Aleksander Suuman sündis 25.04.1927 Virumaal Avanduse vallas Metsakülas taluniku perekonnas. Õppis 1942-47 Väike-Maarja keskkoolis ja 1947-54 Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunsti erialal. Töötas joonistusõpetajana Rakveres 1954-57 ja kunstipedagoogina Tartus 1957-75, elas vabakutselisena Vilsandi saarel. 1980. aastast Tallinnas Kunstiinstituudi õppejõud.
On avaldanud värsikogud “Oh seda inimest” (1963), “Krähmukirjad” (1966), “Valguse kuma sees” (1972), “Maa paistel” (1975), “Sõnad sulavad ühte” (1977) ja “Meil siin Hüperboreas” (1980). Valikkogu on ilmunud ka vene keeles.
Suuman on olnud viljakas luuletaja, suur eksperimenteerija vabavärsist ballaadide ja haikudeni, ent hoolimata kassetipõlvkonna vaimulähedusest ikka ja alati stiilselt uhke üksiklane.
Mitmed tema luuletused on viisistatud (G.Ernesaks, V.Lemmik jt) ja elavad oma elu koori- ja soololauludena.
Kunstiinimeste ringkonnas legendaarne Suumani Sass oli kogu oma elu kunstiõpetaja. Kahjuks pole siinkohal maalidest midagi näidata. Looja mitmekülgsuse ilmestamiseks lisame vaid ühe ex libristest.
Aleksander Suuman suri raske haiguse tagajärjel 19. aprillil 2003.
A. Blankin
…
In memoriam: Suumani Sass
Esmaspäev 21.04.2003
Aleksander Suuman 25.04.1927 – 19.04.2003
Eesti luule üks suuri ja omapärasemaid meistreid on lahkunud. Aga vaatamata ta enese hoiatusele, et «Üks mees ei lubanud oma / Maalt ära vedada ühtki kivi / Ütles: neid enam ei tehta!», pannakse see Avanduse maade kivi nüüd ikkagi mitte Laekvere meierei, vaid hoopis eesti kirjanduse müüritisse.
Sellest kivist pidanuks saama hoopis eesti maalikunsti minimalistlikem ja luulelisim tükk, aga energiline Alliksaar ja noored luuleuuendajad surusid Suumani Sassile pintsli asemel pihku pliiatsi.
Ta ei kaotanud vanuigigi kunstniku vaateviisi, aga seda, mida ta nägi, kogesime enamasti luulekommentaarina, kuigi ka pintslid ei jäänud kunagi kõrvale. Ja ei olnud juhus, et ta luulesõnumgi omandas järjest visuaalsema kuju.
Aleksander Suuman debüteeris 1963. aastal teises luulekassetis koguga «Oh seda inimest!», aga 1966 ilmunud «Krähmukirjad» tegid tast nende aastate ühe armastatuima luuletaja. «Ei hõbepajust ma mööduda saanud» – see luuletus läks otsekohe eesti luule klassikasse.
Aleksander Suuman on olnud viljakas luuletaja, suur eksperimenteerija vabavärsist ballaadide ja haikudeni, ent hoolimata kassetipõlvkonna vaimulähedusest ikka ja alati stiilselt uhke üksiklane, kellele soome luule oli paiguti lähem kui eestimaine. Samas on ta vist ainsana kirjutanud Simuna, oma kodukandi murdeluulet.
Kunstis hoidis Suumani Sass vanade meistrite manu, ammutas teadmisi pigem füüsikast, astronoomiast ja botaanikast kui kirjandusloost, oli jahi- ja kalamees, aga ennekõike kunsti pühaduse ja puutumatuse valvur.
Suuman oli kogu oma elu olnud kunstiõpetaja, ta õpetas keerulist vaadet koondama selgeteks ja lihtsateks kujunditeks, kogus enda ümber noori ja ilusaid, ja peamiselt noored ongi ta luulet tõlgendanud. Ta armastas ja armukadetseski uusi kive, mida siiski ikka veel kuskil tehti.
Aastail, kui ENSVst oli kohe-kohe saamas EV, oli Suumani koduks Looming, kus ta kunstniku visadusega tegi üha uusi luuleeskiise, parandas, täiendas, küsis nõu ja täpsustas. Suurem täpsus, kõrgem meisterlikkus olid tema jaoks peaaegu kogu iseseisvumise supremum bonum, ülim hüüs.
Aleksander Suuman on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu, viimati mullu kultuurkapitali aastaauhinna valikkogu «Tondihobu tõugud vetikatega: 1957-2002» eest.
Loomingu jõulunumbris 2002 leiame Aleksander Suumani viimase kimbu luuletusi: «Kuidas tervis on? küsijad ei lase / ega lase unustada, mida just hädasti / oleks vaja unustada.» Mida mäletada, mida unustada, mida alustada ja mida mitte kunagi lõpetada – selleski on luuletaja ja kunstniku küsimus. Ei saagi unustada.
Eesti Kirjanike Liit
Ajakiri Looming
Ärasaatmine 24. aprillil kell 13 Metsakalmistu kabelis
Ei hõbepajust ma mööduda saand,
Sest pingil istus mu ema.
Me vestsime juttu ilmast ja maast.
Minul kogu aeg olid silmad maas,
Ja kuidagi kurb oli tema.
Ei hõbepajust ma mööduda saand,
Sest pingilt tõusis mu ema.
Läks vaikides sinna, kus mustendas laas.
Siis alles ma pilgud valla sain maast
Ja nägin, kui helle on tema.
Kogust «Krähmukirjad» (1966)
Suumani tondihobu abielust tiibhobuga
Esmaspäev 30.12.2002
Kohtumisel Sass Suumani luule ja ta endaga leiab sellest kirjutaja end otsekui Jacques Prevert luuletuses «Kuidas portreteerida lindu». Seal oli nii, et kõigepealt tuli maalida puur ja siis kannatlikult oodata linnu ilmumist, selleks et siis ta jälle vabaks maalida.
Raamat
Aleksander Suuman
«Tondihobu tõugud vetikatega»
Huma, 2002
Ei ole midagi keerukamat kõige lihtsamast. Suumani lapsemeelse võltsimatuse ja näilise lihtsakoelisuse taha varjub mõistatuslik kunstnikuhing, kelle elutunnetuse sügavus ja ülitundlikkus ilmneb vägagi ulatuslikus metafoorikas, alates mütologismidest ja lõpetades iroonilis-imestava argikommentaariumiga.
Suumani luule salapära on paradoksaalsuses. Pealispindselt annab see end kätte, on avatud, üle lugedes veab sind aga alt. Luuletamine on luiskamine, ütleb Suuman kusagil ja täiendab – nii nagu vikati luiskamine.
Inimene meie kõrvalt
Paul-Eerik Rummo on Suumani luulemeetodi kokku võtnud «rafineeritud lihtsameelsuse» mõistes (Suu-man lausa kuulutavat «iga-vest lihtsameelsust»). Liivia Viitol on pidanud Suumani kultuuri ja argielu arheoloogiks, mis eeldab tema lugejalt samasugust pädevust, vähemalt samal lainel olekut, millel Suuman ise asub.
Suumani viimase kogu, 1957-2002 vahemikus kirjutatut valikuliselt kokku võtva «Tondihobu tõugud vetikatega» arvustuses kirjutab Asta Põldmäe Postimehes: «Asju on tema piltidel ja luuletustes alati vähe olnud, ainult kõige tähtsamad.»
Sassi peamiseks inspireerijaks ja ka ärritajaks on inimene meie endi kõrvalt: külavaheteelt, linnatänavalt, koosoleku- või näitusesaalist, kunstiklubist.
Simuna mees
«Unistav usalduslikkus» näib olevat tõepoolest see esimene pintslitõmme, mis Suumani portree salapära ehk veidigi iseloomustavamalt avab. Alguses, mis muide nihkub nüüd 1957. aastasse (mitte 1962, nagu väidab kirjanike leksikon), raamib seda kohati ilutsevgi kujundirohkus, kinniolek vahetus pildilisuses; küpses eas leiab see väljendamist teritatud mälestuslikus detailis, kujundiks vormitud tähelepanekus.
«Tähelepanek» ja «tähele panek» sobib ilmselt enim tähistama täna oma valikkoguga tagasivaatava, eaka luuletaja ja kunstniku, lihvitud naivisti loomingut. «Tähele panek» nagu «mehele või naisele minek», keelekujundi ja nähtava pildi abielu, lõppkokkuvõttes ei midagi muud kui tondihobu sugulus tiibhobu ehk Pegasusega.
Suuman on see Simuna mees, kes tiigi ääres suurt pruuniseljalist kiili lendamas nähes, mõtleb ta eelmisele elule tõuguna vetikate keskel ja tõstab ta siis tiibhobuse seisusesse. Nii saab Suumanil elust luule või õieti – nii ongi elu võetav luulena. Lõpuks Sassi «tähelepanek» tänasel päeval:
«Kultuuriauhind.
Eluaeg olen luuletanud,
et elan Kirjanike Majas.
Täna kirjutati sisse.
Rüütelkonna hoone, Anno Domini 2002 30. dets.»
Rein Veidemann
…….
Meediaarvustus: Poeg viis kaamera isa ateljeesse
Reede 26.04.2002
«Mõttemaal. Suumanni Sass», ETV 25. aprillil kell 13.30
Eile oli luuletaja ja maalikunstniku Aleksander Suumani 75. sünnipäev, mida Eesti Televisioon tähistas keset päeva saatega sarjast «Mõttemaal».
Nimetatud sarja tegi kaheksa-üheksa aastat tagasi kiirportretist Aapo Pukk. Suumani Sassi portreteerimiseks oli ta ETV töörühma koos kaameraga viinud luuletaja ja kunstniku ateljeesse.
Kaamera liikus väga napilt ja uniselt ning hea vähemalt seegi, et pildile jäid kogu aeg tugitoolis istunud Suumani Sass ja saatejuhi osasse pandud Pukk.
Pukk alustas saadet teatega, et portreteeritav on tema isa. Küllap see nii ongi, ent Eesti Entsüklopeedia elulugude köide seda ei kinnita; seal on kirjas, et Aleksander Suuman on vaid näitleja-lavastaja Toomas Suumani isa. Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon ei tuvasta samuti, et Pukk on kunstniku ja luuletaja poeg; seal on kirjas, et Aleksander Suuman (Suumann) on kõigest maalikunstnik Imat Suumanni isa.
Saates polnud juttu ei Imat Suumannist ega Toomas Suumanist, küll aga luuletamisest ja maalimisest. Lõpuosas üritas saadet juhtinud kiirportretist küll juhtida Suumani Sassi eraelulistele radadele, ent vaataja sai teada pelgalt seda, et armastatud kunstnik on kõige õnnelikum üksinduses.
Võibolla olnuks parem, kui ETV leidnuks eile aega – näiteks õhtul – näidata ka saadet «Müütiline Suumanni Sass», mis valmis aastal 1992. Kuid ma ei mäleta, kas tolles saates luges peategelane oma luuletusi või ei lugenud. Eile näidatud «Mõttemaalis» ta luges ja andis nõnda saatesse selle kõige väärtuslikuma osa.
Raimu Hanson
…
Riiklikud autasud
Laupäev 03.02.2001
Vabariigi president Lennart Meri otsustas seoses iseseisvuspäevaga ning Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks anda Eesti Vabariigi kodanikele ja välismaalastele Eesti riiklikud autasud.
«Sellega väljendab Eesti Vabariik tänu sadadele teokatele inimestele teenete eest Eesti õigusjärgluse säilitamisel läbi okupatsioonikümnendite, samuti panuse eest riikliku iseseisvuse taastamisel ning Eesti riikluse ja elu edendamisel iseseisvuse ajal. Kõigepealt kuulub meie tänu Eesti Vabariigi 83. aastapäeval Vabadussõja veteranidele,» ütleb president oma otsust põhjendades.
Meri lisas, et «olgugi eluvaldkonnad erinevad, on kõik kokku üks suur töö Eesti hüvanguks. See on tehtud töö, millele toetudes saame edasi minna».
President annab riiklikud autasud järgnevalt:
…
Valgetähe V klass
…
Aleksander Suumann, luuletaja ja maalikunstnik
…
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü
Uudised
VE: Suuman, Aleksander – luuletaja ja maalikunstnik
Aleksander Suuman sündis 25.04.1927 Virumaal Avanduse vallas Metsakülas taluniku perekonnas. Õppis 1942-47 Väike-Maarja keskkoolis ja 1947-54 Riiklikus Kunstiinstituudis maalikunsti erialal. Töötas joonistusõpetajana Rakveres 1954-57 ja kunstipedagoogina Tartus 1957-75, elas vabakutselisena Vilsandi saarel. 1980. aastast Tallinnas Kunstiinstituudi õppejõud.
On avaldanud värsikogud “Oh seda inimest” (1963), “Krähmukirjad” (1966), “Valguse kuma sees” (1972), “Maa paistel” (1975), “Sõnad sulavad ühte” (1977) ja “Meil siin Hüperboreas” (1980). Valikkogu on ilmunud ka vene keeles.
Suuman on olnud viljakas luuletaja, suur eksperimenteerija vabavärsist ballaadide ja haikudeni, ent hoolimata kassetipõlvkonna vaimulähedusest ikka ja alati stiilselt uhke üksiklane.
Mitmed tema luuletused on viisistatud (G.Ernesaks, V.Lemmik jt) ja elavad oma elu koori- ja soololauludena.
Kunstiinimeste ringkonnas legendaarne Suumani Sass oli kogu oma elu kunstiõpetaja. Kahjuks pole siinkohal maalidest midagi näidata. Looja mitmekülgsuse ilmestamiseks lisame vaid ühe ex libristest.
Aleksander Suuman suri raske haiguse tagajärjel 19. aprillil 2003.
A. Blankin
…
In memoriam: Suumani Sass
Esmaspäev 21.04.2003
Aleksander Suuman 25.04.1927 – 19.04.2003
Eesti luule üks suuri ja omapärasemaid meistreid on lahkunud. Aga vaatamata ta enese hoiatusele, et «Üks mees ei lubanud oma / Maalt ära vedada ühtki kivi / Ütles: neid enam ei tehta!», pannakse see Avanduse maade kivi nüüd ikkagi mitte Laekvere meierei, vaid hoopis eesti kirjanduse müüritisse.
Sellest kivist pidanuks saama hoopis eesti maalikunsti minimalistlikem ja luulelisim tükk, aga energiline Alliksaar ja noored luuleuuendajad surusid Suumani Sassile pintsli asemel pihku pliiatsi.
Ta ei kaotanud vanuigigi kunstniku vaateviisi, aga seda, mida ta nägi, kogesime enamasti luulekommentaarina, kuigi ka pintslid ei jäänud kunagi kõrvale. Ja ei olnud juhus, et ta luulesõnumgi omandas järjest visuaalsema kuju.
Aleksander Suuman debüteeris 1963. aastal teises luulekassetis koguga «Oh seda inimest!», aga 1966 ilmunud «Krähmukirjad» tegid tast nende aastate ühe armastatuima luuletaja. «Ei hõbepajust ma mööduda saanud» – see luuletus läks otsekohe eesti luule klassikasse.
Aleksander Suuman on olnud viljakas luuletaja, suur eksperimenteerija vabavärsist ballaadide ja haikudeni, ent hoolimata kassetipõlvkonna vaimulähedusest ikka ja alati stiilselt uhke üksiklane, kellele soome luule oli paiguti lähem kui eestimaine. Samas on ta vist ainsana kirjutanud Simuna, oma kodukandi murdeluulet.
Kunstis hoidis Suumani Sass vanade meistrite manu, ammutas teadmisi pigem füüsikast, astronoomiast ja botaanikast kui kirjandusloost, oli jahi- ja kalamees, aga ennekõike kunsti pühaduse ja puutumatuse valvur.
Suuman oli kogu oma elu olnud kunstiõpetaja, ta õpetas keerulist vaadet koondama selgeteks ja lihtsateks kujunditeks, kogus enda ümber noori ja ilusaid, ja peamiselt noored ongi ta luulet tõlgendanud. Ta armastas ja armukadetseski uusi kive, mida siiski ikka veel kuskil tehti.
Aastail, kui ENSVst oli kohe-kohe saamas EV, oli Suumani koduks Looming, kus ta kunstniku visadusega tegi üha uusi luuleeskiise, parandas, täiendas, küsis nõu ja täpsustas. Suurem täpsus, kõrgem meisterlikkus olid tema jaoks peaaegu kogu iseseisvumise supremum bonum, ülim hüüs.
Aleksander Suuman on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu, viimati mullu kultuurkapitali aastaauhinna valikkogu «Tondihobu tõugud vetikatega: 1957-2002» eest.
Loomingu jõulunumbris 2002 leiame Aleksander Suumani viimase kimbu luuletusi: «Kuidas tervis on? küsijad ei lase / ega lase unustada, mida just hädasti / oleks vaja unustada.» Mida mäletada, mida unustada, mida alustada ja mida mitte kunagi lõpetada – selleski on luuletaja ja kunstniku küsimus. Ei saagi unustada.
Eesti Kirjanike Liit
Ajakiri Looming
Ärasaatmine 24. aprillil kell 13 Metsakalmistu kabelis
Suumani tondihobu abielust tiibhobuga
Esmaspäev 30.12.2002
Kohtumisel Sass Suumani luule ja ta endaga leiab sellest kirjutaja end otsekui Jacques Prevert luuletuses «Kuidas portreteerida lindu». Seal oli nii, et kõigepealt tuli maalida puur ja siis kannatlikult oodata linnu ilmumist, selleks et siis ta jälle vabaks maalida.
Ei ole midagi keerukamat kõige lihtsamast. Suumani lapsemeelse võltsimatuse ja näilise lihtsakoelisuse taha varjub mõistatuslik kunstnikuhing, kelle elutunnetuse sügavus ja ülitundlikkus ilmneb vägagi ulatuslikus metafoorikas, alates mütologismidest ja lõpetades iroonilis-imestava argikommentaariumiga.
Suumani luule salapära on paradoksaalsuses. Pealispindselt annab see end kätte, on avatud, üle lugedes veab sind aga alt. Luuletamine on luiskamine, ütleb Suuman kusagil ja täiendab – nii nagu vikati luiskamine.
Inimene meie kõrvalt
Paul-Eerik Rummo on Suumani luulemeetodi kokku võtnud «rafineeritud lihtsameelsuse» mõistes (Suu-man lausa kuulutavat «iga-vest lihtsameelsust»). Liivia Viitol on pidanud Suumani kultuuri ja argielu arheoloogiks, mis eeldab tema lugejalt samasugust pädevust, vähemalt samal lainel olekut, millel Suuman ise asub.
Suumani viimase kogu, 1957-2002 vahemikus kirjutatut valikuliselt kokku võtva «Tondihobu tõugud vetikatega» arvustuses kirjutab Asta Põldmäe Postimehes: «Asju on tema piltidel ja luuletustes alati vähe olnud, ainult kõige tähtsamad.»
Sassi peamiseks inspireerijaks ja ka ärritajaks on inimene meie endi kõrvalt: külavaheteelt, linnatänavalt, koosoleku- või näitusesaalist, kunstiklubist.
Simuna mees
«Unistav usalduslikkus» näib olevat tõepoolest see esimene pintslitõmme, mis Suumani portree salapära ehk veidigi iseloomustavamalt avab. Alguses, mis muide nihkub nüüd 1957. aastasse (mitte 1962, nagu väidab kirjanike leksikon), raamib seda kohati ilutsevgi kujundirohkus, kinniolek vahetus pildilisuses; küpses eas leiab see väljendamist teritatud mälestuslikus detailis, kujundiks vormitud tähelepanekus.
«Tähelepanek» ja «tähele panek» sobib ilmselt enim tähistama täna oma valikkoguga tagasivaatava, eaka luuletaja ja kunstniku, lihvitud naivisti loomingut. «Tähele panek» nagu «mehele või naisele minek», keelekujundi ja nähtava pildi abielu, lõppkokkuvõttes ei midagi muud kui tondihobu sugulus tiibhobu ehk Pegasusega.
Suuman on see Simuna mees, kes tiigi ääres suurt pruuniseljalist kiili lendamas nähes, mõtleb ta eelmisele elule tõuguna vetikate keskel ja tõstab ta siis tiibhobuse seisusesse. Nii saab Suumanil elust luule või õieti – nii ongi elu võetav luulena. Lõpuks Sassi «tähelepanek» tänasel päeval:
«Kultuuriauhind.
Eluaeg olen luuletanud,
et elan Kirjanike Majas.
Täna kirjutati sisse.
Rüütelkonna hoone, Anno Domini 2002 30. dets.»
Rein Veidemann
…….
Meediaarvustus: Poeg viis kaamera isa ateljeesse
Reede 26.04.2002
«Mõttemaal. Suumanni Sass», ETV 25. aprillil kell 13.30
Eile oli luuletaja ja maalikunstniku Aleksander Suumani 75. sünnipäev, mida Eesti Televisioon tähistas keset päeva saatega sarjast «Mõttemaal».
Nimetatud sarja tegi kaheksa-üheksa aastat tagasi kiirportretist Aapo Pukk. Suumani Sassi portreteerimiseks oli ta ETV töörühma koos kaameraga viinud luuletaja ja kunstniku ateljeesse.
Kaamera liikus väga napilt ja uniselt ning hea vähemalt seegi, et pildile jäid kogu aeg tugitoolis istunud Suumani Sass ja saatejuhi osasse pandud Pukk.
Pukk alustas saadet teatega, et portreteeritav on tema isa. Küllap see nii ongi, ent Eesti Entsüklopeedia elulugude köide seda ei kinnita; seal on kirjas, et Aleksander Suuman on vaid näitleja-lavastaja Toomas Suumani isa. Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon ei tuvasta samuti, et Pukk on kunstniku ja luuletaja poeg; seal on kirjas, et Aleksander Suuman (Suumann) on kõigest maalikunstnik Imat Suumanni isa.
Saates polnud juttu ei Imat Suumannist ega Toomas Suumanist, küll aga luuletamisest ja maalimisest. Lõpuosas üritas saadet juhtinud kiirportretist küll juhtida Suumani Sassi eraelulistele radadele, ent vaataja sai teada pelgalt seda, et armastatud kunstnik on kõige õnnelikum üksinduses.
Võibolla olnuks parem, kui ETV leidnuks eile aega – näiteks õhtul – näidata ka saadet «Müütiline Suumanni Sass», mis valmis aastal 1992. Kuid ma ei mäleta, kas tolles saates luges peategelane oma luuletusi või ei lugenud. Eile näidatud «Mõttemaalis» ta luges ja andis nõnda saatesse selle kõige väärtuslikuma osa.
Raimu Hanson
…
Riiklikud autasud
Laupäev 03.02.2001
Vabariigi president Lennart Meri otsustas seoses iseseisvuspäevaga ning Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustamiseks anda Eesti Vabariigi kodanikele ja välismaalastele Eesti riiklikud autasud.
«Sellega väljendab Eesti Vabariik tänu sadadele teokatele inimestele teenete eest Eesti õigusjärgluse säilitamisel läbi okupatsioonikümnendite, samuti panuse eest riikliku iseseisvuse taastamisel ning Eesti riikluse ja elu edendamisel iseseisvuse ajal. Kõigepealt kuulub meie tänu Eesti Vabariigi 83. aastapäeval Vabadussõja veteranidele,» ütleb president oma otsust põhjendades.
Meri lisas, et «olgugi eluvaldkonnad erinevad, on kõik kokku üks suur töö Eesti hüvanguks. See on tehtud töö, millele toetudes saame edasi minna».
President annab riiklikud autasud järgnevalt:
…
Valgetähe V klass
…
Aleksander Suumann, luuletaja ja maalikunstnik
…
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü