VE: Ligi, Priit- arheoloog

Ta oli teel Stockholmi ülikooli, et viimased dokumendid korda ajada. Hiljuti oli ta doktorantuuri vastu võetud, ülikool lubas ka stipendiumi. Tundus, et mitu aastat kestnud periood, mil lauspragmaatilises Eestis arheoloogiat teisejärguliseks valdkonnaks peeti ja ka teadlasi selle järgi hinnati ning rahastati, hakkab tema jaoks mööda saama.
”Tema õnnetus oli kohusetunne. Tervis oli parasjagu halb, aga ta pidi oma stipendiumiasju ajama minema,” ütleb ema Reet Ligi. ”Ütles, et kuidas ma jätan minemata. Päeval oli tal kell seisma jäänud. Kui avastas, ehmatas ära, tellis takso ja jõudis veel viimasel sekundil laevale.” Ema mäletab, et ärkas võpatades üles neil minuteil, kui laev põhja läks. Ka Priidu tütar kohkus tema sõnul teadmata põhjusel ärkvele.

”Kui uudis tuli, et Estonia läks põhja, siis esimene mõte oli, et Priit võis seal peal olla,” ütleb Priidu vend poliitik Jürgen Ligi. ”Tõenäosus, et ta elus võiks olla, oli ikkagi null. Võtsin seda kui sündinud asja.” Raskemini leppisid juhtunuga Priidu lapsed, kes saatsid president Lennart Merile palve Estonia vrakk üles tõsta. ”Nad soovisid, et riik tuleks appi ja päästaks laeva. Et küllap nad on seal all veel elus.”

Ajaloohuvi juba lasteaias

”Teadsin, et Priit läks laevale. Nägin teda veel samal päeval,” meenutab Priit Ligiga aastaid ajalooinstituudis töökabinetti jaganud arheoloogist sõber Valter Lang. ”Kui hommikul uudistest kuulsin, oli esimene mõte, et Priit oli ju seal.”
Tark, aus, töökas, kompromissitu, sissepoole elav, nimetab poliitik Jürgen Ligi poolteist aastat vanema venna põhilisi loomuomadusi. ”Tuleb tunnistada, et pidasin teda oma eeskujuks. Spordifanatismi pärisin temalt ja trennidki valisin temaga ühesugused.” Priiduga samal ajal arheoloogilistel väljakaevamistel osalenud mäletavad meest visalt hommikujooksu harrastamas, Eesti meesjuunioride rekord
10 000 meetri jooksus on siiani tema nimel. Algklassides mõned kolmedki saanud Priit sirgus keskastmes priimuseks ja säilitas selle staatuse ülikooli lõpuni. ”Ajaloohuvi oli tal juba lasteaias, umbes kümneselt hakkas ta käima kaevamistel arheoloogist onu Tanel Moora käe all.”
Indu vanu aegu uurida ja visalt eesmärkide nimel tööd teha soodustas Ligide neljalapselise pere lastetuba – ajaloolasest isa Herbert ja keeleõpetajast ema Reet Ligi, arheoloogidest vana-isa Harry ja onu Tanel Moora. ”Andekas oli Priit kindlasti ja oma potentsiaali ta peaaegu ära kasutada ei jõudnudki,” möönab vend, kes peab Priidu surma mingis mõttes ajaloolise järjepidevuse lõpuks oma suguvõsas. Ema Reet toonitab, et Priit oli poeg, kes vanematele kasvueas kunagi muret ei valmistanud.
Et Priit ülikoolis ajaloo eriala valis, tuli loogilise jätkuna. ”Kohtusime esimesel ülikoolipäeval. Koos käisime ülikooli läbi, koos spetsialiseerusime arheoloogiale, koos töötasime ajalooinstituudis ja väljakaevamistel,” räägib Valter Lang. Suure osa sõbraga koos veedetud ajast sisustas vaidlemine. ”Ojaa, me vaidlesime palju. Aga põhimõtetes ja maailmavaatelistes küsimustes olime ühel seisukohal,” tõdeb Lang. ”Priit ei jätnud kunagi oma arvamust ütlemata. Ta tormas pea ees tulle, tema abikaasa nimetas seda enesehävituslikuks geeniks.” Kutsele Toompead kaitsta reageeris ta ülikiiresti. ”Tellis takso ja kihutas Toompeale,” on emal meeles.

Põrkas vastu vanameelsust

Vennad jäid Priidu ülikoolis õppimise ajal teineteisest veidi kaugemale: elasid eri linnades. Priit lõi varakult pere kunstiteadlase Airiga ja sai neli last. ”Rohkem olin siis onu rollis. Vennaga väga isiklikke jutuajamisi ei olnud, aga tundus, et ta elas sissepoole igasuguseid asju väga läbi. Mulle näis, et hingelised asjad segasid tal tööle keskendumist,” räägib Jürgen ettevaatlikult sõnu valides.
Juba üliõpilasena mitme uurimistööga tunnustust leidnud mees põrkas sõber Valter Langi kinnitusel vastu vanameelset suhtumist teadlaste hulgas. ”Priit rääkis ühiskonnakorraldusest – sinnani ei tahetud tunnistada, et meil on sotsiaalne diferentseeritus, aga tema ütles selle välja,” kinnitab ta. Kümme aastat hiljem, oleksitele toetudes näeb Valter sõpra juhtiva teadlasena ükskõik millises ülikoolis. ”Ta võinuks olla kus iganes. Mitte administratiivtööl, aga just tippteadlasena.” Samal arvamusel on ka vend. ”Doktorantuur oleks andnud talle teatud kergenduse. Kui pidada silmas ametialast tegevust, siis oli ta nii kõva mees, et oleks end teaduse tegemises kehtestanud. Oleks ta olnud väga helge ja muretu hingelaadiga, olnuks lihtsam.”
Ema nendib, et sünge sügisene aeg toob tragöödia alati meelde. ”Aga kui pärast õnnetust, vist novembri alguses, mälestusjumalateenistusele sõitsime ja enne seda oli kogu aeg kole ilm olnud, tuli viimaks päike välja,” lausub ta.