| |
|
 |
Klassikaline Paul Ariste: kütkestavalt särav naeratus, suhtlemisaldis ja pidevas tööhoos – sellisena kandub ta üle aegade põlvest põlve. |
|
Loe Aristet, siis mõistad, mis tähendab õpetlane!
29.01.2005 00:01Peeter Olesk, kirjandusteadlane
Ühel hilissügise pärastlõunal, aasta oli 1972, läksin ma professor Paul Ariste juurde soome-ugri keelte kateedri seminariruumi ülikooli peahoone esimese korruse lõpus vastu tookordset keeltemaja. Ta istus tahvli ees laua taga ja tunnistas, et on väsinud.
Äsja oli lõppenud loeng, eelmine päev oli ta käinud Talllinnas. Seejärel ta ütles, et on siiski rõõmus, sest nüüd ta lõpuks teab, kuidas ühte artiklit alustada. See üllatas mind, sest ma olin harjunud uskuma, et ta kirjutab kiiresti.
Kui too artikkel, «Vanematest eestikeelsetest tootenimedest», 1973. aasta veebruaris ajakirjas Keel ja Kirjandus ilmus, ei saanud ma aru, mida keerulist võis sellise artikli algusega olla. Tookord ma ei teadnud, kuidas Paul Ariste kirjutas paljud asjad eelnevalt mitu korda läbi.
Tal oli suur käekiri, mis oli kergesti loetav. Artiklite esimene variant oli parandustest üsna kirju ja ka teine variant vajas veel kord ümberkirjutamist – ehkki kõik variandid olid vabalt loetavad.
Ent valitses teatav seesmine nõudlikkus, mis pidi tagama tasakaalu kahe tingimuse vahel: Ariste oli sõnapidaja, kuid talle ei meeldinud kirjutada «kaelast ära».
Tunnustav kirjutaja
Paul Ariste oma kirjutiste bibliograafia (Tartu Ülikooli Raamatukogu, 2000) hõlmab tuhatkond nimetust. Enamik neist on avaldatud 1940-1990, niisiis okupatsioonide aegu.
Kuid nende hulgas on äärmiselt vähe, alla tosina, selliseid, mida võiks häbeneda. Näiteks Nikolai Marrist, humanitaarist, kelle seisukohad pöörati sõgedaks dogmaatikaks, millele hiljem järgnesid repressioonid.
Samas on tulevikuski meeltülendav lugeda samuti 1950. aastatel ilmunud artikleid, mida Paul Ariste kirjutas teiste inimeste tunnustuseks.
Eesti ajakirjandus on tänaseni täis artikleid, mis sisaldavad teise inimese kohta halba. Ma ei oska sellega leppida, kuid ma kogen seda iga päev ja seda enam, et sõnavabadusega pole sellel kõige vähematki pistmist.
Paul Aristelt niisugust artiklit ei leia. Ka kõige jubedamatel aegadel mitte. Kord, 1971. aastal, avaldas ta praeguse Postimehe veergudel arvustuse raamatust, mille toimetamine ei kõlvanud kuskile.
Paul Ariste armastas ilusat raamatut, ta oli neid rohkesti toimetanud ja hoidis trükiseid. Ta ei olnud aga õnnelik seeüle, et pidi teisega pragama kirjastajate saamatuse pärast.
Vaimne vastupanu
Paul Ariste oli väheseid, kelle koju jõudis nõukogude ajal välismaine trükisõna. Kui mõnest tuli läbi mitu eksemplari, kinkis ta need oma sõpradele. On minulgi faksiimiletrükk esimesest eesti keele õpikust 1637, mille Vello Salo kirjastus Maarjamaa avaldas 1974.
Selliste raamatute retsenseerimisega tegi Paul Ariste ära töö, mida võib õigusega nimetada vaimseks vastupanuks, sest nõnda hoidis ta kontaktid lahti.
Kui Bernard Kangro Rootsis ja Ivar Ivask Ameerikas ja teised hoolitsesid selle eest, et sünnimaist kirjavara tuntaks ka raudse eesriide ees, siis Paul Ariste tegi, mida jaksas, selle nimel, et vaba maailma, sealhulgas pagulaste looming oleks vähemalt teadagi siinpool.
Kahtlemata on põlise väärtusega Emakeele Seltsi Aastaraamatud, mida Paul Ariste toimetas alates aastast 1955 ja mida trükiti Tartus.
Paul Ariste enda sõnul sai see väljaanne võimalikuks tänu akadeemik Johannes Voldemar Veskile ja tolleaegsele ENSV TA presidendile Johan Eichfeldile. Meie peaksime mõlemale lisama Emakeele Seltsi kauaaegse sekretäri Heino Ahvena nime.
Neid aastaraamatuid on kasulik kätte võtta igaühel meist ja eesti keele sõpradest, see ei ole väljaanne kitsale ringile. Siis pole raske veenduda, et rohkem kui 30 köites Paul Ariste peatoimetamise aegu peaaegu puudub «ajutine kraam» ehk augutäide.
Kategooriline väärtus
Muidugi on praegu ilusat raamatut tunduvalt lihtsam teha kui tollal. Seda vapram selleaegne järjepidevus oli ja Paul Aristele oleks olnud väga võõrastav olla võõrandunu – ehkki ta kuulus vähemusse.
Ega Paul Ariste kirjutanud Laiuse mustlastest või vadjalastest või Tallinna mitmekeelsest elanikkonnast teistsuguste sõnadega kui Hiiumaa murrakutest või eesti keele sõnavara päritolust.
Kuid on kategooriline väärtus, mille puhul tuleb teistel riikidel ja võimukandjatel silmad maha lüüa ka pärast 9. maid 2005. Vadjalasi, nagu ka isureid ja ingeri-soomlasi, hakati hävitama ammu enne Teist maailmasõda. Seda tegi stalinistlik terror Nõukogude Liidu nime all kohe võimule pääsedes.
Teine maailmasõda jätkas seda ja sõja lõpp tähendas üksnes lahingute raugemist. Nende veriste pattude eest on kohus veel pidamata ehk nagu kirjutas heksameetris Gustav Suits – «Veel kohut mõistetud ei, kohus kalk tuleb küll ühel päeval».
Paul Ariste tegi koos oma õpilaste ja mõttekaaslastega seda, et püüdis talletada vadja rahva pärimust võimalikult tervenisti. Kõik kogutu pole kaugeltki lõpuni avaldatud ja see oli Paul Aristel südamel. Ent ma ei kujuta ette käsi laiutavat akadeemikut. Seda võivad «lubada endale» riigid, tema seda ei osanud.
Paul Aristel oli palju õpilasi. Sõna otseses mõttes mina seda polnud, sest ma ei õppinud tema käe all soome-ugri keeli, ja Ariste tegi seal vahet. Ma kuulusin isiklike sõprade hulka. Ariste raamatute ja artiklite lugejaid on siiski kindlasti rohkem kui tema õpilasi, võrreldamatult rohkem.
Meile kõigile avaneb Ariste maailmas õpetlane, kes tahab norutundest üle olla ning olla reibas ja viljakas. Nagu öeldud – tal on tegusid, millele rahvusvahelisedki võimukandjad alla jäävad.
Paul Ariste 100
(3.02.1905 – 2.02.1990)
• Teisipäev, 1. veebruar kell 14 – TÜ raamatukogus avatakse Paul Ariste elu ja loomingut käsitlev näitus
• Kolmapäev, 2. veebruar – mälestuskonverents Ariste sünnikohas Tormas, esinevad TÜ dotsendid Tõnu Seilenthal ja Heinike Heinsoo
• Neljapäev, 3. veebruar kell 11 – mälestuskonverents TÜ aulas. Esinevad EV president Arnold Rüütel, TÜ rektor Jaak Aaviksoo, professorid Ago Künnap, Tiit-Rein Viitsoo, Mihhail Mosin, Jõvan Ivanov, dotsendid Anna Verschnik, Enn Ernits, Klara Vavra; TA president Richard Villems annab üle Paul Ariste nimelise medali
• Reede, 4. veebruar kell 11 – Tartu raekojas teaduskonverents «Interlingvistika ja eurolingvistika»
• kell 14 – Eesti Kirjandusmuuseumis avatakse näitus
Uudised
Loe Aristet, siis mõistad, mis tähendab õpetlane!
Loe Aristet, siis mõistad, mis tähendab õpetlane!
Ühel hilissügise pärastlõunal, aasta oli 1972, läksin ma professor Paul Ariste juurde soome-ugri keelte kateedri seminariruumi ülikooli peahoone esimese korruse lõpus vastu tookordset keeltemaja. Ta istus tahvli ees laua taga ja tunnistas, et on väsinud.
29.01.2005 00:01Peeter Olesk, kirjandusteadlane
Äsja oli lõppenud loeng, eelmine päev oli ta käinud Talllinnas. Seejärel ta ütles, et on siiski rõõmus, sest nüüd ta lõpuks teab, kuidas ühte artiklit alustada. See üllatas mind, sest ma olin harjunud uskuma, et ta kirjutab kiiresti.
Kui too artikkel, «Vanematest eestikeelsetest tootenimedest», 1973. aasta veebruaris ajakirjas Keel ja Kirjandus ilmus, ei saanud ma aru, mida keerulist võis sellise artikli algusega olla. Tookord ma ei teadnud, kuidas Paul Ariste kirjutas paljud asjad eelnevalt mitu korda läbi.
Tal oli suur käekiri, mis oli kergesti loetav. Artiklite esimene variant oli parandustest üsna kirju ja ka teine variant vajas veel kord ümberkirjutamist – ehkki kõik variandid olid vabalt loetavad.
Ent valitses teatav seesmine nõudlikkus, mis pidi tagama tasakaalu kahe tingimuse vahel: Ariste oli sõnapidaja, kuid talle ei meeldinud kirjutada «kaelast ära».
Tunnustav kirjutaja
Paul Ariste oma kirjutiste bibliograafia (Tartu Ülikooli Raamatukogu, 2000) hõlmab tuhatkond nimetust. Enamik neist on avaldatud 1940-1990, niisiis okupatsioonide aegu.
Kuid nende hulgas on äärmiselt vähe, alla tosina, selliseid, mida võiks häbeneda. Näiteks Nikolai Marrist, humanitaarist, kelle seisukohad pöörati sõgedaks dogmaatikaks, millele hiljem järgnesid repressioonid.
Samas on tulevikuski meeltülendav lugeda samuti 1950. aastatel ilmunud artikleid, mida Paul Ariste kirjutas teiste inimeste tunnustuseks.
Eesti ajakirjandus on tänaseni täis artikleid, mis sisaldavad teise inimese kohta halba. Ma ei oska sellega leppida, kuid ma kogen seda iga päev ja seda enam, et sõnavabadusega pole sellel kõige vähematki pistmist.
Paul Aristelt niisugust artiklit ei leia. Ka kõige jubedamatel aegadel mitte. Kord, 1971. aastal, avaldas ta praeguse Postimehe veergudel arvustuse raamatust, mille toimetamine ei kõlvanud kuskile.
Paul Ariste armastas ilusat raamatut, ta oli neid rohkesti toimetanud ja hoidis trükiseid. Ta ei olnud aga õnnelik seeüle, et pidi teisega pragama kirjastajate saamatuse pärast.
Vaimne vastupanu
Paul Ariste oli väheseid, kelle koju jõudis nõukogude ajal välismaine trükisõna. Kui mõnest tuli läbi mitu eksemplari, kinkis ta need oma sõpradele. On minulgi faksiimiletrükk esimesest eesti keele õpikust 1637, mille Vello Salo kirjastus Maarjamaa avaldas 1974.
Selliste raamatute retsenseerimisega tegi Paul Ariste ära töö, mida võib õigusega nimetada vaimseks vastupanuks, sest nõnda hoidis ta kontaktid lahti.
Kui Bernard Kangro Rootsis ja Ivar Ivask Ameerikas ja teised hoolitsesid selle eest, et sünnimaist kirjavara tuntaks ka raudse eesriide ees, siis Paul Ariste tegi, mida jaksas, selle nimel, et vaba maailma, sealhulgas pagulaste looming oleks vähemalt teadagi siinpool.
Kahtlemata on põlise väärtusega Emakeele Seltsi Aastaraamatud, mida Paul Ariste toimetas alates aastast 1955 ja mida trükiti Tartus.
Paul Ariste enda sõnul sai see väljaanne võimalikuks tänu akadeemik Johannes Voldemar Veskile ja tolleaegsele ENSV TA presidendile Johan Eichfeldile. Meie peaksime mõlemale lisama Emakeele Seltsi kauaaegse sekretäri Heino Ahvena nime.
Neid aastaraamatuid on kasulik kätte võtta igaühel meist ja eesti keele sõpradest, see ei ole väljaanne kitsale ringile. Siis pole raske veenduda, et rohkem kui 30 köites Paul Ariste peatoimetamise aegu peaaegu puudub «ajutine kraam» ehk augutäide.
Kategooriline väärtus
Muidugi on praegu ilusat raamatut tunduvalt lihtsam teha kui tollal. Seda vapram selleaegne järjepidevus oli ja Paul Aristele oleks olnud väga võõrastav olla võõrandunu – ehkki ta kuulus vähemusse.
Ega Paul Ariste kirjutanud Laiuse mustlastest või vadjalastest või Tallinna mitmekeelsest elanikkonnast teistsuguste sõnadega kui Hiiumaa murrakutest või eesti keele sõnavara päritolust.
Kuid on kategooriline väärtus, mille puhul tuleb teistel riikidel ja võimukandjatel silmad maha lüüa ka pärast 9. maid 2005. Vadjalasi, nagu ka isureid ja ingeri-soomlasi, hakati hävitama ammu enne Teist maailmasõda. Seda tegi stalinistlik terror Nõukogude Liidu nime all kohe võimule pääsedes.
Teine maailmasõda jätkas seda ja sõja lõpp tähendas üksnes lahingute raugemist. Nende veriste pattude eest on kohus veel pidamata ehk nagu kirjutas heksameetris Gustav Suits – «Veel kohut mõistetud ei, kohus kalk tuleb küll ühel päeval».
Paul Ariste tegi koos oma õpilaste ja mõttekaaslastega seda, et püüdis talletada vadja rahva pärimust võimalikult tervenisti. Kõik kogutu pole kaugeltki lõpuni avaldatud ja see oli Paul Aristel südamel. Ent ma ei kujuta ette käsi laiutavat akadeemikut. Seda võivad «lubada endale» riigid, tema seda ei osanud.
Paul Aristel oli palju õpilasi. Sõna otseses mõttes mina seda polnud, sest ma ei õppinud tema käe all soome-ugri keeli, ja Ariste tegi seal vahet. Ma kuulusin isiklike sõprade hulka. Ariste raamatute ja artiklite lugejaid on siiski kindlasti rohkem kui tema õpilasi, võrreldamatult rohkem.
Meile kõigile avaneb Ariste maailmas õpetlane, kes tahab norutundest üle olla ning olla reibas ja viljakas. Nagu öeldud – tal on tegusid, millele rahvusvahelisedki võimukandjad alla jäävad.