Nitrofert, Venemaa Gazpromi tehas
Täna täpselt kümme aastat tagasi (so 1993) otsustati Kohtla-Järve mineraalväetiste tehase edasine saatus. Sellel päeval müüdi tehas Venemaa Gazpromile ja see sai nimeks Nitrofert. Tänavuse juubeliaasta algul aga oli neid, kes tehase püsimajäämisesse uskusid, väga vähe.
Ammoniaagitsehhi juhataja Jüri Männik oli üks neist, kes uskus tehase püsimajäämisesse sellest hoolimata, et mullu tootmine seiskus ja enamik inimesi koondati. Männik oli üks nendest, kes tööle jäi.
“Raske oli, eriti talvel, kui õues langes temperatuur 32 külmakraadini, küte oli välja lülitatud. Päästsime elektriradiaatorite abil seadmeid ja valvasime, et need ei lõhkeks, ning püüdsime pätte, kes neid lõhkuda tahtsid,” meenutab tsehhijuhataja. “Raske oli, kuid see-eest töötame praegu.”
Jüri Männik on tehases töötanud 1968. aastast, ta on olnud aparaaditööline, insener-tehnoloog, seadmeülem ja tsehhijuhataja asetäitja.
Nitroferdi peadirektor Aleksei Nikolajev nimetab Jüri Männikut ülemuseks, kellel on kõige suurem peremehetunne.
“Kodus kirub naine, et ma ei oska peremees olla,” naljatab Männik. “Aga kui tõsiselt rääkida, siis kui raske ka poleks olnud, me säilitasime tehase ning inimesed tulid meile tööle tagasi, lisaks on personaliosakonnas sadakond avaldust inimestelt, kes soovivad meil töötada.”
Kui tehas seiskus ja töölised kaotasid usu, et see kunagi veel tööle hakkab, veenis tsehhijuhataja neid vastupidises. Ta lubas neile konjaki välja teha, kui tal ei peaks õigus olema.
“Töölised aga ütlesid, et kui tehas jälle tööle hakkab, siis teevad nad mulle kasti konjakit välja,” meenutab Männik.
Tehas töötab, konjakit ülemus aga meelde ei tuleta. “Inimesed pole veel nii palju teeninud,” naljatab ta.
Konjakiks veel ei jätku, leivaks küll
“Palk on väike, pärast tulumaksu mahaarvamist saan kätte kolm ja pool tuhat krooni, sellest jätkub ainult korteri eest maksmiseks ja leivarahaks,” ütleb aparaaditööline Olga Prilipko, häbenemata juures seisvat peadirektorit ja tsehhijuhatajat. “Kuid see on siiski parem kui see, kuidas kodutud elavad.”
Prilipko on tehases töötanud 30 aastat, ta tuli sinna 20aastasena.
Olga eakaaslased läksid pensionile, temal jäi aga kolm päeva puudu.
“Oleksin pidanud 45aastaselt pensionile jääma, kuid Eesti seadused panid veel kaks ja pool aastat juurde, järelikult võinuksin minna 47,5aastaselt, kuid ei. Olen 1952. aastal sündinud ja pensionile jäid ainult need, kes on sündinud selle aasta esimesel üheksal kuul. Olen praegu 51aastane ja saan pensionile jääda alles 53aastaselt.”
“Kümnendat aastapäeva ei võta me just rõõmsas meeleolus vastu,” ütleb kontrollmõõteriistade lukksepp Jevgeni Solovjov. “Probleem on kõikidel ühine – tahaks kõrgemat palka. Juhtkond ei hellita meid.”
“Hea töötaja, ametiühinguaktivist, ka tema isa töötas siin,” kiidab Aleksei Nikolajev Jevgenit. “Palka korrigeerime 1. jaanuaril.”
“Ptüi, ptüi, ptüi, et ära ei sõnu,” lisab avanenud lootuste ja tööperspektiivide kohta öeldule tehase tootmisdirektor Tõnis Puusepp. “Saavutasime projektvõimsuse tänu meie töötajatele, nende soovile tööd teha, optimismile ning sellele, et nad on head spetsialistid ja tunnevad oma tööd. See pole vähem tähtis kui omanikepoolne rahastamine.”
Projekteerimis-tehnilise osakonna juhataja Ljudmila Mazur ütles, et plaanis on karbamiidi tootmise rekonstrueerimine, see võimaldaks keskkonnakaitset parandada ja järvevee kasutamist vähendada. Rekonstrueerimine on kavas lõpetada järgmise aasta sügiseks.
Tehase kolmas elu
Aleksei Nikolajev nimetab tehase praegust taassündi pärast pikka pausi ettevõtte kolmandaks eluks. Ta on kõik need koos ettevõttega läbi teinud.
Karbamiiditsehh töötab alates 1969. aastast, ammoniaagi tootmise tsehh ehitati 1979. aastal. 1969. aastal tuli sinna tööle ka Aleksei Nikolajev, nii et kogu tehase ajalugu tunneb ta suurepäraselt.
“Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli probleeme tooraine, sealhulgas ka gaasiga,” meenutab ta. “1993. aastal seisis tehas seitse kuud järjest. Riik otsustas tehase maha müüa. Ja tuleb öelda aitäh nendele juhtidele, kes tookord Eesti eesotsas seisid. Nad tegid seda, et tehas saaks tööd jätkata.
Pakkumisi oli mitmesugustelt välisfirmadelt, üks neist isegi ei varjanud, et ostab tehase ära ja lõikab vanarauaks, et see neile konkurentsi ei pakuks. Tehas otsustati müüa sellele, kellel on toorainet.” 1993. aasta 29. novembril allkirjastati ostu-müügileping. See oli ainus õige samm, vastasel korral poleks tehast praegu enam olemas, leiab Nikolajev.
“Sellisest tehasest nagu meie oma võib iga riik ainult unistada, sest me ei kasuta kohalikku toorainet, vaid saame seda välismaalt. 95 protsenti toodangust läheb ekspordiks, tulu jääb aga Eestisse. Kõik meie ettevõtet teenindavad struktuurid on samuti Eestis: raudtee, sadamad, ehitajad, tollitöötajad.”
Miks Gazprom tehase maha müüs? “Gazprom ajas mitteprofiilsetest struktuuridest – nendest, kes ei tegelenud gaasi tootmise, transportimise ja müügiga – vabanemise poliitikat,” selgitab tehase juht.
Nüüd käivad jutud, et Gazprom soovib Nitroferti taas osta, ent selle kohta pole tehase juhtidel enda sõnul praegu mingeid andmeid.
“Minul isiklikult selle kohta andmeid pole. Loomulikult on igaühel õigus aktsiaid osta. Tehase töötajatele on aga peamine, et tingimused, stabiilsus ja palk oleksid vähemalt sellised, et igapäevaprobleemid saaksid lahendatud.”
Kindluse taastamiseks on vaja aega
“Nitroferdi ajaloos on olnud igasuguseid populistlikke avaldusi, on antud garantiisid, kuid kõike teisiti tehtud. Ja nüüd on selleks, et iga töötaja teadvuses tugevneks usk, aega vaja,” vastab Nikolajev küsimusele, kas on garantiid, et töötajad tulevikus taas tänavale ei satu.
“2001. aastal oli meil kriitiline olukord – võlgu oli üle 100 miljoni krooni. Hoiatati, et meid kustutatakse registrist. Tehas seiskus, otsisime pingsalt investoreid. Kui palju neid siin küll käinud on! Ja viimasel hetkel, novembris, nad tulid. Aga muidu mõtlesime, et nüüd on kõik, tehasega on lõpp, talv oli ukse ees, see oleks lihtsalt ära külmunud.”
Uus omanik andis raha, ettevõte tasus võlad, taastusid gaasi- ja elektrienergia tarned ning tehas hakkas tööle. “Kuid meil ei vedanud. Turuhinnad olid väga madalad, kahjum oli kuni pool miljonit dollarit kuus. Kuid talvel ei tohtinud tehast seisma panna. Kui ilmad soojaks läksid, otsustati tehase töö 1. aprillil peatada ja inimesed koondada, makstes neile ära kõik, mis oli ette nähtud.”
Siis arvas 90-95 protsenti inimestest, et tehas enam ei käivitu. Kuid 2003. aasta suvel tekkis taas võimalus, alustati remonti ning hakati tehast käivitamiseks ette valmistama. Inimesed tulid vähehaaval tehasesse tagasi. “Aitäh neile selle eest,” on Nikolajev tänulik.
Lootus palgatõusuks
Uuest aastast on töötajatel lootust palgatõusuks. “1. jaanuarist vaatame üle tariifid ja palgad. Mitte väga ulatuslikult, vaid niivõrd, kuivõrd meie võimalused lubavad. Tulu praegu on, kuid keegi ei tea, mis turul kuu-paari pärast saab. Kuid tänavu 1. juunist oleme kulutusi teinud ligi 30 miljoni krooni eest. Need läksid käivitamise ettevalmistamiseks, käivitamiseks ja remondiks.”
Tulu on, kuid vaba raha pole ja mingitest dividendidest ei saa juttugi olla enne, kuni tehas pole korda tehtud ja inimestele häid töötingimusi loodud, et nad end normaalselt tunneksid, räägib Nitroferdi juht.
“Meie ülesanne on tagada, et tehas töötaks. See tähendab mitte ainult 465 inimese töökohad, vaid ka teenistus niisama paljudele inimestele, kes on meie tootmisega seotud – ehitajatele, remonditöölistele ja teistele.”
NIINA VOROPAJEVA
Laupäev, 29.11.2003
xxx
Loe lisaks Nitrofert ei tea, mida tulevikult oodata
Uudised
VE: Nitrofert – lämmastikväetiste tehas
Nitrofert, Venemaa Gazpromi tehas
Täna täpselt kümme aastat tagasi (so 1993) otsustati Kohtla-Järve mineraalväetiste tehase edasine saatus. Sellel päeval müüdi tehas Venemaa Gazpromile ja see sai nimeks Nitrofert. Tänavuse juubeliaasta algul aga oli neid, kes tehase püsimajäämisesse uskusid, väga vähe.
Ammoniaagitsehhi juhataja Jüri Männik oli üks neist, kes uskus tehase püsimajäämisesse sellest hoolimata, et mullu tootmine seiskus ja enamik inimesi koondati. Männik oli üks nendest, kes tööle jäi.
“Raske oli, eriti talvel, kui õues langes temperatuur 32 külmakraadini, küte oli välja lülitatud. Päästsime elektriradiaatorite abil seadmeid ja valvasime, et need ei lõhkeks, ning püüdsime pätte, kes neid lõhkuda tahtsid,” meenutab tsehhijuhataja. “Raske oli, kuid see-eest töötame praegu.”
Jüri Männik on tehases töötanud 1968. aastast, ta on olnud aparaaditööline, insener-tehnoloog, seadmeülem ja tsehhijuhataja asetäitja.
Nitroferdi peadirektor Aleksei Nikolajev nimetab Jüri Männikut ülemuseks, kellel on kõige suurem peremehetunne.
“Kodus kirub naine, et ma ei oska peremees olla,” naljatab Männik. “Aga kui tõsiselt rääkida, siis kui raske ka poleks olnud, me säilitasime tehase ning inimesed tulid meile tööle tagasi, lisaks on personaliosakonnas sadakond avaldust inimestelt, kes soovivad meil töötada.”
Kui tehas seiskus ja töölised kaotasid usu, et see kunagi veel tööle hakkab, veenis tsehhijuhataja neid vastupidises. Ta lubas neile konjaki välja teha, kui tal ei peaks õigus olema.
“Töölised aga ütlesid, et kui tehas jälle tööle hakkab, siis teevad nad mulle kasti konjakit välja,” meenutab Männik.
Tehas töötab, konjakit ülemus aga meelde ei tuleta. “Inimesed pole veel nii palju teeninud,” naljatab ta.
Konjakiks veel ei jätku, leivaks küll
“Palk on väike, pärast tulumaksu mahaarvamist saan kätte kolm ja pool tuhat krooni, sellest jätkub ainult korteri eest maksmiseks ja leivarahaks,” ütleb aparaaditööline Olga Prilipko, häbenemata juures seisvat peadirektorit ja tsehhijuhatajat. “Kuid see on siiski parem kui see, kuidas kodutud elavad.”
Prilipko on tehases töötanud 30 aastat, ta tuli sinna 20aastasena.
Olga eakaaslased läksid pensionile, temal jäi aga kolm päeva puudu.
“Oleksin pidanud 45aastaselt pensionile jääma, kuid Eesti seadused panid veel kaks ja pool aastat juurde, järelikult võinuksin minna 47,5aastaselt, kuid ei. Olen 1952. aastal sündinud ja pensionile jäid ainult need, kes on sündinud selle aasta esimesel üheksal kuul. Olen praegu 51aastane ja saan pensionile jääda alles 53aastaselt.”
“Kümnendat aastapäeva ei võta me just rõõmsas meeleolus vastu,” ütleb kontrollmõõteriistade lukksepp Jevgeni Solovjov. “Probleem on kõikidel ühine – tahaks kõrgemat palka. Juhtkond ei hellita meid.”
“Hea töötaja, ametiühinguaktivist, ka tema isa töötas siin,” kiidab Aleksei Nikolajev Jevgenit. “Palka korrigeerime 1. jaanuaril.”
“Ptüi, ptüi, ptüi, et ära ei sõnu,” lisab avanenud lootuste ja tööperspektiivide kohta öeldule tehase tootmisdirektor Tõnis Puusepp. “Saavutasime projektvõimsuse tänu meie töötajatele, nende soovile tööd teha, optimismile ning sellele, et nad on head spetsialistid ja tunnevad oma tööd. See pole vähem tähtis kui omanikepoolne rahastamine.”
Projekteerimis-tehnilise osakonna juhataja Ljudmila Mazur ütles, et plaanis on karbamiidi tootmise rekonstrueerimine, see võimaldaks keskkonnakaitset parandada ja järvevee kasutamist vähendada. Rekonstrueerimine on kavas lõpetada järgmise aasta sügiseks.
Tehase kolmas elu
Aleksei Nikolajev nimetab tehase praegust taassündi pärast pikka pausi ettevõtte kolmandaks eluks. Ta on kõik need koos ettevõttega läbi teinud.
Karbamiiditsehh töötab alates 1969. aastast, ammoniaagi tootmise tsehh ehitati 1979. aastal. 1969. aastal tuli sinna tööle ka Aleksei Nikolajev, nii et kogu tehase ajalugu tunneb ta suurepäraselt.
“Pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli probleeme tooraine, sealhulgas ka gaasiga,” meenutab ta. “1993. aastal seisis tehas seitse kuud järjest. Riik otsustas tehase maha müüa. Ja tuleb öelda aitäh nendele juhtidele, kes tookord Eesti eesotsas seisid. Nad tegid seda, et tehas saaks tööd jätkata.
Pakkumisi oli mitmesugustelt välisfirmadelt, üks neist isegi ei varjanud, et ostab tehase ära ja lõikab vanarauaks, et see neile konkurentsi ei pakuks. Tehas otsustati müüa sellele, kellel on toorainet.” 1993. aasta 29. novembril allkirjastati ostu-müügileping. See oli ainus õige samm, vastasel korral poleks tehast praegu enam olemas, leiab Nikolajev.
“Sellisest tehasest nagu meie oma võib iga riik ainult unistada, sest me ei kasuta kohalikku toorainet, vaid saame seda välismaalt. 95 protsenti toodangust läheb ekspordiks, tulu jääb aga Eestisse. Kõik meie ettevõtet teenindavad struktuurid on samuti Eestis: raudtee, sadamad, ehitajad, tollitöötajad.”
Miks Gazprom tehase maha müüs? “Gazprom ajas mitteprofiilsetest struktuuridest – nendest, kes ei tegelenud gaasi tootmise, transportimise ja müügiga – vabanemise poliitikat,” selgitab tehase juht.
Nüüd käivad jutud, et Gazprom soovib Nitroferti taas osta, ent selle kohta pole tehase juhtidel enda sõnul praegu mingeid andmeid.
“Minul isiklikult selle kohta andmeid pole. Loomulikult on igaühel õigus aktsiaid osta. Tehase töötajatele on aga peamine, et tingimused, stabiilsus ja palk oleksid vähemalt sellised, et igapäevaprobleemid saaksid lahendatud.”
Kindluse taastamiseks on vaja aega
“Nitroferdi ajaloos on olnud igasuguseid populistlikke avaldusi, on antud garantiisid, kuid kõike teisiti tehtud. Ja nüüd on selleks, et iga töötaja teadvuses tugevneks usk, aega vaja,” vastab Nikolajev küsimusele, kas on garantiid, et töötajad tulevikus taas tänavale ei satu.
“2001. aastal oli meil kriitiline olukord – võlgu oli üle 100 miljoni krooni. Hoiatati, et meid kustutatakse registrist. Tehas seiskus, otsisime pingsalt investoreid. Kui palju neid siin küll käinud on! Ja viimasel hetkel, novembris, nad tulid. Aga muidu mõtlesime, et nüüd on kõik, tehasega on lõpp, talv oli ukse ees, see oleks lihtsalt ära külmunud.”
Uus omanik andis raha, ettevõte tasus võlad, taastusid gaasi- ja elektrienergia tarned ning tehas hakkas tööle. “Kuid meil ei vedanud. Turuhinnad olid väga madalad, kahjum oli kuni pool miljonit dollarit kuus. Kuid talvel ei tohtinud tehast seisma panna. Kui ilmad soojaks läksid, otsustati tehase töö 1. aprillil peatada ja inimesed koondada, makstes neile ära kõik, mis oli ette nähtud.”
Siis arvas 90-95 protsenti inimestest, et tehas enam ei käivitu. Kuid 2003. aasta suvel tekkis taas võimalus, alustati remonti ning hakati tehast käivitamiseks ette valmistama. Inimesed tulid vähehaaval tehasesse tagasi. “Aitäh neile selle eest,” on Nikolajev tänulik.
Lootus palgatõusuks
Uuest aastast on töötajatel lootust palgatõusuks. “1. jaanuarist vaatame üle tariifid ja palgad. Mitte väga ulatuslikult, vaid niivõrd, kuivõrd meie võimalused lubavad. Tulu praegu on, kuid keegi ei tea, mis turul kuu-paari pärast saab. Kuid tänavu 1. juunist oleme kulutusi teinud ligi 30 miljoni krooni eest. Need läksid käivitamise ettevalmistamiseks, käivitamiseks ja remondiks.”
Tulu on, kuid vaba raha pole ja mingitest dividendidest ei saa juttugi olla enne, kuni tehas pole korda tehtud ja inimestele häid töötingimusi loodud, et nad end normaalselt tunneksid, räägib Nitroferdi juht.
“Meie ülesanne on tagada, et tehas töötaks. See tähendab mitte ainult 465 inimese töökohad, vaid ka teenistus niisama paljudele inimestele, kes on meie tootmisega seotud – ehitajatele, remonditöölistele ja teistele.”
NIINA VOROPAJEVA
Laupäev, 29.11.2003
xxx
Loe lisaks Nitrofert ei tea, mida tulevikult oodata