 Eesti eliit on muutnud riigi vormilt läänelikuks, aga sisul on lastud minna omapead rändama
Kui keegi on süüdi Eesti identiteedi-kriisis 15 aastat pärast vabanemist, siis on see Eesti poliitiline, majandus- ja kultuurieliit.
Eestist on saanud textbook-riik sõna halvimas mõttes. Reeglid on paigas, aga midagi ei toimi, nagu peab. Eliit on riigi muutnud vormilt läänelikuks, aga sisul on lastud minna omapea rändama. Eesti eliit pole suutnud ühiskonda juhtida ning nüüd imestab tema mõtlev osa, mis läks valesti. Nagu seni Päevalehes ilmunud artiklite autorid (Lauristin, Aaviksoo jt) osutavad, kiputakse süükoormat veeretama hoopis rahvale.
Algusest peale on Eesti eliit samastanud läänestumist sealsete ühiskonnamudelite impordiga. Kunagi pole kõlvanud midagi vähemat kui võimalikult stiilipuhas variant: d’Hondti häältejagamismeetod, millele võlgneme parteistumise, Chicago koolkond, millele tugineb majandus, Treuhand erastamisel jne. Ärgu saadagu valesti aru – sellele õppimisvõimele võlgneb Eesti oma veenva edu eelmisel kümnendil.
Tänaseks aga haigutab mudelite laenamise meetodi südames tühjus. Mudelikarpides ulub tuul ja mudeldamisega harjunud kohalike peade üritused klassikalises liinis ise edasi mõelda sünnitavad frankensteinlikke monstrumeid nagu “mõõdikud”. Majandus toimib, kuid täiesti eetikavälise süsteemina, mis on iseenda A ja O, ja on õpetanud ühiskonna kohtlema ligimest aktivaks-passivaks jaotatud valge lehena.
Parteidemokraatiat on, kuid vaid rituaalselt. Sisuliselt tegutsevad Eesti poliitikas uusaegsed klannid, keda eristavad üksteisest vaid tootemloomad.
Pole ime, et ühiskond on kriisis, inimesed võimust võõrandunud ja lahendusi ei nähta. Eesti ühiskond on moraalselt ahtraks jäänud. Nii on läinud osaliselt tänu eliidi noorusele. Oma osa on sajandipikkusel harjumusel tõsta teadmine ülemaks mõistmisest.
Pime usk teiste mudelitesse võtab stiimuli ise mõelda, ajapikku ka vabaduse ise olla ja vastutuse endaga midagi enese nimel peale hakata.
Sama mündi teine külg on institutsiooniline fetiðism riigi välispoliitikas. 15 aastat on toiminud printsiip, et peamine on integreeruda, küll siis valitud institutsioon ise animeerib välispoliitika, annab sellele mõtte ja väärtused. Aga ei anna – vaadakem Eesti tegevust EL-is või mujal. Eetilisest välispoliitikast on asi kaugel. Mitte et meil poleks põhimõtteid, aga nendeks on (lühinägelikud) erahuvid.
On palju räägitud, et eestlasele pakub ebasündsalt suurt huvi, mida teised temast arvavad. See on aga vaid tagasihoidlik sümptom tõvest, mida võiks kirjeldada kui kompulsiivset vajadust otsida oma elule mõtet võõrastest kategooriatest. Parim näide on see pea usuline ind, millega Eestis suhtutakse Samuel Huntingtoni skeemi tsivilisatsioonide kokkupõrkest, mis teeb meist bastioni Lääne idapiiril.
Kramplik usk, et Eesti kuulub Läände, on sümptom samast eksistentsiaalsest ebakindlusest ja identiteedi piiripealsusest, mida kritiseerib professor Marju Lauristin. Rääkimata, et tegemist on lihtsalt järjekordse must-valge stambiga.
Eesti pole Lääs, Eesti pole Ida
Eesti on hetkel lihtsalt vähem euroopalik kui Soome, aga rohkem euroopalik kui Venemaa. Tal on võimalus saada “omaette Euroopaks”, killuks suuremas erisuses, nagu Soome täna. Aga selleks peab ühiskonnal tekkima adekvaatne arusaam sellest, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Jällegi – Soomel on see “ühiskonnahingeline tasakaal” olemas, Eestil pole. “Soomlus” on maailmaga suhestumise viis, “eestlus” aga etnilise enesekehtestamise vahend.
Selles kõiges pole süüdi rahvas, ükskõik kui pettunud meie luuletajad temas ka poleks. Lõviosas nõukogude ajal inimeseks kasvanud rahvalt ei saa nõuda hetkelist ja spontaanset läänelike väärtuste ülevõtmist. Siin teeb Eesti valdavalt vasakpoolne akadeemiline eliit sama vea, mille parempoolne poliitilis-majanduslik koorekihtki. Mõlema skeemides on ühiskond ratsionaalsete indiviidide kogum ja indiviid tõe viimane instants. Kogukond, laiemalt ühiskond elavate väärtuste kandjana on nii vasakul kui paremal jäetud iseenda hooleks.
Et Eesti ühiskonnal on veel midagi varuks, näitas Res Publica valituks saamine. See oli ühiskonna meeleheitlik eneseregulatsiooni katse – küll juba algusest hukule määratud, sest teatepulk anti sama eliidi teisele eðelonile.
Tundub, et uusi juhte otsida pole enam mõtet. Haiguse kombitsad on sügavamal. Kui kusagilt alustada, siis võiks selleks olla kiirustamata tehtav analüüs, kuidas lisada tühikäiku käivatele võõrastele mudelitele oma, inimlikku nägu. Võib-olla pole hilja mõelda, mis oli see moraalne “sisu” (Soome mõistes), mis hoidis Eesti ühiskonna lahus nõukogude korrast. Mõttesse tulevad teatav instinktiivne õiglustunne, inimliku võrdsuse teadvustamine ja usk endasse. Võib-olla annaks nendega veel midagi peale hakata.
|
Uudised
VE: Lobjakas, Ahto – vaatleja
AHTO LOBJAKAS: Eliit on Eesti maha mänginud
11.04.2005
Kui keegi on süüdi Eesti identiteedi-kriisis 15 aastat pärast vabanemist, siis on see Eesti poliitiline, majandus- ja kultuurieliit.
Eestist on saanud textbook-riik sõna halvimas mõttes. Reeglid on paigas, aga midagi ei toimi, nagu peab. Eliit on riigi muutnud vormilt läänelikuks, aga sisul on lastud minna omapea rändama. Eesti eliit pole suutnud ühiskonda juhtida ning nüüd imestab tema mõtlev osa, mis läks valesti. Nagu seni Päevalehes ilmunud artiklite autorid (Lauristin, Aaviksoo jt) osutavad, kiputakse süükoormat veeretama hoopis rahvale.
Algusest peale on Eesti eliit samastanud läänestumist sealsete ühiskonnamudelite impordiga. Kunagi pole kõlvanud midagi vähemat kui võimalikult stiilipuhas variant: d’Hondti häältejagamismeetod, millele võlgneme parteistumise, Chicago koolkond, millele tugineb majandus, Treuhand erastamisel jne. Ärgu saadagu valesti aru – sellele õppimisvõimele võlgneb Eesti oma veenva edu eelmisel kümnendil.
Tänaseks aga haigutab mudelite laenamise meetodi südames tühjus. Mudelikarpides ulub tuul ja mudeldamisega harjunud kohalike peade üritused klassikalises liinis ise edasi mõelda sünnitavad frankensteinlikke monstrumeid nagu “mõõdikud”. Majandus toimib, kuid täiesti eetikavälise süsteemina, mis on iseenda A ja O, ja on õpetanud ühiskonna kohtlema ligimest aktivaks-passivaks jaotatud valge lehena.
Parteidemokraatiat on, kuid vaid rituaalselt. Sisuliselt tegutsevad Eesti poliitikas uusaegsed klannid, keda eristavad üksteisest vaid tootemloomad.
Pole ime, et ühiskond on kriisis, inimesed võimust võõrandunud ja lahendusi ei nähta. Eesti ühiskond on moraalselt ahtraks jäänud. Nii on läinud osaliselt tänu eliidi noorusele. Oma osa on sajandipikkusel harjumusel tõsta teadmine ülemaks mõistmisest.
Pime usk teiste mudelitesse võtab stiimuli ise mõelda, ajapikku ka vabaduse ise olla ja vastutuse endaga midagi enese nimel peale hakata.
Sama mündi teine külg on institutsiooniline fetiðism riigi välispoliitikas. 15 aastat on toiminud printsiip, et peamine on integreeruda, küll siis valitud institutsioon ise animeerib välispoliitika, annab sellele mõtte ja väärtused. Aga ei anna – vaadakem Eesti tegevust EL-is või mujal. Eetilisest välispoliitikast on asi kaugel. Mitte et meil poleks põhimõtteid, aga nendeks on (lühinägelikud) erahuvid.
On palju räägitud, et eestlasele pakub ebasündsalt suurt huvi, mida teised temast arvavad. See on aga vaid tagasihoidlik sümptom tõvest, mida võiks kirjeldada kui kompulsiivset vajadust otsida oma elule mõtet võõrastest kategooriatest. Parim näide on see pea usuline ind, millega Eestis suhtutakse Samuel Huntingtoni skeemi tsivilisatsioonide kokkupõrkest, mis teeb meist bastioni Lääne idapiiril.
Kramplik usk, et Eesti kuulub Läände, on sümptom samast eksistentsiaalsest ebakindlusest ja identiteedi piiripealsusest, mida kritiseerib professor Marju Lauristin. Rääkimata, et tegemist on lihtsalt järjekordse must-valge stambiga.
Eesti pole Lääs, Eesti pole Ida
Eesti on hetkel lihtsalt vähem euroopalik kui Soome, aga rohkem euroopalik kui Venemaa. Tal on võimalus saada “omaette Euroopaks”, killuks suuremas erisuses, nagu Soome täna. Aga selleks peab ühiskonnal tekkima adekvaatne arusaam sellest, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Jällegi – Soomel on see “ühiskonnahingeline tasakaal” olemas, Eestil pole. “Soomlus” on maailmaga suhestumise viis, “eestlus” aga etnilise enesekehtestamise vahend.
Selles kõiges pole süüdi rahvas, ükskõik kui pettunud meie luuletajad temas ka poleks. Lõviosas nõukogude ajal inimeseks kasvanud rahvalt ei saa nõuda hetkelist ja spontaanset läänelike väärtuste ülevõtmist. Siin teeb Eesti valdavalt vasakpoolne akadeemiline eliit sama vea, mille parempoolne poliitilis-majanduslik koorekihtki. Mõlema skeemides on ühiskond ratsionaalsete indiviidide kogum ja indiviid tõe viimane instants. Kogukond, laiemalt ühiskond elavate väärtuste kandjana on nii vasakul kui paremal jäetud iseenda hooleks.
Et Eesti ühiskonnal on veel midagi varuks, näitas Res Publica valituks saamine. See oli ühiskonna meeleheitlik eneseregulatsiooni katse – küll juba algusest hukule määratud, sest teatepulk anti sama eliidi teisele eðelonile.
Tundub, et uusi juhte otsida pole enam mõtet. Haiguse kombitsad on sügavamal. Kui kusagilt alustada, siis võiks selleks olla kiirustamata tehtav analüüs, kuidas lisada tühikäiku käivatele võõrastele mudelitele oma, inimlikku nägu. Võib-olla pole hilja mõelda, mis oli see moraalne “sisu” (Soome mõistes), mis hoidis Eesti ühiskonna lahus nõukogude korrast. Mõttesse tulevad teatav instinktiivne õiglustunne, inimliku võrdsuse teadvustamine ja usk endasse. Võib-olla annaks nendega veel midagi peale hakata.
Eesti Päevaleht
xxx
Veel artikleid:
Võitja suuremeelsus
Ka volinik on inimene
Küberkaitsekeskus NATO juures