|
 Ainsa eestlasena möödunud aasta mais Mount Everesti tipu vallutanud Alar Sikk (38) tunnistas läinud nädalal Illuka rahvaga kohtudes, et ihaldatud tippu, 8848 meetri kõrgusele jõudes oli ta ainsaks sooviks pilvepiirilt võimalikult kiiresti alla saada.
“Keegi Eestis ei tea, mis seal tipus on, ainult mina,” ärgitas Alar Sikk Illuka mõisa kogunenud rahvast lisaks ajakirjanik Rein Sikule endale küsimusi esitama.Tema kirjelduste järgi ei ole Mount Everesti mäe tipp sugugi teravatipuline, nagu paljud seda endale ehk ette kujutavad. Paljude alpinistide unistuste tipp, teise nimega Dþomolungma, on lame, umbes kaks korda nii suur kui Illuka mõisa saal ning seal ei ole Siku sõnul mitte midagi. Ka õhku napib. “Teist nii ebameeldivat kohta maailmas pole, seal oli kõik vastik,” tunnistas Sikk.
Miks siis ometi harjutatakse ja pingutatakse Mount Everesti tipu võtmise nimel, mis pole liiatigi odav lõbu?
“Seda tehakse selleks, et aru saada, kui hea meil siin on,” sõnas Sikk. Maailmale ülalt alla vaadanud Sikk ütles, et pooled asjad, mis mäe tippu ronimisega seotud on, on ta mälust pühitud. “Lihtsalt lähed ja mitte millelegi ei mõtle.”
Ainus võimalus
“Teadsin, et teist sellist võimalust mul enam elus ei tule,” arutles Sikk. “Raha oli sellele palju kulutatud – iga Eesti meeskonna mees maksis Dþomolungma vallutusretkeks veerand miljonit krooni. Ja ma ei saanud ju lubada, et Eesti grupist jõuab ainsana tippu leedukas.”
Seda, et tegelikult oli mitmeid kordi kiusatus ots ringi pöörata, esialpinist öelda ei häbene. “Murdepunktiks sai redel, mis tipu lähedal oli, sealt enam tagasi ei tahtnud. Enne seda aga kogu aeg.”
Sikk hoidis jõuvaru selleks, et kindla peale tagasi tulla. Ehkki nii vaest alpinistide gruppi kui läinud aastal Eesti oma tipu vallutajate seas teist polnud. “Ükski tsiviliseeritud alpinist ei kanna ise seljas kotti ega püstita telki ise. Selleks palgatakse tiibetlasi või ðerpasid.
Sikk kiitis ðerpasid kui uhket ja väärikat rahvast, kelle peale võib kindel olla, samal ajal kui tiibetlastest alpinistide aitajad otsisid võimalust midagi pihta panna. “Tsiviliseeritud alpinistil on abiks kaks ðerpat, meil oli kaks terve grupi peale.” Võrdluseks ebavõrdsetest võimalustest Everestil tõi Sikk näiteks selle, et 12-liikmelise ðveitslaste grupi asju transportis 280 jakki, samal ajal oli kuueliikmelise Eesti grupi abiväeks 12 jakki.
Võõrastes riietes
Siku sõnul lõpeb kena vaade Mount Everestilt umbes 8000 meetri kõrgusel. Külm ja vinge tuul ning pidev võitlus iseendaga võtavad igasuguse isu vaateid nautida. Eestlaste 7500 meetri peal olnud laager, mille torm kõige täiega minema pühkis, jättis Siku isiklikust varustusest ilma. Eesti alpinistide meeskonna au läks ta kõrgustesse kaitsma oma grupikaaslaste riietes.
“Ma küll ei tea, et mul oleks ühtki enda asja seljas olnud,” nentis ta. Jalas on tänapäeval kõrgeid tippe võtvatel alpinistidel selleks sobivad saapad, mille paar maksab 12 000 krooni, ning eriliselt sooja pidavad sokid, paari hinnaks “jakobson”. Et aga kindlasti soe oleks, tõmbas Sikk kallile sokipaarile igaks juhuks ühe maavillase paari otsa.
Siku sõnul tuli tunne sellest, et ta on millegi suurega hakkama saanud, alles all baaslaagris oma kamraadide juures olles, kui esimene õlu sai kätte võetud.
Ekspeditsiooni ajal kaks ja pool kuud pesemata olnud Sikk ütles, et alla jõudes istus ta kaks tundi vannis ja lasi veel endale pähe joosta. Nii mõnus oli see.
“Pesematusega harjub ära. Esimene nädal ehk oli vastik, siis enam mitte. Liiatigi on mustus mägedes parimaks kaitsekreemiks,” ütles ta.
Ekspeditsioon loetakse õnnestunuks siis, kui meeskonnast kas või üks tippu jõuab. Seega läks eestlaste mullune Dþomolungma vallutusretk asja ette.
Sikk ütles, et meeskonnakaaslased rõõmustasid tema üle ja kadedust ei tundud. “Mina oleksin küll kibestunud olnud, kui mul poleks õnnestunud tippu võtta,” arutles Sikk. Kui alpinisti käest küsida, mis pikal ja raskel retkel kõige rohkem masendas, tuli vastuseks, et “kõige masendavam oli üksluisus ning kaks ja pool kuud üksteise habetunud nägude vaatamine”.
Moraalselt valmis
Siku sõnul on mäetipu võtmiseks oluline moraalne valmisolek. Aga veel olulisem on see, kuidas organism kõrgusega kohaneb. Viimast ei ole võimalik treenida – see kas on või ei ole. “Mõnel inimesel omastab veri hapnikku kiiremini. Miks see nii on? Vaevalt et arstidki seda öelda oskavad. See on sama küsimus, miks mõni mees kannab viina rohkem kui teine,” ütles Sikk. Ta tõdes, et oli tegelikult Everesti võtmiseks suhteliselt tagasihoidliku staaþiga ronija – esimesest tõsisemast mäest Elbrusest Kaukasuses sai ta jagu alles viis aastat tagasi. Nõukogude Liidus näiteks ei lastud 7000meetrise mäe tippu alpinisti enne, kui tal oli alpinismis 15 aastat staaþi.
“Praegu on nii, et kui on raha, võid minna kohe. Paned miljoni välja ja sind viiakse Everestile,” ütles Sikk.
Eesti valitsus tänas Sikku Dþomolungma vallutamise eest atlasega. Mille kohta Sikk ütles, et väga hea atlas on, kõik maad ja mered on sees. Pärast seda kui Eesti TV ajakirjanik Vahur Kersna valitsust sellise sümboolse kingituse eest narris, kanti Siku pangaarvele ka raha. Summa suurus jääb ütlemata.
Siku sõnul on ta võtnud endale eesmärgiks vallutada kõikide kontinentide kõrgemad tipud. Kolm on vallutatud, neli veel. Sikk ütles, et talle meeldib pulli teha (loe: mäetippe vallutada). Seda vaatamata sellele, et tema ema ja isa süda poja ulja ronimisega just eriti rahul pole. “Aga ega nad keelata ka saa,” ütles Sikk.
ERIKA PRAVE
Laupäev, 12.06.2004
xxx
Alar Sikk asub Han-Tengri tippu vallutama
20.07.2004 09:04PM Online
 Teisipäeva õhtul asub ainsa eestlasena maailma kõrgeima mäe Mount Everesti tippu tõusnud võrulane Alar Sikk rongiga Moskva poole teele, et tõusta 7010-meetrise Han-Tengri (Tian Shan) mäe tippu, vahendab Võrumaa Teataja.
Tõus Kasahstani, Kõrgõzstani ja Hiina piiri kokkupuutekohas asuva mäe tippu peab toimuma augusti alguses.
Otsus minna Jaan Künnapi Alpinismiklubi organiseeritud ekspeditsiooniga kaasa langes Sikul üsna praktilistel põhjustel — see lihtsalt sobis ajagraafikusse kõige paremini.
«Ma võtan aastas ühe mäe ja sellel aastal on selleks Han-Tengri,» ütles Sikk, kelle jaoks ees ootav ekspeditsioon eriline väljakutse ei ole, pigem on tegu nn vahemäega, et ennast mitte lõdvaks lasta.
Sikk kummutas ka arvamuse, et taolistele kõrgustele tõusmiseks tuleb spetsiaalselt tõsiselt ette valmistada. «Nagu alati, ei ole ma ka sel korral teinud eraldi mitte mingisugust ettevalmistust,» ütles Sikk, kelle jaoks sportlik eluviis on täiesti loomulik.
Vaimse ettevalmistuse kohta ütles Sikk, et pärast Everesti võtmist sellise mäe võtmine mingit erilist ettevalmistust ei nõua. Eraldi tehnilist poolt pole ta samuti harjutanud. «Eks ta selline üsna julge minek ole,» muigas Sikk.
Everestiga võrreldes on Han-Tengri, mida peetakse ka maailma ilusaimaks mäeks, Sika sõnul palju tehnilisem.
«Kui Everest oli puhtalt tagajalgade töö, siis Han-Tengril panen proovile tehnilised oskused,» ütles Sikk, kes kavatseb vajalikke oskusi õppida ekspeditsiooni käigus Jaan Künnapilt.
«Mida rohkem põhja pool mägi asub, seda raskem seda võtta on,» lisas ta. Han-Tengri on maailma põhjapoolseim üle 7000 meetri küündiv mägi.
Ekspeditsiooni kuulub kokku 11 inimest, Sikk pakub, et tippu jõuab neist viis.
«Meie grupp on küllaltki tugev ja tehniliselt on teised minust kindlasti üle, aga neist ei tahaks maha jääda,» ütles Sikk, kellel on kindel plaan olla üks 7010 meetri kõrgusele jõudjatest.
xxx
Loe lisaks:
|
Uudised
VE: Sikk, Alar – Everesti-vallutaja, raamatu ja mälestustahvliomanik
“Keegi Eestis ei tea, mis seal tipus on, ainult mina,” ärgitas Alar Sikk Illuka mõisa kogunenud rahvast lisaks ajakirjanik Rein Sikule endale küsimusi esitama.Tema kirjelduste järgi ei ole Mount Everesti mäe tipp sugugi teravatipuline, nagu paljud seda endale ehk ette kujutavad. Paljude alpinistide unistuste tipp, teise nimega Dþomolungma, on lame, umbes kaks korda nii suur kui Illuka mõisa saal ning seal ei ole Siku sõnul mitte midagi. Ka õhku napib. “Teist nii ebameeldivat kohta maailmas pole, seal oli kõik vastik,” tunnistas Sikk.
Miks siis ometi harjutatakse ja pingutatakse Mount Everesti tipu võtmise nimel, mis pole liiatigi odav lõbu?
“Seda tehakse selleks, et aru saada, kui hea meil siin on,” sõnas Sikk. Maailmale ülalt alla vaadanud Sikk ütles, et pooled asjad, mis mäe tippu ronimisega seotud on, on ta mälust pühitud. “Lihtsalt lähed ja mitte millelegi ei mõtle.”
Ainus võimalus
“Teadsin, et teist sellist võimalust mul enam elus ei tule,” arutles Sikk. “Raha oli sellele palju kulutatud – iga Eesti meeskonna mees maksis Dþomolungma vallutusretkeks veerand miljonit krooni. Ja ma ei saanud ju lubada, et Eesti grupist jõuab ainsana tippu leedukas.”
Seda, et tegelikult oli mitmeid kordi kiusatus ots ringi pöörata, esialpinist öelda ei häbene. “Murdepunktiks sai redel, mis tipu lähedal oli, sealt enam tagasi ei tahtnud. Enne seda aga kogu aeg.”
Sikk hoidis jõuvaru selleks, et kindla peale tagasi tulla. Ehkki nii vaest alpinistide gruppi kui läinud aastal Eesti oma tipu vallutajate seas teist polnud. “Ükski tsiviliseeritud alpinist ei kanna ise seljas kotti ega püstita telki ise. Selleks palgatakse tiibetlasi või ðerpasid.
Sikk kiitis ðerpasid kui uhket ja väärikat rahvast, kelle peale võib kindel olla, samal ajal kui tiibetlastest alpinistide aitajad otsisid võimalust midagi pihta panna. “Tsiviliseeritud alpinistil on abiks kaks ðerpat, meil oli kaks terve grupi peale.” Võrdluseks ebavõrdsetest võimalustest Everestil tõi Sikk näiteks selle, et 12-liikmelise ðveitslaste grupi asju transportis 280 jakki, samal ajal oli kuueliikmelise Eesti grupi abiväeks 12 jakki.
Võõrastes riietes
Siku sõnul lõpeb kena vaade Mount Everestilt umbes 8000 meetri kõrgusel. Külm ja vinge tuul ning pidev võitlus iseendaga võtavad igasuguse isu vaateid nautida. Eestlaste 7500 meetri peal olnud laager, mille torm kõige täiega minema pühkis, jättis Siku isiklikust varustusest ilma. Eesti alpinistide meeskonna au läks ta kõrgustesse kaitsma oma grupikaaslaste riietes.
“Ma küll ei tea, et mul oleks ühtki enda asja seljas olnud,” nentis ta. Jalas on tänapäeval kõrgeid tippe võtvatel alpinistidel selleks sobivad saapad, mille paar maksab 12 000 krooni, ning eriliselt sooja pidavad sokid, paari hinnaks “jakobson”. Et aga kindlasti soe oleks, tõmbas Sikk kallile sokipaarile igaks juhuks ühe maavillase paari otsa.
Siku sõnul tuli tunne sellest, et ta on millegi suurega hakkama saanud, alles all baaslaagris oma kamraadide juures olles, kui esimene õlu sai kätte võetud.
Ekspeditsiooni ajal kaks ja pool kuud pesemata olnud Sikk ütles, et alla jõudes istus ta kaks tundi vannis ja lasi veel endale pähe joosta. Nii mõnus oli see.
“Pesematusega harjub ära. Esimene nädal ehk oli vastik, siis enam mitte. Liiatigi on mustus mägedes parimaks kaitsekreemiks,” ütles ta.
Ekspeditsioon loetakse õnnestunuks siis, kui meeskonnast kas või üks tippu jõuab. Seega läks eestlaste mullune Dþomolungma vallutusretk asja ette.
Sikk ütles, et meeskonnakaaslased rõõmustasid tema üle ja kadedust ei tundud. “Mina oleksin küll kibestunud olnud, kui mul poleks õnnestunud tippu võtta,” arutles Sikk. Kui alpinisti käest küsida, mis pikal ja raskel retkel kõige rohkem masendas, tuli vastuseks, et “kõige masendavam oli üksluisus ning kaks ja pool kuud üksteise habetunud nägude vaatamine”.
Moraalselt valmis
Siku sõnul on mäetipu võtmiseks oluline moraalne valmisolek. Aga veel olulisem on see, kuidas organism kõrgusega kohaneb. Viimast ei ole võimalik treenida – see kas on või ei ole. “Mõnel inimesel omastab veri hapnikku kiiremini. Miks see nii on? Vaevalt et arstidki seda öelda oskavad. See on sama küsimus, miks mõni mees kannab viina rohkem kui teine,” ütles Sikk. Ta tõdes, et oli tegelikult Everesti võtmiseks suhteliselt tagasihoidliku staaþiga ronija – esimesest tõsisemast mäest Elbrusest Kaukasuses sai ta jagu alles viis aastat tagasi. Nõukogude Liidus näiteks ei lastud 7000meetrise mäe tippu alpinisti enne, kui tal oli alpinismis 15 aastat staaþi.
“Praegu on nii, et kui on raha, võid minna kohe. Paned miljoni välja ja sind viiakse Everestile,” ütles Sikk.
Eesti valitsus tänas Sikku Dþomolungma vallutamise eest atlasega. Mille kohta Sikk ütles, et väga hea atlas on, kõik maad ja mered on sees. Pärast seda kui Eesti TV ajakirjanik Vahur Kersna valitsust sellise sümboolse kingituse eest narris, kanti Siku pangaarvele ka raha. Summa suurus jääb ütlemata.
Siku sõnul on ta võtnud endale eesmärgiks vallutada kõikide kontinentide kõrgemad tipud. Kolm on vallutatud, neli veel. Sikk ütles, et talle meeldib pulli teha (loe: mäetippe vallutada). Seda vaatamata sellele, et tema ema ja isa süda poja ulja ronimisega just eriti rahul pole. “Aga ega nad keelata ka saa,” ütles Sikk.
ERIKA PRAVE
Laupäev, 12.06.2004
xxx
Alar Sikk asub Han-Tengri tippu vallutama
20.07.2004 09:04PM Online
Tõus Kasahstani, Kõrgõzstani ja Hiina piiri kokkupuutekohas asuva mäe tippu peab toimuma augusti alguses.
Otsus minna Jaan Künnapi Alpinismiklubi organiseeritud ekspeditsiooniga kaasa langes Sikul üsna praktilistel põhjustel — see lihtsalt sobis ajagraafikusse kõige paremini.
«Ma võtan aastas ühe mäe ja sellel aastal on selleks Han-Tengri,» ütles Sikk, kelle jaoks ees ootav ekspeditsioon eriline väljakutse ei ole, pigem on tegu nn vahemäega, et ennast mitte lõdvaks lasta.
Sikk kummutas ka arvamuse, et taolistele kõrgustele tõusmiseks tuleb spetsiaalselt tõsiselt ette valmistada. «Nagu alati, ei ole ma ka sel korral teinud eraldi mitte mingisugust ettevalmistust,» ütles Sikk, kelle jaoks sportlik eluviis on täiesti loomulik.
Vaimse ettevalmistuse kohta ütles Sikk, et pärast Everesti võtmist sellise mäe võtmine mingit erilist ettevalmistust ei nõua. Eraldi tehnilist poolt pole ta samuti harjutanud. «Eks ta selline üsna julge minek ole,» muigas Sikk.
Everestiga võrreldes on Han-Tengri, mida peetakse ka maailma ilusaimaks mäeks, Sika sõnul palju tehnilisem.
«Kui Everest oli puhtalt tagajalgade töö, siis Han-Tengril panen proovile tehnilised oskused,» ütles Sikk, kes kavatseb vajalikke oskusi õppida ekspeditsiooni käigus Jaan Künnapilt.
«Mida rohkem põhja pool mägi asub, seda raskem seda võtta on,» lisas ta. Han-Tengri on maailma põhjapoolseim üle 7000 meetri küündiv mägi.
Ekspeditsiooni kuulub kokku 11 inimest, Sikk pakub, et tippu jõuab neist viis.
«Meie grupp on küllaltki tugev ja tehniliselt on teised minust kindlasti üle, aga neist ei tahaks maha jääda,» ütles Sikk, kellel on kindel plaan olla üks 7010 meetri kõrgusele jõudjatest.
xxx
Loe lisaks: