Tðetðeenia tegelikkus õõvastab ja hoiatab
Esmaspäev 18.11.2002
Prantsusmaal käivad ka meeleavaldused sõja lõpetamise eest Tðetðeenias. Eelmisel neljapäeval peeti Georges Pompidou muuseumi ees meeleavaldus, milles tðetðeenid nõudsid sõja lõpetamist ja Vene vägede maalt lahkumist. Pildil hoiab tðetðeeni poiss Tðetðeenia rahvuslippu. |
Alljärgnevalt avaldab Postimees lühendatult tõlke Prantsuse ajakirja Paris Match ajakirjanikult Oliver Volkilt, kel õnnestus imbuda Tshetsheeniasse ja näha, mis seal tegelikult toimub.
Mitu isikunime, mida selles artiklis loete, on muudetud. Ka minu nimi ei ole Oliver Volk. Nagu teistelgi, on mul hirm. Selgitan, mullu veebruaris küsitles Vene ajakirjanik Anna Politkovskaja elanikke Tshetsheenia mägikülades läbiviidud «puhastusoperatsioonide» kohta.
Neid operatsioone juhivad Vene siseministeeriumi terrorismivastase võitluse üksused, koos armeega kokku 100 000 sõdurit. Nende eesmärgiks kuulutati: peatada iseseisvuse eest võitlejad.
Aga märklauaks on hoopis tsiviilelanikud. Puhastusoperatsioonid toimuvad järgmiselt: tankidiviis piirab küla sisse, võtab rõngasse, sulgeb kõik kvartalid, pimendatud veokid ilmuvad alleedele, maskeeritud sõdurid tungivad igasse majja.
Meeste piinamine
Arreteeritakse 13- kuni 16-aastased noormehed. Küla serva kokku aetud, piinatakse neid elektriga. Kes ellu jäävad, viiakse sõjaväeossa, kus neid hoitakse mitu päeva viie meetri sügavustes aukudes, mis on algselt mõeldud prügi jaoks.
Söömata-joomata, ootab noormehi ees teist laadi piinamine. Markete rajooni küladest on kümneid surnuid, kadunuid või sandistatuid. Juba kaks aastat ei loenda keegi enam surnuid. Lootusetult palus külanõukogu esimees Kremli poolt määratud Groznõi tshetsheeni juhtkonna ülemal Ahmad Kadõrovil evakueerida elanikud.
Kadõrov keeldus: evakueerimine keelatud. «Me loobusime evakuatsiooniplaanist. Et oma elusid kaitsta. Aga me otsustasime pöörduda ajakirjanike poole,» ütleb Malika.
«Ainult Anna Politkovskaja ajalehest Novaja Gazeta jõudis meieni. Inimesed andsid tunnistusi. Ta kirjutas üles nende nimed ja eesnimed. Ta tahtis külastada väeosa, et kontrollida kordasaadetud väljapressimisi. Aga ta arreteeriti, peeti kinni kaks päeva. Venelased lugesid läbi märkmed. Kahe päeva pärast tapeti kõik tunnistajad, keda ta oli küsitlenud. Olin ainuke, kes pääses. Palun ärge avaldage minu isikuandmeid.»
Malika jäi ellu tänu sellele, et ta nimi oli Anna Politkovskaja märkmikus valesti kirjutatud. Malika varjab end praegu Groznõis. Puhastusoperatsioonide märklauaks on need, kes kaebavad armee peale röövimiste pärast, need, kes annavad tunnistusi ajakirjanikele, ja ajakirjanikud ise.
Sõdurite rahajanu
«Mängi tumma,» sõnab autojuht. Tähelepanu: tõkkepost. Maskeerimisvõrkudega betoonplokid tõkestavad tee. Viis kiivrites, vihkamist täis pilkudega Vene sõdurit uurivad auto sisemust. Mussa peatab auto, astub välja, avab pagasiruumi ja suleb selle. Kulub mõni sekund, sellest piisab sõdurile, et kahmata 100-rublane rahatäht (3,30 eurot). Sõidame minema. Reegel number üks: mitte kunagi vaenlase ees silmi maha lüüa.
Mõned kauplevad toiduainetega, müüvad neid edasi turul, asutavad miniturge. Need vähesed teenivad mingit raha. Teised peavad lehmi. Tshetsheeni rahvas ei saa valitsuselt midagi. Püütakse ise hakkama saada.
Ja kes saab kasu Tshetsheenia naftast? «Kindralid on võtnud nafta oma kontrolli alla. Nad on haaranud nafta suuräri endi kätte, parimate puuraukude pealt saavad nad hiigelkasumit. Kui väikesed eratootjad keelduvad oma toodangut ära andmast, organiseerivad sõjaväelased puhastusoperatsiooni ja lasevad reservuaarid õhku.»
Tshetsheenias on kõrge kvaliteediga nafta päris maapinna lähedal. Piisab vaid kaevata auk oma aeda ja täita kanistrid. Tänu «metsikutele» puuraukudele teenisid paljud tsiviilelanikud endale kahe sõja, 1996 ja 1999 vahel ülalpidamist, müües naftat edasi naabervabariiki Ingushshiasse.
Aga sellest on jäänud vaid mälestus. See äri toob sisse üks miljard dollarit aastas, isegi kaks või kolm korda rohkem, nagu väidab Moskva Majandusinstituudi professor Plehhanov. See raha läheb kindralite tasku ja Rosneftile, Vene riigi firmale, kes kahe aasta eest asutas vabariikliku nafta miilitsa, et teha lõpp tsiviilisikute naftaärile.
Musta rätti mässitud naine, ees mustad prillid, saladuslik, libistab end autosse:
Zara T. Ühtsusorganisatsiooni liige, juhib juba terve aasta kadunutekontorit, ühte neljast.
«30. juulil arreteeriti kümme inimest keskturul. Levib info, et nad tapeti, laibad põletati ära, neid ei leita enam kunagi. Keegi võib müüa infot…»
Mis tuleb teha, kui keegi on kinni võetud? Minna linnaosa väejuhatusse. Seal vastatakse: «Meie üksus täna väljas ei käinud, pole aimugi, kes ta kinni võttis…» Alati sama vastus. Inimesed on kadumistega ära harjunud. Küsitletakse pealtnägijaid, et teada saada, mis suunas pimendatud veok sõitis.
Kasutatakse kõikvõimalikke kanaleid, makstakse igale informaatorile. Näidatakse üht ja sama fotot. Vahel juhtub, et sõjaväelane annab infot kogemata: see võimaldab leida kanali, mille kaudu osta välja kadunud sugulast. Pöörduda tasub ainult sõjaväelaste poole, sest inimrööve teostavad maskeeritud mehed pimedatud veokites. Elusana võib üles leida nädala jooksul pärast röövimist. Kui see aeg on möödas, on võimalik välja osta laip.
Aukudest konarliku tee veeres pikutavad rohul Vene sõdurid, justkui piknikku pidades, tegelikult varitsedes. Zara silub hellalt Snickersi ümbrispaberit ja naeratab: «See on võitlejate lemmikmaius. Groznõis võis mõned kuud tagasi jälgida nende liikumist mahavisatud paberite järgi. Maiuse tootja võib uhke olla.»
Nostalgia: veebruaris 2000 lahkusid võitlejad Groznõist. Maa kubiseb Vene okupantidest. Ainus viis, kuidas end kaitsta, on omada relva, see tähendab minna tööle miilitsasse… Aga see on lõks, sest miilitsad on samuti atentaatide ja inimröövide märklauaks.
Noorukid loodavad vastupanu osutada, hakates vahhabiitideks: neid värbavad Vene salateenistuse poolt ametisse pandud gurud, noorukitele makstakse 200 dollarit selle eest, et panevad sõduritele miine. See mitteametlik «vastupanuvõitlejate» kontingent ei püüa liituda Bassajeviga, relvastatud vastupanu liikumise juhiga, kes on kaugel mägedes.
Genotsiid
Zarema kuulutab Kadõrovi marionettvalitsuse Vene riigi tööriistaks. Ta ütleb: «See sõda on üks jant: selle varjus toimub tshetsheeni rahva genotsiid. Vene võimud ei räägi iial tõtt. Raadios ja teles teatatakse iga päev operatsioonide käigus langenud võitlejate arv…
Selleks, et maskeerida tsiviilisikute mõrvamist, pannakse nende arv hukkunud võitlejate alla, või siis kuulutatakse, et tshetsheeni miilitsad tapeti võitlejate poolt.» Tema kõrval Zhura, nõukogudeaegse pioneeri tütretütar, lisab: «Iga põgenik saab 5 rubla päevas. 16. juulil jagas (Vene) migratsiooniamet igaühele paki: viis karpi lihakonserve, kaks pakki makarone. Pärast seda ei midagi. Ja need inimesed ei olegi kõige vaesemad…»
Zarema ütleb: «Tshetsheenias jätkub sõda terrorismivastase operatsiooni nime all. Kus on terroristid? Tegelikult ei taha sõjaväelased lahkuda. Nad saavad sõjast topelt kasu: ühelt poolt tapetakse noored, seega meie tulevik. Teiselt poolt rikastuvad nad laipadega kauplemisest või nafta röövimisest.»
«Tuleb jalga lasta. Näib, et miilitsad on kasutanud raadiot. Nad on vist ühendanud end lähima komandantuuriga.» Mussa, autojuht, paneb käigu sisse, kaob paralleelsete alleede rägastikku, et jälgi segada. Suund: väike majake keset lopsakat aeda, täis lilli ja viljapuid: see on lausa paradiis, avenüü kärast kaitstud lihtsalt hekiga.
Siin elavad kaks õde koos vanematega: Aza, 31 ja Tamara, 35. See pere on kannatanud mitmete puhastusoperatsioonide läbi. Sõdurid otsisid maja läbi, lootsid pööningult leida vahhabiitide raamatuid, nõudsid isa väljaandmist. Läheme söögituppa, kus meie hääled summutab mingi mehaaniline krigin.
Aza tõttab akna juurde, tõmbab kardina kõrvale. «Ärge kartke, nad ei näe meid.» Tõepoolest, hõbepaberist kile varjab meid sõdurite uuriva pilgu eest, kes kõnnivad tänaval. Uurivad maja. Üks tank, siis veokid ja seejärel jalaväelased moodustavad demineerimiskolonni.
«Öösel, kui ma kuulen veokeid suure kiirusega mööda sõitmas, tõusen üles. Õde korrutab alati, et ärgu ma tõusku, sõdurid tulistavad. Palun jumalat, et konvoi ei peatuks. Meid ei kaitse keegi. Nad tahavad luua õhkkonna, kus puudub turvatunne, et inimestel kaoks vaimujõud. Venelased kardavad, et tshetsheenid koguvad Ingushshia telkides jõudu. Nad tahavad neid tagasi tuua, et hävitada.»
Kolonn läheb mööda. Pereisa Ruslan võtab sõna: «Eriteenistuse missiooniks on murda tshetsheenide vaimujõud. Miks nad vägistavad mehi? Miks nad loobivad kõikjale jäsemeteta laipade tükke? Selleks, et inimesed näeksid ja unustaksid igaveseks vastupanemise. Juba mitu kuud valitseb infoblokaad, nii et ajakirjanikud ei pääse enam meie juurde.»
Nellija tuli Tsotsan-Jurtist tunnistusi andma, vaatamata repressioonide ohule. See Groznõist lõuna pool asuv küla figureerib eriteenistuse mustas nimekirjas, kehastades koos teiste küladega tshetsheeni rahva vaimu. Aasta jooksul viidi seal läbi 40 puhastusoperatsiooni.
Iga päev leiavad tsiviilisikud laipu. Nad koguvad laibad kokku, et neid identifitseerida. Nellija otsib oma kadunud õde. «Mu ema käib läbi kogu Tshetsheenia, et teda üles leida.» Ta käib uurimas kõiki laibahunnikuid. Aasta jooksul nägi ta 2000 laipa. Ta katsus mädanenud laipu, püüdes leida oma tütart.
Hiljuti shokeeris ta mind sõnadega: «Ma käisin ühes kohas, kuhu toodi veoautodega laipu. Ja leiti üks väga ilus laip. Milline õnn: tal oli ainult paar kuulihaava rinnas. See oli 20-aastane noormees. Ma kadestasin tema ema. See on õnnelik naine: ta leidis üles oma poja terve laiba.» Näete, mida peetakse õnneks tänapäeva Tshetsheenias. Ma mõistan, kuidas Vene strateegia hävitab tshetsheeni rahvast.
Prantsuse keelest tõlkinud Elina Kask
–>
Uudised
Tðetðeenia tegelikkus
Tðetðeenia tegelikkus õõvastab ja hoiatab
Esmaspäev 18.11.2002
Prantsusmaal käivad ka meeleavaldused sõja lõpetamise eest Tðetðeenias. Eelmisel neljapäeval peeti Georges Pompidou muuseumi ees meeleavaldus, milles tðetðeenid nõudsid sõja lõpetamist ja Vene vägede maalt lahkumist. Pildil hoiab tðetðeeni poiss Tðetðeenia rahvuslippu.
Alljärgnevalt avaldab Postimees lühendatult tõlke Prantsuse ajakirja Paris Match ajakirjanikult Oliver Volkilt, kel õnnestus imbuda Tshetsheeniasse ja näha, mis seal tegelikult toimub.
Mitu isikunime, mida selles artiklis loete, on muudetud. Ka minu nimi ei ole Oliver Volk. Nagu teistelgi, on mul hirm. Selgitan, mullu veebruaris küsitles Vene ajakirjanik Anna Politkovskaja elanikke Tshetsheenia mägikülades läbiviidud «puhastusoperatsioonide» kohta.
Neid operatsioone juhivad Vene siseministeeriumi terrorismivastase võitluse üksused, koos armeega kokku 100 000 sõdurit. Nende eesmärgiks kuulutati: peatada iseseisvuse eest võitlejad.
Aga märklauaks on hoopis tsiviilelanikud. Puhastusoperatsioonid toimuvad järgmiselt: tankidiviis piirab küla sisse, võtab rõngasse, sulgeb kõik kvartalid, pimendatud veokid ilmuvad alleedele, maskeeritud sõdurid tungivad igasse majja.
Meeste piinamine
Arreteeritakse 13- kuni 16-aastased noormehed. Küla serva kokku aetud, piinatakse neid elektriga. Kes ellu jäävad, viiakse sõjaväeossa, kus neid hoitakse mitu päeva viie meetri sügavustes aukudes, mis on algselt mõeldud prügi jaoks.
Söömata-joomata, ootab noormehi ees teist laadi piinamine. Markete rajooni küladest on kümneid surnuid, kadunuid või sandistatuid. Juba kaks aastat ei loenda keegi enam surnuid. Lootusetult palus külanõukogu esimees Kremli poolt määratud Groznõi tshetsheeni juhtkonna ülemal Ahmad Kadõrovil evakueerida elanikud.
Kadõrov keeldus: evakueerimine keelatud. «Me loobusime evakuatsiooniplaanist. Et oma elusid kaitsta. Aga me otsustasime pöörduda ajakirjanike poole,» ütleb Malika.
«Ainult Anna Politkovskaja ajalehest Novaja Gazeta jõudis meieni. Inimesed andsid tunnistusi. Ta kirjutas üles nende nimed ja eesnimed. Ta tahtis külastada väeosa, et kontrollida kordasaadetud väljapressimisi. Aga ta arreteeriti, peeti kinni kaks päeva. Venelased lugesid läbi märkmed. Kahe päeva pärast tapeti kõik tunnistajad, keda ta oli küsitlenud. Olin ainuke, kes pääses. Palun ärge avaldage minu isikuandmeid.»
Malika jäi ellu tänu sellele, et ta nimi oli Anna Politkovskaja märkmikus valesti kirjutatud. Malika varjab end praegu Groznõis. Puhastusoperatsioonide märklauaks on need, kes kaebavad armee peale röövimiste pärast, need, kes annavad tunnistusi ajakirjanikele, ja ajakirjanikud ise.
Sõdurite rahajanu
«Mängi tumma,» sõnab autojuht. Tähelepanu: tõkkepost. Maskeerimisvõrkudega betoonplokid tõkestavad tee. Viis kiivrites, vihkamist täis pilkudega Vene sõdurit uurivad auto sisemust. Mussa peatab auto, astub välja, avab pagasiruumi ja suleb selle. Kulub mõni sekund, sellest piisab sõdurile, et kahmata 100-rublane rahatäht (3,30 eurot). Sõidame minema. Reegel number üks: mitte kunagi vaenlase ees silmi maha lüüa.
Mõned kauplevad toiduainetega, müüvad neid edasi turul, asutavad miniturge. Need vähesed teenivad mingit raha. Teised peavad lehmi. Tshetsheeni rahvas ei saa valitsuselt midagi. Püütakse ise hakkama saada.
Ja kes saab kasu Tshetsheenia naftast? «Kindralid on võtnud nafta oma kontrolli alla. Nad on haaranud nafta suuräri endi kätte, parimate puuraukude pealt saavad nad hiigelkasumit. Kui väikesed eratootjad keelduvad oma toodangut ära andmast, organiseerivad sõjaväelased puhastusoperatsiooni ja lasevad reservuaarid õhku.»
Tshetsheenias on kõrge kvaliteediga nafta päris maapinna lähedal. Piisab vaid kaevata auk oma aeda ja täita kanistrid. Tänu «metsikutele» puuraukudele teenisid paljud tsiviilelanikud endale kahe sõja, 1996 ja 1999 vahel ülalpidamist, müües naftat edasi naabervabariiki Ingushshiasse.
Aga sellest on jäänud vaid mälestus. See äri toob sisse üks miljard dollarit aastas, isegi kaks või kolm korda rohkem, nagu väidab Moskva Majandusinstituudi professor Plehhanov. See raha läheb kindralite tasku ja Rosneftile, Vene riigi firmale, kes kahe aasta eest asutas vabariikliku nafta miilitsa, et teha lõpp tsiviilisikute naftaärile.
Musta rätti mässitud naine, ees mustad prillid, saladuslik, libistab end autosse:
Zara T. Ühtsusorganisatsiooni liige, juhib juba terve aasta kadunutekontorit, ühte neljast.
«30. juulil arreteeriti kümme inimest keskturul. Levib info, et nad tapeti, laibad põletati ära, neid ei leita enam kunagi. Keegi võib müüa infot…»
Mis tuleb teha, kui keegi on kinni võetud? Minna linnaosa väejuhatusse. Seal vastatakse: «Meie üksus täna väljas ei käinud, pole aimugi, kes ta kinni võttis…» Alati sama vastus. Inimesed on kadumistega ära harjunud. Küsitletakse pealtnägijaid, et teada saada, mis suunas pimendatud veok sõitis.
Kasutatakse kõikvõimalikke kanaleid, makstakse igale informaatorile. Näidatakse üht ja sama fotot. Vahel juhtub, et sõjaväelane annab infot kogemata: see võimaldab leida kanali, mille kaudu osta välja kadunud sugulast. Pöörduda tasub ainult sõjaväelaste poole, sest inimrööve teostavad maskeeritud mehed pimedatud veokites. Elusana võib üles leida nädala jooksul pärast röövimist. Kui see aeg on möödas, on võimalik välja osta laip.
Aukudest konarliku tee veeres pikutavad rohul Vene sõdurid, justkui piknikku pidades, tegelikult varitsedes. Zara silub hellalt Snickersi ümbrispaberit ja naeratab: «See on võitlejate lemmikmaius. Groznõis võis mõned kuud tagasi jälgida nende liikumist mahavisatud paberite järgi. Maiuse tootja võib uhke olla.»
Nostalgia: veebruaris 2000 lahkusid võitlejad Groznõist. Maa kubiseb Vene okupantidest. Ainus viis, kuidas end kaitsta, on omada relva, see tähendab minna tööle miilitsasse… Aga see on lõks, sest miilitsad on samuti atentaatide ja inimröövide märklauaks.
Noorukid loodavad vastupanu osutada, hakates vahhabiitideks: neid värbavad Vene salateenistuse poolt ametisse pandud gurud, noorukitele makstakse 200 dollarit selle eest, et panevad sõduritele miine. See mitteametlik «vastupanuvõitlejate» kontingent ei püüa liituda Bassajeviga, relvastatud vastupanu liikumise juhiga, kes on kaugel mägedes.
Genotsiid
Zarema kuulutab Kadõrovi marionettvalitsuse Vene riigi tööriistaks. Ta ütleb: «See sõda on üks jant: selle varjus toimub tshetsheeni rahva genotsiid. Vene võimud ei räägi iial tõtt. Raadios ja teles teatatakse iga päev operatsioonide käigus langenud võitlejate arv…
Selleks, et maskeerida tsiviilisikute mõrvamist, pannakse nende arv hukkunud võitlejate alla, või siis kuulutatakse, et tshetsheeni miilitsad tapeti võitlejate poolt.» Tema kõrval Zhura, nõukogudeaegse pioneeri tütretütar, lisab: «Iga põgenik saab 5 rubla päevas. 16. juulil jagas (Vene) migratsiooniamet igaühele paki: viis karpi lihakonserve, kaks pakki makarone. Pärast seda ei midagi. Ja need inimesed ei olegi kõige vaesemad…»
Zarema ütleb: «Tshetsheenias jätkub sõda terrorismivastase operatsiooni nime all. Kus on terroristid? Tegelikult ei taha sõjaväelased lahkuda. Nad saavad sõjast topelt kasu: ühelt poolt tapetakse noored, seega meie tulevik. Teiselt poolt rikastuvad nad laipadega kauplemisest või nafta röövimisest.»
«Tuleb jalga lasta. Näib, et miilitsad on kasutanud raadiot. Nad on vist ühendanud end lähima komandantuuriga.» Mussa, autojuht, paneb käigu sisse, kaob paralleelsete alleede rägastikku, et jälgi segada. Suund: väike majake keset lopsakat aeda, täis lilli ja viljapuid: see on lausa paradiis, avenüü kärast kaitstud lihtsalt hekiga.
Siin elavad kaks õde koos vanematega: Aza, 31 ja Tamara, 35. See pere on kannatanud mitmete puhastusoperatsioonide läbi. Sõdurid otsisid maja läbi, lootsid pööningult leida vahhabiitide raamatuid, nõudsid isa väljaandmist. Läheme söögituppa, kus meie hääled summutab mingi mehaaniline krigin.
Aza tõttab akna juurde, tõmbab kardina kõrvale. «Ärge kartke, nad ei näe meid.» Tõepoolest, hõbepaberist kile varjab meid sõdurite uuriva pilgu eest, kes kõnnivad tänaval. Uurivad maja. Üks tank, siis veokid ja seejärel jalaväelased moodustavad demineerimiskolonni.
«Öösel, kui ma kuulen veokeid suure kiirusega mööda sõitmas, tõusen üles. Õde korrutab alati, et ärgu ma tõusku, sõdurid tulistavad. Palun jumalat, et konvoi ei peatuks. Meid ei kaitse keegi. Nad tahavad luua õhkkonna, kus puudub turvatunne, et inimestel kaoks vaimujõud. Venelased kardavad, et tshetsheenid koguvad Ingushshia telkides jõudu. Nad tahavad neid tagasi tuua, et hävitada.»
Kolonn läheb mööda. Pereisa Ruslan võtab sõna: «Eriteenistuse missiooniks on murda tshetsheenide vaimujõud. Miks nad vägistavad mehi? Miks nad loobivad kõikjale jäsemeteta laipade tükke? Selleks, et inimesed näeksid ja unustaksid igaveseks vastupanemise. Juba mitu kuud valitseb infoblokaad, nii et ajakirjanikud ei pääse enam meie juurde.»
Nellija tuli Tsotsan-Jurtist tunnistusi andma, vaatamata repressioonide ohule. See Groznõist lõuna pool asuv küla figureerib eriteenistuse mustas nimekirjas, kehastades koos teiste küladega tshetsheeni rahva vaimu. Aasta jooksul viidi seal läbi 40 puhastusoperatsiooni.
Iga päev leiavad tsiviilisikud laipu. Nad koguvad laibad kokku, et neid identifitseerida. Nellija otsib oma kadunud õde. «Mu ema käib läbi kogu Tshetsheenia, et teda üles leida.» Ta käib uurimas kõiki laibahunnikuid. Aasta jooksul nägi ta 2000 laipa. Ta katsus mädanenud laipu, püüdes leida oma tütart.
Hiljuti shokeeris ta mind sõnadega: «Ma käisin ühes kohas, kuhu toodi veoautodega laipu. Ja leiti üks väga ilus laip. Milline õnn: tal oli ainult paar kuulihaava rinnas. See oli 20-aastane noormees. Ma kadestasin tema ema. See on õnnelik naine: ta leidis üles oma poja terve laiba.» Näete, mida peetakse õnneks tänapäeva Tshetsheenias. Ma mõistan, kuidas Vene strateegia hävitab tshetsheeni rahvast.
Prantsuse keelest tõlkinud Elina Kask
–>