Ants Ilus: «Sõtta läheks ma ikka omadega koos!»
Foto: Allar Viivik
|
«Kui Vabadussõtta vaja minna, siis metsa ma küll ei läheks. Ikka omadega koos,» kinnitab 102aastane Ants Ilus, kes tunneb ennast hästi.
«Tatsuda mööda tuba ma ikka kepi najal saan. Ja õues käin ka, kui on soojem,» räägib koos tütrega Nõmmel elav Ants Ilus. Virisemiseks pole põhjust – pension on hea ja tervisel pole ka häda. Vaid kõrvakuulmine on vilets, kuid see-eest mälu hea. Vabadussõda on hästi meeles.
Esimest korda mobiliseeriti mulk Ants Ilus 1919. suvel Viljandi kaitsepataljoni. «Kõik olid poisikesed. Mõni oli ka Esimeses ilmasõjas käinud,» meenutab 16aastaselt sõtta läinud noormees. Et suurem oht noorele riigile sai mööda, lasti mehed varsti koju. «Aga vaata hilissügisel olid Narva all kõvad lahingud. Venelane tahtis läbi murda ning meid võeti jälle püssi alla,» meenutab Ilus, kuidas ta sõjatee jätkus.
Rindele teda ei saadetud, vaid viidi koos teiste kütipataljoni võitlejatega Läti piirile. Paik oli kõrvaline ja peale paari juhusliku paugu seal midagi ei juhtunud.
«Kui me lõpuks 1920. aasta veebruaris rahust teada saime, ütlesid ülemused: kes tahab, võib koju minna,» kõneleb Ilus. Kes soovis, võis edasi teenida. Ilus valis viimase ning jäi vabatahtlikuna sõjaväkke 1921. aasta sügiseni. Pärast seda oli ta enda sõnul mõni aeg Viljandimaal oma popsikohas sulane. Kuni tädipoeg kutsus ta Mõisakülla raudteele tööle. «Mis sa siin maal ikka teed!» soovitanud ta. Raudteest saigi Ilusale leivateenimise paik: Hagudi jaamas töötas ta lõpuks 24 aastat järjest, kuni 60ndate algul pensionile jäi. Raudteelase amet päästis Ilusa ka Teise maailmasõtta mobiliseerimisest.
Vabadussõda Ilusale okupatsiooniajal õnneks ette ei heidetud. «Midagi hullu ei juhtunud, kuigi ma midagi ei salanud ka,» kinnitab ta. «Ma olin ka Lätis Landeswehri rindel ning venelastega ei madistanud. See oli vist pehmem variant.»
Ants Ilus on presidendilt saanud Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeni, 1940. aastal autasustas Eesti riik teda Valgetähe II klassi medaliga.
Allar Viivik, Viimased vabadussõdalased, SLÕL, 10. jaanuar 2004
…
Viimane Vabadussõja veteran Ants Ilus
04.02.2006 15:42PM Online
Reedel suri viimane Vabadussõja veteran Ants Ilus.
Ants Ilus sündis 20. septembril 1901. aastal Viljandi lähedal Pinska külas. 1919. aasta suvel astus ta Viljandi kaitsepataljoni, kus läbis 1,5-kuulise väljaõppe, teatas ETV24-le Laidoneri muuseumi direktor Leho Lõhmus.
Seejärel lasti ta nooruse tõttu reservi ning mobiliseeriti uuesti 1919. aasta oktoobris ning saadeti teenima piirivalvesse Läti piiril. Otseses lahingutegevuses Ilus ei osalenud. 1922. aastal autasustati teda Vabadussõja mälestusmedaliga.
Aastatel 1923 kuni 1961 töötas Ilus raudteetöölisena ning remonditööde vanemana kitsarööpmelisel raudteel Mõisakülas, Tallinn-Sadama jaamas ning Hagudis.
1940. aastal autasustas Eesti Vabariik teda tubli töö eest Valgetähe II klassi medaliga.
2001. aastal autasustati teda kui ühte vähestest elavatest Vabadussõja veteranidest ordeniga Kotkaristi III klass mõõkadega.
1950. aastatel ehitas Ants Ilus Nõmmele maja, kus elas surmani.
Ants Ilusa ärasaatmine toimub 8. veebruaril kell 13 Kaarli kirikus, sellele järgneb muldasängitamine Metsakalmistul.
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Ilus, Ants – vabadussõdalane
Ants Ilus: «Sõtta läheks ma ikka omadega koos!»
Foto: Allar Viivik
«Kui Vabadussõtta vaja minna, siis metsa ma küll ei läheks. Ikka omadega koos,» kinnitab 102aastane Ants Ilus, kes tunneb ennast hästi.
«Tatsuda mööda tuba ma ikka kepi najal saan. Ja õues käin ka, kui on soojem,» räägib koos tütrega Nõmmel elav Ants Ilus. Virisemiseks pole põhjust – pension on hea ja tervisel pole ka häda. Vaid kõrvakuulmine on vilets, kuid see-eest mälu hea. Vabadussõda on hästi meeles.
Esimest korda mobiliseeriti mulk Ants Ilus 1919. suvel Viljandi kaitsepataljoni. «Kõik olid poisikesed. Mõni oli ka Esimeses ilmasõjas käinud,» meenutab 16aastaselt sõtta läinud noormees. Et suurem oht noorele riigile sai mööda, lasti mehed varsti koju. «Aga vaata hilissügisel olid Narva all kõvad lahingud. Venelane tahtis läbi murda ning meid võeti jälle püssi alla,» meenutab Ilus, kuidas ta sõjatee jätkus.
Rindele teda ei saadetud, vaid viidi koos teiste kütipataljoni võitlejatega Läti piirile. Paik oli kõrvaline ja peale paari juhusliku paugu seal midagi ei juhtunud.
«Kui me lõpuks 1920. aasta veebruaris rahust teada saime, ütlesid ülemused: kes tahab, võib koju minna,» kõneleb Ilus. Kes soovis, võis edasi teenida. Ilus valis viimase ning jäi vabatahtlikuna sõjaväkke 1921. aasta sügiseni. Pärast seda oli ta enda sõnul mõni aeg Viljandimaal oma popsikohas sulane. Kuni tädipoeg kutsus ta Mõisakülla raudteele tööle. «Mis sa siin maal ikka teed!» soovitanud ta. Raudteest saigi Ilusale leivateenimise paik: Hagudi jaamas töötas ta lõpuks 24 aastat järjest, kuni 60ndate algul pensionile jäi. Raudteelase amet päästis Ilusa ka Teise maailmasõtta mobiliseerimisest.
Vabadussõda Ilusale okupatsiooniajal õnneks ette ei heidetud. «Midagi hullu ei juhtunud, kuigi ma midagi ei salanud ka,» kinnitab ta. «Ma olin ka Lätis Landeswehri rindel ning venelastega ei madistanud. See oli vist pehmem variant.»
Ants Ilus on presidendilt saanud Kotkaristi III klassi mõõkadega ordeni, 1940. aastal autasustas Eesti riik teda Valgetähe II klassi medaliga.
Allar Viivik, Viimased vabadussõdalased, SLÕL, 10. jaanuar 2004
…
Viimane Vabadussõja veteran Ants Ilus
04.02.2006 15:42PM Online
Ants Ilus sündis 20. septembril 1901. aastal Viljandi lähedal Pinska külas. 1919. aasta suvel astus ta Viljandi kaitsepataljoni, kus läbis 1,5-kuulise väljaõppe, teatas ETV24-le Laidoneri muuseumi direktor Leho Lõhmus.
Seejärel lasti ta nooruse tõttu reservi ning mobiliseeriti uuesti 1919. aasta oktoobris ning saadeti teenima piirivalvesse Läti piiril. Otseses lahingutegevuses Ilus ei osalenud. 1922. aastal autasustati teda Vabadussõja mälestusmedaliga.
Aastatel 1923 kuni 1961 töötas Ilus raudteetöölisena ning remonditööde vanemana kitsarööpmelisel raudteel Mõisakülas, Tallinn-Sadama jaamas ning Hagudis.
1940. aastal autasustas Eesti Vabariik teda tubli töö eest Valgetähe II klassi medaliga.
2001. aastal autasustati teda kui ühte vähestest elavatest Vabadussõja veteranidest ordeniga Kotkaristi III klass mõõkadega.
1950. aastatel ehitas Ants Ilus Nõmmele maja, kus elas surmani.
Ants Ilusa ärasaatmine toimub 8. veebruaril kell 13 Kaarli kirikus, sellele järgneb muldasängitamine Metsakalmistul.