Arvo Lekk – mäeinsenerist fotograaf

Mõne päeva pärast tähistate oma 75. sünnipäeva. Millist ametit saab nimetada teie elutöö omaks?

Minu elutöö oli ikka töötamine mäeinsenerina 30 aastat. Olen diplomeeritud mäeinsener ja töötanud Eesti Põlevkivis mitmel ametikohal – kaevanduse mäemeistrist kuni koondise Eesti Põlevkivi osakonnajuhatajani.

Kui võrrelda tänast päeva Ida-Virumaal ajaga, mil olite ametis põlevkivi alal, kas on tunne, et põlevkivi ja sellega tegelevate inimeste tähtsus on aastatega kahanenud?

Kahtlemata on kahanenud. Algul trust Eesti Põlevkivi ja hiljem koondis – see oli ikka asutus, mille nimi kõlas üle liidu. Pidevad üleliidulised ja vabariiklikud preemiad, kaevuritele jagati aumärke. EP-le kuulusid siis veel kultuurimaja, kommunaalmajandus, spordistaadionid. Näiteks kultuuripalee, mille kohal on praegu uus Jõhvi kontserdimaja, oli samuti EP välja kaubeldud ja ehitatud.

Mis juhatas teid insenerimaailmast fotokunsti juurde?

1960. aastate keskpaigas kinkis abikaasa mulle Smena kõige algelisema fotoaparaadi, et ma võiksin oma lapsi pildistada. Hakkasin pildistama ega ole sellest siiani lahti saanud.

Kas te olete praegugi nii-öelda pärisfotograaf, kes kasutab oma pimikut ja kemikaale, teeb kõik klõpsust kuni foto kuivatamiseni?

Ei. Juba umbes aastaid viis olen lasknud töö filmi ilmutamisest alates töökojas ära teha. Ja nüüd olen ma hoopis allakäinud – ostsin endale digikaamera. Ehkki see digi on, nagu ta on. Saab küll tulemust kohe näha, aga…

Nii on see tänapäeval vist paljudes sfäärides, et inimese käsitööoskused vaikselt manduvad. Varem oli ju fotogaafia puhtalt käsitöö?

See osa vahest oligi fotograafia juures kõige huvitavam. Pimikus töötamine, kui film ilmub, oli põnev ja pilti said ise varjutada. Nüüd annad ateljeesse ja nii jääbki, nagu tuleb.

Eestis oli kandev filosoof fotograafia teemadel Peeter Tooming. Ta kõneles ka fotograafia-alasest müstikast. Olete seda kogenud?

Tooming oli minu suur sõber ja hea kolleeg foto alal. Ta oli, jah, üks esimesi, kes hakkas rääkima fotost kui kunstist. Nüüd on tulnud uued mehed – Toomas Kalve Tartus ja Peeter Laurits Kütiorust. Aga Toomingust on puudus! Ta oli mees, kes küll kõvasti kritiseeris ja laitis, aga ta tegi ise ja kutsus ka teisi tegema. Ja kui teda kutsusid, tuli ta alati kohale. Ta kirjutas palju – Sirbis ja Vasaras ilmusid tervete lehekülgede pikkused fotolood. Nüüd seda ei ole. Müstika aga on juba see, kui pilt hakkab filmilindile ilmuma.

Kuid Eestis on praegu isegi eraldi fotoajakirjad…

On, aga need on kitsa lugejaskonnaga ajakirjad. Reafotoharrastajad neid ei loe ega telli – nii palju kui mina tean.

Olin Jõhvi kontserdimajas teie näitusel “Naeratab naine, naeratavad kõik” tunnistajaks ühe naisterahva spontaansele reaktsioonile: “Jeerum, ma pole ammu näinud midagi nii positiivset!”

Nime näitusele leidsin ma bussis. Minu ees istunu luges Eesti Ekspressi ning tema õla tagant piiludes nägin seal sellist pealkirja. Ma ei tea siiani, millest seal artiklis juttu oli, aga nii kui ma seda pealkirja lugesin, hakkas mõte liikuma, et mul on neid naeratavaid portreesid. Sel näitusel olid väljas peamiselt naised-kultuuritegijad ja naised-tervisespordiharrastajad. Selles seltskonnas olen ma ringi liikunud viimased 10 aastat. Peab ütlema tänu naistele, sest keskmisel tasemel kultuuri teevadki Eestis just nemad. Samuti tervisesport – terved bussitäied rahvast tuleb tervisespordiüritusele, kuid neist vaid mõni üksik on mees, temagi vägisi kaasa tiritud.

Kas teie enda abikaasa on mõistev, kui pildistate võõraid naisi? Kas temal ei kihvata miski?

Igasuguste muude asjade pärast on pahandusi olnud, aga selle pärast pole küll kunagi nääklemist tekkinud. Ma ütlen nagu Kalju Suur – tema teeb aktipilti ning talt päritakse alati selle kohta ja tema ütleb ka, et ei ole kunagi pahandust olnud.

Kuidas aktifotoga on? “Vanaaegse orientatsiooniga” meesterahvast võib ju paljas naisterahvas erutada, aga öeldakse, et pead olema külm, kui aktipilti teed.

Eestis on aktifotosid vähe. Tooming neid tegi ja ta oli ikka kunstnik. Kalju Suurel on ka üksikud head aktifotod. Ma pole näinud sellist aktifotoalbumit, mille kohta võiks öelda, et see on kunst.

Aga Internetis surfates näeb, et see kunstiliik globaalselt ikka edeneb. Eriti paistavad silma Vene fotograafid ja nende loomingut võib leida ka lehekülgedelt, kus on märk “18+”, aga ega see väärtfotode väärikust kahanda…

Mis puutub fotograafiasse, siis Nõukogude Liit oli omal ajal maailma esinumber. Küllap Venemaa liigub nüüdki samal rajal edasi. Seal olid tugevad fotoklubid ja -kollektiivid, mis meil on lagunenud ja kadunud. Enda kiituseks võib öelda, et 1989-1992 olin NSV Liidu fotoassotsiatsiooni juhatuse liige. Siis ma käisin piki liitu ringi – Vladivostokini välja – ja ma tunnen seda teemat.

Ja veel võib täheldada, et nende Vene fotograafide modellid on erakordselt kenad slaavitarid.

Eks need kenad naised kogunevad ikka pealinnadesse. Kui ma EPs töötasin, käisin vahel mitu korda kuus Moskvas komandeeringus ja imetlesin alati, kui kenad on sealsed vene naised. Seal ainult ilusad naised olidki Kalinini prospektil, kus meie ministeerium asus.

Olite ühiskondlikult aktiivne, aga sinna “au, mõistuse ja südametunnistuse” parteisse ei kuulunudki. Kuidas see teil õnnestus?

Mind ei kutsutudki. Ma arvan, et mu suuvärk oli põhjuseks. Üks praeguseks surnud julgeolekutöötaja ütles kord ühel saunapeol, et me teame küll, mis sa seal instituudis räägid. Küllap oli seal siis koputajaid.

Normaalses ühiskonnas on ju normaalne, et inimene on aktiivne, ja tänapäeval ei ole häbiasi erakonda kuuluda.

Kui Res Publica loodi, siis ma suure palumise peale astusin sinna ja nüüd olen siis IRLis.

Me siin räägime nõukogude ajast osaliselt nostalgiliselt, aga tõe huvides peab märkima, et see oli ikkagi ju täiesti väärastunud süsteem.

Muidugi olid seal ka omad head küljed – tervishoid ja tasuta haridus näiteks -, aga need ei kaalunud muidugi üles kogu kurjust, mida see süsteem sisaldas.

Te mäletate ju ka okupatsioonieelset Pätsu-aegset Eestit?

Mäletan, jah, Pätsu-aja lõppu. Sel ajal oli näiteks vabariigi aastapäev tõeline suur püha ja kedagi ei olnud vaja sundida lippu üles panema. Tänasel päeval tundub, et vaid riigi koorekiht tähistab riigi 90. sünnipäeva.

Fotograafid on ses mõttes tänuväärsed, et nad jäädvustavad tänast päeva homse tarvis. On ju tegemist oma aja kroonikutega?

Kahtlemata. Olengi viimasel ajal – kuna aastaid on juba palju – hoolitsenud selle eest, et minust jääks ka midagi järele. Olen andnud materjale Eesti kirjandusmuuseumile ja spordimuuseumile. Mõlemis oli mullu ka minu näitus. Rahvakultuuri ja -spordi jäädvustamise ja fotonäituste vahendusel propageerimise eest andis vabariigi president mulle 2006. aastal Valgetähe medali.

Just teie pildistatud portreed on sageli parimad fotojäädvustused mitmetest meie kandi inimestest.

Mulle on alati meeldinud kõige enam inimesi pildistada. Mul on ka mõned looduspildid, aga rohkem olen ikka püüdnud kaljusuurelikult hetke tabada. Ma peangi ennast kahe mehe õpilaseks – Kalju Suure ja Peeter Toominga omaks, kontrastsed nagu nad on.

Teil on ju endalgi õpilasi?

Küllap on, sest olin pikka aega fotoklubi ja seltsi Viru Foto esimees. Omal ajal oli seal liikmeid 30 ringis. Meil toimusid Jõhvi kultuuripalees Oktoober üle 10 aasta alaliselt näitused. Kõik Ida-Viru kultuurisündmused said jäädvustatud ja need näitused olid Oktoobris eksponeeritud. EP kattis läbi Oktoobri kõik meie kulud. Mäletan, et kui olin NSV Liidu fotoassotsiatsiooni juhatuse liige ja pidin sõitma Vladivostokki, siis komandeeringu kulud tasus Ljudmilla Giljova, kes oli palee direktor.

Teist kõneldes ei saa üle ega ümber ka reisimise temaatikast.

Ligi 25 aastat ronisin mägedes ja need olidki vahest kõige südamelähedasemad käigud. Seal oli lisaks fotoaparaadile kaasas ka kinokaamera Krasnogorsk.

Alpinistid on adrenaliininäljased. Kas teiegi ronisite selle järele?

Mida muud ma sealt oma raha eest otsisin?!

Milliseid paiku soovitate noortele, kes on juba Euroopa läänepoolsema osa läbi käinud?

Mina soovitan Kesk-Aasiat – seal on ikka suurepärased näited idamaa kultuurist. Kindlasti tasub käia Samarkandis, kus on säilinud muistsed ehitised. Minu kõige suuremad ja raskemad matkad leidsidki aset Kesk-Aasias, ehkki olen terve NSV Liidu jalgsi läbi käinud – Karpaatides, Krimmis, Pamiiris, Sajaanides, Kaug-Idas, Uuralites, Koola poolsaarel. Kõikjal oli fotoaparaat kaasas ja kõigist neist paigust on pildid.

TEET KORSTEN
Laupäev, 26.7.2008