Johannes Tark: «Mul oli sõjas õnne, sest jäin ellu!»
|
Foto: Allar Viivik
|
«Meie teile selle vabariigi relvadega tõimegi. Ja tooks ka praegu,» ütleb Elvas elav Johannes Tark. Eesti vanimal mehel ja Vabadussõja veteranil täitub 24. märtsil 104. eluaasta.
Vaatamata väga kõrgele eale ning haavatasaamisele on vanahärra vitaalne ja terve, kui silmahäda välja arvata. «Elän häste. Ja tead, käin ka veel omal jalal,» räägib ta mõnusas Lõuna-Eesti murdes. «Õuen praegu ei käi, sest sääl on libe. Suvel kõnnin küll, aga kahe kepiga, sest tasakaalu ei ole. Aga vaata, kui vana ma ole,» lisab ta nalja visates.
Poeg Udo, kelle juures veteran elab ning kes tal meenutada aitab, lisab: «Ma mäleta, kuis esä ütel ikga: 95 peaks täis panema. Aga memm kadunuke kostis selle peale: esä om nii aige, et ega ta kaemb elä.»
85 aastat tagasi alanud Vabadussõjast räägib Johannes Tark, justkui oleks see olnud eile. «Aga ega kõike tollest ajast ka ei mäleta. Tead, vanadus om palu ära võtnu,» tunnistab ta ja vangutab pead. Räägib siiski, kuidas ta 1918. aasta detsembris Elva vallast Rannust sõtta läks. Oli küll renditalu pere ainus poeg, kuid kordagi ei tekkinud mõtet: milleks mulle see sõdimine? «Raske olli, aga tead, idee olli suur. Et kõgil oles tulevikus omas riigis hea ja lahe elada,» räägib Tark. Pealetungiv Punaarmee oli selleks ajaks jõudnud juba Tartu alla.
Noored mehed saadeti Taaralinnas Krasnojarski kasarmutesse, kus neid kuu aega õpetati. Veebruaris 1919 sõidutati Tark ja ta kaaslased rongidega Lätimaale Marienburgi, kus käis kibe võitlus. «Tead, veneläne pommitas ja pressis hirmsasti pääle. Suurestükkidest lasti nii, et vahet es ole,» meenutab ta. Veebruari viimaste päevade lahing olekski Johannes Targale peaaegu saatuslikuks saanud. «Ollime Johannes Ratnikuga kõrvuti. Aga siis tema sai mao manu pihta ja õkva surma,» meenutab ta. Ise pääses Rannu mees õnneks vaid jalahaavaga, mis Tartus terveks raviti. Kuid rindele teda enam ei saadetud, vaid viidi Võru lähedale tööroodu. Seal oli Tark tsaariarmee venelasest ohvitseri kutsar, tentsik ja jooksupoiss. «Anti obene, saan ja vanger. Sõidutasin siss ülemust ja korrastasin ta asju. Väega tore miis olli,» kiidab veteran.
Vabadussõda lõppes 1920. aasta 2. veebruari rahulepinguga, kuid Tark teenis sõjaväes veel ligi poolteist aastat. Kui ta kodukanti naasis, jätkas rendikohas tööd. Aga enda talumaast jäi ta ilma. «Tead, tollega olli jälle asi nii, et kui ma välla sai, olliva krundi joba välla antu,» kirjeldab ta. «Vaimastveren oleks saanu üte krundi. Aga esä ütle, et pole mõtet. Seda ei tija keegi, kuidas asi edasi läeb. Ja ega akkamist es ole,» räägib Tark. Et temast taluperemeest ei saanud, see päästis teda 1940. aastal alanud okupatsioonidest ning küüditamistest.
Seda, et ta veel uut Eestit näeb, Johannes ei uskunud. «Kes toda võis arvata, et me oma riigi tagasi saame? Tead, see Vene riik olli nii kõva,» arutleb ta. Taastatud vabariigilt on Johannes Tark saanud Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeni ning käis ka mullu 24. veebruaril presidendi vastuvõtul. Ometi peab ta ennesõjaaegset Eestit paremaks, sest seal oli rohkem aateid ja vähem raha võimu. «Laar olliva siiski uve aja kõige paremb valitsusjuht. Tõise olliva kehvä,» ütleb ta. «Nüüd tulli õkva see uus valitsus, mis om oopis vilets.»
Allar Viivik, Viimased vabadussõdalased, SLÕL, 10. jaanuar 2004
…
(16:22 27.12.2004)
Suri Vabadussõja veteran Johannes Tark
ELVA, 27. detsember (EPLO) – Rõngu haiglas suri pühapäeva hommikul Vabadussõja veteran ja Kotkaristi III klassi ordeni kavaler Johannes Tark, kes oleks märtsis saanud 105aastaseks.
24. märtsil 1900 Elva lähedal Udernas talupidaja perekonnas sündinud Johannes Tark läks Vabadussõtta 1919. aasta jaanuaris 18aastaselt. Läti rindel Aluksne piirkonnas peetud viimaste raskete lahingute ajal Landeswehri
vastu sai ta haavata, järgnes pikk raviaeg Tartu kliinikus.
Kuni surmani hea tervise ja huuumorimeele säilitanud Tark tegeles kogu elu talupidamisega. Tal on kaks poega, oma viimased eluaastad veetis Tark noorema poja Udo hoole all.
Tark maetakse Elva metsakalmistule, ärasaatmine 30. detsembril kell 12 kalmistu leinamajast.
|
 |
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Tark, Johannes – vabadussõdalane
Johannes Tark: «Mul oli sõjas õnne, sest jäin ellu!»
Foto: Allar Viivik
«Meie teile selle vabariigi relvadega tõimegi. Ja tooks ka praegu,» ütleb Elvas elav Johannes Tark. Eesti vanimal mehel ja Vabadussõja veteranil täitub 24. märtsil 104. eluaasta.
Vaatamata väga kõrgele eale ning haavatasaamisele on vanahärra vitaalne ja terve, kui silmahäda välja arvata. «Elän häste. Ja tead, käin ka veel omal jalal,» räägib ta mõnusas Lõuna-Eesti murdes. «Õuen praegu ei käi, sest sääl on libe. Suvel kõnnin küll, aga kahe kepiga, sest tasakaalu ei ole. Aga vaata, kui vana ma ole,» lisab ta nalja visates.
Poeg Udo, kelle juures veteran elab ning kes tal meenutada aitab, lisab: «Ma mäleta, kuis esä ütel ikga: 95 peaks täis panema. Aga memm kadunuke kostis selle peale: esä om nii aige, et ega ta kaemb elä.»
85 aastat tagasi alanud Vabadussõjast räägib Johannes Tark, justkui oleks see olnud eile. «Aga ega kõike tollest ajast ka ei mäleta. Tead, vanadus om palu ära võtnu,» tunnistab ta ja vangutab pead. Räägib siiski, kuidas ta 1918. aasta detsembris Elva vallast Rannust sõtta läks. Oli küll renditalu pere ainus poeg, kuid kordagi ei tekkinud mõtet: milleks mulle see sõdimine? «Raske olli, aga tead, idee olli suur. Et kõgil oles tulevikus omas riigis hea ja lahe elada,» räägib Tark. Pealetungiv Punaarmee oli selleks ajaks jõudnud juba Tartu alla.
Noored mehed saadeti Taaralinnas Krasnojarski kasarmutesse, kus neid kuu aega õpetati. Veebruaris 1919 sõidutati Tark ja ta kaaslased rongidega Lätimaale Marienburgi, kus käis kibe võitlus. «Tead, veneläne pommitas ja pressis hirmsasti pääle. Suurestükkidest lasti nii, et vahet es ole,» meenutab ta. Veebruari viimaste päevade lahing olekski Johannes Targale peaaegu saatuslikuks saanud. «Ollime Johannes Ratnikuga kõrvuti. Aga siis tema sai mao manu pihta ja õkva surma,» meenutab ta. Ise pääses Rannu mees õnneks vaid jalahaavaga, mis Tartus terveks raviti. Kuid rindele teda enam ei saadetud, vaid viidi Võru lähedale tööroodu. Seal oli Tark tsaariarmee venelasest ohvitseri kutsar, tentsik ja jooksupoiss. «Anti obene, saan ja vanger. Sõidutasin siss ülemust ja korrastasin ta asju. Väega tore miis olli,» kiidab veteran.
Vabadussõda lõppes 1920. aasta 2. veebruari rahulepinguga, kuid Tark teenis sõjaväes veel ligi poolteist aastat. Kui ta kodukanti naasis, jätkas rendikohas tööd. Aga enda talumaast jäi ta ilma. «Tead, tollega olli jälle asi nii, et kui ma välla sai, olliva krundi joba välla antu,» kirjeldab ta. «Vaimastveren oleks saanu üte krundi. Aga esä ütle, et pole mõtet. Seda ei tija keegi, kuidas asi edasi läeb. Ja ega akkamist es ole,» räägib Tark. Et temast taluperemeest ei saanud, see päästis teda 1940. aastal alanud okupatsioonidest ning küüditamistest.
Seda, et ta veel uut Eestit näeb, Johannes ei uskunud. «Kes toda võis arvata, et me oma riigi tagasi saame? Tead, see Vene riik olli nii kõva,» arutleb ta. Taastatud vabariigilt on Johannes Tark saanud Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeni ning käis ka mullu 24. veebruaril presidendi vastuvõtul. Ometi peab ta ennesõjaaegset Eestit paremaks, sest seal oli rohkem aateid ja vähem raha võimu. «Laar olliva siiski uve aja kõige paremb valitsusjuht. Tõise olliva kehvä,» ütleb ta. «Nüüd tulli õkva see uus valitsus, mis om oopis vilets.»
Allar Viivik, Viimased vabadussõdalased, SLÕL, 10. jaanuar 2004
…
(16:22 27.12.2004)
ELVA, 27. detsember (EPLO) – Rõngu haiglas suri pühapäeva hommikul Vabadussõja veteran ja Kotkaristi III klassi ordeni kavaler Johannes Tark, kes oleks märtsis saanud 105aastaseks.
24. märtsil 1900 Elva lähedal Udernas talupidaja perekonnas sündinud Johannes Tark läks Vabadussõtta 1919. aasta jaanuaris 18aastaselt. Läti rindel Aluksne piirkonnas peetud viimaste raskete lahingute ajal Landeswehri
vastu sai ta haavata, järgnes pikk raviaeg Tartu kliinikus.
Kuni surmani hea tervise ja huuumorimeele säilitanud Tark tegeles kogu elu talupidamisega. Tal on kaks poega, oma viimased eluaastad veetis Tark noorema poja Udo hoole all.
Tark maetakse Elva metsakalmistule, ärasaatmine 30. detsembril kell 12 kalmistu leinamajast.