21. veebruaril 2002 tähistas oma 100. sünnipäeva kauaaegne Tartu Ülikooli pedagoogika õppejõud ja kateedrijuhataja ning paljude pedagoogika- ja kasvatusalaste tööde autor, Tartu linna aukodanik Aleksander Elango.
Alates 19. veebruarist on Tartu Ülikooli Raamatukogus avatud A. Elango tegevusest ja ilmunud töödest koostatud näitus. Näitus on ülevaateline ja välja on pandud tema olulisemaid tööd pedagoogika- ja kasvatusteemadel. Valik on tehtud TÜ raamatukogus olevatest teostest. A. Elango on TÜ Raamatukogu lugeja aastast 1922. A. Elangost rääkis näituse avamisel Hillar Palamets.
Maret Vanamb maret@utlib.ee
TÜ Raamatukogu õppekirjaduse osakond
xxx
ALEKSANDER ELANGO 100. SÜNNIPÄEV TARTUS
 |
Neljapäeval, 21. veebruaril sai 100-aastaseks legendaarne Eesti pedagoogikateadlane Aleksander Elango. Sündmuse tähistamiseks korraldati Tartus tema elule ja loomingule pühendatud konverents, kus esinesid mitmed tema õpilased ja õpilaste õpilased. Pärastlõunal oli pidulik vastuvõtt, kus igaüks võis pedagoogika grand old mani isiklikult õnnitleda. Sünnipäevale olid kutsutud ka Tallinna Pedagoogikaülikooli esindajad, keda oli kohale tulnud üle kahekümne, õppejõududega koos ka paar üliõpilast (sh allakirjutanu).
21. veebruar algas Tallinnast tulnutele tuntud pedagoogikateadlaste mälestamisega Raadi kalmistul. Endised õpilased meenutasid prof Konstantin Ramulit, prof Alfred Koorti, dots Enn Koemetsa ja akadeemik Heino Liimetsa. Neil oli omal ajal olnud kokkupuuteid juubilariga.
Juubelikonverents toimus Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, kus esinesid mitmed tuntud Aleksander Elango õpilased ning nende õpilased. Kõnedest koorus professorist pilt kui väga aktiivsest ühiskonnategelasest, kes oli tunnustatud juba noores eas. |
Nii mainis Ilmar Kopso oma ettekandes, et juubilar toimetas juba 13-aastasena gümnaasiumis eestimeelset ajakirja Noorus, mis käsikirjalisena käis käest kätte. Paraku ei meeldinud see Tartu Kroonugümnaasiumi venemeelsele juhtkonnale, mistõttu noor Aleksander Elango (tollal Johanson) koolist lahkuma sunniti. Ometi ei viinud see teda eemale noorsootööst ega ajakirjandusest. Ta toimetas 5 aastat vabariiklikku koolinoorsooliidu ajakirja Uudismaa, kuhu kirjutas ise mitmeid artikleid.
Jaan Mikk rääkis juubilarist kui noorsoo- ja karskusliikumise liidrist. Paraku katkestas sõda paljud tolleaegsed liikumised. Alles nüüd, pisut enam kui aasta tagasi, loodi Eestis Elango jälgedes taas liit, mis kannab paljutõotavat nime “Alkoholivaba Eesti”.
Perekasvatuse Instituudi dotsent Inger Kraav tutvustas karskusliikumisest välja kasvanud Koduse Kasvatuse Instituuti, mille juhatajaks oli Elango aastatel 1936–1940. Viimasele tegi muret koduse kasvatuse madal tase ning lastevanemate harimiseks peeti raadioloenguid, seminare jm.
Heino Rannap peatus juubilari tööl õpetajate uurimiskursuse (1962) ja Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi (1972) algatajana. ÜPUI tegutseb tänaseni, ent Aleksander Elango loobus instituudi tööst 1993. aastal. Aleksander Elango oli ka üks Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi taastajaid 1989. aastal. Mitmed nimetatud seltsi liikmed pidasid ka juubelikonverentsil kõne – seltsi esinaine Inger Kraav, Inge Unt, Ulve Kala, Ilmar Kopso, Jaan Mikk. Esinesid ka TPÜ kasvatusteaduste osakonna juhataja prof Jüri Orn ning TPÜ spordiõppejõud Külli Piilpärk.
Oma elu jooksul on Elango avaldanud ligi 600 artiklit, mitu õpikut, monograafiat jm. Veel möödunud aastal ilmus trükis tema raamat “Tagasivaade”, mis võtab kokku elu jooksul kogetu nii teadustöös, loomingus kui ka argipäevas.
Pidulikul vastuvõtul paistis juubilar silma oma mõtteselguse ja vitaalsusega. Peaaegu terve õnnitluste aja seisis sajandivanune pedagoogikateadlane püsti, võttes õnnitlusi vastu väärika rahuga. Lisaks sellele pidas vanameister pooletunnise kõne, mis näites selgelt, et pedagoogika grand old manil on küllaga teravat mõistust ja sügavat ütlemist oma ebatavaliselt kõrges vanuses. Kõne järel sõnas ta küll tagasihoidlikult, et on pisut väsinud, mis aga tema olekust ja pilgust kuidagi välja ei paistnud.
Aleksander Elango on tuntud tõelise dzhentelmenina. Kui keegi läks tema juurde koju, olid tal alati küpsised ja kohv valmis. Viisakus daamide vastu ning sõnapidamine kuuluvad juubilari elustiili juurde. Nii on ta pidanud kinni kõikidest kokkulepetest.
Juubeliõhtust jäi kõigile meeliülendav elamus ning pedagoogika grand old man suutis kõiki üllatada oma sirge rühi ja selgete sõnadega. Oma pikaealisuse ja töövõime põhjusteks on Aleksander Elango ise pidanud karsket ja sportlikku eluviisi ning kindlate eesmärkide jälgimist, mis hoiab vaimu värske veel nõnda kõrgeski eas.
Pia Paris
xxx
Tartus, 23. juunil 2002
Külastasime Aleksander Elangot tema kodus nagu eelnevalt olime kokku leppinud. Ilmast ja inimestest rääkides jõudsime lõpuks ka pedagoogika-teemani.
Aatemehe arvamus tänase koolikorralduse kohta:
Midagi head siit loota pole, sest hariduselu koordineerinud kogenud spetsialistid heideti kõrvale; haridusministeerium ju koliti Tartusse. Vahetati aastatepikkused kogemused noorte ametnike vastu. Ja millest neil õppida või kust kogemusi saada? On vaid Laulu-raamat, Anderseni muinasjutud ja minu pedagoogika-raamat.
Aga kooliajalookomisjon ju töötab?
See komisjon peaks tulevaste põlvede huvides nõukogudeaja-kooli ajalugu mitte käsitlema. Miks? Aga sellepärast, et mitmed ajalookirjutajad on ise selle ajastu kooli arengus oma kätt proovinud. Las nad kirjutavad parem menuaare ja fikseerivad fakte – järgmise põlvkonna uurijatel on lihtsam hinnangut anda.
Millal Teie pedagoogikaajaloo käsikiri trükki läheb?
Vaevalt, et üldse kunagi. Kohati on ka see väga naiivne. Vaja uuesti läbi töötada.
Nähes mu pilku peatuvat aurahade-kirjade lasul – omanik selgitas: jah, pead elama sajandi, et sind tunnustataks.
Paraku ei jõua enamik meist üldse tunnustuseni…
xxx
84 aastat hiljem Krister Kivi, Eesti Ekspress, 31.10.2002
16aastasena Vabadussõjas venelaste vastu võidelnud TÜ pedagoogikaõppejõud Aleksander Elango ei kavatse filmi “Nimed marmortahvlil” vaatama minna. “See on lihtsalt üks luule,” ütleb ta.
* * *
Sügisene Tartu. Lagunevate puumajade ja lehti puistavate puude vahele on ära peidetud toekam kivihoone. Kui sellele läheneme, tõmbab ootaja elutoa aknalt kardina eest. Ainult üürikeseks. Siis on maja välisilmes kõik endine.
* * *
Suurde hämarasse tuppa, kus paistab valitsevat igavene pastelne vaikus, on Aleksander Elango (100) katnud kohvilaua. Kiirustaval sammul läheb vana mees voodipäitsisse seatud veekeetjani ja lülitab selle sisse. Võtab siis klaaspuhvetist veel ühe punasemummulise kohvitassi (fotograafi tarvis) ja suundub sellega madala diivanilaua poole. Siin on ees ootamas mahlapakk, Dumle banaanikommid ja paar viilu tumekollase þeleega kaetud lehttaignakooki. Külaliste eest hoolitseda otsustanud vanahärrat on võimatu peatada.
Diktofonilt on kuulda, kuidas mahl klaasidesse vuliseb.
“Aitäh, mina mahla ei taha,” üritan tõrjuda.
“Ah soo.”
Pokaal vuliseb täis. Kolksatused. Miski kukub maha.
“Selle laua ümber on niipalju istutud,” ütleb Elango siis nukralt. “Viiskümmend aastat. Olen üks, kes siia istus, ja siia mina jäin.”
* * *
Sellest noorukist, kes 16aastaselt Vabadussõtta läks ja Petseri lähistel venelasi tulistas, pole Aleksander Elangol alles ühtki pilti. Noor vabadussõdalane on vanahärrale endalegi võõraks jäänud.
“Ma ei mäleta enam, mul on suuri raskusi sellega,” ütleb Elango nõutult. Ta püüab meenutada koole, kust rindele läinud õpilased tulid. Kuid meelde tuleb vaid vaid üks – Treffneri gümnaasium. “Mälu on nii kõvasti kadunud. Teine oli see, kus ma ise õppisin, aga ei saa kohe ütelda. See oli omaette kool.”
Me oleme vait ja umbes pool minutit on kuulda ainult seda, kuidas lusikas kohvipulbrit lahustades monotoonselt vastu tassiserva taob. Korraga on nii tähtis, et õige nimi kirja saaks, ent meelde ei tule midagi. Sõnad lendavad käest.
* * *
Ma püüan täpsustada lahinguväljal valitsenud elamistingimusi. Kas oli nälg? (Koguteose “Eesti Vabadussõda” I osa räägib sellest, kuidas väsinud sõdurid kartuleid keetsid ja enne toidu valmimist kurnatusest magama jäid). Kas ööbima pidi kaevikutes või oli peavari ikkagi olemas? Kuid Elango ei vasta mu küsimusele. “Vallutati. Peaaegu pool Eesti territooriumist vallutati,” ütleb ta selle asemel häiritult ja vangutab pead. “Venelased olid need, kes vallutasid. Saksamaa oli juba järele andnud ja Eestile võimaldanud iseseisvat riiki hoida.”
Vahemaa kahe väe vahel oli kolmsada sammu. “Meie nägime neid ja nemad nägid meid.” Elangol õnnestus oma tulistamispesa sisse seada ühe maja varemetesse ning vastane “lihtsalt ei sattunud mind sinna tuppa haarama”.
Kaheksal teisel koolipoisil ei läinud nii hästi. “Nad liiga julgelt läksid lagedale ja jäidki sinna. Said Vene kuuli.”
Langenud (kaks neist Elango klassist) maeti esialgu lahinguväljale. Marmortahvlid ja haudu õnnistavad pastorid tulid hiljem. Ning kirikuõpetajate toonane puudumine ei paista Elangot ka häirivat. “Praegu on Postimehest lugeda, et igale poole usumehed topivad ennast,” ütleb ta varjatud halvakspanuga. “Ja ilma minuta nad seda teevad. Mina olen neist vaba.”
Tema vasak käsi teeb jutu saateks õhus ringe. Aegajalt, mõnd mõtet rõhutades, toksib pahklik nimetissõrm vastu nähtamatut tahvlit. Hetk hiljem tõrjub seesama käsi asjassepuutumatuid sõnu või seoseid tülgastusega tagasi.
Väärikas elegants ja härrasmehelikkus, mis Elango puhul paar aastat tagasi ühele mu kolleegile muljet avaldas, on aastate kiuste ikka alles.
* * *
Albert Kivikase raamatut “Nimed marmortahvlil” Aleksander Elango lugenud ei ole.
See ülestunnistus paneb vanahärra naeru kõhistama. “Ta ilmus sel ajal, kui mul oli muud lugeda ja praegu ma ei ole enam üldse suuteline raamatust lugema. Nii on lugu.”
Aga kas te kinos käite vahel? Sel reedel tuleb Tartus Vabadussõjast tehtud film välja ja filmi levitaja saadaks teile heameelega esilinastusele pileti.
“Ei! Uksest mina välja ei lähe! Minu olukord praegu on nii, et jalad ei käi. Ei saa ma teatrisse enam, ei saa ma koosolekutele. Sõprade kokkutulekule aegajalt mind autoga viiakse, aga muidu ma olen täiesti jalutu.”
Ta vaikib ja tundub olevat nördinud. Kui töötasid veel 83aastaselt Tartu Ülikoolis, võib tervise aeglane ajale allajäämine mõjuda lihtsalt pettumust tekitavalt.
* * *
Ootamatult hakkab Elango endast rääkima minevikuvormis.
“Mul ei olnud enam ka nagu h o o g u,” ütleb ta. “See 1920. aasta Eesti Vabariik, see on minu jaoks juba nii kaugele jäänud. Praegu mind erutab palju rohkem, mis sakslased räägivad meist ja kuidas nad meid võibolla aasta või kahe pärast ära tõmbavad. Te ju teate kõik, mis meil tulemas on?” (Järgneb lühike, rõõmutu naer.)
Euroopa Liitu astumist Aleksander Elango ei poolda. “Niikaua kui ma veel hääletada saan, ma hääletan eitavalt.”
Tugevad isiklikud seisukohad on Elango säilitanud. Näiteks osales ta äsjastel kohalike omavalitsuste valimistel, andes hääle Tartu linnapea poolt.
Seda ei saa siiski võrrelda panusega, mida Aleksander Elango sai anda veel mõned aastad tagasi. Viimase teadusliku kirjutise koostas ta 98aastaselt.
Hiljuti sai auliige Elango Eesti Kirjanduse Seltsist kirja. Ja miski selles saadetises liigutas vana meest väga. “Rohkem, mul on tunne, selle asutusega vist tegemist ei tule,” ütleb ta. “Mind ei kutsuta enam sinna töötama. Minust ei ole vist mingit abi osutamist sellele organisatsioonile.”
Toas valitseb sünge vaikus.
“Eks minuga on praegu kõik ette ära tehtud,” ütleb Elango siis hoogsamalt. “Kuhu mind matta tuleb ja kes mind matma peab. See on mul kõik kirjas. Rohkem vist ei lähe aega kui kuu või kaks.”
Ta läheb ettevaatlikult tasakaalu hoides lauani, mida valgustab suur roheline lamp, ja otsib välja paar siledat, kreemikasvalget paberilehte. Esimene neist on Tartu Krematooriumi arve 3789 kroonile, kus on matusega seonduvad kulud punktipealt lahti kirjutatud (“tseremooniakirst”, “orel, saks + viiul”, “vahaküünlad, 8tk”). Teine paber kujutab endast “kutset krematooriumi ja koosviibimisele”. Sellele on hoolikas, säästlikus kirjas lisatud poolesaja sõbra ja tuttava nimed.
* * *
Ma rullin lahti “Nimed marmortahvlil” sinimustvalge plakati ja Elango uurib seda kriitilisel pilgul. “See on kõik üks luule,” ütleb ta siis. “Sellega paar meest teevad endale lihtsalt raha.”
Klantsiv afišš ei paista omavat mingit sentimentaalset väärtust. Kuid toanurka võib selle pika puiklemise peale siiski jätta. “No kui te just soovite. Aga, nagu te näete, ega ma kaua sellist kraami ei hoia. (Matusepaberid ilmuvad veelkord välja.) Mul tuleb rohkem tegeleda selliste asjadega.”
Trepimademele tuleb Aleksander Elango meiega kaasa. Ettevaatlikult käsipuust kinni hoides ja külma sügisest õhku hingates liigub ta postkasti poole.
“Ma vaatan, kas mulle posti on tulnud.”
Kummardub ja ajab end uuesti sirgu
“Ei ole veel midagi…”
xxx
Aleksander Elango: «Euroliidust võib tulla halbu ootamatusi!»
Foto: Allar Viivik
|
Eesti pedagoogika elava legendi sõjatee oli kõigest nädalapikkune. Praegu muretseb veebruaris 102aastaseks saav tartlane rohkem tuleviku pärast, kui meenutab lahinguid.
«Olin liialt noor, et 1918. aasta sügisel esimeses järjekorras sõtta minna,» ütleb toona 16aastane kommertskooli poiss. «Aga kui asi 1919. aasta alguses juba liialt ohtlikuks läks, võeti ka meid,» jätkab Elango. Temale ja kaaslastele tehti kolm nädalat drilli ja saadeti Petseri lähedale. Rindelolek jäi nädalapikkuseks. Siis tulid püssi alla juba vanemad mehed, koolipoisid saadeti tagasi kooli.
Vabadussõjaga on Elangol veel niipalju kokkupuuteid, et tema tulevase naise onu oli meditsiinikindral Arthur Lossmann.
Kui rinnetel käis veel võitlus, avati 1. detsembril 1919 eestikeelne ülikool. 17aastane Aleksander Elango oli üks neist, kes tähtsate meeste vahel ülikooli aulas istus. Tema õpetaja ja tuttav Villem Ernits oli saanud aktusele kaks kutset. Ühe andis ta siis Elangole, kellest endast sai juba 1931. aastal kõrgkooli õppejõud.
Vaatamata kõrgele eale muretseb Elango praegugi tuleviku pärast. «Mis meist Euroopa Liidus saab?» küsib ta. «Ühest suurest, s.o. Venemaast saime XX sajandil kaks korda vabaks. Aga nüüd tuleb Saksamaa diktaat ja võib tulla ootamatuid asju,» kardab ta.
Allar Viivik, Viimased vabadussõdalased, SLÕL, 10. jaanuar 2004
xxx
Aleksander Elango, 21.02.1902 – 17.03.2004PM Online, 17.03.2004 14:18
Ööl vastu kolmapäeva suri Tartus vabadussõja veteran Aleksander Elango, teatas Eesti Raadio Tartu stuudio.
Möödunud kuul sai Aleksander Elango 102 aastaseks. Ta oli Tartu linna aukodanik ja Tartu Ülikooli akadeemilise pere vanim liige.
Tartu Ülikoolis õpetas ta aastakümneid pedagoogikat.
Vabadussõja rindele siirdus ta koolipoisina Treffneri koolist .
Hüvastijätt Elangoga toimub 27. märtsil kell 12 Tartu Õpetajate Seminari saalis.
Eestis on praegu elus veel kolm Vabadussõja veterani.
xxx
Uudised
VE: Aleksander Elango – vabadussõdalane, sajandi professor, aatemees
21. veebruaril 2002 tähistas oma 100. sünnipäeva kauaaegne Tartu Ülikooli pedagoogika õppejõud ja kateedrijuhataja ning paljude pedagoogika- ja kasvatusalaste tööde autor, Tartu linna aukodanik Aleksander Elango.
Alates 19. veebruarist on Tartu Ülikooli Raamatukogus avatud A. Elango tegevusest ja ilmunud töödest koostatud näitus. Näitus on ülevaateline ja välja on pandud tema olulisemaid tööd pedagoogika- ja kasvatusteemadel. Valik on tehtud TÜ raamatukogus olevatest teostest. A. Elango on TÜ Raamatukogu lugeja aastast 1922. A. Elangost rääkis näituse avamisel Hillar Palamets.
Maret Vanamb maret@utlib.ee
TÜ Raamatukogu õppekirjaduse osakond
xxx
ALEKSANDER ELANGO 100. SÜNNIPÄEV TARTUS
21. veebruar algas Tallinnast tulnutele tuntud pedagoogikateadlaste mälestamisega Raadi kalmistul. Endised õpilased meenutasid prof Konstantin Ramulit, prof Alfred Koorti, dots Enn Koemetsa ja akadeemik Heino Liimetsa. Neil oli omal ajal olnud kokkupuuteid juubilariga.
Juubelikonverents toimus Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis, kus esinesid mitmed tuntud Aleksander Elango õpilased ning nende õpilased. Kõnedest koorus professorist pilt kui väga aktiivsest ühiskonnategelasest, kes oli tunnustatud juba noores eas.
Nii mainis Ilmar Kopso oma ettekandes, et juubilar toimetas juba 13-aastasena gümnaasiumis eestimeelset ajakirja Noorus, mis käsikirjalisena käis käest kätte. Paraku ei meeldinud see Tartu Kroonugümnaasiumi venemeelsele juhtkonnale, mistõttu noor Aleksander Elango (tollal Johanson) koolist lahkuma sunniti. Ometi ei viinud see teda eemale noorsootööst ega ajakirjandusest. Ta toimetas 5 aastat vabariiklikku koolinoorsooliidu ajakirja Uudismaa, kuhu kirjutas ise mitmeid artikleid.
Jaan Mikk rääkis juubilarist kui noorsoo- ja karskusliikumise liidrist. Paraku katkestas sõda paljud tolleaegsed liikumised. Alles nüüd, pisut enam kui aasta tagasi, loodi Eestis Elango jälgedes taas liit, mis kannab paljutõotavat nime “Alkoholivaba Eesti”.
Perekasvatuse Instituudi dotsent Inger Kraav tutvustas karskusliikumisest välja kasvanud Koduse Kasvatuse Instituuti, mille juhatajaks oli Elango aastatel 1936–1940. Viimasele tegi muret koduse kasvatuse madal tase ning lastevanemate harimiseks peeti raadioloenguid, seminare jm.
Heino Rannap peatus juubilari tööl õpetajate uurimiskursuse (1962) ja Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi (1972) algatajana. ÜPUI tegutseb tänaseni, ent Aleksander Elango loobus instituudi tööst 1993. aastal. Aleksander Elango oli ka üks Eesti Akadeemilise Pedagoogika Seltsi taastajaid 1989. aastal. Mitmed nimetatud seltsi liikmed pidasid ka juubelikonverentsil kõne – seltsi esinaine Inger Kraav, Inge Unt, Ulve Kala, Ilmar Kopso, Jaan Mikk. Esinesid ka TPÜ kasvatusteaduste osakonna juhataja prof Jüri Orn ning TPÜ spordiõppejõud Külli Piilpärk.
Oma elu jooksul on Elango avaldanud ligi 600 artiklit, mitu õpikut, monograafiat jm. Veel möödunud aastal ilmus trükis tema raamat “Tagasivaade”, mis võtab kokku elu jooksul kogetu nii teadustöös, loomingus kui ka argipäevas.
Pidulikul vastuvõtul paistis juubilar silma oma mõtteselguse ja vitaalsusega. Peaaegu terve õnnitluste aja seisis sajandivanune pedagoogikateadlane püsti, võttes õnnitlusi vastu väärika rahuga. Lisaks sellele pidas vanameister pooletunnise kõne, mis näites selgelt, et pedagoogika grand old manil on küllaga teravat mõistust ja sügavat ütlemist oma ebatavaliselt kõrges vanuses. Kõne järel sõnas ta küll tagasihoidlikult, et on pisut väsinud, mis aga tema olekust ja pilgust kuidagi välja ei paistnud.
Aleksander Elango on tuntud tõelise dzhentelmenina. Kui keegi läks tema juurde koju, olid tal alati küpsised ja kohv valmis. Viisakus daamide vastu ning sõnapidamine kuuluvad juubilari elustiili juurde. Nii on ta pidanud kinni kõikidest kokkulepetest.
Juubeliõhtust jäi kõigile meeliülendav elamus ning pedagoogika grand old man suutis kõiki üllatada oma sirge rühi ja selgete sõnadega. Oma pikaealisuse ja töövõime põhjusteks on Aleksander Elango ise pidanud karsket ja sportlikku eluviisi ning kindlate eesmärkide jälgimist, mis hoiab vaimu värske veel nõnda kõrgeski eas.
Pia Paris
xxx
Tartus, 23. juunil 2002
Külastasime Aleksander Elangot tema kodus nagu eelnevalt olime kokku leppinud. Ilmast ja inimestest rääkides jõudsime lõpuks ka pedagoogika-teemani.
Midagi head siit loota pole, sest hariduselu koordineerinud kogenud spetsialistid heideti kõrvale; haridusministeerium ju koliti Tartusse. Vahetati aastatepikkused kogemused noorte ametnike vastu. Ja millest neil õppida või kust kogemusi saada? On vaid Laulu-raamat, Anderseni muinasjutud ja minu pedagoogika-raamat.
Aga kooliajalookomisjon ju töötab?
See komisjon peaks tulevaste põlvede huvides nõukogudeaja-kooli ajalugu mitte käsitlema. Miks? Aga sellepärast, et mitmed ajalookirjutajad on ise selle ajastu kooli arengus oma kätt proovinud. Las nad kirjutavad parem menuaare ja fikseerivad fakte – järgmise põlvkonna uurijatel on lihtsam hinnangut anda.
Millal Teie pedagoogikaajaloo käsikiri trükki läheb?
Vaevalt, et üldse kunagi. Kohati on ka see väga naiivne. Vaja uuesti läbi töötada.
Nähes mu pilku peatuvat aurahade-kirjade lasul – omanik selgitas: jah, pead elama sajandi, et sind tunnustataks.
Paraku ei jõua enamik meist üldse tunnustuseni…
xxx
84 aastat hiljem Krister Kivi, Eesti Ekspress, 31.10.2002
16aastasena Vabadussõjas venelaste vastu võidelnud TÜ pedagoogikaõppejõud Aleksander Elango ei kavatse filmi “Nimed marmortahvlil” vaatama minna. “See on lihtsalt üks luule,” ütleb ta.
* * *
Sügisene Tartu. Lagunevate puumajade ja lehti puistavate puude vahele on ära peidetud toekam kivihoone. Kui sellele läheneme, tõmbab ootaja elutoa aknalt kardina eest. Ainult üürikeseks. Siis on maja välisilmes kõik endine.
* * *
Suurde hämarasse tuppa, kus paistab valitsevat igavene pastelne vaikus, on Aleksander Elango (100) katnud kohvilaua. Kiirustaval sammul läheb vana mees voodipäitsisse seatud veekeetjani ja lülitab selle sisse. Võtab siis klaaspuhvetist veel ühe punasemummulise kohvitassi (fotograafi tarvis) ja suundub sellega madala diivanilaua poole. Siin on ees ootamas mahlapakk, Dumle banaanikommid ja paar viilu tumekollase þeleega kaetud lehttaignakooki. Külaliste eest hoolitseda otsustanud vanahärrat on võimatu peatada.
Diktofonilt on kuulda, kuidas mahl klaasidesse vuliseb.
“Aitäh, mina mahla ei taha,” üritan tõrjuda.
“Ah soo.”
Pokaal vuliseb täis. Kolksatused. Miski kukub maha.
“Selle laua ümber on niipalju istutud,” ütleb Elango siis nukralt. “Viiskümmend aastat. Olen üks, kes siia istus, ja siia mina jäin.”
* * *
Sellest noorukist, kes 16aastaselt Vabadussõtta läks ja Petseri lähistel venelasi tulistas, pole Aleksander Elangol alles ühtki pilti. Noor vabadussõdalane on vanahärrale endalegi võõraks jäänud.
“Ma ei mäleta enam, mul on suuri raskusi sellega,” ütleb Elango nõutult. Ta püüab meenutada koole, kust rindele läinud õpilased tulid. Kuid meelde tuleb vaid vaid üks – Treffneri gümnaasium. “Mälu on nii kõvasti kadunud. Teine oli see, kus ma ise õppisin, aga ei saa kohe ütelda. See oli omaette kool.”
Me oleme vait ja umbes pool minutit on kuulda ainult seda, kuidas lusikas kohvipulbrit lahustades monotoonselt vastu tassiserva taob. Korraga on nii tähtis, et õige nimi kirja saaks, ent meelde ei tule midagi. Sõnad lendavad käest.
* * *
Ma püüan täpsustada lahinguväljal valitsenud elamistingimusi. Kas oli nälg? (Koguteose “Eesti Vabadussõda” I osa räägib sellest, kuidas väsinud sõdurid kartuleid keetsid ja enne toidu valmimist kurnatusest magama jäid). Kas ööbima pidi kaevikutes või oli peavari ikkagi olemas? Kuid Elango ei vasta mu küsimusele. “Vallutati. Peaaegu pool Eesti territooriumist vallutati,” ütleb ta selle asemel häiritult ja vangutab pead. “Venelased olid need, kes vallutasid. Saksamaa oli juba järele andnud ja Eestile võimaldanud iseseisvat riiki hoida.”
Vahemaa kahe väe vahel oli kolmsada sammu. “Meie nägime neid ja nemad nägid meid.” Elangol õnnestus oma tulistamispesa sisse seada ühe maja varemetesse ning vastane “lihtsalt ei sattunud mind sinna tuppa haarama”.
Kaheksal teisel koolipoisil ei läinud nii hästi. “Nad liiga julgelt läksid lagedale ja jäidki sinna. Said Vene kuuli.”
Langenud (kaks neist Elango klassist) maeti esialgu lahinguväljale. Marmortahvlid ja haudu õnnistavad pastorid tulid hiljem. Ning kirikuõpetajate toonane puudumine ei paista Elangot ka häirivat. “Praegu on Postimehest lugeda, et igale poole usumehed topivad ennast,” ütleb ta varjatud halvakspanuga. “Ja ilma minuta nad seda teevad. Mina olen neist vaba.”
Tema vasak käsi teeb jutu saateks õhus ringe. Aegajalt, mõnd mõtet rõhutades, toksib pahklik nimetissõrm vastu nähtamatut tahvlit. Hetk hiljem tõrjub seesama käsi asjassepuutumatuid sõnu või seoseid tülgastusega tagasi.
Väärikas elegants ja härrasmehelikkus, mis Elango puhul paar aastat tagasi ühele mu kolleegile muljet avaldas, on aastate kiuste ikka alles.
* * *
Albert Kivikase raamatut “Nimed marmortahvlil” Aleksander Elango lugenud ei ole.
See ülestunnistus paneb vanahärra naeru kõhistama. “Ta ilmus sel ajal, kui mul oli muud lugeda ja praegu ma ei ole enam üldse suuteline raamatust lugema. Nii on lugu.”
Aga kas te kinos käite vahel? Sel reedel tuleb Tartus Vabadussõjast tehtud film välja ja filmi levitaja saadaks teile heameelega esilinastusele pileti.
“Ei! Uksest mina välja ei lähe! Minu olukord praegu on nii, et jalad ei käi. Ei saa ma teatrisse enam, ei saa ma koosolekutele. Sõprade kokkutulekule aegajalt mind autoga viiakse, aga muidu ma olen täiesti jalutu.”
Ta vaikib ja tundub olevat nördinud. Kui töötasid veel 83aastaselt Tartu Ülikoolis, võib tervise aeglane ajale allajäämine mõjuda lihtsalt pettumust tekitavalt.
* * *
Ootamatult hakkab Elango endast rääkima minevikuvormis.
“Mul ei olnud enam ka nagu h o o g u,” ütleb ta. “See 1920. aasta Eesti Vabariik, see on minu jaoks juba nii kaugele jäänud. Praegu mind erutab palju rohkem, mis sakslased räägivad meist ja kuidas nad meid võibolla aasta või kahe pärast ära tõmbavad. Te ju teate kõik, mis meil tulemas on?” (Järgneb lühike, rõõmutu naer.)
Euroopa Liitu astumist Aleksander Elango ei poolda. “Niikaua kui ma veel hääletada saan, ma hääletan eitavalt.”
Tugevad isiklikud seisukohad on Elango säilitanud. Näiteks osales ta äsjastel kohalike omavalitsuste valimistel, andes hääle Tartu linnapea poolt.
Seda ei saa siiski võrrelda panusega, mida Aleksander Elango sai anda veel mõned aastad tagasi. Viimase teadusliku kirjutise koostas ta 98aastaselt.
Hiljuti sai auliige Elango Eesti Kirjanduse Seltsist kirja. Ja miski selles saadetises liigutas vana meest väga. “Rohkem, mul on tunne, selle asutusega vist tegemist ei tule,” ütleb ta. “Mind ei kutsuta enam sinna töötama. Minust ei ole vist mingit abi osutamist sellele organisatsioonile.”
Toas valitseb sünge vaikus.
“Eks minuga on praegu kõik ette ära tehtud,” ütleb Elango siis hoogsamalt. “Kuhu mind matta tuleb ja kes mind matma peab. See on mul kõik kirjas. Rohkem vist ei lähe aega kui kuu või kaks.”
Ta läheb ettevaatlikult tasakaalu hoides lauani, mida valgustab suur roheline lamp, ja otsib välja paar siledat, kreemikasvalget paberilehte. Esimene neist on Tartu Krematooriumi arve 3789 kroonile, kus on matusega seonduvad kulud punktipealt lahti kirjutatud (“tseremooniakirst”, “orel, saks + viiul”, “vahaküünlad, 8tk”). Teine paber kujutab endast “kutset krematooriumi ja koosviibimisele”. Sellele on hoolikas, säästlikus kirjas lisatud poolesaja sõbra ja tuttava nimed.
* * *
Ma rullin lahti “Nimed marmortahvlil” sinimustvalge plakati ja Elango uurib seda kriitilisel pilgul. “See on kõik üks luule,” ütleb ta siis. “Sellega paar meest teevad endale lihtsalt raha.”
Klantsiv afišš ei paista omavat mingit sentimentaalset väärtust. Kuid toanurka võib selle pika puiklemise peale siiski jätta. “No kui te just soovite. Aga, nagu te näete, ega ma kaua sellist kraami ei hoia. (Matusepaberid ilmuvad veelkord välja.) Mul tuleb rohkem tegeleda selliste asjadega.”
Trepimademele tuleb Aleksander Elango meiega kaasa. Ettevaatlikult käsipuust kinni hoides ja külma sügisest õhku hingates liigub ta postkasti poole.
“Ma vaatan, kas mulle posti on tulnud.”
Kummardub ja ajab end uuesti sirgu
“Ei ole veel midagi…”
xxx
Aleksander Elango: «Euroliidust võib tulla halbu ootamatusi!»
Foto: Allar Viivik
Eesti pedagoogika elava legendi sõjatee oli kõigest nädalapikkune. Praegu muretseb veebruaris 102aastaseks saav tartlane rohkem tuleviku pärast, kui meenutab lahinguid.
«Olin liialt noor, et 1918. aasta sügisel esimeses järjekorras sõtta minna,» ütleb toona 16aastane kommertskooli poiss. «Aga kui asi 1919. aasta alguses juba liialt ohtlikuks läks, võeti ka meid,» jätkab Elango. Temale ja kaaslastele tehti kolm nädalat drilli ja saadeti Petseri lähedale. Rindelolek jäi nädalapikkuseks. Siis tulid püssi alla juba vanemad mehed, koolipoisid saadeti tagasi kooli.
Vabadussõjaga on Elangol veel niipalju kokkupuuteid, et tema tulevase naise onu oli meditsiinikindral Arthur Lossmann.
Kui rinnetel käis veel võitlus, avati 1. detsembril 1919 eestikeelne ülikool. 17aastane Aleksander Elango oli üks neist, kes tähtsate meeste vahel ülikooli aulas istus. Tema õpetaja ja tuttav Villem Ernits oli saanud aktusele kaks kutset. Ühe andis ta siis Elangole, kellest endast sai juba 1931. aastal kõrgkooli õppejõud.
Vaatamata kõrgele eale muretseb Elango praegugi tuleviku pärast. «Mis meist Euroopa Liidus saab?» küsib ta. «Ühest suurest, s.o. Venemaast saime XX sajandil kaks korda vabaks. Aga nüüd tuleb Saksamaa diktaat ja võib tulla ootamatuid asju,» kardab ta.
Allar Viivik, Viimased vabadussõdalased, SLÕL, 10. jaanuar 2004
xxx
Aleksander Elango, 21.02.1902 – 17.03.2004PM Online, 17.03.2004 14:18
Möödunud kuul sai Aleksander Elango 102 aastaseks. Ta oli Tartu linna aukodanik ja Tartu Ülikooli akadeemilise pere vanim liige.
Tartu Ülikoolis õpetas ta aastakümneid pedagoogikat.
Vabadussõja rindele siirdus ta koolipoisina Treffneri koolist .
Hüvastijätt Elangoga toimub 27. märtsil kell 12 Tartu Õpetajate Seminari saalis.
Eestis on praegu elus veel kolm Vabadussõja veterani.
xxx