Rahutused aprilli lõpus ning Eesti elanikkonna järsk ja varjamatu rahvuslik lõhestumine on olnud kõrge hind võidu eest. Aga seda hinda on võimalik pöörata ettemaksuks, omamoodi valurahaks ja investeeringuks tulevikku. Valitsusel tuleb selleks härjal sarvist haarata ja võtta Eesti tuleviku eest sama vastutustunne, mis on võetud mineviku eest.
Selleks tuleb leida jõudu ja üles näidata võitja suuremeelsust. Võidujoovastust ei tohi pähe lasta ning võit ise ei või saada ettekäändeks ühiskonnakruvide veel kõvemaks pitsitamiseks vähemuse peal. See oleks ränk viga.
On ilmne, et mudel “Integratsioon kodakondsuse sõela kaudu” ei toimi. Lähenedes asjale domineerivast äärmuslegalistlikust vaatepunktist, võib tunduda, et okupante integreerida ei saa ja pole mõtetki. Okupandi staatusest saavad muulased loobuda isikliku tahteavalduse kaudu, milleks on kodakondsuse taotlemine, keeleeksami sooritamine ja – kõige olulisem – mingit sorti lojaalsusvahetus ning teadvusemuutus, mis võimaldaks pikemas perspektiivis loobuda “venelusest”.
Mis on venelaseestlus?
Kas on keegi lõpuni läbi mõelnud, milline võiks “venelaseestlus” ideaalses Eestis – ütleme anno Domini 2025 – välja näha? Kas kakskeelsusena? Meie enda riigi taasloomismüüt pöörleb Mati Hindi abiga seda välistaval kaemusel. Kas venekeelsete inimeste teadliku loobumisena ühiskondlik-poliitilistest ambitsioonidest? Vaid unenäos, nagu ütleksid ameeriklased.
Üks alternatiiv võiks olla selline: ainus hea venelane on Eestist lahkunud venelane. Seda muidugi ei juhtu ilma jõu kasutamiseta. Sellist jõudu meil ei ole ja hea ongi, et ei ole, sest veel ei või olla kindel, et me seda ei kasutaks.
Eesti jaoks terendab üha reaalsemalt kestvate põhimõtteliste vastasseisude suurim hädaoht – me muutume üha enam oma vastaste sarnaseks, täpsemalt oma vaenlasekuju sarnaseks, sest nii arvame saavat endale parima võimaluse vastase löömiseks.
Et sellisel Eestil pole asja Euroopasse, on selge kui aamen kirikus. Muidugi võib ju öelda, et kui nad meid ei taha, siis pole neid meile ka vaja. Väärtuste üle ei vaielda, on üks tänapäevases Eestis süvenevaid mõtteviise. Mõistlikkuse piires on selles oma tõetera, kuid väikestele marginaalsetele ühiskondadele ei sobi relativism. Nad lähevad värskete väliste tuulteta kergesti läppama ning riskivad ilma jääda sõpradest, kelle toetus on pikemas perspektiivis väikese marginaalse ühiskonna iseolemise jaoks omakorda määrava tähtsusega.
EL-i ja NATO toetus Eestile on olnud üllatavalt monoliitne, kuid alati lisatud alltekstiga, et peame ise püüdma oma tülisid siluda. Integratsioonivaegus on probleem, mis jookseb punase niidina läbi lääne murest meie pärast. Eesti elab krediidist. Osa sellest on rahvusvaheliste organisatsioonide korduvad kinnitused, et me ei diskrimineeri kedagi. Selle asemel, et kinnitustele ehitada oma õiguse maja, tuleb aru saada, et meile on teadlikult tehtud allahindlus, seda eeldusel, et me mõistliku aja jooksul võimaldame vähemustele proportsionaalse ligipääsu ühiskonna juhtimisele.
Teine, tugevamgi on riigisisene argument. Eesti riik on kohustatud tegema kõik võimaliku oma kodanike õitsenguks. Selleks on vaja tagada riigi stabiilsus pikas perspektiivis. Sel argumendil on kaks poolt. Üks on ajaloolis-filosoofiline: stabiilsuse ja õitsengu tagab kõige paremini liberaalne ja individualistlik ühiskonnakorraldus, mis ei tee oma subjektidel vahet nende rahvuse, usutunnistuse, keele, nahavärvi vms järgi. Iga hälve sellest mittediskrimineerimisideaalist on samm türannia suunas.
Mündi teine külg on taas puhtpraktiline: olukorras, kus kogukondadevahelised pinged on maandamata ning suur naaberriik vähemuskogukonna rahulolematustundega kontrollimatult manipuleerib, ei saagi riigi stabiilsus tagatud olla. Samavõrra ei saa tagatud olla enamikkogukonna tulevik. Konkreetsemalt – valitsus, kes tahab Eestis kaitsta eestlaste tegelikke huve, peab leidma toimiva strateegia rahvuslike pingete maandamiseks.
Venelased kui kogukond
Praktikas on võtmeküsimuseks saada üle soovimatusest (või suutmatusest) tunnustada Eesti venelasi kogukonnana. Ääri-veeri seda tehakse, rääkides mitmesugustest infoväljadest jms, aga poliitilisel tasandil on teema tabu. Muulaste esindatusest rääkides taandub kõik ülalkirjeldatu äärmuslegalistlikule mudelile “Integratsioon kodakondsuse kaudu”. See mudel on aga nüüd pankrotis. Eesti venekeelsel kogukonnal ei ole poliitilist esindatust, mida see kogukond ise loeks poliitiliseks esindatuseks.
Ülalöeldu ei tähenda, et riigikogus tuleks kehtestada kvoot muulaste jaoks. Alustada tuleb reaalsest dialoogist. Dialoogi saab pidada vaid liidritega, kes kedagi esindavad. Eestis on praeguseks välja kujunenud olukord, kus eestikeelsetesse parteidesse koopteeritud vene poliitikud ei esinda oma kogukonda. Teistega Eesti valitsus aga ei räägi, kuna neil pole mandaati, nad on “tänavapoliitikud”. Sellest surnud ringist tuleb välja murda. Dialoogi on vaja, ilma selleta ei ole võimalik leida ühiskondlikult legitiimseid lahendusi praegustele pingetele. Ühiskondlik legitiimsus käib vältimatult kogukondliku heakskiidu kaudu.
Dialoog aitaks üle saada ka praegusest veidi skisofreenilisest hoiakust eesti kogukonna seas, mis ühelt poolt ei tunnista vene kogukonna olemasolu poliitilisel tasandil, kuid teisalt soovib samalt kogukonnalt vastutuse tunnistamist selle lumpeni toime pandud aprillimäsu eest. Esimene välistab aga teise, ja seni kuni nii edasi läheb, saavad pinged paremal juhul vaid uut sädet oodata. Oma nime vääriline dialoog sunniks mõlemat kogukonda kahtlemata kuulama ebameeldivaid asju. Keele- ja kodakondsuspoliitika vajab ilmselt teatavaid korrektuure. Vastutasuks tuleb teisel poolel leida veenvaid viise lojaalsuse kultiveerimiseks Eesti vabariigi suhtes. Aga see ongi demokraatia.
On vaid aja küsimus, mil Eestil tuleb kõik alaliselt siin elavad rahvusvähemuse liikmed tunnistada poliitiliselt õigustatud subjektideks, kellele ei keelata põhiõiguste lõikes mitte midagi. Ükskõik kui kibe see rohi kodanike jaoks ei tunduks, ei ole valitsusel kodanike tegelike huvide nimel õigust sellest keelduda. Mida varem me alustame, seda parem. Ja paremat momenti kui praegu ei pruugi enam tulla – sest praegu oleme meie võitjad ja võitja suuremeelsus oleks meie kätes võimas relv.
Uudised
Ahto Lobjakas: Võitja suuremeelsus
Ahto Lobjakas: Võitja suuremeelsus
Rahutused aprilli lõpus ning Eesti elanikkonna järsk ja varjamatu rahvuslik lõhestumine on olnud kõrge hind võidu eest. Aga seda hinda on võimalik pöörata ettemaksuks, omamoodi valurahaks ja investeeringuks tulevikku. Valitsusel tuleb selleks härjal sarvist haarata ja võtta Eesti tuleviku eest sama vastutustunne, mis on võetud mineviku eest.
Selleks tuleb leida jõudu ja üles näidata võitja suuremeelsust. Võidujoovastust ei tohi pähe lasta ning võit ise ei või saada ettekäändeks ühiskonnakruvide veel kõvemaks pitsitamiseks vähemuse peal. See oleks ränk viga.
On ilmne, et mudel “Integratsioon kodakondsuse sõela kaudu” ei toimi. Lähenedes asjale domineerivast äärmuslegalistlikust vaatepunktist, võib tunduda, et okupante integreerida ei saa ja pole mõtetki. Okupandi staatusest saavad muulased loobuda isikliku tahteavalduse kaudu, milleks on kodakondsuse taotlemine, keeleeksami sooritamine ja – kõige olulisem – mingit sorti lojaalsusvahetus ning teadvusemuutus, mis võimaldaks pikemas perspektiivis loobuda “venelusest”.
Mis on venelaseestlus?
Kas on keegi lõpuni läbi mõelnud, milline võiks “venelaseestlus” ideaalses Eestis – ütleme anno Domini 2025 – välja näha? Kas kakskeelsusena? Meie enda riigi taasloomismüüt pöörleb Mati Hindi abiga seda välistaval kaemusel. Kas venekeelsete inimeste teadliku loobumisena ühiskondlik-poliitilistest ambitsioonidest? Vaid unenäos, nagu ütleksid ameeriklased.
Üks alternatiiv võiks olla selline: ainus hea venelane on Eestist lahkunud venelane. Seda muidugi ei juhtu ilma jõu kasutamiseta. Sellist jõudu meil ei ole ja hea ongi, et ei ole, sest veel ei või olla kindel, et me seda ei kasutaks.
Eesti jaoks terendab üha reaalsemalt kestvate põhimõtteliste vastasseisude suurim hädaoht – me muutume üha enam oma vastaste sarnaseks, täpsemalt oma vaenlasekuju sarnaseks, sest nii arvame saavat endale parima võimaluse vastase löömiseks.
Et sellisel Eestil pole asja Euroopasse, on selge kui aamen kirikus. Muidugi võib ju öelda, et kui nad meid ei taha, siis pole neid meile ka vaja. Väärtuste üle ei vaielda, on üks tänapäevases Eestis süvenevaid mõtteviise. Mõistlikkuse piires on selles oma tõetera, kuid väikestele marginaalsetele ühiskondadele ei sobi relativism. Nad lähevad värskete väliste tuulteta kergesti läppama ning riskivad ilma jääda sõpradest, kelle toetus on pikemas perspektiivis väikese marginaalse ühiskonna iseolemise jaoks omakorda määrava tähtsusega.
EL-i ja NATO toetus Eestile on olnud üllatavalt monoliitne, kuid alati lisatud alltekstiga, et peame ise püüdma oma tülisid siluda. Integratsioonivaegus on probleem, mis jookseb punase niidina läbi lääne murest meie pärast. Eesti elab krediidist. Osa sellest on rahvusvaheliste organisatsioonide korduvad kinnitused, et me ei diskrimineeri kedagi. Selle asemel, et kinnitustele ehitada oma õiguse maja, tuleb aru saada, et meile on teadlikult tehtud allahindlus, seda eeldusel, et me mõistliku aja jooksul võimaldame vähemustele proportsionaalse ligipääsu ühiskonna juhtimisele.
Teine, tugevamgi on riigisisene argument. Eesti riik on kohustatud tegema kõik võimaliku oma kodanike õitsenguks. Selleks on vaja tagada riigi stabiilsus pikas perspektiivis. Sel argumendil on kaks poolt. Üks on ajaloolis-filosoofiline: stabiilsuse ja õitsengu tagab kõige paremini liberaalne ja individualistlik ühiskonnakorraldus, mis ei tee oma subjektidel vahet nende rahvuse, usutunnistuse, keele, nahavärvi vms järgi. Iga hälve sellest mittediskrimineerimisideaalist on samm türannia suunas.
Mündi teine külg on taas puhtpraktiline: olukorras, kus kogukondadevahelised pinged on maandamata ning suur naaberriik vähemuskogukonna rahulolematustundega kontrollimatult manipuleerib, ei saagi riigi stabiilsus tagatud olla. Samavõrra ei saa tagatud olla enamikkogukonna tulevik. Konkreetsemalt – valitsus, kes tahab Eestis kaitsta eestlaste tegelikke huve, peab leidma toimiva strateegia rahvuslike pingete maandamiseks.
Venelased kui kogukond
Praktikas on võtmeküsimuseks saada üle soovimatusest (või suutmatusest) tunnustada Eesti venelasi kogukonnana. Ääri-veeri seda tehakse, rääkides mitmesugustest infoväljadest jms, aga poliitilisel tasandil on teema tabu. Muulaste esindatusest rääkides taandub kõik ülalkirjeldatu äärmuslegalistlikule mudelile “Integratsioon kodakondsuse kaudu”. See mudel on aga nüüd pankrotis. Eesti venekeelsel kogukonnal ei ole poliitilist esindatust, mida see kogukond ise loeks poliitiliseks esindatuseks.
Ülalöeldu ei tähenda, et riigikogus tuleks kehtestada kvoot muulaste jaoks. Alustada tuleb reaalsest dialoogist. Dialoogi saab pidada vaid liidritega, kes kedagi esindavad. Eestis on praeguseks välja kujunenud olukord, kus eestikeelsetesse parteidesse koopteeritud vene poliitikud ei esinda oma kogukonda. Teistega Eesti valitsus aga ei räägi, kuna neil pole mandaati, nad on “tänavapoliitikud”. Sellest surnud ringist tuleb välja murda. Dialoogi on vaja, ilma selleta ei ole võimalik leida ühiskondlikult legitiimseid lahendusi praegustele pingetele. Ühiskondlik legitiimsus käib vältimatult kogukondliku heakskiidu kaudu.
Dialoog aitaks üle saada ka praegusest veidi skisofreenilisest hoiakust eesti kogukonna seas, mis ühelt poolt ei tunnista vene kogukonna olemasolu poliitilisel tasandil, kuid teisalt soovib samalt kogukonnalt vastutuse tunnistamist selle lumpeni toime pandud aprillimäsu eest. Esimene välistab aga teise, ja seni kuni nii edasi läheb, saavad pinged paremal juhul vaid uut sädet oodata. Oma nime vääriline dialoog sunniks mõlemat kogukonda kahtlemata kuulama ebameeldivaid asju. Keele- ja kodakondsuspoliitika vajab ilmselt teatavaid korrektuure. Vastutasuks tuleb teisel poolel leida veenvaid viise lojaalsuse kultiveerimiseks Eesti vabariigi suhtes. Aga see ongi demokraatia.
On vaid aja küsimus, mil Eestil tuleb kõik alaliselt siin elavad rahvusvähemuse liikmed tunnistada poliitiliselt õigustatud subjektideks, kellele ei keelata põhiõiguste lõikes mitte midagi. Ükskõik kui kibe see rohi kodanike jaoks ei tunduks, ei ole valitsusel kodanike tegelike huvide nimel õigust sellest keelduda. Mida varem me alustame, seda parem. Ja paremat momenti kui praegu ei pruugi enam tulla – sest praegu oleme meie võitjad ja võitja suuremeelsus oleks meie kätes võimas relv.