Märt Raud ja Väino Viilup väärivad ausammast
1975-1978, kui projekteeriti ja ehitati omaaegset kultuuri lipulaeva – Oktoobri kultuuripaleed –, töötasin Eesti Põlevkivi (EP) juhatuses, hiljem osalesin palee juures tegutsenud foto- ja filmistuudiote töös. On, mida meenutada ja arvata.
Põlevkivitööstuse ülesehitamisel on kaks kuldset perioodi: 1930. ja 1970. aastad. Siis ehitati peale tootmisettevõtete põlevkivitöötajatele omanäolisi hooneid, mis rõõmustavad silma tänini.
Ajakirja Oil Shale toimetaja Aili Kogerman kirjutab: “Eesti Vabariigi rajasid missioonitundega spetsialistid, kes tegelesid riigi arendamise, mitte oma taskute täitmisega.” Tõesti, põlevkivitööstuse rajaja, ehitusinsenerist Eesti Põlevkivitööstuse direktori Märt Raua eestvedamisel ehitati 1930ndail Kohtla-Järvele moodsad elamud, kultuurikeskused ja tolle aja moodsamad koolimajad Kohtla-Järvel ja Kiviõlis.
Kuldse aja uuestisündi 1970ndail meenutavad Oktoobri kultuuripalee (nüüd Jõhvi kultuurikeskus), Jõhvi ja Kohtla-Järve vaheline renoveeritud maantee, nn Outokumpu linnaosa Kohtla-Järvel (kaevanduse väljatöötatud alal), hiljem profülaktoorium Toilas jm. Märt Rauaga sama julget pealhakkamist näitas tollane EP peadirektor Väino Viilup. Peaaegu kõik, mis ehitati pärast Viilupi tagandamist Estonia kaevanduse direktori kohale, oli tema maha märkinud. Viilupi fenomeni on lihtne seletada: Viilup oli kindlakäeline juht, kes ei kartnud võtta oma meeskonda avarapilgulisi, analüüsivõimega, kultuuri ja spordi toetamise vajadust tunnetavaid spetsialiste. Juhi ees kummardamine oli marginaalne, kui kasutada moodsat sõna.
Viilupi alustatu viisid lõpule tema mantlipärija EP peadirektori toolil Ülo Tambet, EP ehitusdirektor Agu Siim jt.
Tuleb tunnistada, et ehitajad, kaevurid jt liitis ühtseks löögirusikaks tollane autokraatne EKP Kohtla-Järve parteikomitee I sekretär Leonid Ananitð, kes erinevalt oma eelkäijast ja järeltulijaist oli rohkem ehitaja kui parteifunktsionäär.
Mäletan, et aastaid pöörati EP juhtkonna nõupidamistel erilist tähelepanu Oktoobri kultuuripaleele, seda ka pärast ehitise valmimist. Ikka selleks, et kaevuritel ja nende pereliikmetel oleks võimalus kultuurist osa saada, et süstida neisse tahtmist selles osaleda.
Et palee oleks täis tegemislustist kantud isetegemist, selle heaks andsid oma parima juba ehituse ajal palee direktoriks nimetatud Gale Popova, tema hilisem asetäitja Ljudmila Giljova, Kohtla-Järve linna kultuuriosakonna juhataja Kaie Nagelman jpt. Estonia kaevandus eesotsas Viilupiga oli helde palee ülalpidaja.
Kümme aastat tagasi andis EP palee üle Jõhvi linnale. Paljud tegijad koondati, ruumid anti rendile. Lipulaevast sai väike laevuke. Pardal olijad väärivad kiitust, kuna on suutnud laevukest vee peal hoida.
Maja renoveerijaile tahaks meelde tuletada 1930ndate teatrijuhi-klassiku öeldut: “Teater (kultuur – A.L.) ei alga majast, vaid vaimust.” Ka vaimu on vaja turgutada!
Osaledes omal ajal NLi fotoassotsiatsiooni juhatuse liikmena paljudel üleliidulistel kultuuriüritustel, kogesin, mis tähendab ettevõtte mainele kultuuri toetamine. EP oli üks nendest vähestest, keda pidevalt teistele eeskujuks seati – oma kultuuripalee, täis isetegemist, oma foto- ja kinostuudio. Polnud vaja iseennast kiita…
Rohi on roheline ka tänapäeval. Maailma näinud maestro Eri Klas ei väsi kordamast, et igal suurel ja soliidsel lääne firmal oma omanimeline kultuuri toetav fond. Toetatakse seda, mis aitab elada. Kultuur on seda kindlasti. Jääb loota, et EP võtab Euroopa Liidus omaks lääne tavad. Olgu meelde tuletatud, et enne sõda oli Kukruse kaevandusel näiteks oma sümfoniettorkester.
Märt Raud ja Väino Viilup väärivad missioonitundest kantud tegevuse eest ausammast.
ARVO LEKK,
EP veteran
Teisipäev, 21.10.2003
xxx
Loe lisaks Arvo Lekk – mäeinsenerist fotograaf
Uudised
VE: Lekk, Arvo – fotograaf, endine kaevur
Märt Raud ja Väino Viilup väärivad ausammast
1975-1978, kui projekteeriti ja ehitati omaaegset kultuuri lipulaeva – Oktoobri kultuuripaleed –, töötasin Eesti Põlevkivi (EP) juhatuses, hiljem osalesin palee juures tegutsenud foto- ja filmistuudiote töös. On, mida meenutada ja arvata.
Põlevkivitööstuse ülesehitamisel on kaks kuldset perioodi: 1930. ja 1970. aastad. Siis ehitati peale tootmisettevõtete põlevkivitöötajatele omanäolisi hooneid, mis rõõmustavad silma tänini.
Ajakirja Oil Shale toimetaja Aili Kogerman kirjutab: “Eesti Vabariigi rajasid missioonitundega spetsialistid, kes tegelesid riigi arendamise, mitte oma taskute täitmisega.” Tõesti, põlevkivitööstuse rajaja, ehitusinsenerist Eesti Põlevkivitööstuse direktori Märt Raua eestvedamisel ehitati 1930ndail Kohtla-Järvele moodsad elamud, kultuurikeskused ja tolle aja moodsamad koolimajad Kohtla-Järvel ja Kiviõlis.
Kuldse aja uuestisündi 1970ndail meenutavad Oktoobri kultuuripalee (nüüd Jõhvi kultuurikeskus), Jõhvi ja Kohtla-Järve vaheline renoveeritud maantee, nn Outokumpu linnaosa Kohtla-Järvel (kaevanduse väljatöötatud alal), hiljem profülaktoorium Toilas jm. Märt Rauaga sama julget pealhakkamist näitas tollane EP peadirektor Väino Viilup. Peaaegu kõik, mis ehitati pärast Viilupi tagandamist Estonia kaevanduse direktori kohale, oli tema maha märkinud. Viilupi fenomeni on lihtne seletada: Viilup oli kindlakäeline juht, kes ei kartnud võtta oma meeskonda avarapilgulisi, analüüsivõimega, kultuuri ja spordi toetamise vajadust tunnetavaid spetsialiste. Juhi ees kummardamine oli marginaalne, kui kasutada moodsat sõna.
Viilupi alustatu viisid lõpule tema mantlipärija EP peadirektori toolil Ülo Tambet, EP ehitusdirektor Agu Siim jt.
Tuleb tunnistada, et ehitajad, kaevurid jt liitis ühtseks löögirusikaks tollane autokraatne EKP Kohtla-Järve parteikomitee I sekretär Leonid Ananitð, kes erinevalt oma eelkäijast ja järeltulijaist oli rohkem ehitaja kui parteifunktsionäär.
Mäletan, et aastaid pöörati EP juhtkonna nõupidamistel erilist tähelepanu Oktoobri kultuuripaleele, seda ka pärast ehitise valmimist. Ikka selleks, et kaevuritel ja nende pereliikmetel oleks võimalus kultuurist osa saada, et süstida neisse tahtmist selles osaleda.
Et palee oleks täis tegemislustist kantud isetegemist, selle heaks andsid oma parima juba ehituse ajal palee direktoriks nimetatud Gale Popova, tema hilisem asetäitja Ljudmila Giljova, Kohtla-Järve linna kultuuriosakonna juhataja Kaie Nagelman jpt. Estonia kaevandus eesotsas Viilupiga oli helde palee ülalpidaja.
Kümme aastat tagasi andis EP palee üle Jõhvi linnale. Paljud tegijad koondati, ruumid anti rendile. Lipulaevast sai väike laevuke. Pardal olijad väärivad kiitust, kuna on suutnud laevukest vee peal hoida.
Maja renoveerijaile tahaks meelde tuletada 1930ndate teatrijuhi-klassiku öeldut: “Teater (kultuur – A.L.) ei alga majast, vaid vaimust.” Ka vaimu on vaja turgutada!
Osaledes omal ajal NLi fotoassotsiatsiooni juhatuse liikmena paljudel üleliidulistel kultuuriüritustel, kogesin, mis tähendab ettevõtte mainele kultuuri toetamine. EP oli üks nendest vähestest, keda pidevalt teistele eeskujuks seati – oma kultuuripalee, täis isetegemist, oma foto- ja kinostuudio. Polnud vaja iseennast kiita…
Rohi on roheline ka tänapäeval. Maailma näinud maestro Eri Klas ei väsi kordamast, et igal suurel ja soliidsel lääne firmal oma omanimeline kultuuri toetav fond. Toetatakse seda, mis aitab elada. Kultuur on seda kindlasti. Jääb loota, et EP võtab Euroopa Liidus omaks lääne tavad. Olgu meelde tuletatud, et enne sõda oli Kukruse kaevandusel näiteks oma sümfoniettorkester.
Märt Raud ja Väino Viilup väärivad missioonitundest kantud tegevuse eest ausammast.
ARVO LEKK,
EP veteran
Teisipäev, 21.10.2003
xxx
Loe lisaks Arvo Lekk – mäeinsenerist fotograaf