Ajakirjanik Pavel Ivanov kirjutab eestlaste stereotüüpidest suhtumisel Eestis elavatesse mitte-eestlastesse.
Üllatusega avastasin, et taas on pinnale kerkinud mitte-eestlastega seotud teemad. Kord nad ei oska meediat tarbida, kord ei suuda nad asjadest õigesti aru saada. Olen seda juba kõike kuulnud-lugenud. Jälle stereotüübid ruulivad.
Vaatasin kord telekast rahva-show’d, kus osalisteks olid tublid eesti naine ja eesti mees. Ühtäkki läks olmesituatsioon keeruliseks, ilmus ootamatu sugulane – venelane! Püssiga, puhvaikas ja pidevat ropendav. Tegelase laulu ja tantsu saatel kuulsin igasuguseid huvitavaid venekeelseid sõnu. Mõtlesin, et kas teksti autorid üldse teavad, mis sõnu ja millises tähenduses on nad sellele tüübile suhu sättinud. Aga vaatajad lava ees olid ekstaasis!
Siis läks tüüp ootamatult eesti keele peale üle – ja ei mingit roppust enam. Nii lihtsalt toimis see stereotüüpiline näidend. Mõtlesin, et kui näiteks mõni kohalik venekeelne show oleks eestlasest teinud säärase külma, sotsiaalselt ükskõikse, õlut kaaniva ja oskamatult võõrropp-sõnu kasutava tegelase, mis siis juhtuks?
Jah, eelistatakse televisiooni
Veel üks stereotüüp, mitte-eestlaste meediatarbimine. Jah, mitte-eestlased eelistavad televisiooni – regulaarselt näidatavaid saateid enamusele kättesaadaval ajal. Ei midagi enamat, ei mingit ideoloogiat.
Kohalik vene inimene on valdavalt valiv ja lugupidamist nõudev. Just lugupidamist, mitte palvetamist. Enamik sotsiolooge ja politolooge meie riigis teab, et hoiakud, näiteks kaabellevis edastatavate uudiste suhtes, on muutunud. Ei võeta enam puhta kullana mingil moel kallutatud informatsiooni rõhumise ja võimatu elu kohta. Ei lähe enam peale hirmutamine Läti stsenaariumiga.
Pole eestlastel vaja Läti stsenaariumit iseendil tekitada. Olge normaalsed, suhelge inimestega. Ah jaa, unustasin – nad ei mõista keelt. Veel üks stereotüüp.
See kohustuslik keeleoskamise stereotüüp on lausa painav. Kuidas suutsid äriringkonnad jõuda suhteliselt normaalselt toimiva kommunikatsioonini venekeelse tarbijaga? Ju vist jõudis kohale lihtne ja kroonides mõõdetav pragmaatika.
Mu viimases töökohas, ajalehes Estonija töötas üks väga vinge noor kunstnik – Aleksei Miltsakov. Noor poiss Sillamäelt, kõrgema kunstiharidusega, tuli lehte ja sai Eesti ajakirjanduse 2003. aasta poliitilise karikatuuri konkursi laureaadiks. Eesti keelega polnud tal asi kõige roosilisem. Ja mis siis?
PBK täitis ETV-st jäänud augu
Tagasi meediatarbimise juurde. Stereotüüpne oli valitud tegelaste käitumine PBK eesti uudiste käivitamise ajal. Pisikese riigi pisikesed kisakõrid nimetasid seda lausa riigiohuks.
Mida õudset ja kriminaalset tegi siis PBK? Ei midagi erilist, lihtsalt täitis augu. Sellesama augu, mida riik on oma käte ja labidaga ilusasti ja usinasti kaevanud. Seda, et auk tuli ilus ja meeldivalt suur, tunnistas hiljuti ka ringhäälingu nõukogu. Milline on siis “Chamberlaini vastus”, mida on välispropaganda ohtu tunnetaval Eesti riigil vastu panna? Saatekavas pidevalt pendeldav üksainuke venekeelne uudistesaade riigis ja … potjomkinlased.
Stereotüüp on ka väide, et venelased ei vaata kohalikke venekeelseid saateid. Lihtsustatud ja ennastkaitsev! Mäletan väga hästi, kuidas aastatel 1998– 2000 venekeelsed saated ETV-s olid iga päev ja kindlal ajal. Ja vaatajaskond kasvas.
Pärast ETV finantskrahhi jäi raha aga väheks ja appi tulid igasugused rahvusvahelised projektid. Tunnistagem ausalt, ajakirjanduse arendamine selletaoliste saadetega oli ja on teisejärguline (olid ka erandid). Need saated õpetasid integreeruma, mitte ei soosinud informatsiooni edastamist, sõltumata þanrist.
Tegijatel ei jäänud muud üle kui niisuguseid saateid toota, vastasel juhul oleksid kõik tegijad juba ammu ukse taga olnud. Tulemuseks oligi regulaarse kommunikatsiooni lõpp.
Aga inimestega peab regulaarselt tegelema, eriti meedia. Eriti multikultuurse riigi meedia. Selleks, et ei tekiks stereotüüpe. Et rahvashow elemendiks poleks pidevalt ropendav venelane. Et kohalik mitte-eestlane tunnustaks seda riiki, kus ta elab. Siinkohal võiks nõustuda nende häältega, kes pakuvad kas ETV2 või muud kakskeelset lahendust. Miks mitte ka koostöö PBK-ga? Tean, et seda on riiklikul tasemel ka pakutud, kuid “riigimehelikkus” võttis oma.
Kuid varsti võivad olukord ja stereotüübid muutuda. Ma olen juba varem avaldanud arvamust, et võimaliku uue migratsioonilaine tulemuseks on nendesamade pidevalt ropendavate potjomkinlaste armsaks saamine põlisrahvale.
Kui ma kuulen või loen väiteid, et kohalikud venelased Eesti riigis on “viies kolonn” ning nendega tegelemine on aja ja ressursside raiskamine, tahan tõesti, et Eesti valiks europarlamenti ühe Eesti venelase. See lõhuks stereotüüpe, võib-olla.
Samal teemal
• Ilmar Raag “Potjomkinluse lõpp”. EPL 07.04.
|
Uudised
VE: Ivanov, Pavel – ajakirjanik
PAVEL IVANOV: Siin Tallinn: ste-ste-stereo, stereotüübid!
(08.04.2004)
Ajakirjanik Pavel Ivanov kirjutab eestlaste stereotüüpidest suhtumisel Eestis elavatesse mitte-eestlastesse.
Üllatusega avastasin, et taas on pinnale kerkinud mitte-eestlastega seotud teemad. Kord nad ei oska meediat tarbida, kord ei suuda nad asjadest õigesti aru saada. Olen seda juba kõike kuulnud-lugenud. Jälle stereotüübid ruulivad.
Vaatasin kord telekast rahva-show’d, kus osalisteks olid tublid eesti naine ja eesti mees. Ühtäkki läks olmesituatsioon keeruliseks, ilmus ootamatu sugulane – venelane! Püssiga, puhvaikas ja pidevat ropendav. Tegelase laulu ja tantsu saatel kuulsin igasuguseid huvitavaid venekeelseid sõnu. Mõtlesin, et kas teksti autorid üldse teavad, mis sõnu ja millises tähenduses on nad sellele tüübile suhu sättinud. Aga vaatajad lava ees olid ekstaasis!
Siis läks tüüp ootamatult eesti keele peale üle – ja ei mingit roppust enam. Nii lihtsalt toimis see stereotüüpiline näidend. Mõtlesin, et kui näiteks mõni kohalik venekeelne show oleks eestlasest teinud säärase külma, sotsiaalselt ükskõikse, õlut kaaniva ja oskamatult võõrropp-sõnu kasutava tegelase, mis siis juhtuks?
Jah, eelistatakse televisiooni
Veel üks stereotüüp, mitte-eestlaste meediatarbimine. Jah, mitte-eestlased eelistavad televisiooni – regulaarselt näidatavaid saateid enamusele kättesaadaval ajal. Ei midagi enamat, ei mingit ideoloogiat.
Kohalik vene inimene on valdavalt valiv ja lugupidamist nõudev. Just lugupidamist, mitte palvetamist. Enamik sotsiolooge ja politolooge meie riigis teab, et hoiakud, näiteks kaabellevis edastatavate uudiste suhtes, on muutunud. Ei võeta enam puhta kullana mingil moel kallutatud informatsiooni rõhumise ja võimatu elu kohta. Ei lähe enam peale hirmutamine Läti stsenaariumiga.
Pole eestlastel vaja Läti stsenaariumit iseendil tekitada. Olge normaalsed, suhelge inimestega. Ah jaa, unustasin – nad ei mõista keelt. Veel üks stereotüüp.
See kohustuslik keeleoskamise stereotüüp on lausa painav. Kuidas suutsid äriringkonnad jõuda suhteliselt normaalselt toimiva kommunikatsioonini venekeelse tarbijaga? Ju vist jõudis kohale lihtne ja kroonides mõõdetav pragmaatika.
Mu viimases töökohas, ajalehes Estonija töötas üks väga vinge noor kunstnik – Aleksei Miltsakov. Noor poiss Sillamäelt, kõrgema kunstiharidusega, tuli lehte ja sai Eesti ajakirjanduse 2003. aasta poliitilise karikatuuri konkursi laureaadiks. Eesti keelega polnud tal asi kõige roosilisem. Ja mis siis?
PBK täitis ETV-st jäänud augu
Tagasi meediatarbimise juurde. Stereotüüpne oli valitud tegelaste käitumine PBK eesti uudiste käivitamise ajal. Pisikese riigi pisikesed kisakõrid nimetasid seda lausa riigiohuks.
Mida õudset ja kriminaalset tegi siis PBK? Ei midagi erilist, lihtsalt täitis augu. Sellesama augu, mida riik on oma käte ja labidaga ilusasti ja usinasti kaevanud. Seda, et auk tuli ilus ja meeldivalt suur, tunnistas hiljuti ka ringhäälingu nõukogu. Milline on siis “Chamberlaini vastus”, mida on välispropaganda ohtu tunnetaval Eesti riigil vastu panna? Saatekavas pidevalt pendeldav üksainuke venekeelne uudistesaade riigis ja … potjomkinlased.
Stereotüüp on ka väide, et venelased ei vaata kohalikke venekeelseid saateid. Lihtsustatud ja ennastkaitsev! Mäletan väga hästi, kuidas aastatel 1998– 2000 venekeelsed saated ETV-s olid iga päev ja kindlal ajal. Ja vaatajaskond kasvas.
Pärast ETV finantskrahhi jäi raha aga väheks ja appi tulid igasugused rahvusvahelised projektid. Tunnistagem ausalt, ajakirjanduse arendamine selletaoliste saadetega oli ja on teisejärguline (olid ka erandid). Need saated õpetasid integreeruma, mitte ei soosinud informatsiooni edastamist, sõltumata þanrist.
Tegijatel ei jäänud muud üle kui niisuguseid saateid toota, vastasel juhul oleksid kõik tegijad juba ammu ukse taga olnud. Tulemuseks oligi regulaarse kommunikatsiooni lõpp.
Aga inimestega peab regulaarselt tegelema, eriti meedia. Eriti multikultuurse riigi meedia. Selleks, et ei tekiks stereotüüpe. Et rahvashow elemendiks poleks pidevalt ropendav venelane. Et kohalik mitte-eestlane tunnustaks seda riiki, kus ta elab. Siinkohal võiks nõustuda nende häältega, kes pakuvad kas ETV2 või muud kakskeelset lahendust. Miks mitte ka koostöö PBK-ga? Tean, et seda on riiklikul tasemel ka pakutud, kuid “riigimehelikkus” võttis oma.
Kuid varsti võivad olukord ja stereotüübid muutuda. Ma olen juba varem avaldanud arvamust, et võimaliku uue migratsioonilaine tulemuseks on nendesamade pidevalt ropendavate potjomkinlaste armsaks saamine põlisrahvale.
Kui ma kuulen või loen väiteid, et kohalikud venelased Eesti riigis on “viies kolonn” ning nendega tegelemine on aja ja ressursside raiskamine, tahan tõesti, et Eesti valiks europarlamenti ühe Eesti venelase. See lõhuks stereotüüpe, võib-olla.
Samal teemal
• Ilmar Raag “Potjomkinluse lõpp”. EPL 07.04.