XIII sajandil oli Kirde-Eesti küllaltki tihedasti asustatud ja “Taani Hindamisraamatus” loetletakse hulganisti Jõhvi kihelkonna külasid, mille suurus kõigub 4 adramaast 25 adramaani. Nende seas mainitakse ka 5 adramaa suurust Pagari küla (Paccari).
Pagari mõis ilmus ajalooallikaisse XVII sajandi teisel poolel ja kuulus sel ajal rittmeister Otto von DELWIGILE.
XVII sajandi 80-tel aastatel mõis redutseeriti – riigimõisad võeti tagasi.
XVIII sajandi keskel omandas Pagari mõisa rüütelkonna peamees maanõunik Otto Magnus von STACKELBERG ja sellele suguvõsale kuulus mõisasüdamik ka Eesti Vabariigi perioodil. 1939.a-l pöördus mõisaomanik tagasi kodumaale Saksamaale.
XIX sajandi alguses koosnes mõisahoonestus s.o. härrastemaja koos
kõrvalhoonetega eranditult puitehitustest. Tootmishoonetest nimetagem viinakõõki, pukktuulikut ja kudumistöökoda. Hoogsam ehitustegevus
algas siin XIX sajandi esimesel poolel, mil rajati mitmeid kivist majandushooneid ja kujundati suur looduslikus stiilis park. Järelklassitsislikus stiilis härrastemaja ehitusaeg langeb arvatavasti XIX sajandi viimasesse veerandisse ja hoone idapoolsele otsafassaadile rajati XIX sajandi lõpul kahekorruseline juurdeehitis, mis hävines II maailmasõja ajal (praegu meenutab seda kohta vundament). Nimetatud hoones asusid teenijate toad ja köök.
1924.a-st paiknes siin ka Pagari kool kuni uue koolimaja valmimiseni 1930.a, mis tegutses veel 12 aastat tagasi Pagari algkoolina. Praegu on siin sees Pagari teabetuba ja raamatukogu. Eelmise aasta remondtööde käigus sai uue ilme raamatukogu ja maja sissekäigud ning verandad.
Härrastemaja praegune veranda on pärit 1950-te aastate kapitaalremondi ajast. Peahoone läänepoolsel otsafassaadil asus Stackelbergide perevapp, praegu meenutab seda kohta tume laik. Härrastemajas elab mitmeid perekondi ja maja on sattunud suurde lagunemisohtu, kuigi tänu uuele katusele on suurele hävinemisele piir pandud. Siiski on siseehitused ja lappimised on rikkunud interjööri ja omaette vaatamisväärsuseks on jäänud vaid malmist keerdtrepp.
Õnneks on ansamblina jäänud püsima mitmeid abihooneid, krohvitud seintega paekivist tõllakuur, kelder, maakivist aednikumaja (sellest on kahjuks peale hiljutist tulekahju ainult seinad püsti), krohvitud seintega viljakuivati, paekivist ja maakivist müüridega karjalaudad, mis veel hiljuti leidsid kasutamist, puidust koolimaja (praegune kohaliku elu keskpunkt oma teabetoa ja raamatukoguga).
Mõisaansamblist eemal, kõrgel künkal asub hollandi tüüpi tuuleveski, mille katusel olev tuulelipp kannab aastaarvu 1899. Tuuleveski enda sisustus on hävinenud, kuigi seina ääres on näha sisustuse metallelemente ja agregaate. Omamoodi sümboliks on ka mõisapark, kus asub taasavatud mälestuskivi Pagari lahingu (16.01.1919.) mälestuseks Vabadussõjas ja taastatav piirdemüür.
Kahju, et praegusel ajal on maamajandus läinud allakäigu teed ning aidanud kaasa Pagari mõisa abihoonete tühjaksjäämisele. Kindlasti on ka oma
mure selles, et paljud hooned anti erastamise käigus inimeste kätte, kes ei ole suutnud seda korras hoida (see on ka mõistetav, sest uue vabariigi sünniga muutusid nii majanduslikud olud kui ka majanduspoliitika ja endised plaanid jäid teostamata).
Loodan siiski, et varsti tulevad ka siia uued tuuled ja endine Pagari mõis räägib endast jälle, sest klassitsistlikke puitmõisahooneid on Eestis väga
vähe säilinud.
Arthur Ruusmaa, kasutatud muuseumi ja muinsuskaitse arhiivi materjale.
Lisaks on teel foto Pagari mõisa tagafassaadist 1909a.-l.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Pagari mõis
XIII sajandil oli Kirde-Eesti küllaltki tihedasti asustatud ja “Taani Hindamisraamatus” loetletakse hulganisti Jõhvi kihelkonna külasid, mille suurus kõigub 4 adramaast 25 adramaani. Nende seas mainitakse ka 5 adramaa suurust Pagari küla (Paccari).
Pagari mõis ilmus ajalooallikaisse XVII sajandi teisel poolel ja kuulus sel ajal rittmeister Otto von DELWIGILE.
XVII sajandi 80-tel aastatel mõis redutseeriti – riigimõisad võeti tagasi.
XVIII sajandi keskel omandas Pagari mõisa rüütelkonna peamees maanõunik Otto Magnus von STACKELBERG ja sellele suguvõsale kuulus mõisasüdamik ka Eesti Vabariigi perioodil. 1939.a-l pöördus mõisaomanik tagasi kodumaale Saksamaale.
XIX sajandi alguses koosnes mõisahoonestus s.o. härrastemaja koos
kõrvalhoonetega eranditult puitehitustest. Tootmishoonetest nimetagem viinakõõki, pukktuulikut ja kudumistöökoda. Hoogsam ehitustegevus
algas siin XIX sajandi esimesel poolel, mil rajati mitmeid kivist majandushooneid ja kujundati suur looduslikus stiilis park. Järelklassitsislikus stiilis härrastemaja ehitusaeg langeb arvatavasti XIX sajandi viimasesse veerandisse ja hoone idapoolsele otsafassaadile rajati XIX sajandi lõpul kahekorruseline juurdeehitis, mis hävines II maailmasõja ajal (praegu meenutab seda kohta vundament). Nimetatud hoones asusid teenijate toad ja köök.
1924.a-st paiknes siin ka Pagari kool kuni uue koolimaja valmimiseni 1930.a, mis tegutses veel 12 aastat tagasi Pagari algkoolina. Praegu on siin sees Pagari teabetuba ja raamatukogu. Eelmise aasta remondtööde käigus sai uue ilme raamatukogu ja maja sissekäigud ning verandad.
Härrastemaja praegune veranda on pärit 1950-te aastate kapitaalremondi ajast. Peahoone läänepoolsel otsafassaadil asus Stackelbergide perevapp, praegu meenutab seda kohta tume laik. Härrastemajas elab mitmeid perekondi ja maja on sattunud suurde lagunemisohtu, kuigi tänu uuele katusele on suurele hävinemisele piir pandud. Siiski on siseehitused ja lappimised on rikkunud interjööri ja omaette vaatamisväärsuseks on jäänud vaid malmist keerdtrepp.
Õnneks on ansamblina jäänud püsima mitmeid abihooneid, krohvitud seintega paekivist tõllakuur, kelder, maakivist aednikumaja (sellest on kahjuks peale hiljutist tulekahju ainult seinad püsti), krohvitud seintega viljakuivati, paekivist ja maakivist müüridega karjalaudad, mis veel hiljuti leidsid kasutamist, puidust koolimaja (praegune kohaliku elu keskpunkt oma teabetoa ja raamatukoguga).
Mõisaansamblist eemal, kõrgel künkal asub hollandi tüüpi tuuleveski, mille katusel olev tuulelipp kannab aastaarvu 1899. Tuuleveski enda sisustus on hävinenud, kuigi seina ääres on näha sisustuse metallelemente ja agregaate. Omamoodi sümboliks on ka mõisapark, kus asub taasavatud mälestuskivi Pagari lahingu (16.01.1919.) mälestuseks Vabadussõjas ja taastatav piirdemüür.
Kahju, et praegusel ajal on maamajandus läinud allakäigu teed ning aidanud kaasa Pagari mõisa abihoonete tühjaksjäämisele. Kindlasti on ka oma
mure selles, et paljud hooned anti erastamise käigus inimeste kätte, kes ei ole suutnud seda korras hoida (see on ka mõistetav, sest uue vabariigi sünniga muutusid nii majanduslikud olud kui ka majanduspoliitika ja endised plaanid jäid teostamata).
Loodan siiski, et varsti tulevad ka siia uued tuuled ja endine Pagari mõis räägib endast jälle, sest klassitsistlikke puitmõisahooneid on Eestis väga
vähe säilinud.
Arthur Ruusmaa, kasutatud muuseumi ja muinsuskaitse arhiivi materjale.
Lisaks on teel foto Pagari mõisa tagafassaadist 1909a.-l.