Loe lisaks: 15x Mount Everestil, Appa – Nepali šerpa
Dþomolungma on madalamSLÕL, 17. august 2004
Hiina võimud teatasid, et maailma kõrgeim mägi Dþomolungma, Euroopas tuntud kui Everest, on kaotanud oma kõrgusest 30 sentimeetrit.
Hiina selgitusel on mäe kõrgus nüüd 8848,45 meetrit. «Kõiges on süüdi kasvuhooneefekt, kliima soojeneb ja liustikud sulavad,» väidavad teadurid. Dþomolungmale läheb olukorda uurima USA, Jaapani ja Hiina teadlaste ühisekspeditsioon.
xxx
Võru mees maailma katuselPaavo Kangur Eesti Ekspress, 28.05.2003
 |
 |
|
| Alar Sikk (Aivar Juhanson) |
|
|
|
Eestlastest jõudis Everesti tippu vaid mõneaastase alpinististaažiga mootorlaeva Meloodia baarimees Alar Sikk.
22. mail vallutas Võru poiss Alar Sikk esimese eestlasena maailma kõrgeima mäetipu.
“Võru veri ei värise,” ütleb Everesti vallutaja vana sõber Andres Rannamets. “Eks ta sai selle pisiku Turkmeenia kõrbematkadelt. Viimased kaks-kolm aastat oli Everest ta kinnisidee ja selle nimel sai mitmeid ohvreidki toodud.”
Rannamets on Võrus töödejuhataja, kelle juures Alar kunagi puusepana töötas. “Ta parandas elukombeid ja tegi trenni ning helistas Tõivo Sarmetile ja ütles, et võtke kampa.”
Tõivo Sarmet oli skeptiline ja nii ei mahtunud Alari nimi www.everest.ee avalehele nende hulka, kellel lootust kaasa pääseda.
Sikk aga on alati olnud sitke poiss. Võrkpall, suusatamine, poks. Eriväed Afganistani sõjas. Viimase kohta ei maksa talt midagi küsida, sest veteranid on väga sõnakehvad.
“Kaasasündinud jõud ja vastupidavus. Seda oli kohe näha,” ütleb omanimelise alpinismiklubi juht ja Siku õpetaja Jaan Künnap. “Everest on just füüsiliselt raske, ega sõlmi ei peagi oskama.”
Seetõttu on hiinlased 8577 meetri peale ehitanud ka selle kuulsa raudredeli. Tallinna Astangul on samasugune tõususein kui see kuulus aste Everestil. Aga kõrgmägede lõikavas külmas ja tuules on Everesti astangul ronida peaaegu võimatu.
Tsiteerime pühendunud alpinisti Raivo Plumeri telefonikõnesid abikaasa Maiule. “Puhkusest siin baaslaagris ei tule midagi välja, sest tuule kiiruseks mõõtsime just äsja 38,1 meetrit sekundis. Paar meie baaslaagri telki on tuul puruks rebinud, praegu hoiavad Ivar ja Tõnis üleval selle telgi vaiu. Ôues lendab meeletu kiirusega liiva ja lume segu,” räägib Plumer 3. mai kohta.
“Kui selgub, et kas või paar telki on korras ja paari inimese magamisvarustus kasutuskõlblik, saame mõne mehega ikka sobiva ilma korral tõusu alustada,” ütleb Plumer 8. mai õhtul.
Miks just Alar?
Alpinist ja ekstreemlaskuja Valdek Udris hindab: “Lisaks suurepärasele füüsilisele vastupidavusele on vaja psüühilist vastupidavust, kannatlikkust. Võimet keskendada oma tahe kõige olulisemale, minna edasi ja lihtsalt kannatada ja veel kord kannatada ka siis, kui kogu keha peab seda jaburuseks ja enesehävituslikuks tegevuseks,” arvab Udris, kes ka ise on kannatust maitsta saanud.
Sikk oli varem käinud 7143 meetri kõrgusel Lenini mäetipul ning tehniliselt ja ilma poolest väga raskel 6194 meetri kõrgusel McKinley tipul Alaskal.
Miks tuhanded inimesed sumpavad Himaalaja nõlvadel? Miks nad tahavad ronida maailma kõrgeima, 8848meetrise mäe tippu, mida tiibetlased nimetavad Tšomolungma (Maa ema-jumalanna) ja nepaallased Sagarmatha (Taeva valitseja) ning läänemaailm Mount Everest?
Miks seisab kakssada inimest järjekorras 8577 meetri kõrgusel redeli juures? Mida otsib mäetippu 15aastane šerpa tüdruk või ühe käega ameeriklane või 70aastane jaapanlane? Mõni jätab sinna elu, mõni ainult varbad või näpud.
“See on enesele tõestamine. Sellist eneseteostust on Eestist raske leida,” hindab Künnap.
“See on kaif,” ütleb Rannaväli. “Käid ära ja võid edasi elada.”
Neljapäeval 22. mail kell 14.45 Tiibeti aja järgi jõudis Everesti tippu leedulane Saulius Vilius ja kell 15.00 Alar Sikk. Nad olid paaris. Teisel paaril, pühendunud alpinistil Raivo Plumeril ja Ivar Laial nii palju õnne ei olnud. Ilma vingepussid kulutasid liiga palju energiat ja varustust.
“Palju inimesi trügis üles. See oli ainuke päev, kui minna sai ja ilm oli enamvähemgi talutav. Meie mõistes ei olegi Everestil head ilma, on ainult halb ja väga halb ilm,” rääkis Alar Sikk otseintervjuus Vikerraadiole.
“Kui ma tippu jõudsin, oli seal nii palju rahvast – nii 30-35 inimest. Seal on üks tipukolmnurk. Aga mina seda kolmnurka ei näinud. Selle ümber sagis palju inimesi. Tippu tuleb kaks rada, üks põhjast Tiibetist ja teine lõunast Nepaalist. Ilmselt Nepaalist oli vist rohkem tulijaid, vaatasin, et sealt ikka tuli neid. Muidu oli tipp täitsa udus. Vaikne, udune ja mitte mingit tunnet. Teed lipuga pildi ja võtad kaamerasse ja vaatad, kuidas kiiresti alla saab. Ja mul oli veel eriti halb tunne, sest mul lõppes just üleval hapnik otsa ja ma pidin ilma hapnikuta alla tulema.”
Ja allatulek on kohutavalt raske. “Saulius oli see, kes mind ikka alla aitas. Ma ei püsinud enam jala peal püsti. Aga praegu on kõik korras.”
Kes on Alar Sikk?
“Lihtne vend, tagasihoidlik, vaikne, rahulik, väga rahulik, rohkem tegude-, kui jutumees. Mõõdukalt naiste- ja napsimees ka. Sama paadunud suitsumees kui Künnapki,” märgib Valdek Udris. “Koos mitmeid mõnusaid pidusid peetud.”
Päevalehe fotograaf, Alariga Lenini peal käinud Priit Simson ütleb: Alarile meeldib aeg-ajalt endale hoobelda, et peab jälle Võrus ära käima ja korra majja lööma. Ju ta sellest on saanud hüüdnime – Võru Krahv.”
Kangelastega ühes rühmas olnud teleajakirjanik Vahur Kersnale meenub, et Sikk armastab lihtsat Eesti toitu. “Viimasel päeval Kathmandust lahkumisel sõi ta ära suure prae – kartulid lihaga – ning jõi juurde kümme õlut. No võibolla vähem.”
Tööl on Siku asi teistele juua anda. Ta on reisilaeva Meloodia vanembaarmen. “Mul on väga hea meel, et Alar seda suutis. Uskumatu,” ütleb teine Võru poiss, Tallink Grupi juhatuse liige Kalev Järvelill. “Ma olen ise seal käinud 5200 peal, Rongbuki templi juures, ja seal ei ole hea olla.”
Sel teisipäeval on mägironijad maasturitega teel Kathmandusse, Nepaali pealinna hotelli Nirvana Garden. Tallinna saabuvad nad tagasi 2. juunil kell 13.00 Kopenhaagenist.
xxx
Mis ikkagi juhtus Džomolungmal?
 |
R A I V O P L U M E R Tollijärelevalve osakonna järelkontrollitalituse juhataja
Paari nädala eest lõppenud Mount Everesti (tiibeti nimetus Dþomolungma) ekspeditsioon oli eestlaste jaoks edukas: Võrumaalt pärit Alar Sikk jõudis 22. mail esimese eestlasena tippu, lisades sellega Eesti nende 64 riigi hulka, kelle esindajad on jõudnud maailma kõrgeimasse punkti. Kuid ekspeditsioon ei olnud nii edukas, kui oleks võinud olla, teistel meestel jäi tipus käimata. Miks?
Pärast Margus Proosi õnnetut kukkumist ja kojusõitu jäi ekspeditsiooni kuus meest, nende seas leedulane Saulius Vilius. Leedulase kaasamine ekspeditsiooni oli kokku lepitud juba mitu kuud enne väljasõitu. See et rahvuslikes ekspeditsioonides osalevad ka teiste riikide mägironijad, on tavapärane praktika, eriti väikeriikide puhul.
Meie taktikaline plaan nägi ette, et kõik kuus saavad võimaluse tipputõusuks. Kuid arvestades telkide ja muu laagrivarustuse piiratud arvu ja ka raskusi telkide püstitamisega kõrglaagrites, kavandasime tõusu kahes kolmeses grupis päevase või kahepäevase vahega.
Kõrglaagrite ettevalmistamiseks ja tipuürituseks oli mäele kavandatud kokku neli tõusu. Esimene kõrgusele 6450 m (ülemine baaslaager) kulges tõrgeteta. Teine tõus kõrgusele 7050 m (Põhjasadul) sujus samuti hästi, meid häiris ainult see, et sinna saime tõusta alles nädal pärast kavandatut.
Meie palgatud kaks ðerpast kõrgkandjat tulid oma ülesannetega seni hästi toime, kõik vajalik oli toimetatud Põhjasadulale. Kolmandal tõusul oli kavas rajada laagrid kõrgustele 7600 m ja 7900 m. Kõrguseni 7600 m läks kõik plaanikohaselt, püstitasime kaks telki, kolm meest ööbisid seal ja olid valmis järgmisel päeval tõusma 7900-le, kuid ühe ðerpa haigestumise tõttu jäi see laager rajamata, mehed laskusid alla. Teine kolmene tõusugrupp oli sunnitud tormituule tõttu harjalt tagasi pöörduma, neil jäi ööbimine kõrgusel 7600 m ära.
Ðerpa moraal langes
Meeskond laskus 3. mail baaslaagrisse ja allapoole külasse puhkama. Ðerpadele jätsime ülesande rajada 9. maiks puuduvad laagrid kõrgustele 7900 m ja 8300 m (tipulaager). Tagasi tulles selgus, et olime kõrgusel 7600 m olnud laagrist ilma jäänud, torm oli selle koos kogu varustusega minema pühkinud. Kõrgemate laagrite rajamine ei tulnud tormiga kõne allagi. Lisaks olid purunenud kaks telki Põhjasadulal. Ðerpade moraal oli alla käinud, nad olid leppinud ekspeditsiooni katkemisega.
Meie Hiina viisad ähvardasid lõppeda
Allesjäänud vahendeid hinnates leidsime, et vähemalt kahe mehe korraga tõusuks peaks neid jätkuma. Kavandasime tõusu kahestes gruppides päevase või paaripäevase vahega. Kuid tormine ilm ei andnud tõusuks võimalust, ka ðerpad ei saanud varustust üles viia. Ilmateated kord süstisid meile lootust, kord kustutasid selle. Valmistusime mitmel päeval tõusuks, kuid pärast ilmateate saamist jälle loobusime. Samas kummitas meid kuupäev 27. mai, siis lõppesid meie Hiina viisad. See tähendas, et viimane tipupäev sai olla 23. mai. Kui me 19. mail alustasime viiekesi (grupi arst Boriss Slepikovski oli tol hetkel baaslaagris taastumas) tõusu, oli selge, et ajaliselt on võimalus üritada vaid kahel grupil.
Otsustasime esimese grupi teha siiski 3-liikmelise (Alar, Saulius ja Raivo), sel eesmärgil ostsime ðveitslastelt ühe kolmekohalise telgi purunenute asemele. Kas või ühe ðerpa tervisehäda oleks tähendanud ekspeditsiooni ebaõnnestumist. Peale Põhjasadulale tõusu selgus, et Raivo ja ekspeditsioonijuht Tõivo Sarmeti tervis ei pea koormusele vastu. Esimesse tõusugruppi jäid ainult Alar ja Saulius kui hetkel kõige paremas vormis olevad mehed, juhtumisi olid nad ka kõige nooremad. Neile järgnes ühepäevase vahega Ivar Lai. Kujunes nii, et kõrgusel 7600 m pidid Alar ja Saulius ise telgi üles panema, see tähendab kaks tundi ränka tööd kirkadega jäise ja kaljuse pinnase kallal. Ivar ööbis ðveitslaste telgis. Hapnikku jõuti üles viia 2,5 mehe jaoks, ühe ballooni ostsid mehed mäe peal ðveitslastelt ja ühe laenasid moskvalastelt.
Tõus õnnestus seega mitmes mõttes üle noatera. Alar ja Saulius jõudsid teineteist abistades tippu ja laskusid sealt koos, päev hiljem üksi üritanud Ivar oli sunnitud pärast seljakoti allakukkumist umbes 8500 m kõrguselt tagasi pöörduma. 23. mai seisuga oli meie ekspeditsioon üks edukamaid, mitmed grupid, sh ðveitslased, lahkusid edutult.
Mitmel tippu mittejõudnud mehel jäi hinge kripeldus: kas Everest on tõesti nii kõva, et hammas peale ei hakka? Aeg näitab, kas see kripeldus mõne neist uuesti mäe nõlvadele viib.
|
XXX
(03.06.2003)
Everesti ekspeditsioon jõudis koju
Tuuli Koch
 Alar Siku ema tunnistas, et pole rahulikult magada saanud
Ühel tipu lähedale jõudnud meestest külmusid sõrmed ja varbad
|
 |
|
Esimese eestlasena maailma katusele jõudnud Alar Sikk jõudis eile koos teiste ekspeditsiooniliikmetega koju habetununa. Tal on komme pärast ronimist habet mitte ajada.
Foto: Priit Simson |
|
“Alaril on traditsioon pärast ronimist habet mitte ajada,” teatasid esimese eestlasena Everesti tippu tõusnud Alar Siku sõbrad, kui habetunud Everesti vallutaja koos teiste alpinistidega kahe ja poole kuu järel eile kodumaale tagasi jõudsid.
Alari ema Helgi ütles poega vastu võttes, et pole suutnud kaks viimast kuud korralikult magada. “Igal öösel olen üles ärganud ja mõelnud, kuidas mu poisil läheb,” lausus ta. “Kartsime kodus väga, aga ta on täiskasvanud mees, kätt enam ette ei pane.”
Peale ajakirjanike hordi oli eile koju jõudnud ekspeditsioonimeeskonda tervitama tulnud Alari kodulinnast Võrust paarkümmend sõpra-tuttavat kommituutude ja lilledega.
Meeskond ei suutnud sooja vastuvõttu kohates liigutust varjata. Tänati toetajaid, sõpru, perekonda.
Rasked hetked
Raivo Plumer:
• Neid oli mitu. Üks siis, kui Margus prakku kukkus, sest minu initsiatiivil ekspeditsioonile läksime ja tundsin enda süüd. Teine oli siis, kui selgus, et kolmandik varustusest on kadunud, sealhulgas kogu minu varustus. See oli tehniliselt kõige kriitilisem. Ja kui 19. mail läksime kõik koos tipuüritusele, avastasin, et minu füüsiline seisund pole suurem asi. Sisetunne ütles, et tuleb katkestada.
Margus Proos:
• Eks see kukkumine oli. Siis oli valu juba nähtud, kõrgusega olin harjunud, tervis oli külma ja kuiva õhuga harjunud ning siis loll juhus auku kukkuda – see oli ebameeldiv. Äraminek oli kurb, aga ma sain sellest üle. Peaasi, et hing sisse jäi.
|
Tohutu saavutus
Kultuuriminister Urmas Paeti sõnul on kordasaadetut raske hinnata. “Kui on olnud võrdlus olümpiavõitjatega, siis tegelikult on olümpia võitnud üle 20 000 inimese, Everesti tipus on käinud üle tuhande,” ütles ta.
Alar Sikk tunnistas, et tipus polnud jaksu millelegi mõelda. “Olime seal umbes pool tundi, lehvitasime Eesti ja Leedu lippu ning ainus mõte oli, kuidas alla saada,” märkis ta.
Ekspeditsioon lõppes kurvalt Ivar Laiale, kelle sõrmed ja varbad ära külmusid. “Ei tundnud üldse, et külm olnuks,” ütles ta. “Kindad olid käes ja soojenduskotid kasutusel. Ühel õhtul olid sõrmed ja varbad kanged.”
Ivar oli tippu jõudmisele väga lähedal, kuid ta pidi katkestama. Tema öösel üksi alustatud teekonnal näitas taskulamp ilmselt magama jäänud alpinisti surnukeha, kelle igavene uni kestab 448 meetrit kaugusel tipust juba seitse aastat.
Suigatamine võib maksta alpinistile elu. Kui Alar ja leedulane Saulius tippu vallutasid, jäi viimane tunniks magama. “Üritasin teda korduvalt üles ajada, võideldes ise unega. See oli üks ohtlikumaid hetki,” ütles Alar.
Kriitilisi hetki oli mitu
Ekspeditsiooni juht Toivo Sarmet nentis, et hakkama saadi sellega, millest 40 aastat oli unistatud. “Oli viis tõsist olukorda, mil oleks pidanud mäkke ronimise pooleli jätma,” märkis ta.
Mehi vintsutas 40 meetrit sekundis möllanud torm, mis viis 7500 meetril peaaegu kogu nende varustuse. Üks liikmetest, Margus Proos kukkus ja pidi seljavigastusega tagasi pöörduma.
“Meile öeldi, et sellistes tingimustes tippu ei minda. Viimase seitsme aasta jooksul pole selliseid ilmatingimusi olnud,” lausus Raivo Plumer, kes katkestas, sest tundis, et ei pea vastu.
Ekspeditsiooni liikmed soovivad paar kuud kõigest puhata ja peredega aega veeta. Uuest katsest Everesti vallutada ei julgenud eile keegi rääkida.
|
 |
xxx
(28.05.2003)
Everesti vallutaja Alar – elunautlejast looduslaps
Tuuli Koch
Everesti vallutaja kartis, kas ta ikka on ekspeditsioonil vääriline kaaslane
Vend Üllar oli juba alguses kindel, et Alar jõuab maailma kõrgeimasse tippu
|
 |
|
| Alar Sikk tänavu Everesti vallutamiseks valmistumas. |
|
“NB: Priit, pane õllevaat valmis,” luges Võru pubi Õlle 17 omanik Priit Kikas kõva häälega ette Alar Siku kirja Mount Everesti baaslaagrist ning leti taga istunud sõbrad olid kindlad, et mees jõuab maailma kõrgeimasse tippu.
Sellesama pubi alaline kunde on ka Alar. Vaikse, tagasihoidliku olemisega meest peavad võrukad nüüd aga suuremaks kui olümpiavõitjat. “Erki Noolest on ta raudselt kõvem mees,” löödi reedel klaase Al’i (selle nime all tuntakse teda kodulinnas) terviseks kokku. Väikelinn elas kogu hingest oma poisile kaasa ja polnud ööklubi ega pubi, kus omal moel 8848 meetrit ei vallutatud.
Alustanud teekonda tippu koos sõpradega Võrust, palus ta neilt veel lennujaamas, et nad tema seltsi pikemaks jääksid. Tuntumate mägironijate kõrval oli Alar Sikk avalikkusele võõras nimi ning matkaseltskond võõras Alari jaoks. Ta kartis, kas ta ikka on pikema-ajaliste ning paremate tehniliste kogemustega alpinistidele vääriline partner.
Viieaastase mägironijastaažiga mees jõudis tippu eestlastest ainsana, kuigi tema vanemad palusid jumalakeeli, et ärgu poeg mingu. Kartsid.
Rännukihk lapsepõlvest
| Valitsus korraldab vastuvõtu
Valitsusel pole plaanis ekspeditsiooni meeskonda rahaliselt premeerida, kuid peaminister Juhan Parts korraldab Mount Everesti vallutajatele vastuvõtu.
Tipu vallutamine läks Alar Sikule maksma üle 200 000 krooni, mille kogumises aitasid Alarit tema vend ja väiketoetajad.
Kui Sikk läks Võru linnavalitsuselt sümboolset 10 000 krooni toetust küsima, oli volikogus rahaeralduse poolt vaid üks.
|
Tallinnas elav, kuid Võrumaal Krabil isakodus üles kasvanud Alar on looduselaps. Koos temast viis aastat vanema vennaga rändasid nad lapsena päevi metsades, vallutasid jõgesid, püüdsid andunult kala. Vähipüüdmises on ta meister: tunneb ära hea vähikalda, ajab käe urgu ja vähk ongi peos.
“Tegelikult sai ta hea füüsilise pagasi just lapsepõlvest. Meie rändamiste ajal oli just tema see, kes kotti kandis,” naerab vend Üllar Sikk. “Ja kott oli alati ikka kandevõimete piiril asju täis topitud.”
Sitkust andis mehele ka Vene sõjaväest Afganistani sõtta saatmine, mille õudustest pääsemiseks näljutas ta end 55 kiloni. Tahtejõud on sõna, millega sõbrad teda peale naljavenna ja väga usaldusväärse inimese iseloomustavad.
Vend Üllar teadis kohe alguses, et Alar jõuab tippu. “Olen temaga kaua koos elanud ja tegutsenud. Ei kahelnud hetkekski, sest ta viib lõpule kõik, mis ette võtab. Üle inimvõimete piiri pole võimalik minna ja see piir oli käes.”
Mineku eel ei jäänud seltskonna hing Alar enne rahule, kui kõik sõbrad olid alpinisti- varustust selga proovinud. Aluspesust seljakotini. “Väga soe oli,” meenutab Al’i sõber Kristi.
Suitsupaus 6000 meetril
Kirglikust suitsetajast alpinisti kohta käib legend, et tema kõrgeim suitsupaus on olnud 6000 meetri kõrgusel. “Eks ta oleks ka Everesti tipus suitsu teinud, kui see võimalik oleks olnud,” arvab vend Üllar.
Priit Kikas viis Alari lennujaama ja läheb talle 2. juunil ka vastu. “Teda saates teadsime mõlemad, et tippu jõudmine sõltub kõige rohkem ilmast. Leppisime kokku, et kui ilm halb on, pole mõtet tippu ronida. Peaasi on ikka ellu jääda ja tagasi tulla. Pole mõtet lollusi teha,” meenutab Priit, kuid muigab, et Everest vallutati loodusjõudude vastutöötamisest hoolimata.
“Alar on mees, kes naljalt sõnu ei loobi, aga kui ütleb, siis ütleb väga tabavalt ja mõtestatult. Ta ei virise ega vingu kunagi,” lisab ta.
|
|
xxx
| 70-aastane jaapanlane ronis Džomolungmale |
BNS
22. mai 2003 13:57
|
|
 |
| Reuters/Scanpix |
Maailma vanimaks Džomolungmale roninud inimeseks sai neljapäeval jaapanlane Yuichiro Miura, kes jõudis 8848 meetri kõrgusele tipule koos oma poja ja ülejäänud meeskonnaga kell 12.10 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi 9.25).
“Unistus tuli samm-sammult lähemal ja lõpuks seisingi Džomolungmal, maailma kõrgeimal tipul,” ütles Miura telefonikõnes oma Tokyo tugirühmale.
Seitsekümmend aastat ja 222 päeva vana Miura edestas kaasmaalast Tomiyasu Ishikawat, kes mullu mais 65 aasta ja 176 päeva vanusena Džomolungmale jõudis ning vanimaks selle mäetipu vallutajaks tunnistati.
Professionaalne suusataja Miura sai 1970. aastal kuulsaks esimese inimesena, kes on Džomolungma lõunanõlvast alla suusatanud.
“Olen nii õnnelik, et tahaksin kogu maailma kallistada,” ütles Miura 33-aastane poeg Gota. Koos Miuraga olid nad esimesed jaapanlastest isa ja poeg, kes maailma kõrgeimal tipul käinud.
Eelmise Džomolungmale ronimise vanuserekordi vastu vaidles itaallane Mario Curnis, kes jõudis tipp nädal pärast Ishikawat ja oli siis 65 aastat ja 157 päeva vana. Tema sõnul ei roninud jaapanlane ise, vaid kanti mäkke.
|
 |
xxx
(28.04.2003)
Meelitav, kohutav, rõhuv Mount Everest
Arvo Raudsepp, geoloog, matkaja
Eesti matkajate grupi liikme reisilugu hiigelmäe jalamilt
Himaalaja tähendavat eesti keeles Lume kodu. Sadakond aastat tagasi oli see jumalatele viimane varjupaik, kuhu uuriva inimvaimu survel pakku pugeda.
Saavutustenäljaste tagaajajate eesotsas olid siin, nagu sageli varemgi, inglased. Maailma suurvõimu eest oli just igaveseks ära näpatud pooluste alistamise au ja viimane võimalus suurteks tegudeks näis koitvat siin – Mount Everesti jäistel nõlvadel. Kõrgeimaks kõrgetest olid just selle tipu määranud britid pika pingutuse järel ise.
“Sellepärast, et ta on seal,” vastab kooliõpetaja George L. Mallory küsimusele, mis teda jälle ajendab eluga riskima? Paljud, paljud – ka need, kes kunagi kamina või nüüd teleka eest tugitoolist ei tõuse, ergastuvad, kuuldes ja korrates mantrat: Everest! Mis see siis ikka tegelikult on – kuulsusejanu? Kangelastegu? Narrus? Absoluudiihalus? Lumekuninganna Suudluse Vastupandamatu Tappev Tõmme? Ei tea, ei tea.
Viimased 50 aastat käib Everesti ümber vilgas tegevus. Alguses üritavad võimatut ainult tõelised heerosed. Edu korral igavene au ja kuulsus, ordenid ning vahuvein. Kui pole tipuõnne või muidu jaksu, siis mõni kenakene näitsik pärast ikka pead silitab – mägi on veel absoluudi või mehe mõõt. Tasahilju hakkab üritajate sekka sattuma seiklejaid, avantüriste ja igat sorti sportlasi. Mõnedki saavad hukka. Ajapikku tekivad erikuulsuste lahtrid – esimene öine tipputõus, esimene hapnikuta vallutus, esimene soolotõus, esimene talvine, esimene naine, esimene jalutu, esimene pime jms. Üheksakümnendatel muutub valikuprintsiip – nüüd on ainult nutsu vaja, ülejäänu ikka kuidagi korraldatakse.
Kiibitsema satub ka kenakene hulk lõbujõulasi. Eriti põhjapoolse tipputõusu alguspunkti, kuhu viib 1975. aastal hiinlaste rajatud korralik džiibitee. Rongbuki liustiku otsas kõrgusel 5200 meetrit, kohal nimega Everesti baaslaager, lõpeb paljude tee otsa. Siit edasi algab see, mis kellelegi eriti lõbu ei paku ja klantspildi peale ei jää – õhupuudus, iiveldus, masendus, stress, janu, öine unetu vähkremine, jõuetu uimerdamine päeval, kõhulahtisus, kõhukinnisus, külm, pidev tuul, päikesepõletus ja tahtmine kõik kuradile saata.
Mida kõrgemale edasi, seda hullemaks läheb. Samad naljad kuude kaupa, naisi vähe või pole üldse, pinge tühjast-tähjast, nagu sõbra seesama habetunud nägu igal hommikul, mis ajab varsti nii närvi, et ainukeseks lahenduseks näib saavat tahtmine talle molli anda. See, et eile kõlkusite ühe köie otsas või kiskus ta su otsata praost välja, on kuidagi meelest läinud. See, et homme teda seinal julgestades rebid peopesad ribadeks, on alles ees. Hetkel see ei loe. Küsimus – aga kangelased? Vastus – see on koht, kus kangelaslikkuse mõõduks saab kannatamise mõõt. Sangari mehine naeratus asendub siin vaevarikka kobiseva kestva köhaga, valge hobune on ära söödud ja lohe tapmine on käkk külmunud priimuse põlemasaamise kõrval.
Mount Everesti baaslaager 2003. aasta kevadel. Eesti mehed on selles rahvaste võidujooksus tänavu küll esimesed, aga üldiselt ollakse 50 aastat hiljaks jäänud. Ent nüüd nad on siin ja teisiti nad ei saa. Liisk on langenud, sillad põletatud ja õblukesed sponsorid äreval ootel. Soomlane, rootslane, lätlane ja kimpude kaupa vene mehi on pjedestaalilt auga ammu alla tulnud.
Riigil ja riigil riigis Tallinnal oli vist veel kontides ümber Palli purjetajate ootamise õhtune jahedus, sest toetus “mäe üritusele” väljendus peamiselt sortsus soojas õhus, mida tasuta kaasa anti. Selgitus – üks paar korralikke sooje mägisaapaid maksab kaksteist tuhat (!!) Eesti krooni. Teadmiseks – keegi meie Everesti-meestest töörahva seljas ei roni. Vastupidi, iga osavõtja pidi letti lööma 250 000 krooni. Et üldse üritama hakata. Ja ikka ei jätku.
Tahaks olla nagu teised, ronida kohemaid kõrgele-kõrgele, kust hea alla sülitada, nagu kuuldavasti tegi president Meri riigivisiidil Hiinamaal, aga ei saa, sest tuleb samal ajal varustust ümber tassida, kuna palgata jõutakse ainult kaks kõrgkandjat. Hiina ekspeditsioonis on näiteks sada kakskümmend inimest ainuüksi abijõuks. Tarbetu on rääkida vajalikust elektrigeneraatorist, aga (väli)voodid võiksid siiski olla. Kividele laotatud magamismatt pole kaheks kuuks just parim kaaslane.
Meie mehed võtavad asja rahulikult. Kes sikutab lontivajunud telginööri, kes kirjutab päevikut, kes mõtleb niisama elu üle järele. Keskmiselt sõnastab üks Eesti ekspeditsiooni liige 1,83 lausendit päevas. Nagu oleks ka sõnu raske endaga üles vedada. Mehed meenutavad kõige rohkem Mahtra sõdalaste ülesvõtet, kuhu takustes vammustes ugrilased on vastu tahtmist punti pandud, üles rivistatud ja rahva ette toodud. Et mis nüüd mina, meie. Ja peksma hakatakse niikuinii. Ja kui oleks teadnud, oleks kodust äragi läinud. Ja minemata ka ei saa jätta. Et kui meie ei lähe, kes siis? Loomulikult on see ainult väliselt nii. Säde on poistel magadeski silmas. Eriti nüüd, kui eesmärk siinsamas, ainult kahekümne kilomeetri kaugusel ja kolme kilomeetri kõrgusel. Meelitab. Kohutab. Rõhub. Ja kruvib pinget.
Ekspeditsiooni ülem Tõivo Sarmet näikse olevat kokku korjanud kõigi ülejäänute väljaütlemata mõtted ja lood. Tema suu läbi need nüüd aegruumi tagasi jõuavadki. Lisaks pidev paratamatu kõikvõimalik sekeldamine iga pisiasja kallal. Võime ainult ette kujutada, millised on selle mehe päevad. Ja ööd. Ja vastutus. Läheb, kuidas läheb, aga lõpuks vaadatakse ikka talle otsa. Eriti siis, kui ei lähe. Tegelikult polegi Tõivo see päris ehtne heeros, vaid tavalisest matkasellist väljakasvanud Kõva Tegija.
Kõrvuti ugrimugri ürgüminaga, õigemini osana sellest, toimib ja toimetab omas rütmis Maardu arst Boriss Slepikovski, kes kuus aastat tagasi vene ekspeditsiooni käigus oleks ilmselt tippugi jõudnud, kuid oma sõnutsi kindlasti mitte tagasi. “Doktor”, nagu teda siin tärkava austusega kutsutakse, näeb esmapilgul küll välja nii, nagu peaks ta siin pisikest Balti jaama tagust putkat, kust hommikul veel enne avamist pisikese peaparanduse saab.
Suhteliselt ligadi-logadi köögimeeskonna jaoks vähemalt on doktor ainuke autoriteet. Meie nn trekkerite kamp koosneb suures osas looduskaitse seltsi ümber koondunud inimestest, kellele see Himaalaja üritus on juba mitmes. Püüame kogemustega asjale nii kasulikud olla kui võimalik ja jalust ära samuti, kui “isakesed” oma asja ajavad.
Kallest saab nagu iseendast mõistetavalt laagrimajanduse märkamatu korraldaja – peremees, Valts tõmbab väikese sõrmega sirgeks kõigi jakiajajatest jõumeeste näpud ja ühe vennikese päris liigesest lahti, aga kõige tähtsamad on muidugi meie kolm esimese
s küpsuses kaunitari.
Sellises pingelises olukorras on meestejõugule hädatarvilik kasvõi ajutine naisinimeste olemasolu. Ja nii kähisebki igal õhtul Rongbuki orus ülema anuv üleskutse “Tüdrukud, tüdrukud, ae – kes tahaks veel veidi kaarte mängida?” ning söögitelgi gaasilamp ei kustugi veel niipea.
|
|
…
«Everesti tipukivi jäigi toomata!»
Kolmapäev. 30. aprill 2003
 Mati Hiis
 VAID PÕRUTUS: «Everesti tipukivi jäi toomata, kuid ikkagi vedas mul jubedalt,» ütleb Margus Proos lennujaama vastu tulnud abikaasale Janale ning lastele Hanna-Liisale ja Fredile. «Jumal hoiab sind!» ütleb pere ühest suust. Proosi sõnul peaksid ta kuus kaaslast praegu nägema vaeva 7500 meetri kõrgusel. |
«Täpselt nagu tänaval, kus lahtine kaev on lund täis tuisanud ja sina astud sinna sisse,» kirjeldab mägironija Margus Proos Everesti nõlval juhtunud õnnetust. Kukkumine liustikuauku ja saadud põrutus sundis meest maailma tipu asemel koju pöörduma.
Allar Viivik
«Must töö oli selleks ajaks juba seljataga. Oleks võinud täie auruga edasi panna,» kahetseb alpinist Margus Proos, et tema jaoks tõmbas 19. aprillil juhtunud õnnetu kukkumine Everesti vallutamisele kriipsu peale. «Grupp oli ronimisega harjunud ning kliimaga kohanemise valu oli ka läbi,» räägib eile koju jõudnud mees.
Õnneks polnud jääpragu
Everesti vallutajad olid päev enne Proosi õnnetust (ehk reedel) käinud juba 7000 meetri kõrgusel. Siis naasti 6400 meetri kõrgusel asuvasse laagrisse jõudu koguma ning otsustati seal ka laupäeval puhata. «Tundsin end väga hästi. Otsustasin Raivo Plumeriga vaba päeva ära kasutada ja nii läksimegi Ida-Rongbuki liustikule kolama,» meenutab mees. Peale liustiku ahvatles neid ka hunnitu vaade 8500 meetri kõrgustele Makalu ning Lhotse mäetippudele.
6500 meetri kõrgusel asuvalt liustikult on vali tuul enamiku lumest ära viinud, kuid kohati on seda siiski päris ohtralt. Õnnetuseks oli ühe sellise valge mütsi all 5-6 meetri sügavune auk. «Kõndisime Raivoga vist kõigest kahemeetrise vahega, kuid auku kukkusin mina – korraga nägin liustikku nii-öelda saabaste kõrguselt ning järgmisel hetkel lendas ringi vaid lund ja jääpuru.»
Pääses põrutuse ja ehmatusega
Mägironija esimene mõte oli: «Kurat, nüüd kukkusin jääprakku!» Õnneks polnud tegu siiski kümnete meetrite sügavuse prao, vaid sulamisvee uuristatud õõnsusega. Vasakule jalale maandunud ja esimesest ehmatusest toibunud Proos hüüdis kohe kaaslast. Viimane polnudki veel tema kadumist märganud.
«Tal oli õnneks raadiotelefon kaasas. Arst Boriss Slepikovski tõttas kõhuhädale vaatamata kolme mehega kohe appi,» jutustab Proos.
Alpinist tõmmati köitega august välja ning arst vaatas ta läbi. Esialgne selgroomurrukahtlus ei leidnud õnneks kinnitust. «Kaks kuud pole sul mägedes midagi teha,» pani Slepikovski põrutada saanud kaaslasele siiski üsna ränga diagnoosi.
«Ma ei saanud hästi kummarduda. Püksid tõmbasin küll ise jalga, kuid saapapaelu pidid sõbrad siduma,» naerab ta kaks nädalat hiljem. Lisades, et suurem osa mägironija elust käibki kükakil ja roomates, sest kõrgmäestikutelk on väga madal.
Proos naasis Plumeri abiga 5200 meetri kõrgusele baaslaagrisse ning sõitis sealt autoga Katmandusse, lootes kiiresti koju lennata. Kõik Euroopa lennud olid aga välja müüdud ning mees veetis Nepali pealinnas terve nädala.
«Käisin seal ka röntgenis. Pilt näitas, et selgroog on täiesti terve,» kinnitab Proos. «Jõudsin mägedest korralikult taastuda, sest ei pidanud enam telgis seljale häda tegema,» kiidab ta Katmandu hotelli. Lõpuks õnnestus Proosil saada pilet Bangkokki ning sealt läbi Stockholmi koju lennata.
Teekond 6400 meetrile pani mehed põdema
«Kõige hullem oli ekspeditsiooni algus,» meenutab Margus Proos. «Autosõit kahelt kilomeetrilt ?angmust ühe soojaga kohe 4300 meetrile oli ränk katsumus.»
Kolme päeva pärast tõusid eestlased juba 5200 meetri kõrgusele I laagrisse ehk rahvusvaheliselt tuntud baaslaagrisse. «Tegelikult peaks sealt kohe ööpäevaks alla minema, et kõrgusega kohaneda,» ütleb Proos.
Selle asemel viis aga ronijate tee mõni päev hiljem edasi 6400 meetrile, kus asub nn. ülemine baaslaager.
6400 meetri kõrgusele baaslaagrisse ei jäänud eestlased kauaks ning naasid varsti 5200 meetrile. «Vaat seal hakkas meil juba päris hea,» kommenteerib Proos. Enne seda vaevasid neid peavalu, kõhulahtisus ning neil oli väga raske hingata. «Süda on kogu aeg paha, justkui põeks grippi või kõhugrippi,» piltlikustab ta läbielamisi. Edaspidi meeste enesetunne küll paranes, kuid jõudu tundus aina vähemaks jäävat. «Oled lihtsalt kõrgusehaiguse juba läbi elanud ning sellega kohanenud. Olemine on veidi parem ning vaevusi vähem,» kirjeldab Proos umbes kuue kilomeetri kõrgusel toimuvat. Kuid samas suureneb meeste jõuetus, sest hapnikku on õhus aina vähem ning sellega koos ka söögiisu aina viletsam.
Lõpuks käis ta ära ka 7050 meetril, kuid naastes 6400 meetri kõrgusele, kukkus liustikuauku ning oli sunnitud koju sõitma.
Praegu peaksid Proosi kaaslased tegutsema 7600 meetri kõrgusel, kuhu ehitavad V baaslaagrit.
Everesti tipu tahavad eestlased vallutada 15.-20. maini.
xxx
Hillary mäletab siiani selgelt Everesti vallutamist
21.05.2003
Hetk, mil alpinist sir Edmund Hillary jõudis 1953. aastal Mount Everesti tippu, on tal ka praegu sama selgelt meeles, kui 50 aastat tagasi, vahendab Postimees Online uudisteagentuuri Reuters.
«Ma olen küll vana, nüüd 83 ja varsti 84, ent ma mäletan seda päeva 1953. aastal ikka veel täiesti selgelt, kui ma koos Tenzing Norgay’ga tipu poole teel olin,» rääkis Hillary Everesti vallutamise 50. aastapäeva tähistamise pidulikul koosviibimisel India pealinnas.
«Ma kukkusin mäe seljakule tagasi ja siis katkes jalgrada. Meie edasiteed takistas 40 jala kõrgune sein. Ma vingerdasin sellegipoolest edasi ja jätkasin liikumist mööda seljakut. Tenzing järgnes mulle. Loomulikult saime me aru, et oleme tipus.»
Hillary ja Nepaali päritolu sherpa Tenzing Norgay jõudsid Everesti tippu 29. mail 1953. aastal. Tiibetlased kutsuvad Everesti Dzhomolungmaks.
Alates sellest ajast on 1200 alpinisti astunud Norgay ja Hillary jälgedes.
175 inimest on mäkketõusul hukkunud. Mägi nimetati Everestiks sir George Everesti, Briti India kindrali ja topograafi auks, kes esimesena 1841. aastal mäe asukoha kindlaks määras.
Hillary sõnul seisis nende ees mäe vallutusel suur psühholoogiline barjäär. «Meie üheks suureks eesmärgiks oli näidata, et on võimalik vallutada see suur mägi ja jääda ellu.»
PM Online
online@postimees.ee
Vaata lisaks:
Sikk, Alar – Everestivallutaja, raamatuomanik
http://www.hot.ee/alanrood/magipiirkonnad/Everest.html
http://www.sea.ee/~ys/Eve.htm
|
Uudised
VE: Himaalaja – Mount Everesti kodu
Loe lisaks: 15x Mount Everestil, Appa – Nepali šerpa
Dþomolungma on madalamSLÕL, 17. august 2004
Hiina võimud teatasid, et maailma kõrgeim mägi Dþomolungma, Euroopas tuntud kui Everest, on kaotanud oma kõrgusest 30 sentimeetrit.
Võru mees maailma katuselPaavo Kangur Eesti Ekspress, 28.05.2003
Alar Sikk
Sünniaeg: 1966
Elukoht: Tallinn
Haridus: Võru Tööstustehnikum, puidutöötlemise tehnoloog
Töökoht: Tallink, m/s Meloodia, vanembaarimees
Perekonnaseis: vallaline
Mägede staaž: 5 aastat
Mägironimisalased saavutused:
* Kaukasuses Elbrus 5642 m (1998)
* Alpides Mont Blanc 4807 m (1999)
* Alaskas McKinley 6194 m (2001)
* Pamiiris Lenini nõlv 6050 m (2002)
* Himaalajas Mount Everest 8848 m (22. mail 2003)
Eestlastest jõudis Everesti tippu vaid mõneaastase alpinististaažiga mootorlaeva Meloodia baarimees Alar Sikk.
22. mail vallutas Võru poiss Alar Sikk esimese eestlasena maailma kõrgeima mäetipu.
“Võru veri ei värise,” ütleb Everesti vallutaja vana sõber Andres Rannamets. “Eks ta sai selle pisiku Turkmeenia kõrbematkadelt. Viimased kaks-kolm aastat oli Everest ta kinnisidee ja selle nimel sai mitmeid ohvreidki toodud.”
Rannamets on Võrus töödejuhataja, kelle juures Alar kunagi puusepana töötas. “Ta parandas elukombeid ja tegi trenni ning helistas Tõivo Sarmetile ja ütles, et võtke kampa.”
Tõivo Sarmet oli skeptiline ja nii ei mahtunud Alari nimi www.everest.ee avalehele nende hulka, kellel lootust kaasa pääseda.
Sikk aga on alati olnud sitke poiss. Võrkpall, suusatamine, poks. Eriväed Afganistani sõjas. Viimase kohta ei maksa talt midagi küsida, sest veteranid on väga sõnakehvad.
“Kaasasündinud jõud ja vastupidavus. Seda oli kohe näha,” ütleb omanimelise alpinismiklubi juht ja Siku õpetaja Jaan Künnap. “Everest on just füüsiliselt raske, ega sõlmi ei peagi oskama.”
Seetõttu on hiinlased 8577 meetri peale ehitanud ka selle kuulsa raudredeli. Tallinna Astangul on samasugune tõususein kui see kuulus aste Everestil. Aga kõrgmägede lõikavas külmas ja tuules on Everesti astangul ronida peaaegu võimatu.
Tsiteerime pühendunud alpinisti Raivo Plumeri telefonikõnesid abikaasa Maiule. “Puhkusest siin baaslaagris ei tule midagi välja, sest tuule kiiruseks mõõtsime just äsja 38,1 meetrit sekundis. Paar meie baaslaagri telki on tuul puruks rebinud, praegu hoiavad Ivar ja Tõnis üleval selle telgi vaiu. Ôues lendab meeletu kiirusega liiva ja lume segu,” räägib Plumer 3. mai kohta.
“Kui selgub, et kas või paar telki on korras ja paari inimese magamisvarustus kasutuskõlblik, saame mõne mehega ikka sobiva ilma korral tõusu alustada,” ütleb Plumer 8. mai õhtul.
Miks just Alar?
Alpinist ja ekstreemlaskuja Valdek Udris hindab: “Lisaks suurepärasele füüsilisele vastupidavusele on vaja psüühilist vastupidavust, kannatlikkust. Võimet keskendada oma tahe kõige olulisemale, minna edasi ja lihtsalt kannatada ja veel kord kannatada ka siis, kui kogu keha peab seda jaburuseks ja enesehävituslikuks tegevuseks,” arvab Udris, kes ka ise on kannatust maitsta saanud.
Sikk oli varem käinud 7143 meetri kõrgusel Lenini mäetipul ning tehniliselt ja ilma poolest väga raskel 6194 meetri kõrgusel McKinley tipul Alaskal.
Miks tuhanded inimesed sumpavad Himaalaja nõlvadel? Miks nad tahavad ronida maailma kõrgeima, 8848meetrise mäe tippu, mida tiibetlased nimetavad Tšomolungma (Maa ema-jumalanna) ja nepaallased Sagarmatha (Taeva valitseja) ning läänemaailm Mount Everest?
Miks seisab kakssada inimest järjekorras 8577 meetri kõrgusel redeli juures? Mida otsib mäetippu 15aastane šerpa tüdruk või ühe käega ameeriklane või 70aastane jaapanlane? Mõni jätab sinna elu, mõni ainult varbad või näpud.
“See on enesele tõestamine. Sellist eneseteostust on Eestist raske leida,” hindab Künnap.
“See on kaif,” ütleb Rannaväli. “Käid ära ja võid edasi elada.”
Neljapäeval 22. mail kell 14.45 Tiibeti aja järgi jõudis Everesti tippu leedulane Saulius Vilius ja kell 15.00 Alar Sikk. Nad olid paaris. Teisel paaril, pühendunud alpinistil Raivo Plumeril ja Ivar Laial nii palju õnne ei olnud. Ilma vingepussid kulutasid liiga palju energiat ja varustust.
“Palju inimesi trügis üles. See oli ainuke päev, kui minna sai ja ilm oli enamvähemgi talutav. Meie mõistes ei olegi Everestil head ilma, on ainult halb ja väga halb ilm,” rääkis Alar Sikk otseintervjuus Vikerraadiole.
“Kui ma tippu jõudsin, oli seal nii palju rahvast – nii 30-35 inimest. Seal on üks tipukolmnurk. Aga mina seda kolmnurka ei näinud. Selle ümber sagis palju inimesi. Tippu tuleb kaks rada, üks põhjast Tiibetist ja teine lõunast Nepaalist. Ilmselt Nepaalist oli vist rohkem tulijaid, vaatasin, et sealt ikka tuli neid. Muidu oli tipp täitsa udus. Vaikne, udune ja mitte mingit tunnet. Teed lipuga pildi ja võtad kaamerasse ja vaatad, kuidas kiiresti alla saab. Ja mul oli veel eriti halb tunne, sest mul lõppes just üleval hapnik otsa ja ma pidin ilma hapnikuta alla tulema.”
Ja allatulek on kohutavalt raske. “Saulius oli see, kes mind ikka alla aitas. Ma ei püsinud enam jala peal püsti. Aga praegu on kõik korras.”
Kes on Alar Sikk?
“Lihtne vend, tagasihoidlik, vaikne, rahulik, väga rahulik, rohkem tegude-, kui jutumees. Mõõdukalt naiste- ja napsimees ka. Sama paadunud suitsumees kui Künnapki,” märgib Valdek Udris. “Koos mitmeid mõnusaid pidusid peetud.”
Päevalehe fotograaf, Alariga Lenini peal käinud Priit Simson ütleb: Alarile meeldib aeg-ajalt endale hoobelda, et peab jälle Võrus ära käima ja korra majja lööma. Ju ta sellest on saanud hüüdnime – Võru Krahv.”
Kangelastega ühes rühmas olnud teleajakirjanik Vahur Kersnale meenub, et Sikk armastab lihtsat Eesti toitu. “Viimasel päeval Kathmandust lahkumisel sõi ta ära suure prae – kartulid lihaga – ning jõi juurde kümme õlut. No võibolla vähem.”
Tööl on Siku asi teistele juua anda. Ta on reisilaeva Meloodia vanembaarmen. “Mul on väga hea meel, et Alar seda suutis. Uskumatu,” ütleb teine Võru poiss, Tallink Grupi juhatuse liige Kalev Järvelill. “Ma olen ise seal käinud 5200 peal, Rongbuki templi juures, ja seal ei ole hea olla.”
Sel teisipäeval on mägironijad maasturitega teel Kathmandusse, Nepaali pealinna hotelli Nirvana Garden. Tallinna saabuvad nad tagasi 2. juunil kell 13.00 Kopenhaagenist.
xxx
Mis ikkagi juhtus Džomolungmal?
Paari nädala eest lõppenud Mount Everesti (tiibeti nimetus Dþomolungma) ekspeditsioon oli eestlaste jaoks edukas: Võrumaalt pärit Alar Sikk jõudis 22. mail esimese eestlasena tippu, lisades sellega Eesti nende 64 riigi hulka, kelle esindajad on jõudnud maailma kõrgeimasse punkti. Kuid ekspeditsioon ei olnud nii edukas, kui oleks võinud olla, teistel meestel jäi tipus käimata. Miks?
Pärast Margus Proosi õnnetut kukkumist ja kojusõitu jäi ekspeditsiooni kuus meest, nende seas leedulane Saulius Vilius. Leedulase kaasamine ekspeditsiooni oli kokku lepitud juba mitu kuud enne väljasõitu. See et rahvuslikes ekspeditsioonides osalevad ka teiste riikide mägironijad, on tavapärane praktika, eriti väikeriikide puhul.
Meie taktikaline plaan nägi ette, et kõik kuus saavad võimaluse tipputõusuks. Kuid arvestades telkide ja muu laagrivarustuse piiratud arvu ja ka raskusi telkide püstitamisega kõrglaagrites, kavandasime tõusu kahes kolmeses grupis päevase või kahepäevase vahega.
Kõrglaagrite ettevalmistamiseks ja tipuürituseks oli mäele kavandatud kokku neli tõusu. Esimene kõrgusele 6450 m (ülemine baaslaager) kulges tõrgeteta. Teine tõus kõrgusele 7050 m (Põhjasadul) sujus samuti hästi, meid häiris ainult see, et sinna saime tõusta alles nädal pärast kavandatut.
Meie palgatud kaks ðerpast kõrgkandjat tulid oma ülesannetega seni hästi toime, kõik vajalik oli toimetatud Põhjasadulale. Kolmandal tõusul oli kavas rajada laagrid kõrgustele 7600 m ja 7900 m. Kõrguseni 7600 m läks kõik plaanikohaselt, püstitasime kaks telki, kolm meest ööbisid seal ja olid valmis järgmisel päeval tõusma 7900-le, kuid ühe ðerpa haigestumise tõttu jäi see laager rajamata, mehed laskusid alla. Teine kolmene tõusugrupp oli sunnitud tormituule tõttu harjalt tagasi pöörduma, neil jäi ööbimine kõrgusel 7600 m ära.
Ðerpa moraal langes
Meeskond laskus 3. mail baaslaagrisse ja allapoole külasse puhkama. Ðerpadele jätsime ülesande rajada 9. maiks puuduvad laagrid kõrgustele 7900 m ja 8300 m (tipulaager). Tagasi tulles selgus, et olime kõrgusel 7600 m olnud laagrist ilma jäänud, torm oli selle koos kogu varustusega minema pühkinud. Kõrgemate laagrite rajamine ei tulnud tormiga kõne allagi. Lisaks olid purunenud kaks telki Põhjasadulal. Ðerpade moraal oli alla käinud, nad olid leppinud ekspeditsiooni katkemisega.
Meie Hiina viisad ähvardasid lõppeda
Allesjäänud vahendeid hinnates leidsime, et vähemalt kahe mehe korraga tõusuks peaks neid jätkuma. Kavandasime tõusu kahestes gruppides päevase või paaripäevase vahega. Kuid tormine ilm ei andnud tõusuks võimalust, ka ðerpad ei saanud varustust üles viia. Ilmateated kord süstisid meile lootust, kord kustutasid selle. Valmistusime mitmel päeval tõusuks, kuid pärast ilmateate saamist jälle loobusime. Samas kummitas meid kuupäev 27. mai, siis lõppesid meie Hiina viisad. See tähendas, et viimane tipupäev sai olla 23. mai. Kui me 19. mail alustasime viiekesi (grupi arst Boriss Slepikovski oli tol hetkel baaslaagris taastumas) tõusu, oli selge, et ajaliselt on võimalus üritada vaid kahel grupil.
Otsustasime esimese grupi teha siiski 3-liikmelise (Alar, Saulius ja Raivo), sel eesmärgil ostsime ðveitslastelt ühe kolmekohalise telgi purunenute asemele. Kas või ühe ðerpa tervisehäda oleks tähendanud ekspeditsiooni ebaõnnestumist. Peale Põhjasadulale tõusu selgus, et Raivo ja ekspeditsioonijuht Tõivo Sarmeti tervis ei pea koormusele vastu. Esimesse tõusugruppi jäid ainult Alar ja Saulius kui hetkel kõige paremas vormis olevad mehed, juhtumisi olid nad ka kõige nooremad. Neile järgnes ühepäevase vahega Ivar Lai. Kujunes nii, et kõrgusel 7600 m pidid Alar ja Saulius ise telgi üles panema, see tähendab kaks tundi ränka tööd kirkadega jäise ja kaljuse pinnase kallal. Ivar ööbis ðveitslaste telgis. Hapnikku jõuti üles viia 2,5 mehe jaoks, ühe ballooni ostsid mehed mäe peal ðveitslastelt ja ühe laenasid moskvalastelt.
Tõus õnnestus seega mitmes mõttes üle noatera. Alar ja Saulius jõudsid teineteist abistades tippu ja laskusid sealt koos, päev hiljem üksi üritanud Ivar oli sunnitud pärast seljakoti allakukkumist umbes 8500 m kõrguselt tagasi pöörduma. 23. mai seisuga oli meie ekspeditsioon üks edukamaid, mitmed grupid, sh ðveitslased, lahkusid edutult.
Mitmel tippu mittejõudnud mehel jäi hinge kripeldus: kas Everest on tõesti nii kõva, et hammas peale ei hakka? Aeg näitab, kas see kripeldus mõne neist uuesti mäe nõlvadele viib.
XXX
(03.06.2003)
Foto: Priit Simson
“Alaril on traditsioon pärast ronimist habet mitte ajada,” teatasid esimese eestlasena Everesti tippu tõusnud Alar Siku sõbrad, kui habetunud Everesti vallutaja koos teiste alpinistidega kahe ja poole kuu järel eile kodumaale tagasi jõudsid.
Alari ema Helgi ütles poega vastu võttes, et pole suutnud kaks viimast kuud korralikult magada. “Igal öösel olen üles ärganud ja mõelnud, kuidas mu poisil läheb,” lausus ta. “Kartsime kodus väga, aga ta on täiskasvanud mees, kätt enam ette ei pane.”
Peale ajakirjanike hordi oli eile koju jõudnud ekspeditsioonimeeskonda tervitama tulnud Alari kodulinnast Võrust paarkümmend sõpra-tuttavat kommituutude ja lilledega.
Meeskond ei suutnud sooja vastuvõttu kohates liigutust varjata. Tänati toetajaid, sõpru, perekonda.
Raivo Plumer:
• Neid oli mitu. Üks siis, kui Margus prakku kukkus, sest minu initsiatiivil ekspeditsioonile läksime ja tundsin enda süüd. Teine oli siis, kui selgus, et kolmandik varustusest on kadunud, sealhulgas kogu minu varustus. See oli tehniliselt kõige kriitilisem. Ja kui 19. mail läksime kõik koos tipuüritusele, avastasin, et minu füüsiline seisund pole suurem asi. Sisetunne ütles, et tuleb katkestada.
Margus Proos:
• Eks see kukkumine oli. Siis oli valu juba nähtud, kõrgusega olin harjunud, tervis oli külma ja kuiva õhuga harjunud ning siis loll juhus auku kukkuda – see oli ebameeldiv. Äraminek oli kurb, aga ma sain sellest üle. Peaasi, et hing sisse jäi.
Tohutu saavutus
Kultuuriminister Urmas Paeti sõnul on kordasaadetut raske hinnata. “Kui on olnud võrdlus olümpiavõitjatega, siis tegelikult on olümpia võitnud üle 20 000 inimese, Everesti tipus on käinud üle tuhande,” ütles ta.
Alar Sikk tunnistas, et tipus polnud jaksu millelegi mõelda. “Olime seal umbes pool tundi, lehvitasime Eesti ja Leedu lippu ning ainus mõte oli, kuidas alla saada,” märkis ta.
Ekspeditsioon lõppes kurvalt Ivar Laiale, kelle sõrmed ja varbad ära külmusid. “Ei tundnud üldse, et külm olnuks,” ütles ta. “Kindad olid käes ja soojenduskotid kasutusel. Ühel õhtul olid sõrmed ja varbad kanged.”
Ivar oli tippu jõudmisele väga lähedal, kuid ta pidi katkestama. Tema öösel üksi alustatud teekonnal näitas taskulamp ilmselt magama jäänud alpinisti surnukeha, kelle igavene uni kestab 448 meetrit kaugusel tipust juba seitse aastat.
Suigatamine võib maksta alpinistile elu. Kui Alar ja leedulane Saulius tippu vallutasid, jäi viimane tunniks magama. “Üritasin teda korduvalt üles ajada, võideldes ise unega. See oli üks ohtlikumaid hetki,” ütles Alar.
Kriitilisi hetki oli mitu
Ekspeditsiooni juht Toivo Sarmet nentis, et hakkama saadi sellega, millest 40 aastat oli unistatud. “Oli viis tõsist olukorda, mil oleks pidanud mäkke ronimise pooleli jätma,” märkis ta.
Mehi vintsutas 40 meetrit sekundis möllanud torm, mis viis 7500 meetril peaaegu kogu nende varustuse. Üks liikmetest, Margus Proos kukkus ja pidi seljavigastusega tagasi pöörduma.
“Meile öeldi, et sellistes tingimustes tippu ei minda. Viimase seitsme aasta jooksul pole selliseid ilmatingimusi olnud,” lausus Raivo Plumer, kes katkestas, sest tundis, et ei pea vastu.
Ekspeditsiooni liikmed soovivad paar kuud kõigest puhata ja peredega aega veeta. Uuest katsest Everesti vallutada ei julgenud eile keegi rääkida.
xxx
(28.05.2003)
“NB: Priit, pane õllevaat valmis,” luges Võru pubi Õlle 17 omanik Priit Kikas kõva häälega ette Alar Siku kirja Mount Everesti baaslaagrist ning leti taga istunud sõbrad olid kindlad, et mees jõuab maailma kõrgeimasse tippu.
Sellesama pubi alaline kunde on ka Alar. Vaikse, tagasihoidliku olemisega meest peavad võrukad nüüd aga suuremaks kui olümpiavõitjat. “Erki Noolest on ta raudselt kõvem mees,” löödi reedel klaase Al’i (selle nime all tuntakse teda kodulinnas) terviseks kokku. Väikelinn elas kogu hingest oma poisile kaasa ja polnud ööklubi ega pubi, kus omal moel 8848 meetrit ei vallutatud.
Alustanud teekonda tippu koos sõpradega Võrust, palus ta neilt veel lennujaamas, et nad tema seltsi pikemaks jääksid. Tuntumate mägironijate kõrval oli Alar Sikk avalikkusele võõras nimi ning matkaseltskond võõras Alari jaoks. Ta kartis, kas ta ikka on pikema-ajaliste ning paremate tehniliste kogemustega alpinistidele vääriline partner.
Viieaastase mägironijastaažiga mees jõudis tippu eestlastest ainsana, kuigi tema vanemad palusid jumalakeeli, et ärgu poeg mingu. Kartsid.
Rännukihk lapsepõlvest
Valitsusel pole plaanis ekspeditsiooni meeskonda rahaliselt premeerida, kuid peaminister Juhan Parts korraldab Mount Everesti vallutajatele vastuvõtu.
Tipu vallutamine läks Alar Sikule maksma üle 200 000 krooni, mille kogumises aitasid Alarit tema vend ja väiketoetajad.
Kui Sikk läks Võru linnavalitsuselt sümboolset 10 000 krooni toetust küsima, oli volikogus rahaeralduse poolt vaid üks.
Tallinnas elav, kuid Võrumaal Krabil isakodus üles kasvanud Alar on looduselaps. Koos temast viis aastat vanema vennaga rändasid nad lapsena päevi metsades, vallutasid jõgesid, püüdsid andunult kala. Vähipüüdmises on ta meister: tunneb ära hea vähikalda, ajab käe urgu ja vähk ongi peos.
“Tegelikult sai ta hea füüsilise pagasi just lapsepõlvest. Meie rändamiste ajal oli just tema see, kes kotti kandis,” naerab vend Üllar Sikk. “Ja kott oli alati ikka kandevõimete piiril asju täis topitud.”
Sitkust andis mehele ka Vene sõjaväest Afganistani sõtta saatmine, mille õudustest pääsemiseks näljutas ta end 55 kiloni. Tahtejõud on sõna, millega sõbrad teda peale naljavenna ja väga usaldusväärse inimese iseloomustavad.
Vend Üllar teadis kohe alguses, et Alar jõuab tippu. “Olen temaga kaua koos elanud ja tegutsenud. Ei kahelnud hetkekski, sest ta viib lõpule kõik, mis ette võtab. Üle inimvõimete piiri pole võimalik minna ja see piir oli käes.”
Mineku eel ei jäänud seltskonna hing Alar enne rahule, kui kõik sõbrad olid alpinisti- varustust selga proovinud. Aluspesust seljakotini. “Väga soe oli,” meenutab Al’i sõber Kristi.
Suitsupaus 6000 meetril
Kirglikust suitsetajast alpinisti kohta käib legend, et tema kõrgeim suitsupaus on olnud 6000 meetri kõrgusel. “Eks ta oleks ka Everesti tipus suitsu teinud, kui see võimalik oleks olnud,” arvab vend Üllar.
Priit Kikas viis Alari lennujaama ja läheb talle 2. juunil ka vastu. “Teda saates teadsime mõlemad, et tippu jõudmine sõltub kõige rohkem ilmast. Leppisime kokku, et kui ilm halb on, pole mõtet tippu ronida. Peaasi on ikka ellu jääda ja tagasi tulla. Pole mõtet lollusi teha,” meenutab Priit, kuid muigab, et Everest vallutati loodusjõudude vastutöötamisest hoolimata.
“Alar on mees, kes naljalt sõnu ei loobi, aga kui ütleb, siis ütleb väga tabavalt ja mõtestatult. Ta ei virise ega vingu kunagi,” lisab ta.
xxx
22. mai 2003 13:57
Maailma vanimaks Džomolungmale roninud inimeseks sai neljapäeval jaapanlane Yuichiro Miura, kes jõudis 8848 meetri kõrgusele tipule koos oma poja ja ülejäänud meeskonnaga kell 12.10 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi 9.25).
“Unistus tuli samm-sammult lähemal ja lõpuks seisingi Džomolungmal, maailma kõrgeimal tipul,” ütles Miura telefonikõnes oma Tokyo tugirühmale.
Seitsekümmend aastat ja 222 päeva vana Miura edestas kaasmaalast Tomiyasu Ishikawat, kes mullu mais 65 aasta ja 176 päeva vanusena Džomolungmale jõudis ning vanimaks selle mäetipu vallutajaks tunnistati.
Professionaalne suusataja Miura sai 1970. aastal kuulsaks esimese inimesena, kes on Džomolungma lõunanõlvast alla suusatanud.
“Olen nii õnnelik, et tahaksin kogu maailma kallistada,” ütles Miura 33-aastane poeg Gota. Koos Miuraga olid nad esimesed jaapanlastest isa ja poeg, kes maailma kõrgeimal tipul käinud.
Eelmise Džomolungmale ronimise vanuserekordi vastu vaidles itaallane Mario Curnis, kes jõudis tipp nädal pärast Ishikawat ja oli siis 65 aastat ja 157 päeva vana. Tema sõnul ei roninud jaapanlane ise, vaid kanti mäkke.
xxx
(28.04.2003)
Himaalaja tähendavat eesti keeles Lume kodu. Sadakond aastat tagasi oli see jumalatele viimane varjupaik, kuhu uuriva inimvaimu survel pakku pugeda.
Saavutustenäljaste tagaajajate eesotsas olid siin, nagu sageli varemgi, inglased. Maailma suurvõimu eest oli just igaveseks ära näpatud pooluste alistamise au ja viimane võimalus suurteks tegudeks näis koitvat siin – Mount Everesti jäistel nõlvadel. Kõrgeimaks kõrgetest olid just selle tipu määranud britid pika pingutuse järel ise.
“Sellepärast, et ta on seal,” vastab kooliõpetaja George L. Mallory küsimusele, mis teda jälle ajendab eluga riskima? Paljud, paljud – ka need, kes kunagi kamina või nüüd teleka eest tugitoolist ei tõuse, ergastuvad, kuuldes ja korrates mantrat: Everest! Mis see siis ikka tegelikult on – kuulsusejanu? Kangelastegu? Narrus? Absoluudiihalus? Lumekuninganna Suudluse Vastupandamatu Tappev Tõmme? Ei tea, ei tea.
Viimased 50 aastat käib Everesti ümber vilgas tegevus. Alguses üritavad võimatut ainult tõelised heerosed. Edu korral igavene au ja kuulsus, ordenid ning vahuvein. Kui pole tipuõnne või muidu jaksu, siis mõni kenakene näitsik pärast ikka pead silitab – mägi on veel absoluudi või mehe mõõt. Tasahilju hakkab üritajate sekka sattuma seiklejaid, avantüriste ja igat sorti sportlasi. Mõnedki saavad hukka. Ajapikku tekivad erikuulsuste lahtrid – esimene öine tipputõus, esimene hapnikuta vallutus, esimene soolotõus, esimene talvine, esimene naine, esimene jalutu, esimene pime jms. Üheksakümnendatel muutub valikuprintsiip – nüüd on ainult nutsu vaja, ülejäänu ikka kuidagi korraldatakse.
Kiibitsema satub ka kenakene hulk lõbujõulasi. Eriti põhjapoolse tipputõusu alguspunkti, kuhu viib 1975. aastal hiinlaste rajatud korralik džiibitee. Rongbuki liustiku otsas kõrgusel 5200 meetrit, kohal nimega Everesti baaslaager, lõpeb paljude tee otsa. Siit edasi algab see, mis kellelegi eriti lõbu ei paku ja klantspildi peale ei jää – õhupuudus, iiveldus, masendus, stress, janu, öine unetu vähkremine, jõuetu uimerdamine päeval, kõhulahtisus, kõhukinnisus, külm, pidev tuul, päikesepõletus ja tahtmine kõik kuradile saata.
Mida kõrgemale edasi, seda hullemaks läheb. Samad naljad kuude kaupa, naisi vähe või pole üldse, pinge tühjast-tähjast, nagu sõbra seesama habetunud nägu igal hommikul, mis ajab varsti nii närvi, et ainukeseks lahenduseks näib saavat tahtmine talle molli anda. See, et eile kõlkusite ühe köie otsas või kiskus ta su otsata praost välja, on kuidagi meelest läinud. See, et homme teda seinal julgestades rebid peopesad ribadeks, on alles ees. Hetkel see ei loe. Küsimus – aga kangelased? Vastus – see on koht, kus kangelaslikkuse mõõduks saab kannatamise mõõt. Sangari mehine naeratus asendub siin vaevarikka kobiseva kestva köhaga, valge hobune on ära söödud ja lohe tapmine on käkk külmunud priimuse põlemasaamise kõrval.
Mount Everesti baaslaager 2003. aasta kevadel. Eesti mehed on selles rahvaste võidujooksus tänavu küll esimesed, aga üldiselt ollakse 50 aastat hiljaks jäänud. Ent nüüd nad on siin ja teisiti nad ei saa. Liisk on langenud, sillad põletatud ja õblukesed sponsorid äreval ootel. Soomlane, rootslane, lätlane ja kimpude kaupa vene mehi on pjedestaalilt auga ammu alla tulnud.
Riigil ja riigil riigis Tallinnal oli vist veel kontides ümber Palli purjetajate ootamise õhtune jahedus, sest toetus “mäe üritusele” väljendus peamiselt sortsus soojas õhus, mida tasuta kaasa anti. Selgitus – üks paar korralikke sooje mägisaapaid maksab kaksteist tuhat (!!) Eesti krooni. Teadmiseks – keegi meie Everesti-meestest töörahva seljas ei roni. Vastupidi, iga osavõtja pidi letti lööma 250 000 krooni. Et üldse üritama hakata. Ja ikka ei jätku.
Tahaks olla nagu teised, ronida kohemaid kõrgele-kõrgele, kust hea alla sülitada, nagu kuuldavasti tegi president Meri riigivisiidil Hiinamaal, aga ei saa, sest tuleb samal ajal varustust ümber tassida, kuna palgata jõutakse ainult kaks kõrgkandjat. Hiina ekspeditsioonis on näiteks sada kakskümmend inimest ainuüksi abijõuks. Tarbetu on rääkida vajalikust elektrigeneraatorist, aga (väli)voodid võiksid siiski olla. Kividele laotatud magamismatt pole kaheks kuuks just parim kaaslane.
Meie mehed võtavad asja rahulikult. Kes sikutab lontivajunud telginööri, kes kirjutab päevikut, kes mõtleb niisama elu üle järele. Keskmiselt sõnastab üks Eesti ekspeditsiooni liige 1,83 lausendit päevas. Nagu oleks ka sõnu raske endaga üles vedada. Mehed meenutavad kõige rohkem Mahtra sõdalaste ülesvõtet, kuhu takustes vammustes ugrilased on vastu tahtmist punti pandud, üles rivistatud ja rahva ette toodud. Et mis nüüd mina, meie. Ja peksma hakatakse niikuinii. Ja kui oleks teadnud, oleks kodust äragi läinud. Ja minemata ka ei saa jätta. Et kui meie ei lähe, kes siis? Loomulikult on see ainult väliselt nii. Säde on poistel magadeski silmas. Eriti nüüd, kui eesmärk siinsamas, ainult kahekümne kilomeetri kaugusel ja kolme kilomeetri kõrgusel. Meelitab. Kohutab. Rõhub. Ja kruvib pinget.
Ekspeditsiooni ülem Tõivo Sarmet näikse olevat kokku korjanud kõigi ülejäänute väljaütlemata mõtted ja lood. Tema suu läbi need nüüd aegruumi tagasi jõuavadki. Lisaks pidev paratamatu kõikvõimalik sekeldamine iga pisiasja kallal. Võime ainult ette kujutada, millised on selle mehe päevad. Ja ööd. Ja vastutus. Läheb, kuidas läheb, aga lõpuks vaadatakse ikka talle otsa. Eriti siis, kui ei lähe. Tegelikult polegi Tõivo see päris ehtne heeros, vaid tavalisest matkasellist väljakasvanud Kõva Tegija.
Kõrvuti ugrimugri ürgüminaga, õigemini osana sellest, toimib ja toimetab omas rütmis Maardu arst Boriss Slepikovski, kes kuus aastat tagasi vene ekspeditsiooni käigus oleks ilmselt tippugi jõudnud, kuid oma sõnutsi kindlasti mitte tagasi. “Doktor”, nagu teda siin tärkava austusega kutsutakse, näeb esmapilgul küll välja nii, nagu peaks ta siin pisikest Balti jaama tagust putkat, kust hommikul veel enne avamist pisikese peaparanduse saab.
Suhteliselt ligadi-logadi köögimeeskonna jaoks vähemalt on doktor ainuke autoriteet. Meie nn trekkerite kamp koosneb suures osas looduskaitse seltsi ümber koondunud inimestest, kellele see Himaalaja üritus on juba mitmes. Püüame kogemustega asjale nii kasulikud olla kui võimalik ja jalust ära samuti, kui “isakesed” oma asja ajavad.
Kallest saab nagu iseendast mõistetavalt laagrimajanduse märkamatu korraldaja – peremees, Valts tõmbab väikese sõrmega sirgeks kõigi jakiajajatest jõumeeste näpud ja ühe vennikese päris liigesest lahti, aga kõige tähtsamad on muidugi meie kolm esimese
s küpsuses kaunitari.
Sellises pingelises olukorras on meestejõugule hädatarvilik kasvõi ajutine naisinimeste olemasolu. Ja nii kähisebki igal õhtul Rongbuki orus ülema anuv üleskutse “Tüdrukud, tüdrukud, ae – kes tahaks veel veidi kaarte mängida?” ning söögitelgi gaasilamp ei kustugi veel niipea.
…
«Everesti tipukivi jäigi toomata!»
Kolmapäev. 30. aprill 2003
«Täpselt nagu tänaval, kus lahtine kaev on lund täis tuisanud ja sina astud sinna sisse,» kirjeldab mägironija Margus Proos Everesti nõlval juhtunud õnnetust. Kukkumine liustikuauku ja saadud põrutus sundis meest maailma tipu asemel koju pöörduma.
Allar Viivik
Õnneks polnud jääpragu
Everesti vallutajad olid päev enne Proosi õnnetust (ehk reedel) käinud juba 7000 meetri kõrgusel. Siis naasti 6400 meetri kõrgusel asuvasse laagrisse jõudu koguma ning otsustati seal ka laupäeval puhata. «Tundsin end väga hästi. Otsustasin Raivo Plumeriga vaba päeva ära kasutada ja nii läksimegi Ida-Rongbuki liustikule kolama,» meenutab mees. Peale liustiku ahvatles neid ka hunnitu vaade 8500 meetri kõrgustele Makalu ning Lhotse mäetippudele.
6500 meetri kõrgusel asuvalt liustikult on vali tuul enamiku lumest ära viinud, kuid kohati on seda siiski päris ohtralt. Õnnetuseks oli ühe sellise valge mütsi all 5-6 meetri sügavune auk. «Kõndisime Raivoga vist kõigest kahemeetrise vahega, kuid auku kukkusin mina – korraga nägin liustikku nii-öelda saabaste kõrguselt ning järgmisel hetkel lendas ringi vaid lund ja jääpuru.»
Pääses põrutuse ja ehmatusega
Mägironija esimene mõte oli: «Kurat, nüüd kukkusin jääprakku!» Õnneks polnud tegu siiski kümnete meetrite sügavuse prao, vaid sulamisvee uuristatud õõnsusega. Vasakule jalale maandunud ja esimesest ehmatusest toibunud Proos hüüdis kohe kaaslast. Viimane polnudki veel tema kadumist märganud.
«Tal oli õnneks raadiotelefon kaasas. Arst Boriss Slepikovski tõttas kõhuhädale vaatamata kolme mehega kohe appi,» jutustab Proos.
Alpinist tõmmati köitega august välja ning arst vaatas ta läbi. Esialgne selgroomurrukahtlus ei leidnud õnneks kinnitust. «Kaks kuud pole sul mägedes midagi teha,» pani Slepikovski põrutada saanud kaaslasele siiski üsna ränga diagnoosi.
«Ma ei saanud hästi kummarduda. Püksid tõmbasin küll ise jalga, kuid saapapaelu pidid sõbrad siduma,» naerab ta kaks nädalat hiljem. Lisades, et suurem osa mägironija elust käibki kükakil ja roomates, sest kõrgmäestikutelk on väga madal.
Proos naasis Plumeri abiga 5200 meetri kõrgusele baaslaagrisse ning sõitis sealt autoga Katmandusse, lootes kiiresti koju lennata. Kõik Euroopa lennud olid aga välja müüdud ning mees veetis Nepali pealinnas terve nädala.
«Käisin seal ka röntgenis. Pilt näitas, et selgroog on täiesti terve,» kinnitab Proos. «Jõudsin mägedest korralikult taastuda, sest ei pidanud enam telgis seljale häda tegema,» kiidab ta Katmandu hotelli. Lõpuks õnnestus Proosil saada pilet Bangkokki ning sealt läbi Stockholmi koju lennata.
Teekond 6400 meetrile pani mehed põdema
«Kõige hullem oli ekspeditsiooni algus,» meenutab Margus Proos. «Autosõit kahelt kilomeetrilt ?angmust ühe soojaga kohe 4300 meetrile oli ränk katsumus.»
Kolme päeva pärast tõusid eestlased juba 5200 meetri kõrgusele I laagrisse ehk rahvusvaheliselt tuntud baaslaagrisse. «Tegelikult peaks sealt kohe ööpäevaks alla minema, et kõrgusega kohaneda,» ütleb Proos.
Selle asemel viis aga ronijate tee mõni päev hiljem edasi 6400 meetrile, kus asub nn. ülemine baaslaager.
6400 meetri kõrgusele baaslaagrisse ei jäänud eestlased kauaks ning naasid varsti 5200 meetrile. «Vaat seal hakkas meil juba päris hea,» kommenteerib Proos. Enne seda vaevasid neid peavalu, kõhulahtisus ning neil oli väga raske hingata. «Süda on kogu aeg paha, justkui põeks grippi või kõhugrippi,» piltlikustab ta läbielamisi. Edaspidi meeste enesetunne küll paranes, kuid jõudu tundus aina vähemaks jäävat. «Oled lihtsalt kõrgusehaiguse juba läbi elanud ning sellega kohanenud. Olemine on veidi parem ning vaevusi vähem,» kirjeldab Proos umbes kuue kilomeetri kõrgusel toimuvat. Kuid samas suureneb meeste jõuetus, sest hapnikku on õhus aina vähem ning sellega koos ka söögiisu aina viletsam.
Lõpuks käis ta ära ka 7050 meetril, kuid naastes 6400 meetri kõrgusele, kukkus liustikuauku ning oli sunnitud koju sõitma.
Praegu peaksid Proosi kaaslased tegutsema 7600 meetri kõrgusel, kuhu ehitavad V baaslaagrit.
Everesti tipu tahavad eestlased vallutada 15.-20. maini.
xxx
Hillary mäletab siiani selgelt Everesti vallutamist
21.05.2003
Hetk, mil alpinist sir Edmund Hillary jõudis 1953. aastal Mount Everesti tippu, on tal ka praegu sama selgelt meeles, kui 50 aastat tagasi, vahendab Postimees Online uudisteagentuuri Reuters.
«Ma olen küll vana, nüüd 83 ja varsti 84, ent ma mäletan seda päeva 1953. aastal ikka veel täiesti selgelt, kui ma koos Tenzing Norgay’ga tipu poole teel olin,» rääkis Hillary Everesti vallutamise 50. aastapäeva tähistamise pidulikul koosviibimisel India pealinnas.
«Ma kukkusin mäe seljakule tagasi ja siis katkes jalgrada. Meie edasiteed takistas 40 jala kõrgune sein. Ma vingerdasin sellegipoolest edasi ja jätkasin liikumist mööda seljakut. Tenzing järgnes mulle. Loomulikult saime me aru, et oleme tipus.»
Hillary ja Nepaali päritolu sherpa Tenzing Norgay jõudsid Everesti tippu 29. mail 1953. aastal. Tiibetlased kutsuvad Everesti Dzhomolungmaks.
Alates sellest ajast on 1200 alpinisti astunud Norgay ja Hillary jälgedes.
175 inimest on mäkketõusul hukkunud. Mägi nimetati Everestiks sir George Everesti, Briti India kindrali ja topograafi auks, kes esimesena 1841. aastal mäe asukoha kindlaks määras.
Hillary sõnul seisis nende ees mäe vallutusel suur psühholoogiline barjäär. «Meie üheks suureks eesmärgiks oli näidata, et on võimalik vallutada see suur mägi ja jääda ellu.»
PM Online
online@postimees.ee
Vaata lisaks:
Sikk, Alar – Everestivallutaja, raamatuomanik
http://www.hot.ee/alanrood/magipiirkonnad/Everest.html
http://www.sea.ee/~ys/Eve.htm