Estonia kaevanduse ehitaja ja hilisem direktor, AS Eesti Põlevkivi peadirektor, spordi- ja naljamees, kaevurite jalgpalli patroon.
Eesti Põlevkivi tükeldamise äge vastane.
Kõigi poolt kuulutatud pensionilemineku asemel otsustas mees ennast näidata ka nooremale põlvkonnale.
Oli augustiputšijärgse Kohtla-Järve linnavolikogu esimees.
Jõhvi linna aukodanik aastast 2002.
Avo Blankin
xxx
Öeldi, et kao ära, ja kogu lugu…
Kui 21. oktoobril 75aastaseks saav Väino Viilup poisike oli, tahtis ta sõjaväelaseks või põllumeheks saada. Ent poisieast vaevalt välja jõudnud, kamandas ta juba 26aastaselt põlevkivikaevandust. Kuus aastat hiljem aga istus juba Eesti Põlevkivi juhi toolis. Suurettevõtte juhina pole Viilup isegi ministritest rääkides oma otsekohesust viisakuse loori taha peitnud. Väljendite “vähene kompetentsus” või “ebaõiglus” asemel on ta ikka eelistanud kasutada maalähedast “lollust” ja “sigadust”. Viilupit on sedavõrd kardetud, et isegi tema pensionile saatmine korraldati mõni aasta tagasi vaikselt ja varjatult.
Olete viimasel ajal tagasi tõmbunud, teist pole enam eriti midagi kuulda ega näha. Kas väsimus on teid lõpuks murdnud?
Kui ikka viiskümmend aastat on tööd teha vehitud, ega siis enam taha ka.
Pärast Eesti Põlevkivist lahkumist mõni aasta tagasi tekkisid teil tervisega probleemid. Kas see mõjus psüühiliselt nii raskelt, et hakkas tervisele?
Tervisega oli tõesti probleeme. Seda oli varemgi paaril korral juhtunud. Arstid ei osanud õiget diagnoosi ka panna, sest kõik näitajad olid kombes. Aga nüüd on mul jälle väga hea olla.
Olete olnud kõva sporditegija, kas nüüd on sellel kriips peal?
Ei, sportimisele pole ma selga pööranud. Hommikuti teen ilmast olenemata poolteist tundi sörki, võimlen, üle päeva käin Toilas ujumas. Talvel suusatan peaaegu iga päev.
Paar aastat tagasi, kui Eesti Põlevkivi juhiks sai Mati Jostov, jättis ta teid nõunikuks. Kas ta kartis vanale põlevkivikuningale otsekohe ust näidata?
Seda peaks Jostovilt küsima. Mul on raske öelda, mida ta mõtles.
Mis töö see sisuliselt oli?
Praktiliselt polnud seal mingit tööd. Üks või kaks korda ta mind kusagile saatis ja mõnikord küsis ka, mida ma asjast arvan.
Siis läksite kuidagi vaikselt pensionile. Kas teid saadeti ikka väärikalt ära?
Ei olnud seal mingit väärikust. Öeldi, et kao ära, ja kogu lugu. Väärikusest oldi väga kaugel. Nagu praegugi, kui vaatan, et endised kaevanduse direktorid ja peainsenerid surevad, aga ajalehte ei panda kaastundeavaldusi ega aidata ka kuidagi. Valus on seda vaadata.
Kas teil on valus vaadata ka seda, mis praegu üldse Eesti Põlevkivis toimub, või on see kõik loomulik ja loogiline?
Inimestest on kahju. Olgugi, et mind selle eest materdati, et töötajaid on palju, kuid minu põhimõte oli ikkagi neid inimesi leival hoida. Muidugi oli meilgi kaevanduste sulgemise plaan – samas järjekorras, nagu tegi uus juhtkond. Me oleks seda juba mitu aastat varem pensionäride arvelt alustanud ja see oleks valutumalt läinud. Aga siis oli ju majandusminister see kuulus Pärnoja. See ei jaganud absoluutselt mitte midagi ega lasknud seda teha. Arvas, et see on meie suur kapriis, ning ütles, et kui seda teete, siis võtan töölt maha.
Teie elasite üle mitu majandusministrit, paljusid neist julgesite avalikult materdada. Kas nende seas mõni asjalik ka oli?
Oi, ministreid oli palju, kõikide nimesidki ei mäleta.
Asjalik mees oli Arvi Hamburg, algul ministri asetäitja, hiljem asekantsler. Temaga me ajasimegi kõiki asju. Arvo Niitenberg oli ka ministrina küllaltki asjalik. Aga temal väliseestlasena oli verre jäänud see pidev “teie” ja “meie”. Et tema oli “meie” ja meie olime “teie”.
Niitenbergiga oli üks suur nali ka. Tema kuulis kusagilt, et Eesti Põlevkivis mängivad juhid kõvasti võrkpalli. Küsis, kas teda ka mängima võetakse. Ütlesin, et tulgu muidugi, helistagu ainult ette. Ükskord helistaski. No meie lasime väikesed õlled tuua, kui ta tuli, panime riided selga. Kui ta palliplatsile sai, jäi mulje, nagu poleks ta eluilmaski palli näinud. Hüppas ainult siia-sinna. Lõpuks ütles: “Kurat, ma ajasin ikka segamini. Ma ei mänginud vanasti mitte võrkpalli, vaid jäähokit.” Kuidas võis sellist asja segamini ajada, sellest ma küll aru ei saa!” (naerab)
See on küll hea lugu, kuid ka Viilupist räägitakse väga palju igasugu vahvaid lugusid…
Neid on tõesti palju, eks mõni üksik vastab neist tõele ka.
Aga kas on mõni naljakas lugu, mis on Viilupiga tõesti sündinud?
Ükskord kaevurite päeval olin Tallinnas ja andsin selle päeva puhul raadios intervjuu. Kui Tallinnast tagasi sõitma hakkasin, tõstsid Maardu lähedal seisnud kaks ilusat neiukest käed püsti. Ma võtsin nad peale. Siis teatati raadiost, et nüüd hakkab rääkima Eesti Põlevkivi peadirektor Väino Viilup. Oh sa jumal, kus nemad hakkasid siis kiitlema. Üks ütles, et Viilup on tema suur sõber, teine vastu, et Viilup on tema sõber ja armuke. Küll nad seletasid. Kui ma siis püüdsin vahele segada, et mina olengi Viilup, siis nad ütlesid, et mängin lolli.
Teist sai 26aastaselt 4. kaevanduse direktor ja 32aastaselt olite juba Eesti Põlevkivi peadirektor. Kellele pidite toona pugema või altkäemaksu andma, et nii noorelt sellist karjääri teha?
Kui me siia tulime, olime me esimene suurem lend koolitatud mäespetsialiste. Esialgu saadeti meid Venemaale Tuulasse, aga sealt punnisime me igaüks oma teed pidi siia tagasi. Saime siia tööle. Insenere oli siin tollal vähe ning need Venemaalt tulnud insenerid, kes olid, ei teinud ka õieti tööd, rohkem jõid ja tegid hetketöid, mõtlemata sellele, mis homme saab. Mina läksin 8. kaevandusse, kus mulle anti üks jaoskond. Panin selle nagu kellavärgi käima ning see sai parimaks jaoskonnaks. Seejärel viidi mind üle teise jaoskonda, mis kõrval vireles, panin ka selle käima. Siis sain juba peainseneri asetäitjaks. Nii et kes ikka tol ajal tööd tegid, need tõusid ametiredelil.
Muidugi oli ka parteiline nõue, et kui parteisse ei astu, võid oma kondid siit ära korjata.
Nõukogude ajal pidi ju suurte ülemuste ees kogu aeg lipitsema ja neile meele järele olema, et oma ettevõttele võimalikult häid tingimusi saada. Kelle ees ja kui sageli teie pidite omal ajal lipitsema?
Mina ei lipitsenud kellegi ees, ütlesin väga julgelt tõtt näkku.
Tohoh, siis anti ju kohe jalaga!
Kui sa ikka ütlesid seda, mis tõsi, siis ega see nii lihtne olnud. Mäletan, et rahvamajanduse nõukogu esimees Veimer pidi tihtipeale Moskvas käima ja tal oli lubatud kedagi endaga kaasa võtta. Alati olin mina see, kelle ta kaasa võttis. See oli nagu aamen kirikus.
Tänu temale käisin ma isegi Kossõgini juures (kunagine Nõukogude Liidu ministrite nõukogu esimees ehk peaminister – E. K.). Sellega seoses võin rääkida ühe huvitava loo. Tellisime suure sammuva ekskavaatori – üks meil juba oli, siis tellisime teise. Aga neid valmistati Nõukogude Liidu peale ainult neli tükki, kuid tahtjaid oli palju. Me koostasime kirja, mis läks Käbini (Johannes Käbin oli Eesti kompartei juht – E. K.) allkirjaga Kossõginile. Läksime siis Kossõgini juurde. Ta tahtis teada, millega me nii suurt vajadust põhjendame. Veimer siis ütles, et tal on kaasas noor insener Viilup, ning küsis Kossõginilt, kas too lubab, et ta räägib. Hakkasingi siis rääkima, aga Kossõgin katkestas ja ütles, et te tahate kole pikalt rääkida, seda pole vaja – ta esitab ainult ühe küsimuse.
Küsis siis, kas ma tean, kui palju neid ekskavaatoreid üldse toodetakse. Mina vastu, et neli tükki. Siis ta küsis, kas ma tean, kui palju on soovijaid. Ütlesin, et ei tea, kuid arvan, et palju. Kossõgin ütles, et 15, ja hakkas ette lugema: maagikaevandused, ehitusmaterjalide ja värviliste metallide tööstus, sotsmaad, Hiina jne. Ta kutsus mind lähemale, andis paberi ja ütles, et jagagu ma need ekskavaatorid siis ära. Mina kirjutasin: üks söetööstusele, teine maagikaevandustele, kolmas sotsmaale ja neljas Eesti Põlevkivile. Ta ütles, et tubli, väga tark poiss oled. Ühesõnaga irvitas minu kulul. Aga siis ütles ta tollasele plaanikomitee esimehele, et pangu too kirja, et üks masin läheks Eesti Põlevkivile, nagu see noormees siin jagas. Mõtlesin, et see on üks tühi naljategemine ja meie lollitamine. Aasta möödudes aga tuli Moskvast teade, et Eesti Põlevkivile on eraldatud üks sammuv ekskavaator. Nii et vahel juhtub tõesti imesid.
Pärast Eesti taasiseseisvumist saite teist korda Eesti Põlevkivi peadirektoriks ja Kohtla-Järve volikogu esimeheks. Tookord ütlesite, et üks põhieesmärke on Kohtla-Järve võimumajas punaste pesa laiali lüüa ja seal korralik linnavõim luua. Kas see õnnestus ja kui raske see oli?
Osaliselt see õnnestus ja osaliselt mitte. Ain Kalmarut oli väga raske veenda linnapeaks hakkama, ta punnis hirmsasti vastu. Ja kui ta linnapeaks sai, siis kartis teravaid probleeme tõstatada, kuigi me temalt seda nõudsime.
Milliseid näiteks?
No kas või seegi, et ta võttis Korbi endale asetäitjaks, mida poleks vaja olnud teha. Seal oli teisigi mehi, kes olid läbinisti punased, aga jäeti oma kohale edasi, kuna ei tahetud teravat konflikti luua.
Aga miks te lõpuks Kalmaruga tülli läksite?
Tüli võib-olla nii väga välja ei paistnud, kuid erimeelsused tekkisid sellest, et Kalmaru nõudis iga väiksemagi sündmuse puhul endale ja oma alluvatele kuu või kahe palga ulatuses preemiat. Mina ütlesin, et kuni linn on vaene, mina teile mingit preemiat ei maksa. Siis nad läksid samasugusteks nahaalideks nagu Korbki ja oleks samamoodi pidanud kohtu alla minema. Nad määrasid ise endale preemiaid!
Poliitikaga püüdsite ikkagi tegeleda. Kandideerisite paaril korral parlamenti, saite väga palju hääli, aga sisse ei pääsenud. Olite ka Jõhvi volikogus…
Esimesel korral läksin parlamenti kandideerima omal algatusel üksikkandidaadina. Sain väga palju hääli, nii et üksikkandidaadina on Eesti rekord minu nimel ja ilmselt see nii jääbki. Aga ma olin väga rahul, et mul paarsada häält puudu jäi, sest ma ei tahtnud sinna mingil juhul minna. Nüüd sain öelda, et olen märter, et rahvas ei valinud mind. Olin rõõmus.
Aga miks te rõõmus olite, seal on ju nii hea?
Mulle pole kunagi meeldinud töö, kus ma pean lõputult istuma ja kuulama. Ma olen harjunud nii töötama, et ma liigun, käsin, keelan, jutustan – teen kõike, mida vaja.
Mis teeb teie elu praegu põnevaks?
Minu suur hobi on aiatöö. Minus on kaduma läinud võimekas põllumajandusjuht. Ma oskan kõiki põllutöid, heina niita ja lehma lüpsta… Kui kevad kätte jõuab, tunnen end hästi, sest siis saan aiamaal tööd teha. Mul on ka mesilased, mulle meeldib nendega jännata. Suvi ja kevad on mulle ideaalsed. Sügis on veidi nukker. Aga kui lumi maha tuleb ja saab suusatada, siis on jälle tegevust.
Osa pensionäre ütleb, et pensionäri elu on tänapäeva Eestis väga raske. Kas see on siis tõepoolest nii troostitu?
See pension, mida makstakse, on muidugi häbiväärselt väike. Selles on süüdi kõik senised valitsused. Seda juttu, et raha ei ole, võib ainult lollidele ja lastele rääkida. Raha on riigis küllalt, tuleb vaid mõningatest asjadest loobuda.
Näiteks?
Kas või igasugused välismaa sõidud, viimaseid kohti saavate sportlaste võistlustele saatmine, ka kaitseväele pole nii palju raha korraga vaja kulutada. Astmeline tulumaks tuleks sisse viia. Pensionäridele tuleb maksta keskmiselt vähemalt 4000-5000 krooni. Ja diferentseerimine peaks ka olema, mitte nii, et kojamees ja suurettevõtte juht saavad ühepalju.
Kas teile on elus palju liiga tehtud?
On tehtud küll, kuid ma ei oska öelda, kas palju või vähe. Näiteks pensioni määramine. Eelmine ettevõtte nõukogu otsustas määrata mulle korraliku pensioni. Tuli uus nõukogu ja viskas selle otsuse prügikasti. Mõnisada krooni oleks ettevõte võinud ikka juurde anda, aga mind ei loetud selle vääriliseks. Olen seepärast väga pettunud.
ERIK KALDA
Laupäev, 11.10.2003
xxx
| Eesti Põlevkivi õnnitleb oma kauaaegset juhti
30. aprill 2002
AS Eesti Põlevkivi premeerib oma kauaaegset töötajat Väino Viilupit seoses Jõhvi linna aukodanikuks valimisega.
Tunneme suurt uhkust, et Väino Viilup pole olnud pelgalt asjatundlik ning pühendunud põlevkivitööstuse juht, vaid aidanud oma pikaaegse tegevusega kaasa kogu Ida-Virumaa arengule.
Väino Viilup asus Eesti Põlevkivisse tööle 1952. aastal. Oma karjääri alustas ta Tammiku kaevanduses jaoskonnaülema asetäitjana, liikudes samm-sammult edasi kõigepealt jaoskonna ülemaks ning pärast seda peainseneri asetäitjaks.
Pärast seda töötas ta Kaevandus nr. 4 ülemana, Eesti Põlevkivi juhatajana, Estonia kaevanduse direktorina ning aastatel 1989 – 1999 AS Eesti Põlevkivi Kapitaalehituse direktori asetäitjana ning hiljem AS Eesti Põlevkivi tegevdirektorina. |
|
xxx
Raud ja Viilup väärivad ausammast
1975-1978, kui projekteeriti ja ehitati omaaegset kultuuri lipulaeva – Oktoobri kultuuripaleed –, töötasin Eesti Põlevkivi (EP) juhatuses, hiljem osalesin palee juures tegutsenud foto- ja filmistuudiote töös. On, mida meenutada ja arvata.
Põlevkivitööstuse ülesehitamisel on kaks kuldset perioodi: 1930. ja 1970. aastad. Siis ehitati peale tootmisettevõtete põlevkivitöötajatele omanäolisi hooneid, mis rõõmustavad silma tänini.
Ajakirja Oil Shale toimetaja Aili Kogerman kirjutab: “Eesti Vabariigi rajasid missioonitundega spetsialistid, kes tegelesid riigi arendamise, mitte oma taskute täitmisega.” Tõesti, põlevkivitööstuse rajaja, ehitusinsenerist Eesti Põlevkivitööstuse direktori Märt Raua eestvedamisel ehitati 1930ndail Kohtla-Järvele moodsad elamud, kultuurikeskused ja tolle aja moodsamad koolimajad Kohtla-Järvel ja Kiviõlis.
Kuldse aja uuestisündi 1970ndail meenutavad Oktoobri kultuuripalee (nüüd Jõhvi kultuurikeskus), Jõhvi ja Kohtla-Järve vaheline renoveeritud maantee, nn Outokumpu linnaosa Kohtla-Järvel (kaevanduse väljatöötatud alal), hiljem profülaktoorium Toilas jm. Märt Rauaga sama julget pealhakkamist näitas tollane EP peadirektor Väino Viilup. Peaaegu kõik, mis ehitati pärast Viilupi tagandamist Estonia kaevanduse direktori kohale, oli tema maha märkinud. Viilupi fenomeni on lihtne seletada: Viilup oli kindlakäeline juht, kes ei kartnud võtta oma meeskonda avarapilgulisi, analüüsivõimega, kultuuri ja spordi toetamise vajadust tunnetavaid spetsialiste. Juhi ees kummardamine oli marginaalne, kui kasutada moodsat sõna.
Viilupi alustatu viisid lõpule tema mantlipärija EP peadirektori toolil Ülo Tambet, EP ehitusdirektor Agu Siim jt.
Tuleb tunnistada, et ehitajad, kaevurid jt liitis ühtseks löögirusikaks tollane autokraatne EKP Kohtla-Järve parteikomitee I sekretär Leonid Ananitð, kes erinevalt oma eelkäijast ja järeltulijaist oli rohkem ehitaja kui parteifunktsionäär.
Mäletan, et aastaid pöörati EP juhtkonna nõupidamistel erilist tähelepanu Oktoobri kultuuripaleele, seda ka pärast ehitise valmimist. Ikka selleks, et kaevuritel ja nende pereliikmetel oleks võimalus kultuurist osa saada, et süstida neisse tahtmist selles osaleda.
Et palee oleks täis tegemislustist kantud isetegemist, selle heaks andsid oma parima juba ehituse ajal palee direktoriks nimetatud Gale Popova, tema hilisem asetäitja Ljudmila Giljova, Kohtla-Järve linna kultuuriosakonna juhataja Kaie Nagelman jpt. Estonia kaevandus eesotsas Viilupiga oli helde palee ülalpidaja.
Kümme aastat tagasi andis EP palee üle Jõhvi linnale. Paljud tegijad koondati, ruumid anti rendile. Lipulaevast sai väike laevuke. Pardal olijad väärivad kiitust, kuna on suutnud laevukest vee peal hoida.
Maja renoveerijaile tahaks meelde tuletada 1930ndate teatrijuhi-klassiku öeldut: “Teater (kultuur – A.L.) ei alga majast, vaid vaimust.” Ka vaimu on vaja turgutada!
Osaledes omal ajal NLi fotoassotsiatsiooni juhatuse liikmena paljudel üleliidulistel kultuuriüritustel, kogesin, mis tähendab ettevõtte mainele kultuuri toetamine. EP oli üks nendest vähestest, keda pidevalt teistele eeskujuks seati – oma kultuuripalee, täis isetegemist, oma foto- ja kinostuudio. Polnud vaja iseennast kiita…
Rohi on roheline ka tänapäeval. Maailma näinud maestro Eri Klas ei väsi kordamast, et igal suurel ja soliidsel lääne firmal oma omanimeline kultuuri toetav fond. Toetatakse seda, mis aitab elada. Kultuur on seda kindlasti. Jääb loota, et EP võtab Euroopa Liidus omaks lääne tavad. Olgu meelde tuletatud, et enne sõda oli Kukruse kaevandusel näiteks oma sümfoniettorkester.
Märt Raud ja Väino Viilup väärivad missioonitundest kantud tegevuse eest ausammast.
ARVO LEKK,
EP veteran
21.10.2003
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü
Uudised
VE: Väino Viilup – põlevkivikuningas
Estonia kaevanduse ehitaja ja hilisem direktor, AS Eesti Põlevkivi peadirektor, spordi- ja naljamees, kaevurite jalgpalli patroon.
Eesti Põlevkivi tükeldamise äge vastane.
Kõigi poolt kuulutatud pensionilemineku asemel otsustas mees ennast näidata ka nooremale põlvkonnale.
Oli augustiputšijärgse Kohtla-Järve linnavolikogu esimees.
Jõhvi linna aukodanik aastast 2002.
Avo Blankin
xxx
Öeldi, et kao ära, ja kogu lugu…
Kui 21. oktoobril 75aastaseks saav Väino Viilup poisike oli, tahtis ta sõjaväelaseks või põllumeheks saada. Ent poisieast vaevalt välja jõudnud, kamandas ta juba 26aastaselt põlevkivikaevandust. Kuus aastat hiljem aga istus juba Eesti Põlevkivi juhi toolis. Suurettevõtte juhina pole Viilup isegi ministritest rääkides oma otsekohesust viisakuse loori taha peitnud. Väljendite “vähene kompetentsus” või “ebaõiglus” asemel on ta ikka eelistanud kasutada maalähedast “lollust” ja “sigadust”. Viilupit on sedavõrd kardetud, et isegi tema pensionile saatmine korraldati mõni aasta tagasi vaikselt ja varjatult.
Olete viimasel ajal tagasi tõmbunud, teist pole enam eriti midagi kuulda ega näha. Kas väsimus on teid lõpuks murdnud?
Kui ikka viiskümmend aastat on tööd teha vehitud, ega siis enam taha ka.
Pärast Eesti Põlevkivist lahkumist mõni aasta tagasi tekkisid teil tervisega probleemid. Kas see mõjus psüühiliselt nii raskelt, et hakkas tervisele?
Tervisega oli tõesti probleeme. Seda oli varemgi paaril korral juhtunud. Arstid ei osanud õiget diagnoosi ka panna, sest kõik näitajad olid kombes. Aga nüüd on mul jälle väga hea olla.
Olete olnud kõva sporditegija, kas nüüd on sellel kriips peal?
Ei, sportimisele pole ma selga pööranud. Hommikuti teen ilmast olenemata poolteist tundi sörki, võimlen, üle päeva käin Toilas ujumas. Talvel suusatan peaaegu iga päev.
Paar aastat tagasi, kui Eesti Põlevkivi juhiks sai Mati Jostov, jättis ta teid nõunikuks. Kas ta kartis vanale põlevkivikuningale otsekohe ust näidata?
Seda peaks Jostovilt küsima. Mul on raske öelda, mida ta mõtles.
Mis töö see sisuliselt oli?
Praktiliselt polnud seal mingit tööd. Üks või kaks korda ta mind kusagile saatis ja mõnikord küsis ka, mida ma asjast arvan.
Siis läksite kuidagi vaikselt pensionile. Kas teid saadeti ikka väärikalt ära?
Ei olnud seal mingit väärikust. Öeldi, et kao ära, ja kogu lugu. Väärikusest oldi väga kaugel. Nagu praegugi, kui vaatan, et endised kaevanduse direktorid ja peainsenerid surevad, aga ajalehte ei panda kaastundeavaldusi ega aidata ka kuidagi. Valus on seda vaadata.
Kas teil on valus vaadata ka seda, mis praegu üldse Eesti Põlevkivis toimub, või on see kõik loomulik ja loogiline?
Inimestest on kahju. Olgugi, et mind selle eest materdati, et töötajaid on palju, kuid minu põhimõte oli ikkagi neid inimesi leival hoida. Muidugi oli meilgi kaevanduste sulgemise plaan – samas järjekorras, nagu tegi uus juhtkond. Me oleks seda juba mitu aastat varem pensionäride arvelt alustanud ja see oleks valutumalt läinud. Aga siis oli ju majandusminister see kuulus Pärnoja. See ei jaganud absoluutselt mitte midagi ega lasknud seda teha. Arvas, et see on meie suur kapriis, ning ütles, et kui seda teete, siis võtan töölt maha.
Teie elasite üle mitu majandusministrit, paljusid neist julgesite avalikult materdada. Kas nende seas mõni asjalik ka oli?
Oi, ministreid oli palju, kõikide nimesidki ei mäleta.
Asjalik mees oli Arvi Hamburg, algul ministri asetäitja, hiljem asekantsler. Temaga me ajasimegi kõiki asju. Arvo Niitenberg oli ka ministrina küllaltki asjalik. Aga temal väliseestlasena oli verre jäänud see pidev “teie” ja “meie”. Et tema oli “meie” ja meie olime “teie”.
Niitenbergiga oli üks suur nali ka. Tema kuulis kusagilt, et Eesti Põlevkivis mängivad juhid kõvasti võrkpalli. Küsis, kas teda ka mängima võetakse. Ütlesin, et tulgu muidugi, helistagu ainult ette. Ükskord helistaski. No meie lasime väikesed õlled tuua, kui ta tuli, panime riided selga. Kui ta palliplatsile sai, jäi mulje, nagu poleks ta eluilmaski palli näinud. Hüppas ainult siia-sinna. Lõpuks ütles: “Kurat, ma ajasin ikka segamini. Ma ei mänginud vanasti mitte võrkpalli, vaid jäähokit.” Kuidas võis sellist asja segamini ajada, sellest ma küll aru ei saa!” (naerab)
See on küll hea lugu, kuid ka Viilupist räägitakse väga palju igasugu vahvaid lugusid…
Neid on tõesti palju, eks mõni üksik vastab neist tõele ka.
Aga kas on mõni naljakas lugu, mis on Viilupiga tõesti sündinud?
Ükskord kaevurite päeval olin Tallinnas ja andsin selle päeva puhul raadios intervjuu. Kui Tallinnast tagasi sõitma hakkasin, tõstsid Maardu lähedal seisnud kaks ilusat neiukest käed püsti. Ma võtsin nad peale. Siis teatati raadiost, et nüüd hakkab rääkima Eesti Põlevkivi peadirektor Väino Viilup. Oh sa jumal, kus nemad hakkasid siis kiitlema. Üks ütles, et Viilup on tema suur sõber, teine vastu, et Viilup on tema sõber ja armuke. Küll nad seletasid. Kui ma siis püüdsin vahele segada, et mina olengi Viilup, siis nad ütlesid, et mängin lolli.
Teist sai 26aastaselt 4. kaevanduse direktor ja 32aastaselt olite juba Eesti Põlevkivi peadirektor. Kellele pidite toona pugema või altkäemaksu andma, et nii noorelt sellist karjääri teha?
Kui me siia tulime, olime me esimene suurem lend koolitatud mäespetsialiste. Esialgu saadeti meid Venemaale Tuulasse, aga sealt punnisime me igaüks oma teed pidi siia tagasi. Saime siia tööle. Insenere oli siin tollal vähe ning need Venemaalt tulnud insenerid, kes olid, ei teinud ka õieti tööd, rohkem jõid ja tegid hetketöid, mõtlemata sellele, mis homme saab. Mina läksin 8. kaevandusse, kus mulle anti üks jaoskond. Panin selle nagu kellavärgi käima ning see sai parimaks jaoskonnaks. Seejärel viidi mind üle teise jaoskonda, mis kõrval vireles, panin ka selle käima. Siis sain juba peainseneri asetäitjaks. Nii et kes ikka tol ajal tööd tegid, need tõusid ametiredelil.
Muidugi oli ka parteiline nõue, et kui parteisse ei astu, võid oma kondid siit ära korjata.
Nõukogude ajal pidi ju suurte ülemuste ees kogu aeg lipitsema ja neile meele järele olema, et oma ettevõttele võimalikult häid tingimusi saada. Kelle ees ja kui sageli teie pidite omal ajal lipitsema?
Mina ei lipitsenud kellegi ees, ütlesin väga julgelt tõtt näkku.
Tohoh, siis anti ju kohe jalaga!
Kui sa ikka ütlesid seda, mis tõsi, siis ega see nii lihtne olnud. Mäletan, et rahvamajanduse nõukogu esimees Veimer pidi tihtipeale Moskvas käima ja tal oli lubatud kedagi endaga kaasa võtta. Alati olin mina see, kelle ta kaasa võttis. See oli nagu aamen kirikus.
Tänu temale käisin ma isegi Kossõgini juures (kunagine Nõukogude Liidu ministrite nõukogu esimees ehk peaminister – E. K.). Sellega seoses võin rääkida ühe huvitava loo. Tellisime suure sammuva ekskavaatori – üks meil juba oli, siis tellisime teise. Aga neid valmistati Nõukogude Liidu peale ainult neli tükki, kuid tahtjaid oli palju. Me koostasime kirja, mis läks Käbini (Johannes Käbin oli Eesti kompartei juht – E. K.) allkirjaga Kossõginile. Läksime siis Kossõgini juurde. Ta tahtis teada, millega me nii suurt vajadust põhjendame. Veimer siis ütles, et tal on kaasas noor insener Viilup, ning küsis Kossõginilt, kas too lubab, et ta räägib. Hakkasingi siis rääkima, aga Kossõgin katkestas ja ütles, et te tahate kole pikalt rääkida, seda pole vaja – ta esitab ainult ühe küsimuse.
Küsis siis, kas ma tean, kui palju neid ekskavaatoreid üldse toodetakse. Mina vastu, et neli tükki. Siis ta küsis, kas ma tean, kui palju on soovijaid. Ütlesin, et ei tea, kuid arvan, et palju. Kossõgin ütles, et 15, ja hakkas ette lugema: maagikaevandused, ehitusmaterjalide ja värviliste metallide tööstus, sotsmaad, Hiina jne. Ta kutsus mind lähemale, andis paberi ja ütles, et jagagu ma need ekskavaatorid siis ära. Mina kirjutasin: üks söetööstusele, teine maagikaevandustele, kolmas sotsmaale ja neljas Eesti Põlevkivile. Ta ütles, et tubli, väga tark poiss oled. Ühesõnaga irvitas minu kulul. Aga siis ütles ta tollasele plaanikomitee esimehele, et pangu too kirja, et üks masin läheks Eesti Põlevkivile, nagu see noormees siin jagas. Mõtlesin, et see on üks tühi naljategemine ja meie lollitamine. Aasta möödudes aga tuli Moskvast teade, et Eesti Põlevkivile on eraldatud üks sammuv ekskavaator. Nii et vahel juhtub tõesti imesid.
Pärast Eesti taasiseseisvumist saite teist korda Eesti Põlevkivi peadirektoriks ja Kohtla-Järve volikogu esimeheks. Tookord ütlesite, et üks põhieesmärke on Kohtla-Järve võimumajas punaste pesa laiali lüüa ja seal korralik linnavõim luua. Kas see õnnestus ja kui raske see oli?
Osaliselt see õnnestus ja osaliselt mitte. Ain Kalmarut oli väga raske veenda linnapeaks hakkama, ta punnis hirmsasti vastu. Ja kui ta linnapeaks sai, siis kartis teravaid probleeme tõstatada, kuigi me temalt seda nõudsime.
Milliseid näiteks?
No kas või seegi, et ta võttis Korbi endale asetäitjaks, mida poleks vaja olnud teha. Seal oli teisigi mehi, kes olid läbinisti punased, aga jäeti oma kohale edasi, kuna ei tahetud teravat konflikti luua.
Aga miks te lõpuks Kalmaruga tülli läksite?
Tüli võib-olla nii väga välja ei paistnud, kuid erimeelsused tekkisid sellest, et Kalmaru nõudis iga väiksemagi sündmuse puhul endale ja oma alluvatele kuu või kahe palga ulatuses preemiat. Mina ütlesin, et kuni linn on vaene, mina teile mingit preemiat ei maksa. Siis nad läksid samasugusteks nahaalideks nagu Korbki ja oleks samamoodi pidanud kohtu alla minema. Nad määrasid ise endale preemiaid!
Poliitikaga püüdsite ikkagi tegeleda. Kandideerisite paaril korral parlamenti, saite väga palju hääli, aga sisse ei pääsenud. Olite ka Jõhvi volikogus…
Esimesel korral läksin parlamenti kandideerima omal algatusel üksikkandidaadina. Sain väga palju hääli, nii et üksikkandidaadina on Eesti rekord minu nimel ja ilmselt see nii jääbki. Aga ma olin väga rahul, et mul paarsada häält puudu jäi, sest ma ei tahtnud sinna mingil juhul minna. Nüüd sain öelda, et olen märter, et rahvas ei valinud mind. Olin rõõmus.
Aga miks te rõõmus olite, seal on ju nii hea?
Mulle pole kunagi meeldinud töö, kus ma pean lõputult istuma ja kuulama. Ma olen harjunud nii töötama, et ma liigun, käsin, keelan, jutustan – teen kõike, mida vaja.
Mis teeb teie elu praegu põnevaks?
Minu suur hobi on aiatöö. Minus on kaduma läinud võimekas põllumajandusjuht. Ma oskan kõiki põllutöid, heina niita ja lehma lüpsta… Kui kevad kätte jõuab, tunnen end hästi, sest siis saan aiamaal tööd teha. Mul on ka mesilased, mulle meeldib nendega jännata. Suvi ja kevad on mulle ideaalsed. Sügis on veidi nukker. Aga kui lumi maha tuleb ja saab suusatada, siis on jälle tegevust.
Osa pensionäre ütleb, et pensionäri elu on tänapäeva Eestis väga raske. Kas see on siis tõepoolest nii troostitu?
See pension, mida makstakse, on muidugi häbiväärselt väike. Selles on süüdi kõik senised valitsused. Seda juttu, et raha ei ole, võib ainult lollidele ja lastele rääkida. Raha on riigis küllalt, tuleb vaid mõningatest asjadest loobuda.
Näiteks?
Kas või igasugused välismaa sõidud, viimaseid kohti saavate sportlaste võistlustele saatmine, ka kaitseväele pole nii palju raha korraga vaja kulutada. Astmeline tulumaks tuleks sisse viia. Pensionäridele tuleb maksta keskmiselt vähemalt 4000-5000 krooni. Ja diferentseerimine peaks ka olema, mitte nii, et kojamees ja suurettevõtte juht saavad ühepalju.
Kas teile on elus palju liiga tehtud?
On tehtud küll, kuid ma ei oska öelda, kas palju või vähe. Näiteks pensioni määramine. Eelmine ettevõtte nõukogu otsustas määrata mulle korraliku pensioni. Tuli uus nõukogu ja viskas selle otsuse prügikasti. Mõnisada krooni oleks ettevõte võinud ikka juurde anda, aga mind ei loetud selle vääriliseks. Olen seepärast väga pettunud.
ERIK KALDA
Laupäev, 11.10.2003
xxx
30. aprill 2002
AS Eesti Põlevkivi premeerib oma kauaaegset töötajat Väino Viilupit seoses Jõhvi linna aukodanikuks valimisega.
Tunneme suurt uhkust, et Väino Viilup pole olnud pelgalt asjatundlik ning pühendunud põlevkivitööstuse juht, vaid aidanud oma pikaaegse tegevusega kaasa kogu Ida-Virumaa arengule.
Väino Viilup asus Eesti Põlevkivisse tööle 1952. aastal. Oma karjääri alustas ta Tammiku kaevanduses jaoskonnaülema asetäitjana, liikudes samm-sammult edasi kõigepealt jaoskonna ülemaks ning pärast seda peainseneri asetäitjaks.
Pärast seda töötas ta Kaevandus nr. 4 ülemana, Eesti Põlevkivi juhatajana, Estonia kaevanduse direktorina ning aastatel 1989 – 1999 AS Eesti Põlevkivi Kapitaalehituse direktori asetäitjana ning hiljem AS Eesti Põlevkivi tegevdirektorina.
xxx
Raud ja Viilup väärivad ausammast
1975-1978, kui projekteeriti ja ehitati omaaegset kultuuri lipulaeva – Oktoobri kultuuripaleed –, töötasin Eesti Põlevkivi (EP) juhatuses, hiljem osalesin palee juures tegutsenud foto- ja filmistuudiote töös. On, mida meenutada ja arvata.
Põlevkivitööstuse ülesehitamisel on kaks kuldset perioodi: 1930. ja 1970. aastad. Siis ehitati peale tootmisettevõtete põlevkivitöötajatele omanäolisi hooneid, mis rõõmustavad silma tänini.
Ajakirja Oil Shale toimetaja Aili Kogerman kirjutab: “Eesti Vabariigi rajasid missioonitundega spetsialistid, kes tegelesid riigi arendamise, mitte oma taskute täitmisega.” Tõesti, põlevkivitööstuse rajaja, ehitusinsenerist Eesti Põlevkivitööstuse direktori Märt Raua eestvedamisel ehitati 1930ndail Kohtla-Järvele moodsad elamud, kultuurikeskused ja tolle aja moodsamad koolimajad Kohtla-Järvel ja Kiviõlis.
Kuldse aja uuestisündi 1970ndail meenutavad Oktoobri kultuuripalee (nüüd Jõhvi kultuurikeskus), Jõhvi ja Kohtla-Järve vaheline renoveeritud maantee, nn Outokumpu linnaosa Kohtla-Järvel (kaevanduse väljatöötatud alal), hiljem profülaktoorium Toilas jm. Märt Rauaga sama julget pealhakkamist näitas tollane EP peadirektor Väino Viilup. Peaaegu kõik, mis ehitati pärast Viilupi tagandamist Estonia kaevanduse direktori kohale, oli tema maha märkinud. Viilupi fenomeni on lihtne seletada: Viilup oli kindlakäeline juht, kes ei kartnud võtta oma meeskonda avarapilgulisi, analüüsivõimega, kultuuri ja spordi toetamise vajadust tunnetavaid spetsialiste. Juhi ees kummardamine oli marginaalne, kui kasutada moodsat sõna.
Viilupi alustatu viisid lõpule tema mantlipärija EP peadirektori toolil Ülo Tambet, EP ehitusdirektor Agu Siim jt.
Tuleb tunnistada, et ehitajad, kaevurid jt liitis ühtseks löögirusikaks tollane autokraatne EKP Kohtla-Järve parteikomitee I sekretär Leonid Ananitð, kes erinevalt oma eelkäijast ja järeltulijaist oli rohkem ehitaja kui parteifunktsionäär.
Mäletan, et aastaid pöörati EP juhtkonna nõupidamistel erilist tähelepanu Oktoobri kultuuripaleele, seda ka pärast ehitise valmimist. Ikka selleks, et kaevuritel ja nende pereliikmetel oleks võimalus kultuurist osa saada, et süstida neisse tahtmist selles osaleda.
Et palee oleks täis tegemislustist kantud isetegemist, selle heaks andsid oma parima juba ehituse ajal palee direktoriks nimetatud Gale Popova, tema hilisem asetäitja Ljudmila Giljova, Kohtla-Järve linna kultuuriosakonna juhataja Kaie Nagelman jpt. Estonia kaevandus eesotsas Viilupiga oli helde palee ülalpidaja.
Kümme aastat tagasi andis EP palee üle Jõhvi linnale. Paljud tegijad koondati, ruumid anti rendile. Lipulaevast sai väike laevuke. Pardal olijad väärivad kiitust, kuna on suutnud laevukest vee peal hoida.
Maja renoveerijaile tahaks meelde tuletada 1930ndate teatrijuhi-klassiku öeldut: “Teater (kultuur – A.L.) ei alga majast, vaid vaimust.” Ka vaimu on vaja turgutada!
Osaledes omal ajal NLi fotoassotsiatsiooni juhatuse liikmena paljudel üleliidulistel kultuuriüritustel, kogesin, mis tähendab ettevõtte mainele kultuuri toetamine. EP oli üks nendest vähestest, keda pidevalt teistele eeskujuks seati – oma kultuuripalee, täis isetegemist, oma foto- ja kinostuudio. Polnud vaja iseennast kiita…
Rohi on roheline ka tänapäeval. Maailma näinud maestro Eri Klas ei väsi kordamast, et igal suurel ja soliidsel lääne firmal oma omanimeline kultuuri toetav fond. Toetatakse seda, mis aitab elada. Kultuur on seda kindlasti. Jääb loota, et EP võtab Euroopa Liidus omaks lääne tavad. Olgu meelde tuletatud, et enne sõda oli Kukruse kaevandusel näiteks oma sümfoniettorkester.
Märt Raud ja Väino Viilup väärivad missioonitundest kantud tegevuse eest ausammast.
ARVO LEKK,
EP veteran
21.10.2003
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü