Elu on täis kummalisi asju. “Maailm on nagu kihiline kook – mine võta kinni, mis on päris, mis ainult näib,” kirjutas oma raamatus “Kuningas, kuninga kass ja teised” eile lahkunud lastekirjanik ja -raamatukunstnik Henno Käo. Vaid mõni hetk enne kurva teate saamist arutasime Tähekese kunstniku Priit Reaga üht Käo tehtud ajakirja esikaant. Tähekese arhiivis on veel ilmumisjärge ootamas paar head Käo kevadeluuletust.
Alles hiljuti, 1. juunil lõppenud lastejuttude võistlusel sai tema käsikiri “Väike rüütel Rikardo” teise koha. Veel selle nädala alguses saatis kirjanik siinsamas Eesti Päevalehes südamliku järelehüüde sõber Otile. Ja nüüd, nädala lõpus pean ma veel ühest hüvast lastekirjanikust kirjutama minevikuvormis.
Henno Käoga tutvusin ma ajakirjaniku jaoks üsna tavapärasel moel – seoses intervjuuga. Ühel suvel tegime Ants Juskega “dessandi” Lahemaale – Juske intervjueeris Võsul Mikk Mikiveri, mina Käsmus kirjanike loomemajas Henno Käod. Käo armas abikaasa keetis kohvi. Seintelt vaatasid vastu värkselt joonistatud Käsmu kivide pildid. Akendest piilus sisse männimets. Meri kohises siinsamas, paarsada meetrit astuda.
Nii jääb ta ilmselt ka meelde – laia servaga kaabu peas, ruuduline särk seljas, joonistusplokk kaenla all, keset suurt suve Käsmu metsa minemas või sealt tulemas. Mets, kivid, maailmaruum. Kes vähegi Henno Käo loomingut tunneb, teab, kui lähedal kirjanik neile oli.
Tollel esimesel kohtumisel rääkis Käo, kuidas just lastekirjanikuna ta oma tõelise kutsumuse on leidnud. Et kui tema teha oleks, siis ta muud ei teekski, kui kirjutaks ja joonistaks lasteraamatuid. Oma 20-aastase kirjanikutegevuse jooksul on tema sulest ilmunud enam kui veerandsada teost. Nendest kaks – “Dondijutud” ja “Kusagil mujal” – on pälvinud Nukitsa auhinna. See on ainulaadne preemia, mida annavad Eestis välja lapsed. Käo raamatute maailm oli rikkalik ja fantaasiarohke, selles põimusid reaalsus ja muinasjutt, minevik ja tänapäev. Selles juhtus asju. Küllap lugejad tundsid Oma Asja ära.
Oma lugejatega kohtus Henno Käo päris sageli. Vana muusikamees ju – võttis kitarri kaasa, tegi mõne laulu, luges tekste vahele. Mõnikord esineti vana sõbra Otiga kahasse. Küll me sealpool kohtume – kõlas sõber Otile saadetud järelehüüe. Saatus tahtis, et see kohtumine oodata ei lasknud.
“Rinnataskus roniroos
saarele me üheskoos
teemegi nüüd äralennu
või me pole Ott ja Henno!”
kirjutas Ott Arder luulekogus “Igavene eesel”. Ja Henno Käo joonistas pildi juurde – kaks meest on ajalehest lennukile roninud ja lehvitavad pilvede vahelt lugejale lustlikult.
“Ott ja Henno, laulumehed,
võtavad nüüd ajalehed,
teevad nendest lennuki
ja on hopsti läinudki!”
Ja nii nad läksid – Ott ees, Henno taga.
Aga raamatud jäid.
|
Uudised
VE: Käo, Henno – kunstnik ja lastekirjanik
Henno Käo läks ära
Ilona Martson, Tähekese peatoimetaja
03.07.2004
Elu on täis kummalisi asju. “Maailm on nagu kihiline kook – mine võta kinni, mis on päris, mis ainult näib,” kirjutas oma raamatus “Kuningas, kuninga kass ja teised” eile lahkunud lastekirjanik ja -raamatukunstnik Henno Käo. Vaid mõni hetk enne kurva teate saamist arutasime Tähekese kunstniku Priit Reaga üht Käo tehtud ajakirja esikaant. Tähekese arhiivis on veel ilmumisjärge ootamas paar head Käo kevadeluuletust.
Alles hiljuti, 1. juunil lõppenud lastejuttude võistlusel sai tema käsikiri “Väike rüütel Rikardo” teise koha. Veel selle nädala alguses saatis kirjanik siinsamas Eesti Päevalehes südamliku järelehüüde sõber Otile. Ja nüüd, nädala lõpus pean ma veel ühest hüvast lastekirjanikust kirjutama minevikuvormis.
Henno Käoga tutvusin ma ajakirjaniku jaoks üsna tavapärasel moel – seoses intervjuuga. Ühel suvel tegime Ants Juskega “dessandi” Lahemaale – Juske intervjueeris Võsul Mikk Mikiveri, mina Käsmus kirjanike loomemajas Henno Käod. Käo armas abikaasa keetis kohvi. Seintelt vaatasid vastu värkselt joonistatud Käsmu kivide pildid. Akendest piilus sisse männimets. Meri kohises siinsamas, paarsada meetrit astuda.
Nii jääb ta ilmselt ka meelde – laia servaga kaabu peas, ruuduline särk seljas, joonistusplokk kaenla all, keset suurt suve Käsmu metsa minemas või sealt tulemas. Mets, kivid, maailmaruum. Kes vähegi Henno Käo loomingut tunneb, teab, kui lähedal kirjanik neile oli.
Tollel esimesel kohtumisel rääkis Käo, kuidas just lastekirjanikuna ta oma tõelise kutsumuse on leidnud. Et kui tema teha oleks, siis ta muud ei teekski, kui kirjutaks ja joonistaks lasteraamatuid. Oma 20-aastase kirjanikutegevuse jooksul on tema sulest ilmunud enam kui veerandsada teost. Nendest kaks – “Dondijutud” ja “Kusagil mujal” – on pälvinud Nukitsa auhinna. See on ainulaadne preemia, mida annavad Eestis välja lapsed. Käo raamatute maailm oli rikkalik ja fantaasiarohke, selles põimusid reaalsus ja muinasjutt, minevik ja tänapäev. Selles juhtus asju. Küllap lugejad tundsid Oma Asja ära.
Oma lugejatega kohtus Henno Käo päris sageli. Vana muusikamees ju – võttis kitarri kaasa, tegi mõne laulu, luges tekste vahele. Mõnikord esineti vana sõbra Otiga kahasse. Küll me sealpool kohtume – kõlas sõber Otile saadetud järelehüüe. Saatus tahtis, et see kohtumine oodata ei lasknud.
kirjutas Ott Arder luulekogus “Igavene eesel”. Ja Henno Käo joonistas pildi juurde – kaks meest on ajalehest lennukile roninud ja lehvitavad pilvede vahelt lugejale lustlikult.
Ja nii nad läksid – Ott ees, Henno taga.
Aga raamatud jäid.