas kokku ostma kohalikke mõisaid (1763.a-l ka Ereda) ja tema poeg Magnus juunior sai 1775.a-l tänutäheks aktiivse diplomaatilise tegevuse eest krahvitiitli.
Kuna Stackelbergide ulatuslike valduste peamõis asus Püssis, hakkas Kohtla rahvas teda nüüdsest suupärasemalt kutsuma lihtsalt “Püssi krahviks”.
Edaspidi tuli Kohtlal leppida kõrvalmõisa staatusega, mida omanik heal juhul kord või paar aastas külastas. Stackelbergidele kuulus mõis Eesti Vabariigi maareformini.
1921.a.-l jagati mõisa maad kruntideks ja endise mõisa keskusesse hakkas tasapisi kujunema asula.
Seoses õlitööstuse rajamisega Roodu-Nõmmele 1931.a-l ja põlevkivikaevanduse avamisega 1937.a-l kiirenes asula kasv tunduvalt ja 1945.a. moodustati iseseisev Kohtla alev.
Endine mõisahoone, milles 1933-1941 asus Kohtla kool, põletati 12.augustil 1941.a-l nõukogudelaste poolt nagu ka suurem osa Kohtla-Nõmmest. Mõisa park on vähemasti mingil kujul siiski tänaseni säilinud.
Eriline on ka Maidla mõis, mis on Ida-Virumaa vanim säilinud barokne mõisakompleks.
Veel väärivad tähelepanu klassitsistliku üldilmega Kukruse mõis, mille restaureerimistöid osaliselt teostas samas paiknev firma “Jõhvi Restauraator”,
Aa mõis, mille hooneid kasutab Aa hooldekodu ning endale uut peremeest ootav Saka mõis.
Palmse mõisa kohta on esimesed kirjalikud andmed 1510. aastast. Siis vahetas abtiss Elisabeth Brink mõisa kloostrile lähemal asuva Nabala mõisa vastu.
1673 läks mõis major Gustav Christian von der Pahleni valdusse, kelle järglased elasid siin kuni mõisa võõrandamiseni 1923. aastal.
18. sajandi keskel ehitati rangelt sümmeetriline barokkstiilis Palmse mõisahoone, mille lühikese peakorpuse ette kujundati kahe terrassina paraadtrepp. Hoones on säilinud meie päevini mitmed baroksed kahhelahjud. 19. sajandil laiendati mõisahoonet suure tiibhoonega.
Säilinud ja taastatud on enamus kõrvalhooneid.
Üheaegselt mõisahoone ehitusega planeeriti ka looduslikus stiilis grandioosne park, mis kujunes terve Baltikumi üheks kaunimaks. kaheksateistkümne hektari suurusel maa-alal olid ära kasutatud kõik kõrgendikud, looduslikud veelangused, rändrahnud, millele lisandusid kunstlikud paisud, kaskaad, tiigid, mitmesugused paviljonid.
Sagadi mõisa nimetatakse esmakordselt 1469. aastal. 1687. aastast kuni 1939. aastani kuulus mõis Fockide suguvõsale. Mõisahoone ehitati kohaliku ehitusmeistri Walli poolt 1749-1750. Kõrge murdkelpkatusega, suurte mantelkorstnate, avara vestibüüli ja saaliga hoone oli ümbruskonnas barokkstiili uhkemaid näiteid.
Arhitektuuriliselt oli eriti huvitav barokse katusega kellatorn, mis oli püstitatud Fockide esivanemate mälestuseks.
Ehitise seintes on säilinud plaadid Fockide suguvõsa liikmete nimedega. Mõisahoone koos kellatorni ja teiste säilinud ning ennistatud kõrvalhoonete, sissesõiduhoovi, pargi ja tiikidega moodustab Sagadi mõisa tänapäevalgi suurepärase terviku, mis kuulub kaitse alla.
Piinlikkust tuntakse ennistamata Neeruti mõisa saatuse pärast. Arvatakse, et see pärl on veel pole veel lõplikult kadunud…
Pagari mõis. XIII sajandil oli “Taani Hindamisraamatus” mainitakse ka 5 adramaa suurust Pagari küla (Paccari). Pagari mõis ilmus ajalooallikaisse XVII sajandi teisel poolel ja kuulus sel ajal rittmeister Otto von DELWIGILE.
XVII sajandi 80-tel aastatel mõis redutseeriti – riigimõisad võeti tagasi.
XVIII sajandi keskel omandas Pagari mõisa rüütelkonna peamees maanõunik Otto Magnus von STACKELBERG ja sellele suguvõsale kuulus mõisasüdamik ka Eesti Vabariigi perioodil. 1939.a-l pöördus mõisaomanik tagasi kodumaale Saksamaale.
XIX sajandi alguses koosnes mõisahoonestus s.o. härrastemaja koos
kõrvalhoonetega eranditult puitehitustest. Tootmishoonetest nimetagem viinakõõki, pukktuulikut ja kudumistöökoda. Hoogsam ehitustegevus
algas siin XIX sajandi esimesel poolel, mil rajati mitmeid kivist majandushooneid ja kujundati suur looduslikus stiilis park. Järelklassitsislikus stiilis härrastemaja ehitusaeg langeb arvatavasti XIX sajandi viimasesse veerandisse ja hoone idapoolsele otsafassaadile rajati XIX sajandi lõpul kahekorruseline juurdeehitis, mis hävines II maailmasõja ajal (praegu meenutab seda kohta vundament). Nimetatud hoones asusid teenijate toad ja köök.
1924.a-st paiknes siin ka Pagari kool kuni uue koolimaja valmimiseni 1930.a, mis tegutses veel 12 aastat tagasi Pagari algkoolina. Praegu on siin sees Pagari teabetuba ja raamatukogu. Eelmise aasta remondtööde käigus sai uue ilme raamatukogu ja maja sissekäigud ning verandad.
Härrastemaja praegune veranda on pärit 1950-te aastate kapitaalremondi ajast. Peahoone läänepoolsel otsafassaadil asus Stackelbergide perevapp, praegu meenutab seda kohta tume laik. Härrastemajas elab mitmeid perekondi ja maja on sattunud suurde lagunemisohtu, kuigi tänu uuele katusele on suurele hävinemisele piir pandud. Siiski on siseehitused ja lappimised on rikkunud interjööri ja omaette vaatamisväärsuseks on jäänud vaid malmist keerdtrepp.
Õnneks on ansamblina jäänud püsima mitmeid abihooneid, krohvitud seintega paekivist tõllakuur, kelder, maakivist aednikumaja (sellest on kahjuks peale hiljutist tulekahju ainult seinad püsti), krohvitud seintega viljakuivati, paekivist ja maakivist müüridega karjalaudad, mis veel hiljuti leidsid kasutamist, puidust koolimaja (praegune kohaliku elu keskpunkt oma teabetoa ja raamatukoguga).
Mõisaansamblist eemal, kõrgel künkal asub hollandi tüüpi tuuleveski, mille katusel olev tuulelipp kannab aastaarvu 1899. Tuuleveski enda sisustus on hävinenud, kuigi seina ääres on näha sisustuse metallelemente ja agregaate. Omamoodi sümboliks on ka mõisapark, kus asub taasavatud mälestuskivi Pagari lahingu (16.01.1919.) mälestuseks Vabadussõjas ja taastatav piirdemüür.
Loodame siiski, et endine Pagari mõis räägib endast jälle, sest klassitsistlikke puitmõisahooneid on Eestis väga vähe säilinud.