VE: Pruuel, August – vabadussõdalane

August Pruuel: «Kuperjanov saatis koju, sest käsi oli sidemetes!»

Märtsi algul 104seks saav

August Pruuel.jpg: Foto: Allar Viivik

Foto: Allar Viivik

August Pruuel on pika elu ajal ehitanud kaks maja, kasvatanud üles kaks last ning elanud vaid ühe naisega. «Pole ta kunagi sära ega hiilgust taga ajanud, vaid elanud vaikselt,» kinnitab otepäälase poeg Endel.

«Tervisel pole viga. Aga nii vanalt oled veidi sant ja ega hääd olekut palju ka ei jätku,» ütleb August Pruuel. Kuulmine pole küll enam see, mis nooruses. Kuid paar aastat tagasi tehtud silmakaeoperatsioon aitab vanahärral luubiga lehti lugeda ja telerit vaadata. «Hommikuti käin õues ikka ka, kui vähegi kannatab. Ümber maja teen tiiru ära. Ja poisiga käin Otepää linna saunas,» kõneleb rühikas Pruuel. Kui tervis hommikul vähe viletsam, pakub poeg Endel talle pitsi Vana Tallinna või kirsilikööri. See lööb vere käima.

Tunamullu veebruaris üllatas Pruuel aga kõiki vabariigi presidendi vastuvõtul. Kelner pakkunud pojaga Estoniasse saabunud veteranile kandikult mineraalvett. «Mulle veini. Ma vett ei joo!» teatanud vanahärra selge häälega. Siis sai ta ka elu esimese ordeni: Kotkaristi III klassi mõõkadega teenetemärgi.

Kui tihti August Pruuel Vabadussõda meenutab? «Mitte liialt palju. Aga mõnikord ikka,» kinnitab ta.

Endel aitab rääkida, kuidas aastavahetusel 1918/19 läks olukord Vabadussõja rindel kriitiliseks. Punased olid juba Voldis ning jaanuaris sai toonane Härjanurme villavabriku 18aastane tööline üleskutse tulla Puurmani mõisa. Seal korraldas Julius Kuperjanovi parasjagu partisanide pataljoni. Kui aga väejuht vaatas noore mehe vasakule käele ja märkas sidemeid, ütles ta: «Mine koju! Sinust ei ole praegu asja!» Pruueli sõrmed olid just äsja kraasimismasina vahele jäänud.

Kuid võitluskihk oli suur ning August Pruuel suunati teenima Tartusse eriroodu valveteenistusse Ja veidi hiljem oli ta ohvitseride kasiinos köögis abitöödel. Tartus tervitas ta ka rahulepingut. «Pidu polnud, aga eks rõõm oli küll. Palusin ennast kohe erru saata,» meenutab ta 84 aastat hiljem.

1922. aastast Otepääl elav Pruuel oli Eesti ajal saapavabriku omanik ja ostis linna esimese auto. «Kuid õnneks ei kuulunud ta Kaitseliitu. Ja Saksa ajal ei olnud ka sõjaväes, omakaitses ega teinud ühtegi pauku,» ütleb poeg ning arvab, et see päästis perekonna repressioonidest. Aastatel 1944-1950 juhtis Pruuel Otepää käsitööliste artelli ja töötas hiljem ehitajana.

Allar Viivik, Viimased vabadussõdalased, SLÕL, 10. jaanuar 2004

 

Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.