1988. aastal üritas kandideerida Ülemnõukogusse “ametliku” ehk kompartei seatud kandidaadi vastu ja lõi sellega sõjajärgses Eestis pretsedendi. Taasiseseisvunud Eesti esimese Põhiseaduse ja Riigikogu valimissüsteemi üks autoreid.
Urmo Soonvald, SLÕL, 12. märts 2005
Täpselt 15 aastat tagasi loodi Eesti Kongress. Oli see teile ja teie kaaslastele mäng või te tõesti uskusite, et Eesti võib saada vabaks?
Mäng polnud see päris kindlasti. Tegemist oli tõsise üritusega, mille rahvas väga hästi vastu võttis. Esimesed Eesti kodanike komiteed loodi Kadrinas ja Haljalas. Kodanike registreerimise aktiivsus oli positiivne üllatus.
Liikusite algul kobamisi või teadsite täpselt järgmisi samme?
Silme ees oli siht, mida tahtsime saavutada. Arutelusid, milline vabariik peaks tulema, oli palju. Rahvarinne rääkis nn. kolmandast vabariigist ehk uue riigi loomisest. Nemad lähtusid hetkereaalsusest, sest muulasi oli nii palju. Nemad ei tahtnud lähtuda Eesti Vabariigi kodakondsusseadusest, nemad tahtsid varasid kompenseerida, mitte tagastada jne. Eesti Kongress esindas teist suunda – meie soovisime taastada endise riigi.
Kes esimesena rääkis Eesti Komiteedest ja Eesti Kongressist?
Kaido Kama oli vist esimene, kes muinsuskaitse seltsi juhatuse koosolekul sellega välja tuli. Kas see oli tema idee või ta oli selle teistelt saanud, ma ei tea.
Eesmärk oli Eesti Vabariik?
Eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine.
On räägitud, et nii Eesti Komitee kui ka Rahvarinde loomise juures oli aktiivselt ka KGB. Oli see nii?
Ma küll ei näinud muinsuskaitse seltsis, Kristlikus Liidus või ERSPs KGB kätt. Olen kindel, et inimesed, kes kihelkondades kodanikke registreerisid ja panustasid sellesse aega ja raha, tegid seda täiesti siiralt. Kui mõni neist oligi KGBga seotud, mis see siia puutub.
Jälgiti, aga ei mõjutatud
Praegu vabanevad Ukraina ja Gruusia. Seal tegutsevad nii USA kui ka Venemaa. Kas Eestiski oli 15 aastat tagasi tunda suurriikide mõju?
Keegi ei kippunud õpetama. Kui Eesti Kongress valiti, oli tegemist rahvaliikumisega. Kindlasti jälgiti seda välismaalt. Meie survet ei tundnud. Ka siinsed võimuorganid ei sekkunud meie tegemistesse.
Kasutasite te Eesti Kongressi luues ka konspiratiivsust või ei kartnud kedagi?
Konspiratiivsust polnud. Tehnilise poole eest vastutas praegune arvutiguru Henn Sarv. Tema korraldas paljundamise. Kogu liikumine eeldas avatust.
Nõukogude võimu repressioone te ei kartnud?
Ühiskond oli muutunud piisavalt vabaks. Kui muinsuskaitse selts alustas ja korraldas mõisaparkide koristamise talguid, ei kartnud keegi kohale tulla. Kartuse aeg oli varem, enne fosforiidi vastu võitlemist. Kui teles öeldi, et Eestit ähvardavad fosforiidikaevandused, hakati selle vastu sõna võtma, koosolekuid korraldama jne. Siis hakati kartustest vabanema.
Oli ka neid, kes Eesti Komiteega viimasel hetkel liitusid, sest varem olid kartnud?
Asi käis väga kiiresti. Kui 1989. aasta detsembris seati üles Eesti Kongressi kandidaate ja viimasel hetkel ühines meiega ka Rahvarinne, siis polnud enam üldse mingist kartusest rääkida. Kõik Eesti poliitilised jõud olid haaratud.
Kui tihe oli rivaliteet Eesti Komitee, Vaba Eesti ja Rahvarinde vahel?
Vaba Eesti tekkis natuke hiljem. Arvan, et mingi rivaliteet oli olemas küll. Lootsime, et see on ületatav. Tahtsime Rahvarindega koostööd teha. Meil oli paar olulist ideed, millest ei tahtnud loobuda – riigi taastamine, mitte uue loomine; kehtib kodakondsus; esimese iseseisvusaja omandisuhted tuleb taastada. Ma ei kujuta ette, kui kõik 1991. aastal Eestisse sissekirjutatud inimesed oleks automaatselt saanud ka kodakondsuse.
Kas Eestis oli huvirühmi, kes utsitasid rahvusradikaale võimalikult kiiresti ülemnõukogu võimult kukutama? Siis oleks saanud Moskva rääkida kehtiva re?iimi kukutamisest.
Selliseid polnud. Kui oli esimene Eesti Kongressi istung, tuli Leedus kokku uus ülemnõukogu ja kuulutas Leedu iseseisvaks. Siis mõni Rahvarinde esindajast Eesti Kongressi saadik ütles, et leedukad tegid vahvalt, teeme meie samamoodi.
Kes need olid?
Ma ei tahaks nimesid öelda. Aga sellega tuldi välja alles päeva lõpus. Ideed arutati ja leiti, et kui me midagi välja kuulutame, on see tühi deklaratsioon. Eesti Kongress ei suuda võimu võtta ega võimu teostada. Pole mõtet bluffida. See olnuks kahjulik ja Eesti Kongress oleks muutunud veelgi rünnatavamaks.
Eesti Kongressi toetavad jõud vaidlesid, kas ülemnõukogu valimistel osaleda või mitte. Osa radikaale arvas, et ülemnõukogu on nii paha, et me sinna isegi ei kandideeri. Teised arvasid, et tuleb kasutada kõiki võimalusi, et õige idee ellu viia.
Harjumine võimuga
Mis oli eri inimeste puhul kandev jõud, et taheti vaba riiki: võimuiha, soov pääseda välismaale, unistus ministriametist ja isiklikust rikkusest?
Välismaale minek või ministriks saamine kohe kuidagi ei ole seotud Eesti Komitee loomisega. Need on kaks ise asja.
Aga ühel hetkel tuli hakata jagama ametiposte ja võtta võim ning vastutus!
Eri inimesed hakkasid sellele mõtlema ise ajal. Varem olid kõik need liikumised opositsioonis. Mul tekkis 1992. aasta suvel tunne, et võimul olles peab ka vastutama. Uus põhiseadus oli juba olemas ja kõik küsitlused näitasid, et neljast erakonnast koosnev valimisliit Isamaa võidab valimised.
Kas võim ja vastutus ehmatasid inimesi?
Andsin intervjuu seoses vabariigi valitsuse seaduse ettevalmistamisega. Enne laialiminekut lõi ülemnõukogu mitu töörühma, et valmistada ette põhiseadusest tulenevaid seadusi. Töörühma juht oli Jüri Raidla, kuid ta läks välismaale ja aseesimehena olin sunnitud rühma juhtima. Ja intervjuus ütlesin, et uue seaduse järgi ministeeriumide hulk väheneb väga kõvasti, umbes pooled kaovad ära. Ametnikele oli see väga suur ehmatus.
Paljudele võim pähe lõi? Oli ju mõnigi varem terve elu kampsuniga käinud, järsku tuli see ülikonna vastu vahetada, pidevalt teles esineda jne.
Ma enam tõesti ei mäleta, kas mõnel edust pea sassi läks. Et Kaido Kama ülikonna selga paneks, oli suisa erakonna sund. Talle käisime vahetult enne ministrivannet kambaga kingi, triiksärki ja lipsu ostmas. See oli meile kõigile naljakas.
Millal lõppes riigi tegemisest tekkinud rahvusromantika ja algas probleemidest kainestav argipäev?
Äkilist kainemist ja ehmatust polnud. Mart Laar sai peaministrina hästi hakkama, riigikogu toimis, asjalikud seadused võeti kiiresti vastu. Pullapää kriis oli ainus probleem.
Nii ministrid kui ka riigikogulased elasid remontimata Kungla hotelli pugerikes tubades. Kuidas see võim seal ikka pähe lööb?
Aga ikkagi tekkis Isamaa sees suur isamaasõda. Seega võimule pääsedes tüli ikkagi tekkis. Mis juhtus?
Olid erinevad ideed, kuidas taktikaliselt edasi minna. Hakkasime üksteist ründama. Hiljem on kõik seda kahetsenud. Vähesed kogemused olid siis tülide põhjustajad. Mart Laari kindlad toetajad olid Jüri Luik ja Tiit Pruuli. Teisel pool olid Kaido Kama, Indrek Kannik ja Heiki Kranich. Kõik head ideed ei realiseerunud. Arvasime, et väga hea oleks, kui Jüri Luik saaks peaministriks ja Mart Laar välisministriks. Selline asetus polnud kummalegi vastuvõetav.
Üheks kestvaks vaidluseks jääb küsimus, kes meid vabaks võitles – Rahvarinne või Eesti Kongress?
Nii küsida on vale. Iseseisvuse taga oli kogu rahvas.
Te räägite praegu kui tegevpoliitik!
Aga ma ei ole ju ja ma ei pea nägusid tegema. Ühiskonnas oli igaühel oma roll, eelkõige rahva kaasatõmbajana. Sajad tuhanded eestlased ja muulased registreerisid end Eesti kodanikeks ja kodakondsuse taotlejateks. Eesti Komitee lubas, et muulased, kes taotlesid siis kodakondsust, saavad selle kiiremini. See ka realiseerus. Et seda kurjasti kasutati ja blankette võltsiti, oli lihtsalt õnnetus.
Eesti Kongressi panus on see, et taastati riigiõiguslikult vana riik. Tänu sellele, et riik taastati, saab ka president Rüütel Moskvale öelda: te olete meile liiga teinud ja 9. mai pole meile vabanemine.
Savisaar tahtis teistsugust riiki
Kui Rahvarindel ja Edgar Savisaarel oleks 1990ndate algul olnud suurem tegutsemisvabadus, siis oleks loodud uus riik, mitte vana järg?
Ta oleks kuulutanud välja Eesti Vabariigi. Rahvale oleks see väga meeldinud. Siis oleks kõik sel hetkel Eestis elavad inimesed saanud kodanikeks ja need, kes kirjutavad avalduse, et ei taha olla kodanikud, seda siis ka poleks. Sel juhul oleks siin 40% vene keelt kõnelevaid kodanikke ja siis oleks õigustatud nõudmine, et meil peaks olema kaks riigikeelt.
Kes murdis Rahvarinde ja uut riiki ei loodud?
See käis samm-sammult. Murdmine oli Eesti Kongressi kokkukutsumine ja kodanike registreerimine. Kui inimene oli kord end juba kirja pannud, siis oleks raske talle öelda, et alustame uuesti. Omandireformi puhul oli Savisaare suur soov mitte midagi tagastada, toimuks väärtpaberite alusel mingi kompenseerimine. Eesti omanikestruktuur oleks sel juhul olnud hoopis erinev, võrreldes praegusega. Kogu majandus oleks hoopis teistsugune. Ka selle võidu tõid poliitilised jõud, mis olid Eesti Kongressi taga.
Millal te esimest korda laususite: sellist Eestit me küll ei tahtnud!
Aga me tahtsimegi ju sellist Eestit. Olen selles siiralt veendunud. Kui on asju, mis mõnele ei meeldi, siis palun, tulge ja tehke paremini.
Millal hakkasid rahvusradikaalid ükshaaval poliitikast välja astuma?
Aeg läks edasi, tulid uued inimesed. Suur hulk inimesi, Eesti Kongressi mootoreid, on siiani poliitikas: Mart Laar, Tunne Kelam, Trivimi Velliste. Mis parata, kui mõni on läinud teise ametisse. See on normaalne. 15 aastat ei pea ju olema ühes ametis.
On see müüt, et 1991. aasta putši ajal oli just rahvusradikaalidel kohver pakitud ja Soome pilet juba ostetud?
Ei olnud ostetud. Ma pole isegi selliseid jutte kuulnud. Pigem vastupidi – need, kes olid Eestist ära, tulid kiiresti tagasi. Mis mure meil ikka tuleviku pärast olla sai? Suurem mure oli see, et kiiresti omavahel kokkuleppele saada.
Kas pärast putši edukat mahasurumist ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamist ei alanud poliitikutel võidujooks rahale ega ametikohtadele?
Kõigi erakondade eesmärk ongi ju võimule pääseda. See võidujooks tekib alati enne valimisi ja selle jaoks loodigi valimisliit Isamaa. Võimuga ei kaasnenud mingit raha. Riigikoguliikmed said tavalist palka.
Millal avastasite, et elus on peale poliitika veel palju muud huvitavat?
1995. aastal enne riigikogu valimisi pidin valima, kas osaleda taas kampaanias või lõpetada õpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Alustasin seal 1977. aastal, kolmandal kursusel mind eksmatrikuleeriti ja läksin usuteadusse. Ülemnõukogus olles astusin tagasi Tartu Ülikooli kaugõppesse.
Ajalugu ikka ajaloolastelt
Teist sai 1990ndate keskel avalik pilkeobjekt. Teid kujutati sketšides pastorina, kes armastas võimu ja viina. Kas tolles ajas pettunute pahameele saite teie enda kraesse?
Kui te nii arvate. Inimene, kes läheb poliitikasse, peab olema selleks valmis. Ka teenimatu solgiga ülevalamine kuulub palga sisse.
Kas tänane poliitika on räpasem kui 15 aastat tagasi?
Kõrvalt vaadates tundub küll. Minu arvates läheb järjest hullemaks. Meie olime sinisilmsed ja kogenematud. Me ei osanud seostada võimu rahaga.
Kas võim rikub inimesi?
Mõningaid kindlasti. Mõni aga jääb muutumatuks. Ma ei tahaks inimestele hinnanguid anda. Kuna ma poliitikutega enam eriti ei suhtle, siis hoiduksin kommentaaridest.
Kelle kirjutatud ajalugu jääb domineerima 1990ndate algul Eestis toimunust?
Igasugune ajalugu on subjektiivne. Sõltumata kirjutajast. Aga kirjutama peavad ajaloolased. See ongi nende töö.
Mõtlete te sellele, kuidas Illar Hallaste roll ajalooraamatutesse kirja saab?
Mis tähtsust sel on? Ideed, mille eest seisime 1988 ja 1989, on teostunud.
Ja kui Savisaar kirjutab, et Eesti Vabariigi tegi Rahvarinne, siis nõustute temaga?
Mõnes mõttes võib tal ka õigus olla. Neil inimestel on oma osa Eesti iseseisvumisel.
Kes on see üks inimene, kelleta ei oleks sellist Eesti riiki, kus me praegu elame?
Kaido Kama. Ta oli väga paljude ideede taga. Tal oli suurepärane analüüsi- ja organiseerimisvõime. Viis, kuidas ta kaitses ideid, oli eeskuju ka teistele. Kungla hotellis elades tuli Kama mõnikord tuppa ja ütles: kuule, üks asi oleks omandireformi seaduses vaja veel lahendada. Võtsin arvuti, tegime õhtul seaduse valmis, hommikul andsime üle ja asi oligi jälle tehtud. Enam vist nii ei tehta.
Skandaalne Illar Hallaste
Illar Hallaste on pidanud kolme ametit – kirikuisa, poliitiku ja ärimehe oma. Tuntuks sai ta Kadrinas ja Väike-Maarjas Eesti Komitee loomisega, hiljem lõi ta aktiivselt kaasa ka Eesti Kongressi, ülemnõukogu ja riigikogu töös.
Skandaalse punkti kaheksa lapse isa poliitilisele karjäärile pani 1998. aastal vahejuhtum Pärnus Viikingi hotellis, kus ta väidetavalt üritas mehkeldada lõbutüdrukutega. Õli valas tulle ETV saade «Otseliin», kus Hallaste oponeeris Kati Murutariga, samuti sel ööl hotellis viibinud ajakirjanikuga.
Täna on Hallaste omanimelise õigusbüroo omanik, samuti ajab transpordi- ja turismiäri. Skandaali Viikingis Hallaste meelsasti enam ei meenuta. «See ei puutu poliitikasse! Ja minu poliitikukarjääri see ei lõhkunud, sest ma polnud siis poliitikas. Ma ei arva, et see, mida lehed toona kirjutasid, ja suhteliselt ebaõnnestunud telesaade, oleks midagi lõhkunud. Kui üldse millegi üle arutada, siis selle üle, kuidas ajakirjandus asja kajastas. See pole teema, mille üle enam arutleda.»
Uudised
Entsüklopeedia: Hallaste, Illar – pastor, poliitik, ärimees
Illar Hallaste – Tormas ja Kadrinas tegutsenud pastor, Kodanike komiteede liikumise algatajaid, hilisem ÜN ja Riigikogu liige, jurist.
1988. aastal üritas kandideerida Ülemnõukogusse “ametliku” ehk kompartei seatud kandidaadi vastu ja lõi sellega sõjajärgses Eestis pretsedendi. Taasiseseisvunud Eesti esimese Põhiseaduse ja Riigikogu valimissüsteemi üks autoreid.
xxx
Illar Hallaste: Ma ei kujuta ette ainult Rahvarinde loodud Eestit
Urmo Soonvald, SLÕL, 12. märts 2005
Illar Hallaste kinnitab, et Eesti Kongressita oleks Rahvarinne loonud uue vabariigi, kus kõik venelased saanuks kodakondsuse ja omanikele poleks midagi tagastatud.
Täpselt 15 aastat tagasi loodi Eesti Kongress. Oli see teile ja teie kaaslastele mäng või te tõesti uskusite, et Eesti võib saada vabaks?
Mäng polnud see päris kindlasti. Tegemist oli tõsise üritusega, mille rahvas väga hästi vastu võttis. Esimesed Eesti kodanike komiteed loodi Kadrinas ja Haljalas. Kodanike registreerimise aktiivsus oli positiivne üllatus.
Liikusite algul kobamisi või teadsite täpselt järgmisi samme?
Silme ees oli siht, mida tahtsime saavutada. Arutelusid, milline vabariik peaks tulema, oli palju. Rahvarinne rääkis nn. kolmandast vabariigist ehk uue riigi loomisest. Nemad lähtusid hetkereaalsusest, sest muulasi oli nii palju. Nemad ei tahtnud lähtuda Eesti Vabariigi kodakondsusseadusest, nemad tahtsid varasid kompenseerida, mitte tagastada jne. Eesti Kongress esindas teist suunda – meie soovisime taastada endise riigi.
Kes esimesena rääkis Eesti Komiteedest ja Eesti Kongressist?
Kaido Kama oli vist esimene, kes muinsuskaitse seltsi juhatuse koosolekul sellega välja tuli. Kas see oli tema idee või ta oli selle teistelt saanud, ma ei tea.
Eesmärk oli Eesti Vabariik?
Eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine.
On räägitud, et nii Eesti Komitee kui ka Rahvarinde loomise juures oli aktiivselt ka KGB. Oli see nii?
Ma küll ei näinud muinsuskaitse seltsis, Kristlikus Liidus või ERSPs KGB kätt. Olen kindel, et inimesed, kes kihelkondades kodanikke registreerisid ja panustasid sellesse aega ja raha, tegid seda täiesti siiralt. Kui mõni neist oligi KGBga seotud, mis see siia puutub.
Jälgiti, aga ei mõjutatud
Praegu vabanevad Ukraina ja Gruusia. Seal tegutsevad nii USA kui ka Venemaa. Kas Eestiski oli 15 aastat tagasi tunda suurriikide mõju?
Keegi ei kippunud õpetama. Kui Eesti Kongress valiti, oli tegemist rahvaliikumisega. Kindlasti jälgiti seda välismaalt. Meie survet ei tundnud. Ka siinsed võimuorganid ei sekkunud meie tegemistesse.
Kasutasite te Eesti Kongressi luues ka konspiratiivsust või ei kartnud kedagi?
Konspiratiivsust polnud. Tehnilise poole eest vastutas praegune arvutiguru Henn Sarv. Tema korraldas paljundamise. Kogu liikumine eeldas avatust.
Nõukogude võimu repressioone te ei kartnud?
Ühiskond oli muutunud piisavalt vabaks. Kui muinsuskaitse selts alustas ja korraldas mõisaparkide koristamise talguid, ei kartnud keegi kohale tulla. Kartuse aeg oli varem, enne fosforiidi vastu võitlemist. Kui teles öeldi, et Eestit ähvardavad fosforiidikaevandused, hakati selle vastu sõna võtma, koosolekuid korraldama jne. Siis hakati kartustest vabanema.
Oli ka neid, kes Eesti Komiteega viimasel hetkel liitusid, sest varem olid kartnud?
Asi käis väga kiiresti. Kui 1989. aasta detsembris seati üles Eesti Kongressi kandidaate ja viimasel hetkel ühines meiega ka Rahvarinne, siis polnud enam üldse mingist kartusest rääkida. Kõik Eesti poliitilised jõud olid haaratud.
Kui tihe oli rivaliteet Eesti Komitee, Vaba Eesti ja Rahvarinde vahel?
Vaba Eesti tekkis natuke hiljem. Arvan, et mingi rivaliteet oli olemas küll. Lootsime, et see on ületatav. Tahtsime Rahvarindega koostööd teha. Meil oli paar olulist ideed, millest ei tahtnud loobuda – riigi taastamine, mitte uue loomine; kehtib kodakondsus; esimese iseseisvusaja omandisuhted tuleb taastada. Ma ei kujuta ette, kui kõik 1991. aastal Eestisse sissekirjutatud inimesed oleks automaatselt saanud ka kodakondsuse.
Kas Eestis oli huvirühmi, kes utsitasid rahvusradikaale võimalikult kiiresti ülemnõukogu võimult kukutama? Siis oleks saanud Moskva rääkida kehtiva re?iimi kukutamisest.
Selliseid polnud. Kui oli esimene Eesti Kongressi istung, tuli Leedus kokku uus ülemnõukogu ja kuulutas Leedu iseseisvaks. Siis mõni Rahvarinde esindajast Eesti Kongressi saadik ütles, et leedukad tegid vahvalt, teeme meie samamoodi.
Kes need olid?
Ma ei tahaks nimesid öelda. Aga sellega tuldi välja alles päeva lõpus. Ideed arutati ja leiti, et kui me midagi välja kuulutame, on see tühi deklaratsioon. Eesti Kongress ei suuda võimu võtta ega võimu teostada. Pole mõtet bluffida. See olnuks kahjulik ja Eesti Kongress oleks muutunud veelgi rünnatavamaks.
Eesti Kongressi toetavad jõud vaidlesid, kas ülemnõukogu valimistel osaleda või mitte. Osa radikaale arvas, et ülemnõukogu on nii paha, et me sinna isegi ei kandideeri. Teised arvasid, et tuleb kasutada kõiki võimalusi, et õige idee ellu viia.
Harjumine võimuga
Mis oli eri inimeste puhul kandev jõud, et taheti vaba riiki: võimuiha, soov pääseda välismaale, unistus ministriametist ja isiklikust rikkusest?
Välismaale minek või ministriks saamine kohe kuidagi ei ole seotud Eesti Komitee loomisega. Need on kaks ise asja.
Aga ühel hetkel tuli hakata jagama ametiposte ja võtta võim ning vastutus!
Eri inimesed hakkasid sellele mõtlema ise ajal. Varem olid kõik need liikumised opositsioonis. Mul tekkis 1992. aasta suvel tunne, et võimul olles peab ka vastutama. Uus põhiseadus oli juba olemas ja kõik küsitlused näitasid, et neljast erakonnast koosnev valimisliit Isamaa võidab valimised.
Kas võim ja vastutus ehmatasid inimesi?
Andsin intervjuu seoses vabariigi valitsuse seaduse ettevalmistamisega. Enne laialiminekut lõi ülemnõukogu mitu töörühma, et valmistada ette põhiseadusest tulenevaid seadusi. Töörühma juht oli Jüri Raidla, kuid ta läks välismaale ja aseesimehena olin sunnitud rühma juhtima. Ja intervjuus ütlesin, et uue seaduse järgi ministeeriumide hulk väheneb väga kõvasti, umbes pooled kaovad ära. Ametnikele oli see väga suur ehmatus.
Paljudele võim pähe lõi? Oli ju mõnigi varem terve elu kampsuniga käinud, järsku tuli see ülikonna vastu vahetada, pidevalt teles esineda jne.
Ma enam tõesti ei mäleta, kas mõnel edust pea sassi läks. Et Kaido Kama ülikonna selga paneks, oli suisa erakonna sund. Talle käisime vahetult enne ministrivannet kambaga kingi, triiksärki ja lipsu ostmas. See oli meile kõigile naljakas.
Millal lõppes riigi tegemisest tekkinud rahvusromantika ja algas probleemidest kainestav argipäev?
Äkilist kainemist ja ehmatust polnud. Mart Laar sai peaministrina hästi hakkama, riigikogu toimis, asjalikud seadused võeti kiiresti vastu. Pullapää kriis oli ainus probleem.
Nii ministrid kui ka riigikogulased elasid remontimata Kungla hotelli pugerikes tubades. Kuidas see võim seal ikka pähe lööb?
Aga ikkagi tekkis Isamaa sees suur isamaasõda. Seega võimule pääsedes tüli ikkagi tekkis. Mis juhtus?
Olid erinevad ideed, kuidas taktikaliselt edasi minna. Hakkasime üksteist ründama. Hiljem on kõik seda kahetsenud. Vähesed kogemused olid siis tülide põhjustajad. Mart Laari kindlad toetajad olid Jüri Luik ja Tiit Pruuli. Teisel pool olid Kaido Kama, Indrek Kannik ja Heiki Kranich. Kõik head ideed ei realiseerunud. Arvasime, et väga hea oleks, kui Jüri Luik saaks peaministriks ja Mart Laar välisministriks. Selline asetus polnud kummalegi vastuvõetav.
Üheks kestvaks vaidluseks jääb küsimus, kes meid vabaks võitles – Rahvarinne või Eesti Kongress?
Nii küsida on vale. Iseseisvuse taga oli kogu rahvas.
Te räägite praegu kui tegevpoliitik!
Aga ma ei ole ju ja ma ei pea nägusid tegema. Ühiskonnas oli igaühel oma roll, eelkõige rahva kaasatõmbajana. Sajad tuhanded eestlased ja muulased registreerisid end Eesti kodanikeks ja kodakondsuse taotlejateks. Eesti Komitee lubas, et muulased, kes taotlesid siis kodakondsust, saavad selle kiiremini. See ka realiseerus. Et seda kurjasti kasutati ja blankette võltsiti, oli lihtsalt õnnetus.
Eesti Kongressi panus on see, et taastati riigiõiguslikult vana riik. Tänu sellele, et riik taastati, saab ka president Rüütel Moskvale öelda: te olete meile liiga teinud ja 9. mai pole meile vabanemine.
Savisaar tahtis teistsugust riiki
Kui Rahvarindel ja Edgar Savisaarel oleks 1990ndate algul olnud suurem tegutsemisvabadus, siis oleks loodud uus riik, mitte vana järg?
Ta oleks kuulutanud välja Eesti Vabariigi. Rahvale oleks see väga meeldinud. Siis oleks kõik sel hetkel Eestis elavad inimesed saanud kodanikeks ja need, kes kirjutavad avalduse, et ei taha olla kodanikud, seda siis ka poleks. Sel juhul oleks siin 40% vene keelt kõnelevaid kodanikke ja siis oleks õigustatud nõudmine, et meil peaks olema kaks riigikeelt.
Kes murdis Rahvarinde ja uut riiki ei loodud?
See käis samm-sammult. Murdmine oli Eesti Kongressi kokkukutsumine ja kodanike registreerimine. Kui inimene oli kord end juba kirja pannud, siis oleks raske talle öelda, et alustame uuesti. Omandireformi puhul oli Savisaare suur soov mitte midagi tagastada, toimuks väärtpaberite alusel mingi kompenseerimine. Eesti omanikestruktuur oleks sel juhul olnud hoopis erinev, võrreldes praegusega. Kogu majandus oleks hoopis teistsugune. Ka selle võidu tõid poliitilised jõud, mis olid Eesti Kongressi taga.
Millal te esimest korda laususite: sellist Eestit me küll ei tahtnud!
Aga me tahtsimegi ju sellist Eestit. Olen selles siiralt veendunud. Kui on asju, mis mõnele ei meeldi, siis palun, tulge ja tehke paremini.
Millal hakkasid rahvusradikaalid ükshaaval poliitikast välja astuma?
Aeg läks edasi, tulid uued inimesed. Suur hulk inimesi, Eesti Kongressi mootoreid, on siiani poliitikas: Mart Laar, Tunne Kelam, Trivimi Velliste. Mis parata, kui mõni on läinud teise ametisse. See on normaalne. 15 aastat ei pea ju olema ühes ametis.
On see müüt, et 1991. aasta putši ajal oli just rahvusradikaalidel kohver pakitud ja Soome pilet juba ostetud?
Ei olnud ostetud. Ma pole isegi selliseid jutte kuulnud. Pigem vastupidi – need, kes olid Eestist ära, tulid kiiresti tagasi. Mis mure meil ikka tuleviku pärast olla sai? Suurem mure oli see, et kiiresti omavahel kokkuleppele saada.
Kas pärast putši edukat mahasurumist ja Eesti iseseisvuse väljakuulutamist ei alanud poliitikutel võidujooks rahale ega ametikohtadele?
Kõigi erakondade eesmärk ongi ju võimule pääseda. See võidujooks tekib alati enne valimisi ja selle jaoks loodigi valimisliit Isamaa. Võimuga ei kaasnenud mingit raha. Riigikoguliikmed said tavalist palka.
Millal avastasite, et elus on peale poliitika veel palju muud huvitavat?
1995. aastal enne riigikogu valimisi pidin valima, kas osaleda taas kampaanias või lõpetada õpingud Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Alustasin seal 1977. aastal, kolmandal kursusel mind eksmatrikuleeriti ja läksin usuteadusse. Ülemnõukogus olles astusin tagasi Tartu Ülikooli kaugõppesse.
Ajalugu ikka ajaloolastelt
Teist sai 1990ndate keskel avalik pilkeobjekt. Teid kujutati sketšides pastorina, kes armastas võimu ja viina. Kas tolles ajas pettunute pahameele saite teie enda kraesse?
Kui te nii arvate. Inimene, kes läheb poliitikasse, peab olema selleks valmis. Ka teenimatu solgiga ülevalamine kuulub palga sisse.
Kas tänane poliitika on räpasem kui 15 aastat tagasi?
Kõrvalt vaadates tundub küll. Minu arvates läheb järjest hullemaks. Meie olime sinisilmsed ja kogenematud. Me ei osanud seostada võimu rahaga.
Kas võim rikub inimesi?
Mõningaid kindlasti. Mõni aga jääb muutumatuks. Ma ei tahaks inimestele hinnanguid anda. Kuna ma poliitikutega enam eriti ei suhtle, siis hoiduksin kommentaaridest.
Kelle kirjutatud ajalugu jääb domineerima 1990ndate algul Eestis toimunust?
Igasugune ajalugu on subjektiivne. Sõltumata kirjutajast. Aga kirjutama peavad ajaloolased. See ongi nende töö.
Mõtlete te sellele, kuidas Illar Hallaste roll ajalooraamatutesse kirja saab?
Mis tähtsust sel on? Ideed, mille eest seisime 1988 ja 1989, on teostunud.
Ja kui Savisaar kirjutab, et Eesti Vabariigi tegi Rahvarinne, siis nõustute temaga?
Mõnes mõttes võib tal ka õigus olla. Neil inimestel on oma osa Eesti iseseisvumisel.
Kes on see üks inimene, kelleta ei oleks sellist Eesti riiki, kus me praegu elame?
Kaido Kama. Ta oli väga paljude ideede taga. Tal oli suurepärane analüüsi- ja organiseerimisvõime. Viis, kuidas ta kaitses ideid, oli eeskuju ka teistele. Kungla hotellis elades tuli Kama mõnikord tuppa ja ütles: kuule, üks asi oleks omandireformi seaduses vaja veel lahendada. Võtsin arvuti, tegime õhtul seaduse valmis, hommikul andsime üle ja asi oligi jälle tehtud. Enam vist nii ei tehta.
Skandaalne Illar Hallaste
Illar Hallaste on pidanud kolme ametit – kirikuisa, poliitiku ja ärimehe oma. Tuntuks sai ta Kadrinas ja Väike-Maarjas Eesti Komitee loomisega, hiljem lõi ta aktiivselt kaasa ka Eesti Kongressi, ülemnõukogu ja riigikogu töös.
Skandaalse punkti kaheksa lapse isa poliitilisele karjäärile pani 1998. aastal vahejuhtum Pärnus Viikingi hotellis, kus ta väidetavalt üritas mehkeldada lõbutüdrukutega. Õli valas tulle ETV saade «Otseliin», kus Hallaste oponeeris Kati Murutariga, samuti sel ööl hotellis viibinud ajakirjanikuga.
Täna on Hallaste omanimelise õigusbüroo omanik, samuti ajab transpordi- ja turismiäri. Skandaali Viikingis Hallaste meelsasti enam ei meenuta. «See ei puutu poliitikasse! Ja minu poliitikukarjääri see ei lõhkunud, sest ma polnud siis poliitikas. Ma ei arva, et see, mida lehed toona kirjutasid, ja suhteliselt ebaõnnestunud telesaade, oleks midagi lõhkunud. Kui üldse millegi üle arutada, siis selle üle, kuidas ajakirjandus asja kajastas. See pole teema, mille üle enam arutleda.»
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü