Laupäeva pärastlõunal peesitas Ott Arder (54) sõprade ja nende peredega Hiiumaal Kassaris Sääre tirbil. Ilm oli ilus ja rand rahvast täis. Kuna vesi oli soe, läks Arder suplema.
Kui ta kahtlaselt kauaks vette jäi, tormas osa kaaslasi lõpuks teda kaldaäärsete laidude vahele otsima, räägib Arderi seltskonnas olnud Indrek. Üksiti helistati ka politsei- ja hädaabinumbril. Sõbrad leidsid Arderi surnukeha üsna pea põlvesügavusest veest.
«Poisid tegid talle kunstlikku hingamist, kuid vett tema seest ei tulnud. Ilmselt oli süda üles ütelnud või oli mingi muu haigushoog,» ohkab Indrek.
Lääne politseiprefektuuri pressiesindaja Kaja Kukk ei oska veel surma põhjust nimetada. Selle selgitab ekspertiis.
SL Õhtulehe andmeil põdes Arder langetõbe. Järjekordne epilepsiahoog võiski talle saatuslikuks saada.
Boheemlane elu lõpuni
Kanadas elav väliseestlane Aarne H. Vahtra on Arderit iseloomustanud nii: linnas kõnnib mees, kes tööpäeva keskel astub sisse ajalehe- ja ajakirjatoimetusse ning kirjastustesse, lükkab jalaga lahti mõne õlletoa ukse, ruttab siis näitusele või kontserdile, räägib valju häälega ja viskab vahel lõikavalt teravat nalja. Ning kirjutab palju ja hästi. Vahel ka seda, mida kästakse (näiteks lööklaulutekste). Ta õlgadeni juuksed, rinnuni habe ja must barett torkavad kaugelt silma ja vist iga eestlane teab – sealt tuleb Ott Arder, kolmanda põlve intelligent, luuletaja ja viljakas tõlkija.
Kirjanik Olev Remsu nendib, et Arder oli elupõletaja, mees, kes ei löönud millegi ees risti ette.
«Igal inimesel on õigus valida oma elutee. Ott valis selle 1960ndate ajast, kui hiplus ja pidutsemine olid väga moes. Ta ei muutnud seda kuni oma elu kurva lõpuni. Ta oli boheemlusele lõpuni truu. Hoolimata kõigist takistustest, mis tervis sellele teele teinekord veeretas,» räägib Remsu.
Ta ütleb, et hiplus oli omal ajal midagi nõukogude korra vastast. «Käisime teksadega, jõime avalikult õlut. Sellega nakatus 90 protsenti tolleaegsetest kultuuritegelastest, kuid Arder jäi lõpuni truuks.»
Remsu dokumentaalfilmis «Uuesti elus» räägib Arder koos näitleja Arvo Kukumäe ja kunstnik Leonhard Lapiniga avameelselt viinast, surmast ning anonüümsete alkohoolikute rühmast.
Remsu väitel proovis Arder aeg-ajalt viinakuradist vabaneda, kuid mõtles alati ümber. «Ja tegi siis tagasi, mis vahepeal võtmata jäi…»
Alati muigel ja muhe
Siiski olid Kassari suved need, kui Arder elas karsket ja tervislikku elu.
Kuna Aino Kallase majamuuseum Kassaris sai mõni aeg tagasi Arderite pere valdusse, suvitas luuletaja viimased aastad seal.
«Kujutate ette – ta jätkas meie ajani seda moodi, mille Viiralt tõi Pariisist Tartusse! See on 70aastane traditsioon,» lausub Remsu.
Helilooja Rein Rannapi sõnul oli Arder optimistlik, heatahtlik ja alati muigel suuga. «Ta oli kordumatu isiksus. Unikaalseks tegi ta kõigutamatu rahu. Tal oli alati palju aega. Selle koha pealt jäigi Ott heas mõttes vanamoodsaks. Talle meeldis heietada mälestusi. Ta oli inimene, kes oli kõikide sõber,» iseloomustab Rannap.
Arderi suhtlemine oli lapselikult aval ja vaba. Ühise keele leidis ta nii külamehe, kaluri kui ka bussijuhiga. Ta oskas elust mõnu tunda ega kurtnud kunagi. «Oh, küll saab, küll jõuab. Kõik on hästi!» oli tema tavalause.
«Ta lubas endale mõnusat kulgemist. Erinevalt minust polnud ta keskendunud eesmärgile, vaid ka laulutekstide kirjutamine pidi talle mõnus ja nauditav tegevus olema,» meenutab Rannap.
Maine mammona ei huvitanud
Alkohol ei olnud Rannapi sõnul Arderile probleem. «Põues olev ja sealt sageli väljas käiv pudel oli lahutamatu osa temast. Peale pudeli polnud tal mitte midagi – ei maist vara, riideid ega korterit. Materiaalne teda ei huvitanud,» lisab Rannap.
Arder läinud vaid siis närviliseks, kui õhtul hakati külapoodi kinni panema. «Võttis kohe mitu pudelit. Küsisin: «Miks sa kaks võtad?» Tema: «Siis jätkub homseks ka!»» meenutab pianist.
«Võib-olla sai talle saatuslikuks jaanipäeva pidutsemine? Kuid samas – ta jõi viina nii, nagu teised joovad piima. Kogu aeg…» ütleb Rannap.
Tema sõnul elas Arder sõna otseses mõttes õhust. Alates ajast, kui ta hakkas laulutekste kirjutama, polnud tal kindlat töökohta. Viimased aastad elanud luuletaja ema kostil.
Olnud ainult üks asi, millest Arder rääkida ei tahtnud. See oli tervis. Alkohol teinud nimelt lõpuks oma töö ning väidetavalt olla langetõbigi alkoholismist johtunud.
Laulusõnades on pilge
Ansambli Ruja koostöö Arderiga algas juba 1973. aastal, kuid need laulud avalikkuse ette ei jõudnud. Mõni aasta hiljem tehtu aga küll.
«Lapsemeelsust oli nii tema loomingus kui tas endas. Mõne teksti puhul polnud selge, kas tegu on lasteluuletuse või laulutekstiga,» räägib Rannap, tuues näiteks loo «Tule metsa». Arderi surmapäeval kõlas see poistekooride esituses Tartu laulupeol.
Rannapi sõnul olid Arderi kujundid selged ja löövad. Neis oli palju huumorit, aga ka irooniat ja sarkasmi. «See pilge oli nii hästi looritatud, et tsensuur seda ei avastanud. Polnud ühtki laulu, mis oleks seetõttu ära keelatud.»
Ruja taaskokkutulek aastal 1981 nõudis ka uusi lugusid. Rannap meenutab, et siis puistati Arderi sahtlipõhju, kust leitigi palju väärtuslikku. Samal aastal kirjutas Arder sõnad ka Rannapi muusikale filmis «Selle suve šlaager».
«Kui ta oli inspiratsioonis, võis ta kirjutada palju tekste korraga. Kui ta aga pidi nendega pärast tööd tegema, oli Ott väga jonnakas ja põikpäine. Pidime päris kõvasti vaidlema,» meenutab muusik.
Ott Arderist
Luuletaja on pärit kuulsast suguvõsast. Tema vanaisa oli Estonia teatri bariton Aleksander Arder, isa Oleviste kiriku õpetaja Arpad Arder ning ema esimese Eesti Vabariigi aegse riigitegelase, juristi ja diplomaadi Jaan Poska tütar.
Tänavu 27. veebruaril, 54. sünnipäeval kirjutas Arder oma elu 14aastakutest nii:
54:4=14. Ega ei võrdu küll. Hoopis 56:4=14, aga loodan kaks aastat veel vastu pidada vähemalt.
9aastaselt hakkasin kossutrennis käima. Võimlaks võõrandatud Pauluse kirikus, mis asus Karmeli koguduse palvemaja vahetus läheduses, kus mu isa pastoriametit pidas ja mille pastoraadis me ka elasime. Algul pelgasin, et isa mind endisesse kirikusse ei luba, kuid see kartus oli asjatu. Kergejõustik ja klarnetimäng kuulusid samuti mu harrastuste hulka
15. eluaastal olin esimest korda seksuaalvahekorras. Naisterahvas oli minust poole vanem. Armunud olin ühesse omaealisse tüdrukusse, kellega vahetasime ka tihedasti kirju. See vahekord jäigi platooniliseks.
Vahepeal lõpetasin kaugõppekeskkooli. Proovisin Panso kooli, kukkusin viimases voorus läbi. Sain sisse peda raamatukogunduse ja bibliograafia eri-alale. Kuid õige pea kukutas vastav troika mu Kommunistliku Partei ajaloo eksamil läbi. Tuli signaal säält, kust vaja.
Töötasin Merivälja lastepäevakodus kütjana kaks talve. 1972. aasta suvel, pärast kütteperioodi lõppemist, paiskas suur armastus mu Siberimaale. Õnnestus Irkutski vanglaski viibida. Sääl aeti maha nii juuksed kui habe.
Kolmanda 14aastaku tähtsündmuseks oli poeg Voldemari sünd. Kui seisin keskhaigla sünnitusosakonna ees, pamp esmakordselt kätel, tundsin hetkeks, kuidas jalad maast üles kerkivad.
1989. aasta suvel pääsesin esimest korda sotsialistlikust paradiisist roiskuva kapitalismi maile. Rändasin Soomes, Rootsis ja Ahvenamaal./…/ Vahepeal käisin ka Kreekas. Maailm on lahtiseks läinud.
Viimased 14 aastat pole veel otsas. Äsja ilmus «Puupeatuse» nimeline raamatuke. Mu vend ja õde Madli on juba vanavanemad, mina siis vastavalt vanaonu, vist neljakordne. On, kellele kirjutada.
Allikas: Eesti Päevaleht (Arkaadia)
Uudised
VE: Arder, Ott – luuletaja
Ott Arderi viimne lahkumine
Henno Käo, lastekirjanik ja kunstnik
(28.06.2004)
paljude laulutekstide autor, värvikas ja armastatud Ott Arder.
Ott jättis meid maha. Läks lihtsalt ära. Ah et missugune Ott? Ikka Arderi Ott, kes siis muu. Tal vist hakkas jälle kuhugi kiire. Tal hakkas ikka vahel ootamatult kiire. Ja siis ta kadus kuhugi. Aga kunagi mitte kauaks. Nüüd paistab küll, et ega ta ei tule. Mõni kiirus on lõplik.
Olen Otiga ära söönud mitte üüratut leivakogust, vaid joonud suure hulga viina küll. See pole muidugi asi, millega uhkeldada. Aga kuu-poolteist tagasi, kui olin tõbine ega saanud minna tema viimase kogu avamisele, tuli ta mind vaatama. Ja nüüd olime nii viksid poisid, et sõime vaid odrakaraskit ja jõime teed.
Ega Oti luuletusi jõua keegi ära kiita. Säherdust helisevat vaimukust ja sillerdavat sõnamängu ikka mujalt ei leia! Laulutekstide peale püüdsime mõlemad mihklid olla. Apelsin muudkui lõõritas ja meie aina vorpisime neid tekste teha. Ott rääkis siiamaani, et mõnigi tema tekstidest on minu omaga segi aetud, kuid et talle tegi see pigem au. Kuidas selle auga küll jäi, aga lõbus oli neid tekste teha küll.
Käisime kord Otiga Viinis. Viiekesi Viinis, nagu Ott hiljem leheski kirjutas. Meid oli kutsunud Viini lasteraamatukogu, peale meid veel Leelo Tungla ja Tiia Toometi. Mul oli väljas illustratsiooninäitus. Ja iga päev toimus üks esinemine erinevate koolide lastele. Kõik oli kena ja asjalik. Õhtupimedas käisime Otiga mööda Viini tänavaid, millest sai omaette elamus. Päeval mööda kunstimuuseume kolades saime aimu Oti kunstialasest eruditsioonist. See andis tunda peaaegu igal sammul – arhitektuuri tundmises, maalide autorites jne. Arutasime veel Harri Jõgisaluga, et näe, kus mehel on ikka loomulik intelligents!
Viimast korda helistas Ott mulle umbes nädala eest. Ta lubas tuua ühe plaadi. Ikka jälle Apelsini. Mis muud. Punt oli ju maha saanud järjekordse üllitisega. Seda Oti külaskäiku ootan tänase päevani. Ja paistab, et jäängi ootama. Kuni me ise sealpoolsuses kokku saame.
xxx
Luuletaja Ott Arder leiti suvekodu rannast uppununaKadri Jakobson, SLÕL, esmaspäev. 28. juuni 2004
Laupäeval leiti Hiiumaal Kassari supelrannast uppununa luuletaja ja lastekirjanik Ott Arder. Mehele võis saatuslikuks saada langetõvehoog.
Laupäeva pärastlõunal peesitas Ott Arder (54) sõprade ja nende peredega Hiiumaal Kassaris Sääre tirbil. Ilm oli ilus ja rand rahvast täis. Kuna vesi oli soe, läks Arder suplema.
Kui ta kahtlaselt kauaks vette jäi, tormas osa kaaslasi lõpuks teda kaldaäärsete laidude vahele otsima, räägib Arderi seltskonnas olnud Indrek. Üksiti helistati ka politsei- ja hädaabinumbril. Sõbrad leidsid Arderi surnukeha üsna pea põlvesügavusest veest.
«Poisid tegid talle kunstlikku hingamist, kuid vett tema seest ei tulnud. Ilmselt oli süda üles ütelnud või oli mingi muu haigushoog,» ohkab Indrek.
Lääne politseiprefektuuri pressiesindaja Kaja Kukk ei oska veel surma põhjust nimetada. Selle selgitab ekspertiis.
SL Õhtulehe andmeil põdes Arder langetõbe. Järjekordne epilepsiahoog võiski talle saatuslikuks saada.
Boheemlane elu lõpuni
Kanadas elav väliseestlane Aarne H. Vahtra on Arderit iseloomustanud nii: linnas kõnnib mees, kes tööpäeva keskel astub sisse ajalehe- ja ajakirjatoimetusse ning kirjastustesse, lükkab jalaga lahti mõne õlletoa ukse, ruttab siis näitusele või kontserdile, räägib valju häälega ja viskab vahel lõikavalt teravat nalja. Ning kirjutab palju ja hästi. Vahel ka seda, mida kästakse (näiteks lööklaulutekste). Ta õlgadeni juuksed, rinnuni habe ja must barett torkavad kaugelt silma ja vist iga eestlane teab – sealt tuleb Ott Arder, kolmanda põlve intelligent, luuletaja ja viljakas tõlkija.
Kirjanik Olev Remsu nendib, et Arder oli elupõletaja, mees, kes ei löönud millegi ees risti ette.
«Igal inimesel on õigus valida oma elutee. Ott valis selle 1960ndate ajast, kui hiplus ja pidutsemine olid väga moes. Ta ei muutnud seda kuni oma elu kurva lõpuni. Ta oli boheemlusele lõpuni truu. Hoolimata kõigist takistustest, mis tervis sellele teele teinekord veeretas,» räägib Remsu.
Ta ütleb, et hiplus oli omal ajal midagi nõukogude korra vastast. «Käisime teksadega, jõime avalikult õlut. Sellega nakatus 90 protsenti tolleaegsetest kultuuritegelastest, kuid Arder jäi lõpuni truuks.»
Remsu dokumentaalfilmis «Uuesti elus» räägib Arder koos näitleja Arvo Kukumäe ja kunstnik Leonhard Lapiniga avameelselt viinast, surmast ning anonüümsete alkohoolikute rühmast.
Remsu väitel proovis Arder aeg-ajalt viinakuradist vabaneda, kuid mõtles alati ümber. «Ja tegi siis tagasi, mis vahepeal võtmata jäi…»
Alati muigel ja muhe
Siiski olid Kassari suved need, kui Arder elas karsket ja tervislikku elu.
Kuna Aino Kallase majamuuseum Kassaris sai mõni aeg tagasi Arderite pere valdusse, suvitas luuletaja viimased aastad seal.
«Kujutate ette – ta jätkas meie ajani seda moodi, mille Viiralt tõi Pariisist Tartusse! See on 70aastane traditsioon,» lausub Remsu.
Helilooja Rein Rannapi sõnul oli Arder optimistlik, heatahtlik ja alati muigel suuga. «Ta oli kordumatu isiksus. Unikaalseks tegi ta kõigutamatu rahu. Tal oli alati palju aega. Selle koha pealt jäigi Ott heas mõttes vanamoodsaks. Talle meeldis heietada mälestusi. Ta oli inimene, kes oli kõikide sõber,» iseloomustab Rannap.
Arderi suhtlemine oli lapselikult aval ja vaba. Ühise keele leidis ta nii külamehe, kaluri kui ka bussijuhiga. Ta oskas elust mõnu tunda ega kurtnud kunagi. «Oh, küll saab, küll jõuab. Kõik on hästi!» oli tema tavalause.
«Ta lubas endale mõnusat kulgemist. Erinevalt minust polnud ta keskendunud eesmärgile, vaid ka laulutekstide kirjutamine pidi talle mõnus ja nauditav tegevus olema,» meenutab Rannap.
Maine mammona ei huvitanud
Alkohol ei olnud Rannapi sõnul Arderile probleem. «Põues olev ja sealt sageli väljas käiv pudel oli lahutamatu osa temast. Peale pudeli polnud tal mitte midagi – ei maist vara, riideid ega korterit. Materiaalne teda ei huvitanud,» lisab Rannap.
Arder läinud vaid siis närviliseks, kui õhtul hakati külapoodi kinni panema. «Võttis kohe mitu pudelit. Küsisin: «Miks sa kaks võtad?» Tema: «Siis jätkub homseks ka!»» meenutab pianist.
«Võib-olla sai talle saatuslikuks jaanipäeva pidutsemine? Kuid samas – ta jõi viina nii, nagu teised joovad piima. Kogu aeg…» ütleb Rannap.
Tema sõnul elas Arder sõna otseses mõttes õhust. Alates ajast, kui ta hakkas laulutekste kirjutama, polnud tal kindlat töökohta. Viimased aastad elanud luuletaja ema kostil.
Olnud ainult üks asi, millest Arder rääkida ei tahtnud. See oli tervis. Alkohol teinud nimelt lõpuks oma töö ning väidetavalt olla langetõbigi alkoholismist johtunud.
Laulusõnades on pilge
Ansambli Ruja koostöö Arderiga algas juba 1973. aastal, kuid need laulud avalikkuse ette ei jõudnud. Mõni aasta hiljem tehtu aga küll.
«Lapsemeelsust oli nii tema loomingus kui tas endas. Mõne teksti puhul polnud selge, kas tegu on lasteluuletuse või laulutekstiga,» räägib Rannap, tuues näiteks loo «Tule metsa». Arderi surmapäeval kõlas see poistekooride esituses Tartu laulupeol.
Rannapi sõnul olid Arderi kujundid selged ja löövad. Neis oli palju huumorit, aga ka irooniat ja sarkasmi. «See pilge oli nii hästi looritatud, et tsensuur seda ei avastanud. Polnud ühtki laulu, mis oleks seetõttu ära keelatud.»
Ruja taaskokkutulek aastal 1981 nõudis ka uusi lugusid. Rannap meenutab, et siis puistati Arderi sahtlipõhju, kust leitigi palju väärtuslikku. Samal aastal kirjutas Arder sõnad ka Rannapi muusikale filmis «Selle suve šlaager».
«Kui ta oli inspiratsioonis, võis ta kirjutada palju tekste korraga. Kui ta aga pidi nendega pärast tööd tegema, oli Ott väga jonnakas ja põikpäine. Pidime päris kõvasti vaidlema,» meenutab muusik.
Ott Arderist
Luuletaja on pärit kuulsast suguvõsast. Tema vanaisa oli Estonia teatri bariton Aleksander Arder, isa Oleviste kiriku õpetaja Arpad Arder ning ema esimese Eesti Vabariigi aegse riigitegelase, juristi ja diplomaadi Jaan Poska tütar.
Tänavu 27. veebruaril, 54. sünnipäeval kirjutas Arder oma elu 14aastakutest nii:
54:4=14. Ega ei võrdu küll. Hoopis 56:4=14, aga loodan kaks aastat veel vastu pidada vähemalt.
9aastaselt hakkasin kossutrennis käima. Võimlaks võõrandatud Pauluse kirikus, mis asus Karmeli koguduse palvemaja vahetus läheduses, kus mu isa pastoriametit pidas ja mille pastoraadis me ka elasime. Algul pelgasin, et isa mind endisesse kirikusse ei luba, kuid see kartus oli asjatu. Kergejõustik ja klarnetimäng kuulusid samuti mu harrastuste hulka
15. eluaastal olin esimest korda seksuaalvahekorras. Naisterahvas oli minust poole vanem. Armunud olin ühesse omaealisse tüdrukusse, kellega vahetasime ka tihedasti kirju. See vahekord jäigi platooniliseks.
Vahepeal lõpetasin kaugõppekeskkooli. Proovisin Panso kooli, kukkusin viimases voorus läbi. Sain sisse peda raamatukogunduse ja bibliograafia eri-alale. Kuid õige pea kukutas vastav troika mu Kommunistliku Partei ajaloo eksamil läbi. Tuli signaal säält, kust vaja.
Töötasin Merivälja lastepäevakodus kütjana kaks talve. 1972. aasta suvel, pärast kütteperioodi lõppemist, paiskas suur armastus mu Siberimaale. Õnnestus Irkutski vanglaski viibida. Sääl aeti maha nii juuksed kui habe.
Kolmanda 14aastaku tähtsündmuseks oli poeg Voldemari sünd. Kui seisin keskhaigla sünnitusosakonna ees, pamp esmakordselt kätel, tundsin hetkeks, kuidas jalad maast üles kerkivad.
1989. aasta suvel pääsesin esimest korda sotsialistlikust paradiisist roiskuva kapitalismi maile. Rändasin Soomes, Rootsis ja Ahvenamaal./…/ Vahepeal käisin ka Kreekas. Maailm on lahtiseks läinud.
Viimased 14 aastat pole veel otsas. Äsja ilmus «Puupeatuse» nimeline raamatuke. Mu vend ja õde Madli on juba vanavanemad, mina siis vastavalt vanaonu, vist neljakordne. On, kellele kirjutada.
Allikas: Eesti Päevaleht (Arkaadia)