Täna, 85 aastat hiljem, piisab Vabadussõja veteranide kokkulugemiseks ühe käe sõrmedest. Nelja elusoleva mehe – Johannes Targa, August Pruueli, Aleksander Elango ning Ants Ilusa – eluaastaid koguneb kokku 409.
Kõrgele eale vaatamata kinnitavad mehed, et oleksid ka praegu valmis Eesti eest sõdima. Kui vaid aastaid vähem oleks ning tervis parem. SL Õhtuleht uuris, kuidas veteranid jaanuaris 2004 elavad.
***
Johannes Tark: «Mul oli sõjas õnne, sest jäin ellu!»
«Meie teile selle vabariigi relvadega tõimegi. Ja tooks
ka praegu,» ütleb Elvas elav Johannes Tark. Eesti vanimal mehel ja Vabadussõja veteranil täitub 24. märtsil 104. eluaasta.
Vaatamata väga kõrgele eale ning haavatasaamisele on vanahärra vitaalne ja terve, kui silmahäda välja arvata. «Elän häste. Ja tead, käin ka veel omal jalal,» räägib ta mõnusas Lõuna-Eesti murdes. «Õuen praegu ei käi, sest sääl on libe. Suvel kõnnin küll, aga kahe kepiga, sest tasakaalu ei ole. Aga vaata, kui vana ma ole,» lisab ta nalja visates.
Poeg Udo, kelle juures veteran elab ning kes tal meenutada aitab, lisab: «Ma mäleta, kuis esä ütel ikga: 95 peaks täis panema. Aga memm kadunuke kostis selle peale: esä om nii aige, et ega ta kaemb elä.»
85 aastat tagasi alanud Vabadussõjast räägib Johannes Tark, justkui oleks see olnud eile. «Aga ega kõike tollest ajast ka ei mäleta. Tead, vanadus om palu ära võtnu,» tunnistab ta ja vangutab pead. Räägib siiski, kuidas ta 1918. aasta detsembris Elva vallast Rannust sõtta läks. Oli küll renditalu pere ainus poeg, kuid kordagi ei tekkinud mõtet: milleks mulle see sõdimine? «Raske olli, aga tead, idee olli suur. Et kõgil oles tulevikus omas riigis hea ja lahe elada,» räägib Tark. Pealetungiv Punaarmee oli selleks ajaks jõudnud juba Tartu alla.
Noored mehed saadeti Taaralinnas Krasnojarski kasarmutesse, kus neid kuu aega õpetati. Veebruaris 1919 sõidutati Tark ja ta kaaslased rongidega Lätimaale Marienburgi, kus käis kibe võitlus. «Tead, veneläne pommitas ja pressis hirmsasti pääle. Suurestükkidest lasti nii, et vahet es ole,» meenutab ta. Veebruari viimaste päevade lahing olekski Johannes Targale peaaegu saatuslikuks saanud. «Ollime Johannes Ratnikuga kõrvuti. Aga siis tema sai mao manu pihta ja õkva surma,» meenutab ta. Ise pääses Rannu mees õnneks vaid jalahaavaga, mis Tartus terveks raviti. Kuid rindele teda enam ei saadetud, vaid viidi Võru lähedale tööroodu. Seal oli Tark tsaariarmee venelasest ohvitseri kutsar, tentsik ja jooksupoiss. «Anti obene, saan ja vanger. Sõidutasin siss ülemust ja korrastasin ta asju. Väega tore miis olli,» kiidab veteran. Vabadussõda lõppes 1920. aasta 2. veebruari rahulepinguga, kuid Tark teenis sõjaväes veel ligi poolteist aastat. Kui ta kodukanti naasis, jätkas rendikohas tööd. Aga enda talumaast jäi ta ilma. «Tead, tollega olli jälle asi nii, et kui ma välla sai, olliva krundi joba välla antu,» kirjeldab ta. «Vaimastveren oleks saanu üte krundi. Aga esä ütle, et pole mõtet. Seda ei tija keegi, kuidas asi edasi läeb. Ja ega akkamist es ole,» räägib Tark. Et temast taluperemeest ei saanud, see päästis teda 1940. aastal alanud okupatsioonidest ning küüditamistest.
Seda, et ta veel uut Eestit näeb, Johannes ei uskunud. «Kes toda võis arvata, et me oma riigi tagasi saame? Tead, see Vene riik olli nii kõva,» arutleb ta. Taastatud vabariigilt on Johannes Tark saanud Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeni ning käis ka mullu 24. veebruaril presidendi vastuvõtul. Ometi peab ta ennesõjaaegset Eestit paremaks, sest seal oli rohkem aateid ja vähem raha võimu. «Laar olliva siiski uve aja kõige paremb valitsusjuht. Tõise olliva kehvä,» ütleb ta. «Nüüd tulli õkva see uus valitsus, mis om oopis vilets.»
***
August Pruuel: «Kuperjanov saatis koju, sest käsi oli sidemetes!»
Elvalasest vaid kaks nädalat noorem August Pruuel on pika elu ajal ehitanud kaks maja, kasvatanud üles kaks last ning elanud vaid ühe naisega. «Pole ta kunagi sära ega hiilgust taga ajanud, vaid elanud vaikselt,» kinnitab otepäälase poeg Endel.
«Tervisel pole viga. Aga nii vanalt oled veidi sant ja ega hääd olekut palju ka ei jätku,» ütleb August Pruuel. Kuulmine pole küll enam see, mis nooruses. Kuid paar aastat tagasi tehtud silmakaeoperatsioon aitab vanahärral luubiga lehti lugeda ja telerit vaadata. «Hommikuti käin õues ikka ka, kui vähegi kannatab. Ümber maja teen tiiru ära. Ja poisiga käin Otepää linna saunas,» kõneleb rühikas Pruuel. Kui tervis hommikul vähe viletsam, pakub poeg Endel talle pitsi Vana Tallinna või kirsilikööri. See lööb vere käima.
Tunamullu veebruaris üllatas Pruuel aga kõiki vabariigi presidendi vastuvõtul. Kelner pakkunud pojaga Estoniasse saabunud veteranile kandikult mineraalvett. «Mulle veini. Ma vett ei joo!» teatanud vanahärra selge häälega. Siis sai ta ka elu esimese ordeni: Kotkaristi III klassi mõõkadega teenetemärgi.
Kui tihti August Pruuel Vabadussõda meenutab? «Mitte liialt palju. Aga mõnikord ikka,» kinnitab ta.
Endel aitab rääkida, kuidas aastavahetusel 1918/19 läks olukord Vabadussõja rindel kriitiliseks. Punased olid juba Voldis ning jaanuaris sai toonane Härjanurme villavabriku 18aastane tööline üleskutse tulla Puurmani mõisa. Seal korraldas Julius Kuperjanovi parasjagu partisanide pataljoni. Kui aga väejuht vaatas noore mehe vasakule käele ja märkas sidemeid, ütles ta: «Mine koju! Sinust ei ole praegu asja!» Pruueli sõrmed olid just äsja kraasimismasina vahele jäänud.
Kuid võitluskihk oli suur ning August Pruuel suunati teenima Tartusse eriroodu valveteenistusse Ja veidi hiljem oli ta ohvitseride kasiinos köögis abitöödel. Tartus tervitas ta ka rahulepingut. «Pidu polnud, aga eks rõõm oli küll. Palusin ennast kohe erru saata,» meenutab ta 84 aastat hiljem.
1922. aastast Otepääl elav Pruuel oli Eesti ajal saapavabriku omanik ja ostis linna esimese auto. «Kuid õnneks ei kuulunud ta Kaitseliitu. Ja Saksa ajal ei olnud ka sõjaväes, omakaitses ega teinud ühtegi pauku,» ütleb poeg ning arvab, et see päästis perekonna repressioonidest. Aastatel 1944-1950 juhtis Pruuel Otepää käsitööliste artelli ja töötas hiljem ehitajana.
***
Ants Ilus: «Sõtta läheks ma ikka omadega koos!»
«Kui Vabadussõtta vaja minna, siis metsa ma küll ei läheks. Ikka omadega koos,» kinnitab 102aastane Ants Ilus, kes tunneb ennast hästi.
«Tatsuda mööda tuba ma ikka kepi najal saan. Ja õues käin ka, kui on soojem,» räägib koos tütrega Nõmmel elav Ants Ilus. Virisemiseks pole põhjust – pension on hea ja tervisel pole ka häda. Vaid kõrvakuulmine on vilets, kuid see-eest mälu hea. Vabadussõda on hästi meeles.
Esimest korda mobiliseeriti mulk Ants Ilus 1919. suvel Viljandi kaitsepataljoni. «Kõik olid poisikesed. Mõni oli ka Esimeses ilmasõjas käinud,» meenutab 16aastaselt sõtta läinud noormees. Et suurem oht noorele riigile sai mööda, lasti mehed varsti koju. «Aga vaata hilissügisel olid Narva all kõvad lahingud. Venelane tahtis läbi murda ning meid võeti jälle püssi alla,» meenutab Ilus, kuidas ta sõjatee jätkus.
Rindele teda ei saadetud, vaid viidi koos teiste kütipataljoni võitlejatega Läti piirile. Paik oli kõrvaline ja peale paari juhusliku paugu seal midagi ei juhtunud.
«Kui me lõpuks 1920. aasta veebruaris rahust teada saime, ütlesid ülemused: kes tahab, võib koju minna,» kõneleb Ilus. Kes soovis, võis edasi teenida. Ilus valis viimase ning jäi vabatahtlikuna sõjaväkke 1921. aasta sügiseni. Pärast seda oli ta enda sõnul mõni aeg Viljandimaal oma popsikohas sulane. Kuni tädipoeg kutsus ta Mõisakülla raudteele tööle. «Mis sa siin maal ikka teed!» soovitanud ta. Raudteest saigi Ilusale leivateenimise paik: Hagudi jaamas töötas ta lõpuks 24 aastat järjest, kuni 60ndate algul pensionile jäi. Raudteelase amet päästis Ilusa ka Teise maailmasõtta mobiliseerimisest.
Vabadussõda Ilusale okupatsiooniajal õnneks ette ei heidetud. «Midagi hullu ei juhtunud, kuigi ma midagi ei salanud ka,» kinnitab ta. «Ma olin ka Lätis Landeswehri rindel ning venelastega ei madistanud. See oli vist pehmem variant.»
Ants Ilus on presidendilt saanud Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeni, 1940. aastal autasustas Eesti riik teda Valgetähe II klassi medaliga.
***
Aleksander Elango: «Euroliidust võib tulla halbu ootamatusi!»
Eesti pedagoogika elava legendi sõjatee oli kõigest nädalapikkune. Praegu muretseb veebruaris 102aastaseks saav tartlane rohkem tuleviku pärast, kui meenutab lahinguid.
«Olin liialt noor, et 1918. aasta sügisel esimeses järjekorras sõtta minna,» ütleb toona 16aastane kommertskooli poiss. «Aga kui asi 1919. aasta alguses juba liialt ohtlikuks läks, võeti ka meid,» jätkab Elango. Temale ja kaaslastele tehti kolm nädalat drilli ja saadeti Petseri lähedale. Rindel-
olek jäi nädalapikkuseks. Siis tulid püssi alla juba vanemad mehed, koolipoisid saadeti tagasi kooli. Vabadussõjaga on Elangol veel niipalju kokkupuuteid, et tema tulevase naise onu oli meditsiinikindral Arthur Lossmann. Kui rinnetel käis veel võitlus, avati 1. detsembril 1919 eestikeelne ülikool. 17aastane Aleksander Elango oli üks neist, kes tähtsate meeste vahel ülikooli aulas istus. Tema õpetaja ja tuttav Villem Ernits oli saanud aktusele kaks kutset. Ühe andis ta siis Elangole, kellest endast sai juba 1931. aastal kõrgkooli õppejõud.
Vaatamata kõrgele eale muretseb Elango praegugi tuleviku pärast. «Mis meist Euroopa Liidus saab?» küsib ta. «Ühest suurest, s.o. Venemaast saime XX sajandil kaks korda vabaks. Aga nüüd tuleb Saksamaa diktaat ja võib tulla ootamatuid asju,» kardab ta.
Uudised
VE: vabadussõdalased
Viimased vabadussõdalasedAllar Viivik, SLÕL, laupäev. 10. jaanuar 2004
Jaanuar 1919 oli noorele Eesti riigile kriitiline aeg. Pealetungil Punaarmee jõudis paarikümne kilomeetri kaugusele Tallinnast ning ähvardas juba Lääne-Eestit. Rindele läksid tuhanded noored mehed.
Kõrgele eale vaatamata kinnitavad mehed, et oleksid ka praegu valmis Eesti eest sõdima. Kui vaid aastaid vähem oleks ning tervis parem. SL Õhtuleht uuris, kuidas veteranid jaanuaris 2004 elavad.
***
Johannes Tark: «Mul oli sõjas õnne, sest jäin ellu!»
«Meie teile selle vabariigi relvadega tõimegi. Ja tooks
ka praegu,» ütleb Elvas elav Johannes Tark. Eesti vanimal mehel ja Vabadussõja veteranil täitub 24. märtsil 104. eluaasta.
Vaatamata väga kõrgele eale ning haavatasaamisele on vanahärra vitaalne ja terve, kui silmahäda välja arvata. «Elän häste. Ja tead, käin ka veel omal jalal,» räägib ta mõnusas Lõuna-Eesti murdes. «Õuen praegu ei käi, sest sääl on libe. Suvel kõnnin küll, aga kahe kepiga, sest tasakaalu ei ole. Aga vaata, kui vana ma ole,» lisab ta nalja visates.
Poeg Udo, kelle juures veteran elab ning kes tal meenutada aitab, lisab: «Ma mäleta, kuis esä ütel ikga: 95 peaks täis panema. Aga memm kadunuke kostis selle peale: esä om nii aige, et ega ta kaemb elä.»
85 aastat tagasi alanud Vabadussõjast räägib Johannes Tark, justkui oleks see olnud eile. «Aga ega kõike tollest ajast ka ei mäleta. Tead, vanadus om palu ära võtnu,» tunnistab ta ja vangutab pead. Räägib siiski, kuidas ta 1918. aasta detsembris Elva vallast Rannust sõtta läks. Oli küll renditalu pere ainus poeg, kuid kordagi ei tekkinud mõtet: milleks mulle see sõdimine? «Raske olli, aga tead, idee olli suur. Et kõgil oles tulevikus omas riigis hea ja lahe elada,» räägib Tark. Pealetungiv Punaarmee oli selleks ajaks jõudnud juba Tartu alla.
Noored mehed saadeti Taaralinnas Krasnojarski kasarmutesse, kus neid kuu aega õpetati. Veebruaris 1919 sõidutati Tark ja ta kaaslased rongidega Lätimaale Marienburgi, kus käis kibe võitlus. «Tead, veneläne pommitas ja pressis hirmsasti pääle. Suurestükkidest lasti nii, et vahet es ole,» meenutab ta. Veebruari viimaste päevade lahing olekski Johannes Targale peaaegu saatuslikuks saanud. «Ollime Johannes Ratnikuga kõrvuti. Aga siis tema sai mao manu pihta ja õkva surma,» meenutab ta. Ise pääses Rannu mees õnneks vaid jalahaavaga, mis Tartus terveks raviti. Kuid rindele teda enam ei saadetud, vaid viidi Võru lähedale tööroodu. Seal oli Tark tsaariarmee venelasest ohvitseri kutsar, tentsik ja jooksupoiss. «Anti obene, saan ja vanger. Sõidutasin siss ülemust ja korrastasin ta asju. Väega tore miis olli,» kiidab veteran. Vabadussõda lõppes 1920. aasta 2. veebruari rahulepinguga, kuid Tark teenis sõjaväes veel ligi poolteist aastat. Kui ta kodukanti naasis, jätkas rendikohas tööd. Aga enda talumaast jäi ta ilma. «Tead, tollega olli jälle asi nii, et kui ma välla sai, olliva krundi joba välla antu,» kirjeldab ta. «Vaimastveren oleks saanu üte krundi. Aga esä ütle, et pole mõtet. Seda ei tija keegi, kuidas asi edasi läeb. Ja ega akkamist es ole,» räägib Tark. Et temast taluperemeest ei saanud, see päästis teda 1940. aastal alanud okupatsioonidest ning küüditamistest.
Seda, et ta veel uut Eestit näeb, Johannes ei uskunud. «Kes toda võis arvata, et me oma riigi tagasi saame? Tead, see Vene riik olli nii kõva,» arutleb ta. Taastatud vabariigilt on Johannes Tark saanud Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeni ning käis ka mullu 24. veebruaril presidendi vastuvõtul. Ometi peab ta ennesõjaaegset Eestit paremaks, sest seal oli rohkem aateid ja vähem raha võimu. «Laar olliva siiski uve aja kõige paremb valitsusjuht. Tõise olliva kehvä,» ütleb ta. «Nüüd tulli õkva see uus valitsus, mis om oopis vilets.»
***
August Pruuel: «Kuperjanov saatis koju, sest käsi oli sidemetes!»
Elvalasest vaid kaks nädalat noorem August Pruuel on pika elu ajal ehitanud kaks maja, kasvatanud üles kaks last ning elanud vaid ühe naisega. «Pole ta kunagi sära ega hiilgust taga ajanud, vaid elanud vaikselt,» kinnitab otepäälase poeg Endel.
«Tervisel pole viga. Aga nii vanalt oled veidi sant ja ega hääd olekut palju ka ei jätku,» ütleb August Pruuel. Kuulmine pole küll enam see, mis nooruses. Kuid paar aastat tagasi tehtud silmakaeoperatsioon aitab vanahärral luubiga lehti lugeda ja telerit vaadata. «Hommikuti käin õues ikka ka, kui vähegi kannatab. Ümber maja teen tiiru ära. Ja poisiga käin Otepää linna saunas,» kõneleb rühikas Pruuel. Kui tervis hommikul vähe viletsam, pakub poeg Endel talle pitsi Vana Tallinna või kirsilikööri. See lööb vere käima.
Tunamullu veebruaris üllatas Pruuel aga kõiki vabariigi presidendi vastuvõtul. Kelner pakkunud pojaga Estoniasse saabunud veteranile kandikult mineraalvett. «Mulle veini. Ma vett ei joo!» teatanud vanahärra selge häälega. Siis sai ta ka elu esimese ordeni: Kotkaristi III klassi mõõkadega teenetemärgi.
Kui tihti August Pruuel Vabadussõda meenutab? «Mitte liialt palju. Aga mõnikord ikka,» kinnitab ta.
Endel aitab rääkida, kuidas aastavahetusel 1918/19 läks olukord Vabadussõja rindel kriitiliseks. Punased olid juba Voldis ning jaanuaris sai toonane Härjanurme villavabriku 18aastane tööline üleskutse tulla Puurmani mõisa. Seal korraldas Julius Kuperjanovi parasjagu partisanide pataljoni. Kui aga väejuht vaatas noore mehe vasakule käele ja märkas sidemeid, ütles ta: «Mine koju! Sinust ei ole praegu asja!» Pruueli sõrmed olid just äsja kraasimismasina vahele jäänud.
Kuid võitluskihk oli suur ning August Pruuel suunati teenima Tartusse eriroodu valveteenistusse Ja veidi hiljem oli ta ohvitseride kasiinos köögis abitöödel. Tartus tervitas ta ka rahulepingut. «Pidu polnud, aga eks rõõm oli küll. Palusin ennast kohe erru saata,» meenutab ta 84 aastat hiljem.
1922. aastast Otepääl elav Pruuel oli Eesti ajal saapavabriku omanik ja ostis linna esimese auto. «Kuid õnneks ei kuulunud ta Kaitseliitu. Ja Saksa ajal ei olnud ka sõjaväes, omakaitses ega teinud ühtegi pauku,» ütleb poeg ning arvab, et see päästis perekonna repressioonidest. Aastatel 1944-1950 juhtis Pruuel Otepää käsitööliste artelli ja töötas hiljem ehitajana.
***
Ants Ilus: «Sõtta läheks ma ikka omadega koos!»
«Kui Vabadussõtta vaja minna, siis metsa ma küll ei läheks. Ikka omadega koos,» kinnitab 102aastane Ants Ilus, kes tunneb ennast hästi.
«Tatsuda mööda tuba ma ikka kepi najal saan. Ja õues käin ka, kui on soojem,» räägib koos tütrega Nõmmel elav Ants Ilus. Virisemiseks pole põhjust – pension on hea ja tervisel pole ka häda. Vaid kõrvakuulmine on vilets, kuid see-eest mälu hea. Vabadussõda on hästi meeles.
Esimest korda mobiliseeriti mulk Ants Ilus 1919. suvel Viljandi kaitsepataljoni. «Kõik olid poisikesed. Mõni oli ka Esimeses ilmasõjas käinud,» meenutab 16aastaselt sõtta läinud noormees. Et suurem oht noorele riigile sai mööda, lasti mehed varsti koju. «Aga vaata hilissügisel olid Narva all kõvad lahingud. Venelane tahtis läbi murda ning meid võeti jälle püssi alla,» meenutab Ilus, kuidas ta sõjatee jätkus.
Rindele teda ei saadetud, vaid viidi koos teiste kütipataljoni võitlejatega Läti piirile. Paik oli kõrvaline ja peale paari juhusliku paugu seal midagi ei juhtunud.
«Kui me lõpuks 1920. aasta veebruaris rahust teada saime, ütlesid ülemused: kes tahab, võib koju minna,» kõneleb Ilus. Kes soovis, võis edasi teenida. Ilus valis viimase ning jäi vabatahtlikuna sõjaväkke 1921. aasta sügiseni. Pärast seda oli ta enda sõnul mõni aeg Viljandimaal oma popsikohas sulane. Kuni tädipoeg kutsus ta Mõisakülla raudteele tööle. «Mis sa siin maal ikka teed!» soovitanud ta. Raudteest saigi Ilusale leivateenimise paik: Hagudi jaamas töötas ta lõpuks 24 aastat järjest, kuni 60ndate algul pensionile jäi. Raudteelase amet päästis Ilusa ka Teise maailmasõtta mobiliseerimisest.
Vabadussõda Ilusale okupatsiooniajal õnneks ette ei heidetud. «Midagi hullu ei juhtunud, kuigi ma midagi ei salanud ka,» kinnitab ta. «Ma olin ka Lätis Landeswehri rindel ning venelastega ei madistanud. See oli vist pehmem variant.»
Ants Ilus on presidendilt saanud Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeni, 1940. aastal autasustas Eesti riik teda Valgetähe II klassi medaliga.
***
Aleksander Elango: «Euroliidust võib tulla halbu ootamatusi!»
Eesti pedagoogika elava legendi sõjatee oli kõigest nädalapikkune. Praegu muretseb veebruaris 102aastaseks saav tartlane rohkem tuleviku pärast, kui meenutab lahinguid.
«Olin liialt noor, et 1918. aasta sügisel esimeses järjekorras sõtta minna,» ütleb toona 16aastane kommertskooli poiss. «Aga kui asi 1919. aasta alguses juba liialt ohtlikuks läks, võeti ka meid,» jätkab Elango. Temale ja kaaslastele tehti kolm nädalat drilli ja saadeti Petseri lähedale. Rindel-
olek jäi nädalapikkuseks. Siis tulid püssi alla juba vanemad mehed, koolipoisid saadeti tagasi kooli. Vabadussõjaga on Elangol veel niipalju kokkupuuteid, et tema tulevase naise onu oli meditsiinikindral Arthur Lossmann. Kui rinnetel käis veel võitlus, avati 1. detsembril 1919 eestikeelne ülikool. 17aastane Aleksander Elango oli üks neist, kes tähtsate meeste vahel ülikooli aulas istus. Tema õpetaja ja tuttav Villem Ernits oli saanud aktusele kaks kutset. Ühe andis ta siis Elangole, kellest endast sai juba 1931. aastal kõrgkooli õppejõud.
Vaatamata kõrgele eale muretseb Elango praegugi tuleviku pärast. «Mis meist Euroopa Liidus saab?» küsib ta. «Ühest suurest, s.o. Venemaast saime XX sajandil kaks korda vabaks. Aga nüüd tuleb Saksamaa diktaat ja võib tulla ootamatuid asju,» kardab ta.