|
ELMO NÜGANEN: Tee läbi skepsise kooriku
Lavastaja Elmo Nüganen usub, et ”Nimed marmortahvlil” suudab Eesti taas ühendada.
Loomeinimeste juttudesse nende teostest tuleb suhtuda ettevaatusega, kriitiliselt. Teos peab ise rääkima. Seepärast ärge uskuge, mida kirjutan “Nimedest marmortahvlil”, uskuge seda, mida kinos näete.
Kokku kirjutasime seitse stsenaariumi, ja alles viimasega saime rääkida inimesega, kes elab iseseisvuse taastanud Eestis. Saime aru, et kui filmi võtab omaks ainult teatud grupp inimestest, ei täida film eesmärki. Eesmärk oli, et filmi tuleks vaatama vanaisa ja lapselaps, kes oleks uhke Eesti ajaloo ja selle üle, et vanaisa on Vabadussõjast läbi käinud ega häbene ajalugu ega seda, kuidas see kinolinal üles võetud.
Film ühele Eestile. Mõnda aega arutatakse, kas meil on üks või kaks Eestit. Samamoodi arutati peale kodusõda USA-s või revolutsiooni-järgsel Prantsusmaal. Ajakirjanikule, kes küsis, kummale Eestile film on mõeldud, vastasin, et Eestis ongi ainult üks Eesti.
Millegipärast õpib inimkond ainult oma vigadest. Mingis kriitilises situatsioonis tunnetab rahvas end ühtsena, nii oli Vabadussõjas, nii oli 1940-ndatel ja ka 1988. aasta laulva revolutsiooni ajal. Kuid läksid mõned aastad ja inimesed, kes heiskasid trikoloori Pika Hermanni torni, võivad nüüd olla kas parlamendis või tänaval, rääkida ühe, kahe või kolme Eesti juttu. Film ainsast Eestist pidi olema Eestit ühendav film, mitte ajalugu õiendav või näpuga näitav film.
Mul ei olnud Vabadussõjaga isiklikku emotsionaalset seost. Loomulikult teadsin Vabadussõjast, aga teadmised olid lünklikud, sest olen põlvkonnast, kellele Vabadussõja ajalugu koolis ei õpetatud. Kino kui vahend mõjub suurtele hulkadele kõige emotsionaalsemalt, millest tuli ka otsus, et film peab olema väga emotsionaalne. Ta peab puudutama vaatajat, Eestis elavat inimest. Võimalik, et nii tekib emotsionaalne side ajastuga.
Otsisime filmis ka eestlase erilisust. Mitte seda, et kus kaks eestlast koos, seal kolm arvamust, ega naabrite anekdoote. Vajasime midagi spetsiifilist. Kunagi kohtumisel Jaan Krossiga esitasin talle küsimuse, kuidas ta võhivõõra ja eestlastest mitte midagi teadva auditooriumi ees vastaks paari sõnaga, missugune see eestlane on. Kross ütles: eestlane on helge skeptik. Et eestlase skeptitsism on koorik, mille sees on üldiselt helge inimene. 1988 oli skeptitsism kadunud ja me kõik olime väga lahtised. Olime tõesti üks ja ühtne rahvas. Selles valguses seadsime ülesandeks tungida läbi skeptitsismi kooriku.
Patriotism ja alateadvus. Sõna patriotism vallandab helges skeptikus tugeva skeptitsismi laine. Ta ei talu seda, talle ei meeldi, kui talle hakatakse näpuga näitama või õpetama. Kuna soovisime, et eestlane samastaks ennast poistega kinoekraanil, ei räägita filmis suuri sõnu patriotismist või isamaast, vaid tegutsetakse selle nimel. Isamaalisi kõnesid või targutusi ei ole. Teod räägivad. Neid tehakse kas juhuslikult või veendumuse ajel. Ja nii võib eesti vaataja ennast nende poistega samastada. Poisid mõjuvad kangelastena mitte selle pärast, et nad on kangelased või nad räägivad, et peab olema kangelane. Nad lihtsalt teevad, nagu süda sunnib.
Helge skeptitsismi valguses püüdsime jõuda eestlaste kollektiivse alateadvuseni. Inimesed tulevad kinosaali ja ootavad, et tuleb ajaloolis-patriootiline film, aga siis selgub esimestest kaadritest, et räägitakse justkui tänapäevast, sellest, millest meie ise oleme kogu aeg mõelnud, mida kuklas kandnud.
Kui jätta kõrvale see, mis loob skeptitsismi kooriku, erakondlikkuse ja muu, ning küsida vaatajalt, mitu Eestit meil on, vastab ta: meil on üks ainus Eesti. Saali tulevad nad erinevatest Eestidest. Filmi algus peab puudutama, ehmatama kooriku lahti, et skeptitsismi kiht langeks maha.
Kaks tundelist seika. Filmi alguses heiskavad neli sõpra Saksa okupatsiooni ajal Tartu Raekoja torni sinimustvalge lipu, sest nad kõik unistavad vabast Eestist. Läheb mööda mõni aasta ja järsku selgub, et need inimesed võivad olla erinevates leerides. Kivikal sellist episoodi ei ole, kirjutasime ta sisse lihtsalt sellepärast, et rääkida eestlaste kollektiivse alateadvusega.
Mõistsime, et kui toome sisse soome vabatahtliku, kes tuli Eestit aitama, midagi vastu küsimata ja elu kaalule pannes, võib see helge skeptiku täiesti lukku lüüa. Tundest, et ikka käiakse meid kusagilt õpetamas, kord Rootsist, kord Soomest. Enne kui vabatahtlik jõuab suu lahti teha, on helgel skeptikul sein ees.
Püüdsime äratada skeptikus helget poolt läbi väikese häbitunde. Autos sõidavad soome vabatahtlik ja noore Eesti riigi ametnik. Ametnik hakkab soomlast süüdistama, et miks ta ei võitle Eesti eest. Miks ta põgeneb. Soomlane vaikib. Ja eestlane nõuab ja õpetab. Soomlane vaikib. Loodan, et eestlane avaneb, kui küsib, milles siis asi? Aga asi on inimväärikuses. Ja rahvuse õiguses olla vaba.
Kõigil, isegi kõige väiksemal inimesel, rahvusel või riigil, on õigus olla vaba. Vabadusel aga on oma hind ja see hind on tavaliselt väga ränk. Eriti väikesel. Väikesel inimesel, väikesel rahval, väikesel riigil.
Kommentaari aluseks on esmaspäeval Helsingis toimunud seminaril ”Eesti Vabadussõda ja identiteet” peetud ettekanne.
|
Uudised
Entsüklopeedia: Elmo Nüganen
Tulevane näitleja ja lavastaja sündis 15.02.1962 Jõhvis. Oma populaarsusele pani ta juba aluse Jõhvis õppides, oma klassikaaslaste meenutuste järgi oli ta juba sel ajal naaskel igasugu asjast valmis teatrit tegema ja juba siis võlus teda vene klassika. Elmo Nüganeni kuulsus kasvas Viljandi teatris “Armastus kolme apelsini ” vastu etendusega, millest kujunes omamoodi kultuurifenomen, sest paljud inimesed said siit kosutust ning häid mõtteid ja sõnu oma ideede edasiandmiseks, tema lavastud vene klassikalised draamateosed on tiitleid võitnud rahvusvahelistel teatrifestivalidel ja konkurssidel. Tema “Kolm musketäri” on toonud uue suuna meie teatriellu ja tema loomingut on pärjatud mitme Eesti teatriauhinnaga.
Praegu on tal käsil “Nimed marmortahvlil” ekraniseerimine.
Tekst Arthur Ruusmaa
***
ELMO NÜGANEN: Tee läbi skepsise kooriku
Lavastaja Elmo Nüganen usub, et ”Nimed marmortahvlil” suudab Eesti taas ühendada.
Loomeinimeste juttudesse nende teostest tuleb suhtuda ettevaatusega, kriitiliselt. Teos peab ise rääkima. Seepärast ärge uskuge, mida kirjutan “Nimedest marmortahvlil”, uskuge seda, mida kinos näete.
Kokku kirjutasime seitse stsenaariumi, ja alles viimasega saime rääkida inimesega, kes elab iseseisvuse taastanud Eestis. Saime aru, et kui filmi võtab omaks ainult teatud grupp inimestest, ei täida film eesmärki. Eesmärk oli, et filmi tuleks vaatama vanaisa ja lapselaps, kes oleks uhke Eesti ajaloo ja selle üle, et vanaisa on Vabadussõjast läbi käinud ega häbene ajalugu ega seda, kuidas see kinolinal üles võetud.
Film ühele Eestile. Mõnda aega arutatakse, kas meil on üks või kaks Eestit. Samamoodi arutati peale kodusõda USA-s või revolutsiooni-järgsel Prantsusmaal. Ajakirjanikule, kes küsis, kummale Eestile film on mõeldud, vastasin, et Eestis ongi ainult üks Eesti.
Millegipärast õpib inimkond ainult oma vigadest. Mingis kriitilises situatsioonis tunnetab rahvas end ühtsena, nii oli Vabadussõjas, nii oli 1940-ndatel ja ka 1988. aasta laulva revolutsiooni ajal. Kuid läksid mõned aastad ja inimesed, kes heiskasid trikoloori Pika Hermanni torni, võivad nüüd olla kas parlamendis või tänaval, rääkida ühe, kahe või kolme Eesti juttu. Film ainsast Eestist pidi olema Eestit ühendav film, mitte ajalugu õiendav või näpuga näitav film.
Mul ei olnud Vabadussõjaga isiklikku emotsionaalset seost. Loomulikult teadsin Vabadussõjast, aga teadmised olid lünklikud, sest olen põlvkonnast, kellele Vabadussõja ajalugu koolis ei õpetatud. Kino kui vahend mõjub suurtele hulkadele kõige emotsionaalsemalt, millest tuli ka otsus, et film peab olema väga emotsionaalne. Ta peab puudutama vaatajat, Eestis elavat inimest. Võimalik, et nii tekib emotsionaalne side ajastuga.
Otsisime filmis ka eestlase erilisust. Mitte seda, et kus kaks eestlast koos, seal kolm arvamust, ega naabrite anekdoote. Vajasime midagi spetsiifilist. Kunagi kohtumisel Jaan Krossiga esitasin talle küsimuse, kuidas ta võhivõõra ja eestlastest mitte midagi teadva auditooriumi ees vastaks paari sõnaga, missugune see eestlane on. Kross ütles: eestlane on helge skeptik. Et eestlase skeptitsism on koorik, mille sees on üldiselt helge inimene. 1988 oli skeptitsism kadunud ja me kõik olime väga lahtised. Olime tõesti üks ja ühtne rahvas. Selles valguses seadsime ülesandeks tungida läbi skeptitsismi kooriku.
Patriotism ja alateadvus. Sõna patriotism vallandab helges skeptikus tugeva skeptitsismi laine. Ta ei talu seda, talle ei meeldi, kui talle hakatakse näpuga näitama või õpetama. Kuna soovisime, et eestlane samastaks ennast poistega kinoekraanil, ei räägita filmis suuri sõnu patriotismist või isamaast, vaid tegutsetakse selle nimel. Isamaalisi kõnesid või targutusi ei ole. Teod räägivad. Neid tehakse kas juhuslikult või veendumuse ajel. Ja nii võib eesti vaataja ennast nende poistega samastada. Poisid mõjuvad kangelastena mitte selle pärast, et nad on kangelased või nad räägivad, et peab olema kangelane. Nad lihtsalt teevad, nagu süda sunnib.
Helge skeptitsismi valguses püüdsime jõuda eestlaste kollektiivse alateadvuseni. Inimesed tulevad kinosaali ja ootavad, et tuleb ajaloolis-patriootiline film, aga siis selgub esimestest kaadritest, et räägitakse justkui tänapäevast, sellest, millest meie ise oleme kogu aeg mõelnud, mida kuklas kandnud.
Kui jätta kõrvale see, mis loob skeptitsismi kooriku, erakondlikkuse ja muu, ning küsida vaatajalt, mitu Eestit meil on, vastab ta: meil on üks ainus Eesti. Saali tulevad nad erinevatest Eestidest. Filmi algus peab puudutama, ehmatama kooriku lahti, et skeptitsismi kiht langeks maha.
Kaks tundelist seika. Filmi alguses heiskavad neli sõpra Saksa okupatsiooni ajal Tartu Raekoja torni sinimustvalge lipu, sest nad kõik unistavad vabast Eestist. Läheb mööda mõni aasta ja järsku selgub, et need inimesed võivad olla erinevates leerides. Kivikal sellist episoodi ei ole, kirjutasime ta sisse lihtsalt sellepärast, et rääkida eestlaste kollektiivse alateadvusega.
Mõistsime, et kui toome sisse soome vabatahtliku, kes tuli Eestit aitama, midagi vastu küsimata ja elu kaalule pannes, võib see helge skeptiku täiesti lukku lüüa. Tundest, et ikka käiakse meid kusagilt õpetamas, kord Rootsist, kord Soomest. Enne kui vabatahtlik jõuab suu lahti teha, on helgel skeptikul sein ees.
Püüdsime äratada skeptikus helget poolt läbi väikese häbitunde. Autos sõidavad soome vabatahtlik ja noore Eesti riigi ametnik. Ametnik hakkab soomlast süüdistama, et miks ta ei võitle Eesti eest. Miks ta põgeneb. Soomlane vaikib. Ja eestlane nõuab ja õpetab. Soomlane vaikib. Loodan, et eestlane avaneb, kui küsib, milles siis asi? Aga asi on inimväärikuses. Ja rahvuse õiguses olla vaba.
Kõigil, isegi kõige väiksemal inimesel, rahvusel või riigil, on õigus olla vaba. Vabadusel aga on oma hind ja see hind on tavaliselt väga ränk. Eriti väikesel. Väikesel inimesel, väikesel rahval, väikesel riigil.
Kommentaari aluseks on esmaspäeval Helsingis toimunud seminaril ”Eesti Vabadussõda ja identiteet” peetud ettekanne.
(31.10.2002)
Virumaa Entsüklopeedia: A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, R, S, T, U, V, Õ, Ä, Ö, Ü