Paul Ariste sündis 3. II 1905 Tartumaal Torma vallas Rääbise mõisa sepa pojana. Lõpetas Tõikvere algkooli ja 1925 Tallinna Poeglaste Humanitaargümnaasiumi. 1925-1929 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja germanistikat. Õpingute kõrval ja hiljem töötas Eesti Rahva Muuseumi Arhiivraamatukogus (1925-27) ja Eesti Rahvaluule Arhiivis (1927-31).
Omandas 1931 magistrikraadi. 1931-33 oli Ariste Tartu ülikooli stipendiaat Helsingi, Uppsala ja Hamburgi ülikoolis. 1933. aastast õppejõud Tartu ülikoolis. Kaitses 1939 doktoriväitekirja “Hiiu murrete häälikud” ja sai filoloogiadoktoriks. 1946-77 TRÜ soome-ugri keelte kateedri juhataja, professor (1949). ENSV TA akadeemik (1954), Eesti NSV teeneline teadlane (1965), Ungari TA auliige (1966), Soome TA välisliige (1969), Helsingi ülikooli audoktor (1969), Szegedi ülikooli audoktor (1971), Soome Akadeemia välisliige (1980).
1957-60 ENSV TA Keele ja kirjanduse Instituudi soome-ugri keelte sektori juhataja, aastast 1955 Emakeele Seltsi aastaraamatu toimetuskolleegiumi esimees ja aastast 1965 ajakirja “Sovetskoje fenno-ugrivedenje” peatoimetaja. Oli III rahvusvahelise fennougristide kongressi (1970) president; aastast 1971 Nõukogude Fennougristide Komitee esimees,1980 Rahvusvahelise Fennougristikakomitee esimees.
Paul Ariste on algatanud eesti foneetikateaduse ning uurinud eesti sõnavara päritolu (alamsaksa, rootsi jm laene), murdeid ja vanemat kirjakeelt. Ta on rajanud TRÜ-s eesti fennougristika-koolkonna ja koolitanud mitu põlvkonda teadlasi teistele fennougristika keskustele.
Oma peamise uurimisala, vadja keele kohta on ta kogunud rohke ainestiku. Uurinud ka liivi, isuri, karjala ja vepsa keelt, läänemeresoome keelte võrdlevat grammatikat ja kontakte teiste keeltega. Kirjutisi mustlaskeele (“Romenge Paramiði”, Tartu 1938), jidishi, esperanto ja rahvaluule kohta. Võttis osa vabariikliku preemia saanud teose “Eesti rahva etnilisest ajaloost” (1956) koostamisest. Avaldanud ülevaateid “Kalevipoja” uurimisest ja tõlgetest, armeenia kirjandusklassikust H. Abovjanist jms.
ENSV riiklik preemia (1959, 1982), Lenini orden (1981).
Teoseid: Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles (1933), Hiiu murrete häälikud (1939), Rootsi-eesti sõnaraamat (1939, koos P.Wieselgreni ja G. Suitsuga, 1976 Uppsala), Eesti keele foneetika (1953, 1981-82), Vadja keele grammatika (1948, inglise keeles 1968 Bloomington), Vadja rahvakalender (1969), Ferdinand Johann Wiedemann (1973), Vadjalane kätkist kalmuni (1974), Vadja muistendeid (1977), Vadja mõistatusi (1979) jne.
Arvatakse, et Paul Ariste oli oma eri keelte oskuselt Eesti 2. polüglott (st. P. Nurmekund´i järel).
Paul Ariste suri 2. veebruaril 1990 Tartus.
Avo Blankin /ENE I ja EKBL alusel/
xxx
Lisalugemist:
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Ariste, Paul – keeleteadlane ja polüglott
Omandas 1931 magistrikraadi. 1931-33 oli Ariste Tartu ülikooli stipendiaat Helsingi, Uppsala ja Hamburgi ülikoolis. 1933. aastast õppejõud Tartu ülikoolis. Kaitses 1939 doktoriväitekirja “Hiiu murrete häälikud” ja sai filoloogiadoktoriks. 1946-77 TRÜ soome-ugri keelte kateedri juhataja, professor (1949). ENSV TA akadeemik (1954), Eesti NSV teeneline teadlane (1965), Ungari TA auliige (1966), Soome TA välisliige (1969), Helsingi ülikooli audoktor (1969), Szegedi ülikooli audoktor (1971), Soome Akadeemia välisliige (1980).
1957-60 ENSV TA Keele ja kirjanduse Instituudi soome-ugri keelte sektori juhataja, aastast 1955 Emakeele Seltsi aastaraamatu toimetuskolleegiumi esimees ja aastast 1965 ajakirja “Sovetskoje fenno-ugrivedenje” peatoimetaja. Oli III rahvusvahelise fennougristide kongressi (1970) president; aastast 1971 Nõukogude Fennougristide Komitee esimees,1980 Rahvusvahelise Fennougristikakomitee esimees.
Paul Ariste on algatanud eesti foneetikateaduse ning uurinud eesti sõnavara päritolu (alamsaksa, rootsi jm laene), murdeid ja vanemat kirjakeelt. Ta on rajanud TRÜ-s eesti fennougristika-koolkonna ja koolitanud mitu põlvkonda teadlasi teistele fennougristika keskustele.
Oma peamise uurimisala, vadja keele kohta on ta kogunud rohke ainestiku. Uurinud ka liivi, isuri, karjala ja vepsa keelt, läänemeresoome keelte võrdlevat grammatikat ja kontakte teiste keeltega. Kirjutisi mustlaskeele (“Romenge Paramiði”, Tartu 1938), jidishi, esperanto ja rahvaluule kohta. Võttis osa vabariikliku preemia saanud teose “Eesti rahva etnilisest ajaloost” (1956) koostamisest. Avaldanud ülevaateid “Kalevipoja” uurimisest ja tõlgetest, armeenia kirjandusklassikust H. Abovjanist jms.
ENSV riiklik preemia (1959, 1982), Lenini orden (1981).
Teoseid: Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles (1933), Hiiu murrete häälikud (1939), Rootsi-eesti sõnaraamat (1939, koos P.Wieselgreni ja G. Suitsuga, 1976 Uppsala), Eesti keele foneetika (1953, 1981-82), Vadja keele grammatika (1948, inglise keeles 1968 Bloomington), Vadja rahvakalender (1969), Ferdinand Johann Wiedemann (1973), Vadjalane kätkist kalmuni (1974), Vadja muistendeid (1977), Vadja mõistatusi (1979) jne.
Arvatakse, et Paul Ariste oli oma eri keelte oskuselt Eesti 2. polüglott (st. P. Nurmekund´i järel).
Paul Ariste suri 2. veebruaril 1990 Tartus.
Avo Blankin /ENE I ja EKBL alusel/
xxx
Lisalugemist: