Daalia perekonnas on 35 liiki mitmeaastaseid rohttaimi ja poolpõõsaid. Poolpõõsad on sellised taimed, mille varred on alumises osas puitunud, tipuosas aga rohtsed. Nende kodumaa on Mehhikost Colombiani. Kõige rohkem kasvab erisuguseid daaliaid looduslikult Mehhikos, enamasti mägedes. Daaliatele on iseloomulikud jämedad juuremugulad, mis säilitavad vett ja toitaineid. Varred on enamasti lihtsad ehk harunemata. Kõige suurematel liikidel kasvavad varred kuni kümne meetri kõrguseks. Põhjamaalastele on kindlasti üllatav, et looduses leidub ka epifüütseid daaliad, mis kasvavad teiste puude võradel pealistaimedena. Mõni daalia ronib või toetub vartega lähedal kasvava puu tüvele.

Daalia teaduslik nimetus Dahlia on antud Rootsi botaaniku ja Linné õpilase Anders Dahli (1751–1789) auks. Eesti keeles kutsutakse seda taime ka jorjeniks ja neitsisõleks. Tänapäeval tuntakse kümneid tuhandeid daaliasorte. Kõige enam on aeddaalia ehk -jorjeni (D. x hortensis) sorte, mis jaotatakse olenevalt õisiku suurusest ja kujust kümnesse sordirühma.

Varem kasvatati Eesti aedades peamiselt dekoratiiv- ja kaktusdaaliaid. Nüüd ka lihtõisikulisi, anemooniõielisi, vesiroosiõielisi, kollerett-, kera- ja pompoondaaliaid. Kõige vähem on orhideeõieliste daaliate sordirühma esindajaid, näiteks “Giraffe” ja “Pink Giraffe”. Mehhikos kasvav kõrge daalia (D. excelsa) kasvatab kaheksa kuni kümne meetri kõrguse õõnsa harunematu varre, mille tipuosas areneb kuni 300 õisikut! Indiaanlased kasutasid selle varsi mägiojadest vihmavee allajuhtimiseks ning kasutasid vett igapäevases majapidamises. Rahvameditsiinis on daaliat kasutatud põie- ja neeruhädade puhul.

Hispaania kuninglikku Madridi botaanikaaeda jõudsid esimesed daaliad 1789. aastal. Põhjamaades hinnatakse daaliat kui kaua õitsvat suvetaime. Daaliaõisikute lõhn on meeldiv, ent õied enamasti tugevalt ei lõhna. Lillede kasvatamise maania oli 19. sajandi 30. ja 40. aastatel. See oli võrreldav 17. sajandi tulbipalavikuga. Tänapäeval on daaliakasvatajad koondunud ühingutesse ja seltsidesse. Kõige populaarsemad on daaliad USA-s, Venemaal, Lätis, Inglismaal, Hollandis, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ja Iisraelis. Rahvusvahelise daaliaühingu sordiregistris on registreeritud 20 000 sorti.

Kasvukoht

Aias valige daaliale päiksepaisteline ja viljaka mullaga koht. Puude või kõrgete põõsaste varjus õitseb daalia vähe ja haigestub kergemini mädanikesse. Külmatundliku taimena istutatakse daalia juuremugulad mulda mai esimesel poolel. Kel on tahtmist ja võimalust, võib neid ka suures anumas või kastis ette kasvatada ja pärast öökülmaohu möödumist välja istutada. Kui noored õrnad võsud on mullast väljas, peab hallaöödel taimi kaitsma. Selleks sobib kevadel muldamine või ämbritega katmine. Kõrgekasvulisi sorte ei maksa väga üksteise lähedale istutada, vahekauguseks jätke 60–100 cm. Raskete varte ja paljude õisikutega kõrged daaliad vajavad toestamist. Kaval on kohe kevadel pärast kasvamise algust tugikepid maasse lüüa.

Madalad daaliad toestamist enamasti ei vaja. “Kleine Erna”, “Aspen”, “Baby White” jpt sobivad kasvatamiseks ka suuremas rõdukastis, terrassikonteineris või paraja suurusega anumas, mida on mugav vajaduse korral ümber paigutada või sügisel hallaöödel siseruumidesse tõsta. Daalia õitseb avamaal peenras juulist kuni öökülmadeni. Lõikeõisikud on kenad vaasis ja sünnipäevalillena. Õieilu jätkub kauemaks, kui vaasiveele lisada spetsiaalset lõikelillede säilitusvahendit. Minu lemmikud on tugeva ja pika õisikuvarrega  keradaaliad “Peter”, “Sunny Boy”, “Eveline”, “Wittem”, “Honky”, “Kenora Fireball” jt.