VE: Piret Niglas

Kõigepealt sain kohtumist kokku leppides teada, et Niglas on oma tavalisest elukohast Kohtla-Järvelt kolinud Kohtla-Nõmmele. Teine üllatus tabas mind kohapeal, kui juttu oodatava õnne ehk jaanuaris sündima pidava lapse peale viies sain teada, et samal nädalal oli Niglasel lõppenud abikaasa Andresega lahutusdraama. Andresega olid nad lapsepõlvesõbrad ja ametlikult koos elanud 15 aastat. Abielu pärlina on juba olemas sügisel kooli minev tütar Mariethe-Piret. Nii jäigi mul alguses suu lahti ja diktofoni peale esimesena üllatusküsimus.

Eksabikaasa?

Eksabikaasa jah. Mees tahtis nii.

Sündiv laps on ikka tema oma?

Ka see on tema oma.

Siis on ju hästi.

Temal ei ole hästi. Tal on teine elukaaslane. Ja seda last tahtsin mina rohkem, nii et see rasedus on eksabikaasa arvates minu viga. Esimene laps oli küll mõlema soov ja tookord langes see paljude asjadega kokku. Seljataga oli ebaõnnestunud hooaeg, kus 1995. aastal jäi mul enne MMi põetud haiguse tõttu realiseerimata mu parim vorm. Lisaks soov last saada, sest vanus hakkas 30 kanti lähenema, ja nii Mariethe-Piret 1996. aasta suvel sündiski.

Kas teine laps on samuti planeeritud?

(Niglas muigab.) Mariethel oli laps kogu aeg planeeritud. (Küsin siis Mariethelt, kumba ta tahab, õde või venda. “Ei tea veel,” vastab Mariethe.) Ta tahab rohkem venda. Vaatan, et Mariethe läheb iga päevaga hoolitsevamaks. Ja see on hea.

Läksin teie rasedusest teada saades ühe kolleegiga vaidlema, kas lapse planeerimine nn vahehooajal tähendab seda, et 2006. aasta olümpial olete taas platsis. Mina arvasin, et olete. Mis meelt ise olete?

(Niglas naerab sellist naeru, et ma saan aru, et õigus võis rohkem minu pool olla.) Ma ei ütle selles osas praegu midagi. Elu on selline huvitav asi, et tuleb võtta ühte asja korraga. Meil on praegu kõige tähtsamana vaja koolimineku asjad korda seada. (“Ujuma lähen. Ja laulma ka,” ütleb Mariethe, kuuldes, et temast juttu tehakse.)

Eelmisel aastal käisime laulmas ja sel aastal läheme ka. Laps vajab elus läbilöömiseks mitmekülgset alust. Mida rohkem on ta ellu kaasa saanud, seda parem.

Kas teil endal oli samamoodi?

Ei olnud. Aga ma näen, millest mul endal puudus oli. Seda ma püüangi tütrele anda. Et siis, kui tal tekib naljakas soov suusatajaks saada, oleks ta paremini arenenud kui mina omal ajal. Natuke tuleb käia laulmas, natuke tantsimas – et tekiks rütmitunne, mis tähendab, et tehnika omandamine ükskõik missugusel alal on lihtsam.

Tütar on teil väiksest peale võistlustel kaasas ja igal võimalusel võistleb ka ise. Kas ta trenni juba teeb?

Tema peamine trenn on minna hommikul mängima ja õhtul tagasi tulla. Põhiline on liikumine. Sellepärast kolisingi eri variante kaaludes Kohtla-Nõmmele, mitte Jõhvi, sest linnas oleks ta põhiliselt toas elanud. Siin on õhtupoole mängud, milles osalevad terve küla lapsed, ja lapsi on palju. Liikumine annab terve lapse, kui midagi muud ei annagi.

Peagi tuleb “Suverull”, mille võitjate nimistus on ka teie nimi. Kui tähtis see üritus suusatajale võistlusena on?

See näitab suvise ettevalmistuse tõhusust. Seal ei pea eesmärgiks seadma olla igal juhul esimene. Igaühel on olemas eelmise “Suverulliga” võrreldes oma pidepunkt, millele tuginedes saab näha, milline seis eelmise aastaga võrreldes on. Just jooksurajal tulevad seal sportlase funktsionaalsed võimed välja, kui rollerirada oleks laiem, saaks ka seal võimeid paremini välja tuua.

Tark sportlane teebki sellest võistlusest endale kontrollvõistluse ja kui sellega auhind kaasneb, on muidugi hea.

Kui tähtsad on võistlustel auhinnad?

Auhind peaks ikka raha olema, sest võistlus on ju sportlasele töö ja töö eest peab palka saama, karika-medali võiks küll samuti mälestuseks saada. Karikas ei pea olema hiiglasuur, sest näiteks mul tiitlivõite pole, aga pisivõistlustelt on karikaid nii palju kogunenud, et pole kuhugi panna. Ja mingi vanuseni peavad kõik osavõtjad midagi auhinnaks saama.

Ega raha ole õnn sõna otseses mõttes, aga kui raha pole, siis kus see õnn on? Kuidas saab õnne nautida, kui kõht on tühi ja ei ole riideid selga panna?

Kas teil endal on karjääri ajal kõhutühjust olnud?

Kõht tühi pole olnud, kuid raskeid aegu on ikka olnud. Soomes on oldud laagris poolteist kuud järjest, sest kojusõitu pole saanud lubada. Vaimses mõttes on see räsiv. (Sõidujutu peale ütleb Mariethe, et ta käis rongiga Tallinnas. “Oli parem kui bussiga?” – “Jaa.”)

Kas teid ennast pole Tallinna tõmmanud?

Ei, mis seal teha? Pole tahtnud Tartussegi minna, kuigi sealt on tööpakkumisi tulnud. Ma ei näinud, et seal oleks parem elu.

Kas pealinna-kolka vahekorda olete ka suusatamises tunda saanud?

Eks ikka. Kui ikka keskusest pole, pead tõestama, et kaamel ei ole. (Niglas naerab.) Sa oled ju pooletoobine, kui Ida-Virumaalt pärit oled. Suhtumine on selline. Ja see pole ühestki otsast muutunud. Ma ei näe siin kuskil, et meil oleks kolm kätt või neli jalga. Ikka kahe käega ja kahe jalaga. Kõik on ühesugused. (“Ja kümne sõrmega,” hüüab Mariethe vahele.)

Väiksena oli tunda rohkem, hiljem ei teinud ma sellest välja. Eks oma osa oli ka sellel, et positsioon oli kätte võideldud. Kui Tallinnast ega Tartust kedagi paremat võtta ei olnud, olid otsustajad paratamatuse ees.

Võib-olla tõesti on võimalused Tallinnas ja Tartus suuremad. Kuid kui teisiti mõelda, siis mis saab Ida-Virumaast, kui kõik siit ära lähevad. Ja eks kõik ole omavahel seotud. Näiteks kui kuuled, et koolis pole õpetajaid, hakkad tahes-tahtmata mõtlema, et võib-olla peaks samuti ära minema. Just laste pärast. Muidu võib karta, et ta ei sirgu konkurentsivõimeline.

Olete otsustajate hammasrataste vahele sattunud. Kirkaim näide on 1998. aasta OM, kui teid olümpianormi täitnuna võistlema ei lastud. Kas see on ikka hinges?

Ei. On asju, mis aja möödudes enam valu ei tee. See ei ole enam valus. Kuid kui sama probleem tuleks uuesti, käituks teisiti. Enam ei ootaks, suu kinni. Ei laseks enda asju ära otsustada selja taga, nüüd läheks ja ütleks. Ei laseks enam endale liiga teha.

Kas loete ennast kolme- või neljakordseks olümplaseks?

Kolm korda on ikka käidud. Neljandast korrast on ainult riided kodus. Kui käinud ja näinud ei ole, siis järelikult minu mälus seda pole. Võib öelda, et olen neljakordne olümpiakoondislane ja kolmekordne olümplane.

Aga kui tõelisest ärategemisest rääkida, siis olümpiale mitteminemisest sain kaine mõistusega jagu, kuid seda, et mind Eesti koondisest välja jäeti, põdesin sõna otseses mõttes mitu kuud. Koondisest lükati välja puhtalt otsitud variandiga, sest FISi punktid olid mul siis väga tugevad.

Viis aastat tagasi, pärast ebaõnnestunud olümpiahooaega lõpetasite Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna. Kas teid tõmbab treeneritööle?

Arvasin, et selliseid (näitab tütre peale) treenida ma ei oska. Tuli välja, et saan hakkama küll. Talvel võtsin oma lapse kõrval ka teised trenni ja ilma igasuguse reklaamita tuli parimal päeval kokku 17-18 last. Nendega oli tore trenni teha, sest põhiline õpe käib mängides. Ja millisele lapsele mängida ei meeldi? Ilmselt lähemegi edasi pärast väikest pausi. See algõpe on võib-olla kõige tähtsamgi. Et inimene õpiks mitte ainult võidu suusatama, vaid suusatamist tõesti nautima.

Kuidas te iseloomustate praegust Kristina Ðmiguni?

Viimane hooaeg näitas taktikalist küpsust. Kui seda veel juurde tuleb, on ta maailmas kindlalt number 1. Jah, Julia Tðepalova tuleb tagasi, kuid pole garanteeritud, et õnnestunult. On ju neid ka, kes ei tule õnnestunult tagasi, kuigi tavaliselt ikka räägitakse, et pärast last on kerge tulla ja võita. Aga ega see nii ei ole, lihtsalt ebaõnnestujatest jäetakse kirjutamata.

Talvel võitsite Eesti meistri tiitli suusaorienteerumises. Millega see ala tõmbab?

See on lahe. Seal ei maksa mitte ainult kiired jalad. Pärast tütre sündi hakkasin rohkem sellega tegelema, sest mul lõi seljaviga välja ja jooksutrenni eriti teha ei saanud. Metsas võisteldes oli aga hea, seal ei näe keegi, kas ma kõnnin või jooksen. Lähed metsa, võtad kaardi kätte ja see on nagu liikumise saatel ristsõna lahendamine. See on tunduvalt põnevam kui tavaline kuiv trenn.

Olen käinud Soomes “Jukolal” (orienteerujate teatejooks, kus osaleb üle 10 000 inimese – R. K.). See on tõeline fiiling, kuidas elu keeb. Ma pole laulupeol käinud, aga see on vist samasugune tunne. Seal ei ole tähtis mitte tulemus, vaid tunne, et võtad sellisest suurest asjast osa. On alasid, kus naudid vaid võitu, orienteerumises saab nautida osavõttu.

Mida naudite suusatamise tiitlivõistlusel, kui on ette teada, et võitu ei tule?

Kui tuleb õhtul mõnus surin sisse, on see kindel märk, et oled endast andnud sel päeval parima. Sellega kaasneb tavaliselt ka selline koht, mis sind ennast rahuldab. Teadmine, et oled võistluseks vormi saanud, et võistlusel kõik klappis – see kõik kokku ongi see, mida spordis taga aetakse. See ongi see kaif, mille pärast sporti tehakse. Kui tead, et oled endast andnud kõik, on ka kergem leppida, et keegi sai sust parema koha. Aga seda tunnet saavutada pole sugugi lihtne (Niglas ütleb seda sellise häälega nagu Joosep Toots, kes Kiirele seletas, et tal on olemas õige hea poisslapse nimi).

Kas MMi 50. koht annab selle rahulolu?

Ei, mulle mitte. Kohad viiendas kümnes tähendasid seda, et midagi ei klappinud, miski jäi realiseerimata. Mulle on andnud tiitlivõistlustel rahulolu kohad kolmandas kümnes, sest minu taseme tipp oligi vist selline. Selge see, et Kristina saab kaifi vaid sellest, kui saab koha kolme hulgas.

Kas on ka nii, et võidate mõne “Estoloppeti” maratoni, aga ei tunne sellest mõnu?

Mis hea tunne see ikka on, kui pärast Tartu maratoni võitu kõhulihased krampi tõmbuvad? See polnud miski mõnu. Pärast esimest Tartu maratoni võitu arvasin, et ma ei lähe elu sees enam Tartu maratoni sõitma. Võidu nimel oli tehtud ränk, ebainimlik pingutus.

Kas eurohääletusele lähete?

Mõtlen veel. Praegu on arutelu nii ägedaks läinud, et ei oska ei ega jah öelda. (“Ütle jah,” hõikab Mariethe vahele.) Tegelikult ma tean küll, mille ma valiksin, aga ma ei avalikusta seda. Ma ei tohi rahvast mõjutada, kuna olen piirivalvur, pean olema apoliitiline.

Kas piirivalves ja kaitseväes peaks rohkem profisportlasi olema?

Jah, neid on meil vähem kui mujal riikides. Minu arust oleks mõistlik, kui spordi suurim sponsor oleks kaitsevägi, sest ükskõik milline kehaline ettevalmistus on seotud tegelikult riigikaitselise funktsiooniga.

Tegelikult ootaks riigilt sportlase kaitseks rohkem tuge. Rohkem kui uus spordiseadus huvitab, kuidas lahendatakse sportlaste sotsiaalkindlustus. Kui trenni teed, siis tööstaaþ ju ei jookse. Kõik ei saa ennast fiktiivselt tööle vormistada ja kõik ei õpi ülikoolis. Kõik sportlased ei saa olümpiavõitjaks, kuid oma aja on nad siiski sporti pannud. Ja tavaliselt rohkem kui aja, aga see ei kajastu kuskil. Selle peale peaks sportlase vaatevinklist eelkõige mõtlema. Kas riik on valmis, et tuleb veel üks elanikkonna kiht, kes tahab saada sotsiaalseid garantiisid, kuid kes võib-olla ei anna au ja kuulsuse näol riigilt saadut tagasi?

Sportlasel hakkab ikka pärast 25. eluaastat tervis tunda andma. Kulumine on nii suur. Inimesel on liigesevedelikud mõeldud, et 75-80 aastat elada, aga sportlane liigutab ennast tunduvalt rohkem ja määre kulub vahelt ära. Ratas läheb rooste ja rikki. Inimene samamoodi. Selles pole midagi imelikku.

Lõpetuseks läheb jutt taas (abi)elu keerulisuse peale. Niglas nendib muiates, et lapse ootamine ja nägelused abikaasaga aitavad tal ennast ikka noorena tunda.

RENE KUNDLA,
Eesti Spordileht
Kolmapäev, 13.08.2003