Eduard BORNHÖHE (kodanikunimega Brunberg) on sündinud 17.veebruaril 1862.a. Rakvere lähedal väikeses Kullaaru mõisas, kus ta isa Jaan oli aidamees. Mõni aasta hiljem siirdus perekond Inju mõisa, kus isa oli esmalt samuti aidamees, kuid vastuolude tõttu mõisnikuga lahkus aasta pärast lõplikult mõisateenistusest, hakates kohaliku külakooli õpetajaks ja vallakirjutajaks.
1870.a. asusid Brunbergid elama Tallinna, kus isa leidis koha hiljuti rajatud raudtee-töökojas, 8-aastane Eduard aga pandi õppima Kentmanni saksa algkooli. Poisi varasemale kujunemisele avaldas suurt mõju luulemeelne ja lauluarmastaja ema Mai (sünd. Ritter) – Eduard Vilde ema vanem õde. Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrval tegeles ta agaralt spordiga – matkas, uisutas, harrastas paadisõitu ja oli innukas maletaja.
Kreiskooli ajast pärinevad ka Bornhöhe esimesed ilukirjanduslikud katsetused, millest mõningad 1878.a. ka trükis ilmusid (“Üks leht vanapagana tähtraamatust” ajakirjas “Meelejahutaja”, eriraamatuna “Röövel ja mõisnik ehk Kaks vaenlast”). Need on küll ainult kujunemata nooruki suleharjutused, millest oleks asjatu otsida erilisi ideelis-kunstilisi väärtusi, kuid nad näitavad ometi Bornhöhe varast kiindumust kirjanduslikku tegevusse. Ka Eduard Vilde on oma kooliajal Brunbergide juures elades saanud vanemalt nõolt ergutust kirjanduslikeks harrastusteks.
Lõpetanud 1877.a. viietestkümne-aastasena kreiskooli auhinnaga, leidis Bornhöhe esialgu lühemaks ajaks teenistust mamõõtja joonestussaalis, katsetas seejärel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. Järgneb 15 aastat kestnud vaheldusrikas ja kirev periood Bornhöhe elus, mil ta sageli vahetas ameteid ja elukohti (ühes hilisemas kirjas märgib ta ise, et kohtunikuamet olevat tal üldse kolmekümnes). Nii kogus ta rohkesti mitmesuguseid elulisi tähelepanekuid, jätmata selle kõrval unustusse pidevat enesetäiendamist. Sellest ajast pärinevad ka kõik Eduard Bornhöhe tähelepandavamad kirjanduslikud saavutused.
Rännuaastad algasid 1878a. kaubakontori õpilasena Peterburis, kust Bornhöhe peagi siirdus raudteekontorisse Kovnos (Kaunases). Sel ajal hellitas noormees lootust hakata õppima maalikunsti, milleks tal olid väljapaistvad eeldused. Ometi tuli kunstiõpingute kavatsusest peagi loobuda, kuna Düsseldorfi kunstiakadeemiale esitamiseks tehtud joonistused läksid kaduma. Pärast seda tekkis tal kavatsus astuda Paldiski merekooli ja hakata meremeheks, ent ka see mõte ei teostunud. 1879.a. kevadel tuli Bornhöhe uuesti Tallinna, sama aasta augustis asus aga kihelkonnakooliõpetaja abilisena Põltsamaale, kus 17-aastase noormehena kirjutas oma tähtsaima teose – jutustuse “Tasuja”. Teose lõpetas ta Tallinnas, kus see ilmus trükist 1880. Samal ajal tegi Bornhöhe katset ka oma kirjanduslikku almanahhi “Lindanisa” väljaandmisega, kuid materiaalsete võimaluste puudumise tõttu sai ilmuda ainult paar annet.
Pärast mõneajalist peatust Tallinnas võttis Bornhöhe 1881 jalge alla pikema tee, asudes Lõuna-Venemaale, kus ta töötas umbes aasta köster-kooliõpetajana Stavropolis. Seejärel suundus Bornhöhe Kaukaasiasse ja tegutses lühemat aega gümnaasiumiõpetajana Tifliisis (Tbilisis). Seejärel on ta teinud matka ka Türgisse ja Iraani.
Järgnes koduõpetaja-teenistus Läänemaal Matsalus (1883-84). Pärast seda töötas mõnda aega vabakutselise ajakirjanikuna, joonistajana ja karikaturistina nii kodumaal kui ka Lääne-Euroopas, peamiselt Saksamaal. Korduvalt avaldas ta neil aastail eesti ajalehtedes oma reisimärkmeid. 1886 oli ta keelte- ja muusikaõpetajaks Kuuda seminaris Märjamaal, seejärel veel mõne aasta koduõpetajana Matsalus.
1888 sooritas Bornhöhe eksternina Tallinna gümnaasiumi lõppeksami ja asus Tartu ülikooli õppima keeleteadust ning kunstiajalugu. Paraku pidi ta õige peatselt majandusliku kitsikuse tõttu õpingud katkestama; ka hiljem välismaal ei läinud tal samal põhjusel korda pidevamat stuudiumi jätkata.
1890.a. ilmus Eduard Bornhöhe teine ajalooline jutustus “Villu võitlused”.
Kirjanik ise leidis sel ajal teenistust abiköstrina (organistina) Novgorodi kubermangus ja järgmisel aastal koduõpetajana Peterhofis (Speranski ja vürst Obolenski perekonnas), puutudes siin muuhulgas kokku ka suure vene kirjaniku Lev Tolstoiga. Seejärel tegutses Bornhöhe jälle ajakirjanikuna Lääne.Euroopas, avaldades ühtlasi 1892. kaks uut teost – satiiriliste jutustuste sarja “Tallinna narrid ja narrikesed” ning jutustuse “Anni neitsipõlv”. Sel ajal on kirjanik avaldanud ka tõlkeid saksa ja vene keelest, aga samuti esinenud saksa keeles kirjutava autorina.
1893 asus Ed. Borbhöhe taas Tallinna, kus leidis püsivama töökoha ringkonnakohtus, algul tõlgina ja hiljem arhivaarina. Samal aastal avaldas kirjanik oma kolmanda ajaloolise jutustuse “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad”.
1898.a.haaras Bornhöhe taas rändurikepi ja tegi oma pikima reisi, külastades Türgimaad, Palestiinat, Egiptust, Kreekat ja Itaaliat. Selle reisi märkmed on ta avaldanud raamatus “Usurändajate radadel” 1899.a.
Pärast välismaareisi Bornhöhe abiellus ja asus elama Jõhvi, kuhu ta oli määratud ülem-talurahvakohtu eesistujaks. Sellest ajast on pärit tema viimane ilukirjanduslik teos – jutustus “Kollid”, mis ilmus 1902 ajalehes “Uus Aeg” ja järgmisel aastal raamatuna. Alates 1912.a. sai elukohaks Narva, kust ta käis Jõhvis kohtuistungeid pidamas.
1919 määrati Eduard Bornhöhe rahukohtunikuks Tallinna. Sel töökohal ta surigi ametisõidul saadud külmetuse tagajärjel 17.novembril 1923. Kopli kalmistult, kuhu Bornhöhe oli maetud, toodi tema põrm 1951.a. Tallinna Metsakalmistule.
Eduard Bornhöhe ajaloolised jutustused kuuluvad eesti kirjanduse klassika kõige populaarsemate teoste hulka.
“Tasuja” ilmus esmakordselt vene keeles 1952, leedu keeles 1955 jt keeltes.
“Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” ekraniseering (“Viimne reliikvia”) on saanud Eesti kultusfilmiks.
Eduard Bornhöhe. Ajaloolised jutustused, ERK, Tln,1959 E. Nirk poolt koostatud lõppsõna alusel Avo Blankin
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü
Uudised
Entsüklopeedia: Bornhöhe, Eduard
1870.a. asusid Brunbergid elama Tallinna, kus isa leidis koha hiljuti rajatud raudtee-töökojas, 8-aastane Eduard aga pandi õppima Kentmanni saksa algkooli. Poisi varasemale kujunemisele avaldas suurt mõju luulemeelne ja lauluarmastaja ema Mai (sünd. Ritter) – Eduard Vilde ema vanem õde. Järgnenud õppeajal kreiskoolis osutas nooruk tähelepanuväärivat andekust, paistes eriti silma oma kirjandite, joonistusande ning musikaalsusega. Selle kõrval tegeles ta agaralt spordiga – matkas, uisutas, harrastas paadisõitu ja oli innukas maletaja.
Kreiskooli ajast pärinevad ka Bornhöhe esimesed ilukirjanduslikud katsetused, millest mõningad 1878.a. ka trükis ilmusid (“Üks leht vanapagana tähtraamatust” ajakirjas “Meelejahutaja”, eriraamatuna “Röövel ja mõisnik ehk Kaks vaenlast”). Need on küll ainult kujunemata nooruki suleharjutused, millest oleks asjatu otsida erilisi ideelis-kunstilisi väärtusi, kuid nad näitavad ometi Bornhöhe varast kiindumust kirjanduslikku tegevusse. Ka Eduard Vilde on oma kooliajal Brunbergide juures elades saanud vanemalt nõolt ergutust kirjanduslikeks harrastusteks.
Lõpetanud 1877.a. viietestkümne-aastasena kreiskooli auhinnaga, leidis Bornhöhe esialgu lühemaks ajaks teenistust mamõõtja joonestussaalis, katsetas seejärel joonistuste valmistamisega arhitektidele ja ajalehtedele. Järgneb 15 aastat kestnud vaheldusrikas ja kirev periood Bornhöhe elus, mil ta sageli vahetas ameteid ja elukohti (ühes hilisemas kirjas märgib ta ise, et kohtunikuamet olevat tal üldse kolmekümnes). Nii kogus ta rohkesti mitmesuguseid elulisi tähelepanekuid, jätmata selle kõrval unustusse pidevat enesetäiendamist. Sellest ajast pärinevad ka kõik Eduard Bornhöhe tähelepandavamad kirjanduslikud saavutused.
Rännuaastad algasid 1878a. kaubakontori õpilasena Peterburis, kust Bornhöhe peagi siirdus raudteekontorisse Kovnos (Kaunases). Sel ajal hellitas noormees lootust hakata õppima maalikunsti, milleks tal olid väljapaistvad eeldused. Ometi tuli kunstiõpingute kavatsusest peagi loobuda, kuna Düsseldorfi kunstiakadeemiale esitamiseks tehtud joonistused läksid kaduma. Pärast seda tekkis tal kavatsus astuda Paldiski merekooli ja hakata meremeheks, ent ka see mõte ei teostunud. 1879.a. kevadel tuli Bornhöhe uuesti Tallinna, sama aasta augustis asus aga kihelkonnakooliõpetaja abilisena Põltsamaale, kus 17-aastase noormehena kirjutas oma tähtsaima teose – jutustuse “Tasuja”. Teose lõpetas ta Tallinnas, kus see ilmus trükist 1880. Samal ajal tegi Bornhöhe katset ka oma kirjanduslikku almanahhi “Lindanisa” väljaandmisega, kuid materiaalsete võimaluste puudumise tõttu sai ilmuda ainult paar annet.
Pärast mõneajalist peatust Tallinnas võttis Bornhöhe 1881 jalge alla pikema tee, asudes Lõuna-Venemaale, kus ta töötas umbes aasta köster-kooliõpetajana Stavropolis. Seejärel suundus Bornhöhe Kaukaasiasse ja tegutses lühemat aega gümnaasiumiõpetajana Tifliisis (Tbilisis). Seejärel on ta teinud matka ka Türgisse ja Iraani.
Järgnes koduõpetaja-teenistus Läänemaal Matsalus (1883-84). Pärast seda töötas mõnda aega vabakutselise ajakirjanikuna, joonistajana ja karikaturistina nii kodumaal kui ka Lääne-Euroopas, peamiselt Saksamaal. Korduvalt avaldas ta neil aastail eesti ajalehtedes oma reisimärkmeid. 1886 oli ta keelte- ja muusikaõpetajaks Kuuda seminaris Märjamaal, seejärel veel mõne aasta koduõpetajana Matsalus.
1888 sooritas Bornhöhe eksternina Tallinna gümnaasiumi lõppeksami ja asus Tartu ülikooli õppima keeleteadust ning kunstiajalugu. Paraku pidi ta õige peatselt majandusliku kitsikuse tõttu õpingud katkestama; ka hiljem välismaal ei läinud tal samal põhjusel korda pidevamat stuudiumi jätkata.
1890.a. ilmus Eduard Bornhöhe teine ajalooline jutustus “Villu võitlused”.
Kirjanik ise leidis sel ajal teenistust abiköstrina (organistina) Novgorodi kubermangus ja järgmisel aastal koduõpetajana Peterhofis (Speranski ja vürst Obolenski perekonnas), puutudes siin muuhulgas kokku ka suure vene kirjaniku Lev Tolstoiga. Seejärel tegutses Bornhöhe jälle ajakirjanikuna Lääne.Euroopas, avaldades ühtlasi 1892. kaks uut teost – satiiriliste jutustuste sarja “Tallinna narrid ja narrikesed” ning jutustuse “Anni neitsipõlv”. Sel ajal on kirjanik avaldanud ka tõlkeid saksa ja vene keelest, aga samuti esinenud saksa keeles kirjutava autorina.
1893 asus Ed. Borbhöhe taas Tallinna, kus leidis püsivama töökoha ringkonnakohtus, algul tõlgina ja hiljem arhivaarina. Samal aastal avaldas kirjanik oma kolmanda ajaloolise jutustuse “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad”.
1898.a.haaras Bornhöhe taas rändurikepi ja tegi oma pikima reisi, külastades Türgimaad, Palestiinat, Egiptust, Kreekat ja Itaaliat. Selle reisi märkmed on ta avaldanud raamatus “Usurändajate radadel” 1899.a.
Pärast välismaareisi Bornhöhe abiellus ja asus elama Jõhvi, kuhu ta oli määratud ülem-talurahvakohtu eesistujaks. Sellest ajast on pärit tema viimane ilukirjanduslik teos – jutustus “Kollid”, mis ilmus 1902 ajalehes “Uus Aeg” ja järgmisel aastal raamatuna. Alates 1912.a. sai elukohaks Narva, kust ta käis Jõhvis kohtuistungeid pidamas.
1919 määrati Eduard Bornhöhe rahukohtunikuks Tallinna. Sel töökohal ta surigi ametisõidul saadud külmetuse tagajärjel 17.novembril 1923. Kopli kalmistult, kuhu Bornhöhe oli maetud, toodi tema põrm 1951.a. Tallinna Metsakalmistule.
Eduard Bornhöhe ajaloolised jutustused kuuluvad eesti kirjanduse klassika kõige populaarsemate teoste hulka.
“Tasuja” ilmus esmakordselt vene keeles 1952, leedu keeles 1955 jt keeltes.
“Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” ekraniseering (“Viimne reliikvia”) on saanud Eesti kultusfilmiks.
Eduard Bornhöhe. Ajaloolised jutustused, ERK, Tln,1959 E. Nirk poolt koostatud lõppsõna alusel Avo Blankin
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü