Elavate keelte uurija
03.02.2005 00:01Andres Heinapuu, Paul Ariste õpilane
Milline on akadeemik Paul Ariste tähtsus ning roll Eestis ja mujal? Mis oleks teisiti, kui Paul Aristet, kelle sünnist möödub täna 100 aastat, poleks olnudki või kui ta näiteks hoopis mõnes Rootsi või Ameerika ülikoolis professoripõlve pidanud oleks?
Loomulikult poleks niisugusel kujul olemas tema teaduslikku produktsiooni ega mahukat kogumistöö tulemust. Kuid alustame pisemast. Tõenäoselt poleks loodud ansamblit Tulli Lum, kui Ariste poleks eesti üliõpilasi 1947. aastal Liivi randa viinud, et nad Julgi Stalte vanaisaga juttu oleksid saanud rääkida. Poleks võib-olla praegustel eestlastel ei teadmist, sooja ega külma liivlastest.
Kindlasti poleks Tartu Ülikool ülemaailmse tähtsusega fennougristikakeskus ja kahtlane, kas ka rahvusvahelistest fennougristikakongressidest oleks asja saanud. Nood omakorda avasid kodueesti filoloogidele maailma, juba kolmas kongress 1970. aastal tõi koju kätte maailma fennougristika koorekihi, kaasa arvatud mitu eesti pagulasteadlast. Kogu eesti filoloogia oleks kindlasti läbi okupatsiooniaja olnud suletum ja hallim.
Soome-ugri ärataja
Üsna tõenäoselt poleks toimunud mullu Tallinnas neljandat soome-ugri rahvaste maailmakongressi. Just Paul Ariste õpilased viisid Venemaa soome-ugri rahvusliku intelligentsini taas teadmise «suurtest sugulastest» ungarlastest, soomlastest ja eestlastest.
Ariste õpilased ja nende õpilased olid ka glasnosti-aegse soome-ugri rahvaste taasärkamise eestvedajate hulgas. Peaaegu iga Aristega kokku puutunud hõimuveli teab rääkida lugusid, kuidas Ariste talle – vahel naljaga pooleks, vahel kurjalt – selgeks tegi, et iga inimene peab austama oma emakeelt ja rahvuskultuuri.
Mari etnomusikoloog Oleg Gerassimov näiteks meenutab siiani, kuidas temast rahvuslane sai. Paul Ariste juurde esimest korda külla saabudes ei uskunud ta oma silmi: seintel oli nii palju maale ja graafilisi lehti nagu muuseumis. Gerassimov hüüatanud: «Unwahrscheinlich!» ja pidanud seepeale ära kuulama kurja epistli sellest, et kui inimene ei väljenda oma tundeid emakeeles, pole ta siiras, ja et emotsioon on isegi siis kahtlane.
Küllap poleks Ariste innustuseta sündinud Kaljo Põllu kodalaste-graafikat ega kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreise, mis on omakorda paljude eesti kunstnike loomingut mõjutanud.
Ilma tema õpilasteta poleks taastatud Fenno-Ugria Asutust ega poleks temanimelist põlisrahvaste keskust Tartu Ülikoolis. Loetelu võib jätkata veel ja veel. Lisada võiks esimese Eesti rahvusvahelise teadusajakirja Linguistica Uralica ja palju muud erialast.
Kokku võttes võiks öelda, et Ariste on jätnud kustumatu jälje Eesti kultuuriellu, mis ilma selleta oleks palju vaesem ja üksluisem. Ning et ta on teinud mõõtmatu töö soome-ugri vähemusrahvuste elutahte kestmajäämiseks ja loonud neile rahvuslikult mõtleva euroopalike hoiakutega haritlaskonna.
Keeleteadlasele on mugavam uurida surnud keeli: objekt püsib muutumatuna ja selle kohta on piiratud hulk informatsiooni – nii on põhimõtteliselt võimalik saavutada absoluutset teadmist.
Professor Paul Ariste lähenemisviis oma «objektile» erines niisugusest vaatekohast tunduvalt. Ariste oli eelkõige elavate keelte uurija. Tema jaoks polnud keelejuht kunagi pelk toormaterjali allikas, vaid samasugune inimene nagu temagi.
Ariste kategooriline imperatiiv oli, et keelejuhiga tuleb rääkida ainult tema oma keeles. See on küll keeleteaduslikultki põhjendatud, kuid selles väljendub ka elementaarne austus kaasvestleja suhtes.
Ariste teadis, et inimese keel on tema maailm. Ta ei tegelnud kunagi puhta lingvistikaga.
Tema kogutu ja kirjutatu sisaldab alati ainest, mis on oluline rahvaluule, etnoloogia ja näiteks ajaloogi seisukohalt. See on inimeste elu, millest ta kirjutas.
Keel tähendab inimest
Kõige olulisem on aga Ariste teadmine, et kõik rahvad ja kultuurid on võrdsed ja unikaalsed ning et keel ja kultuur ei saa olla abstraktsed, vaid ikka ja ainult konkreetsete inimeste omad, konkreetsete inimeste omadused.
Selleks et kultuuri või keelt tunda, peab neid inimesi tundma, nendega läbi ja nendest aru saama. Tema tundis ja sai. Sellepärast ei kustu ta jäljed kunagi.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Elavate keelte uurija
Elavate keelte uurija
03.02.2005 00:01Andres Heinapuu, Paul Ariste õpilane
Loomulikult poleks niisugusel kujul olemas tema teaduslikku produktsiooni ega mahukat kogumistöö tulemust. Kuid alustame pisemast. Tõenäoselt poleks loodud ansamblit Tulli Lum, kui Ariste poleks eesti üliõpilasi 1947. aastal Liivi randa viinud, et nad Julgi Stalte vanaisaga juttu oleksid saanud rääkida. Poleks võib-olla praegustel eestlastel ei teadmist, sooja ega külma liivlastest.
Kindlasti poleks Tartu Ülikool ülemaailmse tähtsusega fennougristikakeskus ja kahtlane, kas ka rahvusvahelistest fennougristikakongressidest oleks asja saanud. Nood omakorda avasid kodueesti filoloogidele maailma, juba kolmas kongress 1970. aastal tõi koju kätte maailma fennougristika koorekihi, kaasa arvatud mitu eesti pagulasteadlast. Kogu eesti filoloogia oleks kindlasti läbi okupatsiooniaja olnud suletum ja hallim.
Soome-ugri ärataja
Üsna tõenäoselt poleks toimunud mullu Tallinnas neljandat soome-ugri rahvaste maailmakongressi. Just Paul Ariste õpilased viisid Venemaa soome-ugri rahvusliku intelligentsini taas teadmise «suurtest sugulastest» ungarlastest, soomlastest ja eestlastest.
Ariste õpilased ja nende õpilased olid ka glasnosti-aegse soome-ugri rahvaste taasärkamise eestvedajate hulgas. Peaaegu iga Aristega kokku puutunud hõimuveli teab rääkida lugusid, kuidas Ariste talle – vahel naljaga pooleks, vahel kurjalt – selgeks tegi, et iga inimene peab austama oma emakeelt ja rahvuskultuuri.
Mari etnomusikoloog Oleg Gerassimov näiteks meenutab siiani, kuidas temast rahvuslane sai. Paul Ariste juurde esimest korda külla saabudes ei uskunud ta oma silmi: seintel oli nii palju maale ja graafilisi lehti nagu muuseumis. Gerassimov hüüatanud: «Unwahrscheinlich!» ja pidanud seepeale ära kuulama kurja epistli sellest, et kui inimene ei väljenda oma tundeid emakeeles, pole ta siiras, ja et emotsioon on isegi siis kahtlane.
Küllap poleks Ariste innustuseta sündinud Kaljo Põllu kodalaste-graafikat ega kunstiakadeemia soome-ugri uurimisreise, mis on omakorda paljude eesti kunstnike loomingut mõjutanud.
Ilma tema õpilasteta poleks taastatud Fenno-Ugria Asutust ega poleks temanimelist põlisrahvaste keskust Tartu Ülikoolis. Loetelu võib jätkata veel ja veel. Lisada võiks esimese Eesti rahvusvahelise teadusajakirja Linguistica Uralica ja palju muud erialast.
Kokku võttes võiks öelda, et Ariste on jätnud kustumatu jälje Eesti kultuuriellu, mis ilma selleta oleks palju vaesem ja üksluisem. Ning et ta on teinud mõõtmatu töö soome-ugri vähemusrahvuste elutahte kestmajäämiseks ja loonud neile rahvuslikult mõtleva euroopalike hoiakutega haritlaskonna.
Keeleteadlasele on mugavam uurida surnud keeli: objekt püsib muutumatuna ja selle kohta on piiratud hulk informatsiooni – nii on põhimõtteliselt võimalik saavutada absoluutset teadmist.
Professor Paul Ariste lähenemisviis oma «objektile» erines niisugusest vaatekohast tunduvalt. Ariste oli eelkõige elavate keelte uurija. Tema jaoks polnud keelejuht kunagi pelk toormaterjali allikas, vaid samasugune inimene nagu temagi.
Ariste kategooriline imperatiiv oli, et keelejuhiga tuleb rääkida ainult tema oma keeles. See on küll keeleteaduslikultki põhjendatud, kuid selles väljendub ka elementaarne austus kaasvestleja suhtes.
Ariste teadis, et inimese keel on tema maailm. Ta ei tegelnud kunagi puhta lingvistikaga.
Tema kogutu ja kirjutatu sisaldab alati ainest, mis on oluline rahvaluule, etnoloogia ja näiteks ajaloogi seisukohalt. See on inimeste elu, millest ta kirjutas.
Keel tähendab inimest
Kõige olulisem on aga Ariste teadmine, et kõik rahvad ja kultuurid on võrdsed ja unikaalsed ning et keel ja kultuur ei saa olla abstraktsed, vaid ikka ja ainult konkreetsete inimeste omad, konkreetsete inimeste omadused.
Selleks et kultuuri või keelt tunda, peab neid inimesi tundma, nendega läbi ja nendest aru saama. Tema tundis ja sai. Sellepärast ei kustu ta jäljed kunagi.