TEOORJUSE KAOTAMINE

Hiiemets. Torma kihelkonna ajalugu /jätk/
………………………………………………………..

Läinud sajandi keskpaigus väljaantud talurahva seadused Liivimaal 1849, 1860 ja Eestimaal – 1856. Töid tunduvaid muudatusi ka Torma kihelkonda. Teoorjuse asemele tuleb raharent; avaneb võimalus talusi osta.

Kuid vaatamata antud seadustele ei läinud asi sugusi kergelt. Mõisaomanikud ei tahtnud oma ülekohtustest nõudmistest loobuda. Kroonumöisades siiski seati raharent ennem sisse. Laius-Tähkveres juba varsti peale seaduse väljaandmist. Koimula külas asuva Ansu Mardi talu olnud kihelkonnas esimene, mis mõisa alt vabaks osteti. Pärismõisades aga ei läinud asi sugugi lihtsalt. 1863 a. paiku valiti kolmeliikmeline saatkond, kes läks Peterburi, keisrile palvekirja andma. Saatkonda kuulusid 1. Isak Aru-Tealamaalt /sünd. 1839, surn. 1902/, 2. Mart Toode, Lilastverest /sünd, 1838, surnud 1886/, ja 3. Samuel Raud /sünd. 1840 surn. 1928/. Peterburist tagasi tulles ootas mehi atesteerimise käsk. Isak Aru juures olnud 6 soldatit ootamas. Mees põgenes. Kuid viimaks ometi võeti kinni ja istus umbes 3 a. Pihkvas vangis.

Torma omanik Liphardt olnud kohamüügi asjus siiski kaunis vastutulelik. Esimesi kohaostmisi tuli ette 1869 a. paiku. Õp. Luiga ajal Ferd. Liphardt korraldas isegi peosöögi neile, kel koha ostu kontraktid taskus olid. Olnud väga lõbus pidu. Ka õpetaja võtnud sellest osa.

Ajajooksul viidi igalpool läbi teopäevade ümberhindamine raharendile.

Peipsi ääres asuvad maad anti müügile. Mõned ostsid päriseks, teised jäid põllupanga rentnikuks. Mõned olid seda veel viimasel ajal.

Mustvees hinnati hobusepäev 20 kopikale. Kes raha ei tahtnud maksta, võis endiselt tegu teha.

1862 a. jagati Võtikvere ühes Vägo karjamõisaga väikekohtadeks. Hiljem ka Ranna-Piilsi. Avinurmes jagati Adraku, Köveriku ja Piilsi karjamõisad. Hiljem suur osa Avinurme mõisast enesest. 1889 a. oli maamõõtja Ulvil maid kruntimas. Avinurme mõisas anti umbes 60 a. eest esimesed ostukontraktid. 45 a. jooksul tuli koha hind tasuda. Iga rendirubla ostuhinnaks oli 36 kop.

Ka Avinurmes ei läinud maade jagamine lihtsalt. Andres Reisenbuk, Piilsist ja Toomas Kalaus käisid jala Riias palvega, et mõisa kaotamine rendikohtades kiiremine sünniks. Kymenthal oli ähvardanud Resenbuki: saad 30. Kuid jäi saamata.

Umbes 56 a. eest algas kruntimine Maetsmas. Rendi lepingu tegemisel tuli 5 ½ protsenti ostuhinnast kohe ära tasuda./stud. Wichmanni teated/.

Maksumaksjad ja Torma koguduse õpetaja

Ülemkirikueestseisja arhiivis, Torma aktides on hul dokumente, mis puudutavad mõisade ja valdade maksuküsimusi.

1891 a. palub Avinurme rentnik Obius, et vähendataks tema maksunormi. Ta maksab õpetajale 14 1/3 vakka rukkid, samapalju otre ja üks pang piiritust, köstrile 5 vakka kumbagi, kellamehele vakk otre. Enne oli mõis 341 taalrit 36 krossi suur. Kuid müümise tõttu jäi üle ainult 120 taalrit. Maks jäi aga endiseks. Palub, et maks jaotataks talupoegade vahel, kes maad kasutavad ja Avinurme valla liikmed on. Maks aga jääb endiseks.

Määrati kindlaks mõisade ja valdade kohustused kiriklikkude ehituste ja hoonete ning koolihoonete korrashoiuks. 1860 ja 1891 a. määruste järele langesid kulud mõisade peale. Vallad täidavad oma kohustused natuuras, so. tööliste andmine: öled ja muu materjali kulu jaotatagu mõisadega ühetasaselt.

Valdade töökohustused õpetajale olid väga visad rahaliseks tasuks ümber muutuma. Tähkuvere valla popsnikud pidid tegema õpetajale aastas 30 päeva ehk maksma rahas 50 kop. päeva eest. Mitme aasta jooksul kogus 210 võlapäeva. Popsnikud ei tahtnud maksta. Asi läks kubermangu valitsusesse, kes õpetaja nöude rahuldamata jättis, põhjendades sellega, et eelmine õpetaja /Landesen/ polnud seda maksu nõudnud 1890 a. Protsess oli 1896 a.

1894 a. otsustas konvent kõik õpetajale tehtavad tööpäevad raha peale ümber hinnata. Hobusepäeva eest – 1 rbl., jalaoäev – 50 kop. Päevad, mis ehituste tarvis olid määratud – hobusepäev – 1.50 rbl., jalapäev – 75 kop.

Kuid asi läks niikaugele, et vallad ei tahtnud teha päevi, ega maksta ka makse. Neil oli võimalus valida – kas tegu teha, või maksta. Mitmed vallad ei täitnud kohustusi. 1900 a. läks asi Kubermangu valitsusesse. Seal otsustati, et päevad tulevad ära teha, või tasuda. Vallavanematele antase Tartu kreisi politsei ülema kaudu käsk otsuse täideviimiseks. Ühendatud Võtikvere vald pidi tegema 120, roela – 50 / Roela vald Tarakverega ühendatud/. Laius-Tähkvere – 30, Laiuse /Iravere pärast/- 4, Avinurme Torma õpetajale päevi ei teinud.

Pikem protsess maksude pärast oli Kasepea vallal, 1884 a. kaebab Kasepea vallavalitsus, et vanast pandi Kasepea peale kihelkonna kooli maksu 2800 rääbist. Siis hinnati rääbiseid 1 rbl. 50 kop. tuhat. 15 a. hiljem maksis rääbise tuhat 3 rubla. Kui aga rääbiseid ei olnud enam saada, määras valla volikogu tuhande hinnaks 5 rbl. 1882. ostis vallavalitsus 2800 rääbist üles, mida aga 5 rbl. 1882. ostis vallavalitsus 2800n rääbist üles, mida aga Torma köster Masing vastu ei võtnud. Ka raha, 5 rbl. tuhande eest pidas ta odavaks. Kihelkonnakohus määras tuhande hinnaks 10 rubla ja vallavanema varandus 90 rublani pandi sekvestri alla.

1889 a. kaebavad Kasepea mehed jälle, et neilt nõutakse õpetajale 60 tööpäeva tegemist ning 7 talupoja pealt 7000 rääbist, köstrile ja kellamehele viljamaksu. Selle seaduse tegemise ajal oli Kasepeal ainult 7 talupoja perekonna ja mõningad asunikud. Ajajooksul jagunesid 7 peret paljudesse väikestesse osadesse / pojad j.n.e./. Neile jagatud maatükkidele tekkisidvarsti majad. Kroonu reguleerimise komisjon leidis 1864-68 a. vahel Kasepealt tervelt 237 iseseisvast elamut: / muidugi osalt venelaste omad/ ja nende hulgas oli üks kroonu metsavahi talu ja luteriusulise kooli koht. Õpetaja ja köstri maks nõuti aga ikka endiselt sisse 7 talu nime järele nende peremeestelt, olgugi et nende talud olid üsna väikeseks jäänud. Nõuti rääbise tuhande eest 10 rubla. Enne, kui rääbise tuhat veel 3-5 rubla maksis, maksid nad oma võla kuidagi ära, kuid viimasel ajal rääbise püük ära. Kuna aga 10 rubla tuhande pealt liig kallis maksta oli, keeldusid talupojad seda maksmast. Vallavalitsus oli aga sunnitud neilt ometi maksu sissenõudma ja kohustama neid seitset peremeest ka tööpäevi tegema.

Palutakse Ülemkirikueestseisja korraldus: 1. muuta 80 tööpäeva ja 7000 rääbist raharendiks ja 2. jaotada see maks kõikide luteriusuliste peremeeste vahel.

Asi saadetakse Kubermangu valitsusele otsustamiseks. Sealt nõutakse dokumentaalseid tõendusi maksude sisseseadmise kohta. Küsatakse ka, missuguste konventide otsustega on rääbise tuhande hind tõstetud. Niikaua, kui Kubermangu valitsus pole asja otsustanud, lubab kuberner Kasepes rahvale, et tulevikus seda maksu ei tule.

1892. a. nõutakse kubermangu valitsusest veel lähemat selgitust.

1894. a. märtsis saadab Torma kirikueestseisja Kasepeale politsei 35000 rääbist ehk 350 rublat nõuda /5 a. võlg/. Ei saanud aga kumbagi.

Okt. 1894 a. tuleb Kubermanguvalitsuse otsus:

L-Tähkvere talud on ajajooksul jaotatud ja maatükkid läinud 237 inimese kätte. Neist on 138 veneusulist, 99 luterlast.
Veneusulised on Köigekörgema korralduse järele 14.05.1886. vabastatud maksudest lut.kiriku heaks. Seega tuleks maks jaotada 99 luterlase vahel.
Et aga nimetatud kalapüük iga aastaga väheneb /1889. on tuhande hind juba 15 rbl. /siis tuleks maksta rahas. Kuna aga hind juba 15 rbl. /siis tuleks maksta rahas. Kuna aga hind regulatiivi asutamisel, 1841 a. oli palju odavam, on ülekohus talupoegadelt praegust hinda nõuda.
Kubermagu valitsus arvab keskmiseks hinnaks 3 rbl. tuhat.
Viie aasta hind teeks 105 rubla. Et aga 1879-88 aastani võeti kallimat hinda, kui kub. Valitsus 1894 a. otsustas, siis tuleb võla arvelt maha kustudada 118 rubla. Nii et maksa jääb ainult 21 rubla.

Nii vabanesid Kasepea mehed kub. valitsuse kaasabil rääbiste maksust. Kas aga kubermangu meeste arvestused õiglased olid, on iseküsimus. Kuid tol ajal ei võinud luteriusu kogudused vene võimudelt midagi head loota. Olid ju b igalpool venestamise püüded, luteriusu kirikutele ja õpetajatele ei vaadatud kuigi tahtlikult.

Võiks veel nimetada Kasepea kalameeste kohta, et kubermangu valitsusel juba õp. Assmuthi ajal nendega tegemist oli. Assmuth kaebas, et nad pühapäeviti ja isegi suurte pühade ajal, ka suurel Reedel kalal käisid. Kubermangu valitsus tegi korralduse sarnase väärnähtuse vastu samme astuda ja eksijaid karistada.

Mustvee mehed olid siiamaani maksnud 4000 rääbist õpetajale, 2000 köstrile. 1896. tulid mehed kokku asja läbi arutama. Suurem osa nõudis raha peale ümberarvamist ja ainult 5 rbl. tuhat. Senini olid nad maksnud, kui rääbiseid ei olnud, 10 rbl. tuhat. Kirikueestseisja palub, et see otsus ümber muudetaks ja makstaks endiselt 10 rbl. Kasepea meeste eeskujul ei tahtnud ka Mustveelased seda teha. See rääbisemaks otsustati sisse nöuda Mustvee endise 4 talukoha praegustelt omanikkudelt.

Avinurme mõis, kelle palvele regulatiivi vähendamise asjus vastu ei tulnud, vähendas seda omavoliliselt. 1895 a. kaebas õpetaja, et ta ainult osa regulatiivist kätte saab.

Venemaale minekust

1858 ja 1859 tähendab õp. Landesen kirikukroonikasse, et samarasse mineku tõbi on siiagi ulatanud. Rahvasuu andmete järele rändas neil aastatel hulk perekondi välja. Mindi Vologdasse, Peterburi kubermangu, Suhumi, Samarasse. 1880-90 a. vahel läksid paljud Peterburi ja Novgorodi kubermangudesse. Ainult Torma ümbrusest olla 20-30 perekonda välja rännanud nimelt Tobolskisse.Väljarändamise palavik, mis mõnelpool suuri laineid lõi, lootus kaugel Vene sisemaal kuldseid eluvõimalusi leida, see viis Torma kihelkonnast mõnedki hoolsamad ja töökamad perekonnad välja. Paljud tulid pettunult tagasi, paljud jäid aga peatuma ja leidsid häid elamisvõimalusi. Tekkisid mitmeid eesti asundused. Venemaa praeguse valitsuse ajal ei käi nende käsi kuigi hästi. Mõnedki, kel see võimalik, tulid ja tulevad veelgi kodumaale tagasi.

TEOORJUSE KAOTAMINE