Torma kihelkonna kohanimed, külad ja mõisad
Torma-Lohusuu alla kuulusid järgmised mõisad: Torma, Kõnnu, Tarakvere, Tõikvere ja Vaiatu rüütlimõisad, siis osa Rääbise ja Roela rüütlimõisatest, osa Laiuse-Lossi ja Laiuse-Tähtvere kroonu mõisade maadest, Avinurme ja enne Laiuse-Tähkverega seotud olnud Võtikvere kroonu mõisad. See käib hilisema, enne iseseisvuse tulekut oleva aja kohta.
Tahame vaadata tagasi ordu aega, mõisate tekkimise ajajärku.
Ei tohi ette kujutada, et ühes sakslaste tulekuga ehitati kohe suured lossid ja mõisa hooned. Kõik tekkis ajajooksul. Maaalad jaotati ordu ja piiskoppide vahel ära. Anti vasallide kätte kasutada ehk jagati seda ka teenete eest. Ajajooksul omandasid üksikud isikud ikka suuremaid maaalasid. Ka vasallid hakkasid enam võimu püüdma. Algul ei lubatud aga vasallidel losse ega muid kindlustatud kohti ehitada, see oleks võinud kardetavaks saada maa peremeestele. Alles 14. sajandil hakkavad tekkima lossid. Samuti tekivad ka teised suuremad keskkohad – mõisad 14 ja 15 sajandil ja hiljem.(Vaata prof. Silla loengud kodumaa kirikuloo üle).
Torma kihelkonna mõisad esinevad kaua aja jooksul külade nimede all. Kõnnu ja Võtikvere mõisad tekivad alles rootsi ajal.
Bruiningk´i Livl. Güterurkunden´is leidub vanemast ajast järgmiseid teateid:
Dok. 155. 18. juulil 1402 laenab ordumeister Conrad von Vitinghof Laurentius Crysov´ile Nagkitu ja Somel´i külad. Ladinakeelne algupärand on Õp. Eesti Seltsi arhiivis.
Leping algab nii: Meie, vend Conrad von Vitinghof, Saksa Hospidali ja Jerusalema püha Maria Vendade ordu Meister Liivimaal j.n.e. tunnistame siis avalikult, et meie ühes oma kaasvalitsejate täieliku nõu ja nõusolekuga jne. laename ustavale Laurentius Crysov´ile, teisiti nimetatud Steenhover´ile ja tema õigetele ja seaduslikkutele pärijatele, käesoleva ettenäitajale ühe küla, nimega Wagkitu ühes külaga Somele, ühes kõigi, nende küladega kaasaskäivate õigustega, viljaga, kasudega, suurte ja väikeste juurdekuuluvustega, mitte midagi väljaarvatud jne. et ta neid igavesteks aegadeks vabalt, laenuõiguse kohaselt võiks omada, enese käes hoida, meie ja kõigi meie omadena ees vabalt ja rahulikult. Selle täheks ja igaveseks kinnitamiseks oleme meie oma pitseri siia külge riputanud. Antud Põltsamaa lossis ehk majas aastal 1402, Teisipäeval enne Maria Magdalenat”.
Sellega siis on siin nimetatud “Waiatu küla ühes Someli ” külaga. Mõisat ei ole veel. Alles hiljem hakatakse Somelit mõisaks nimetama. Rahvasuu on aga ka Somel ikka Vaiatu. Ja nii tekibki Waiatu /Somel´i/ mõis ja Waiatu /Wagkitu/ küla.
Järgmine dokument on aastast 1408. 23 sept. Nr. 170.
Orduminister Vytinghove laenab Tyle Brincke´le Rääbise mõisa. Laenab Rääbise mõisa ühes Sätsuvere külaga, 11,5 adramaa suuruse maaala. Rääbise on siin juba mõis /hof Repes/, samas dokumendis nimetatud Toykwere /Tõikvere/ on aga veel küla nime all. Sellega siis esineb Torma kihelkonnaga seotud Rääbise mõisa nimetus dokumentides kõige enne. Samas dokumendis nimetatakse ka Nedovere /Nädovere/, Immowere /Imukvere/ ja Oyentachen /Ojataga/ külasid.
Tyle Brincke käes on rohkesti maid, hiljem a. 1412.02.25. dok. 184 annab Gerd van dem Levenwolde temale pandiks ka Tulivere /Tuulavere/ küla.
Umbes samal ajal nimetatakse ka Somel´i küla mõisaks. Nimelt sama Laurentius Crysov, kellele Somele ja Wagkitu külad laenati “Igaveste aegade peale” on oma õigused edasi andnud oma auväärt sulastele Hans ja Andresele. Dokumendis nimetatakse auväärt sulaseid vennaksed Hans ja Andres, nimetatud Wolff /liignimi/. Kuigi nimi Andres väga eestipärane tundub, tuleb meeles pidada, et sel ajal ala-saksa keeles tarvitati sagedasti Andreas´e asemele Andrese nimetust.
Selles asjas on ta 1418.II.97. Põltsamaa Vogt Herbert van der Heyde ja paljude “tarkade inimeste” ees. Siin nimetatakse “Hof zu Somel” (vaata lhk 26,27) ühes veskiga. Vaiatu küla ühes tema alla kuuluva osaga Coynemula /Koimula/ külast, kokku 18 adramaad. Osa Coynemula /Koimula/ külast oli Crys ow juba enne ordumeister Vittinghov´ilt laenuks saanud, nimelt 4 adra maa, milline maatükk nimetati Kayky´ks /Kayky/ dok. nr. 166/. Samas dokumendis nimetatakse ka Hof Katko /Ookatku küla/ ja Tonickefer /Coynikverre/. Kuigi nimetatakse Hof Katko, on raske oletada, et seal mõis oli, kuna järgmises dokumendis 1419.a. No 209 nimetatakse Hofenkatko küla. Koha nimesi tuleb ette ka dok. nr. 209, 1419. 01. 05. kus ordumeister laenab Oder Reval´ile 12,5 adra maa ühes Hovenkatke /Ookatku/ külaga. Piiriks nimetatakse Vaiatu juures Raulbethe talu, siis Vaiatu sild, üks “perne” – peenar, tee, mis tuleb Ookatkust ja läheb Counemula /Koimula/ poole, siis tee, Counemulast Codimal´i /Kodisma/ poole läheb. Nimetatakse ka Candekall /Kantküla/ ja Satyal´i küla /Sadala/.
Sellega siis on mõisu nimetatud ainult kaks – Rääbise ja Somel/Waiatu/.
Kohanimedest nimetab sel ajal Bartholomeos von Tiisenhusen omas testamendis “Juriien Vragelin Wayel /all märkus:/ wohl Waygel Ksp. Koppestfer = Kapstever, Torma/.
Dok. nr. 437 a. 1467.VI.6. Diedrich Brincke müüb Vromolt Brincke ja Hana Ergemas´ile Lemmewere mõisa ühes 3 külaga. Üks neist on Lynastver /Lilastevere/ küla kolme taluga, asub Capstever kihelkonnas. 3,5 adra maa.
Dok, nr. 504. Ordumeister laenab Hans Ergemysz´ile ka Kivijärve mõisa ühes kõigi selle alla kuuluvate osadega. Kivijärve mõisa alla kuuluvaks nimetatakse ka “Fischerei to der Kassenpe“, mis juba vanast ajast Kivijärve alla kuulub”. See on muidugi Kasepea küla Peipsi ääres, Torma kihelkonda kuuluv.
Samas nimetatakse ka Rittergut Repes – Rääbise rüütlimõis, mis kuulub Laiuse alla. Kohanimedest esineb dok. 545. 1480.XIII.17. ka dorpp to Veytver /Võidivere/ Captzeveri kihelkonnast. See panditakse Volberth Wesseler´ile.
Dok. nr. 505. 1475.I.17. Võtab pandiks Elseben Engelbrecht Nalingrodeni lesk Claver Veypte´lt ja ta naiselt Margaretelt mõisa, mille nimi on dokumendilt kustunud, ühes Kysse külaga ja Peipsi äärse kalapüügi kohaga /Fischere/. Selle lepingu tegemise juures on ka Jurgen Wrangel (“Fischerey in dem Poybas”).
Märkuseks: Arvatavasti on siis tegemist Kisi külaga ja kustunud kohal peaks seisma Patoves´i mõisa nimi. Dokumendis nimetatakse, et see asub Kapstvere kihelkonnas. Pandivõtja Elsebe astub teist korda abiellu Hermann Nigerathi´ga /Nuvernrait/ kes 1494 a. esineb Patoveri mõisa laenajana. 1475 – 93 vahel pidi aga pandileping kaubelepinguks ümber tehtama.
Dok. Nr. 616. II.05. a.1493 Ordumeister Johan Frydach von dem Lorickhove laenabki Hermann Nuvenrait´ile Pattoves´i mõisa ja Torme /Torma/ küla ühes sinna juurde kuuluvate maaaladega – kokku 30 adramaad.
Piirideks: ristikivi Pattoves´i, Tõikvere, Kattkul`i ja Torme küla maade vahel. Nimetatakse küladest veel “Lieffkamischer Weg” /Liikatku/, Leyges /Laiuse/ poolt tulevat teed, siis veel Mustut´i /Mustveesse/ minevat teed, samuti Vace /Wägo/ küla, Nadower /Nädovere/, Raszke /Rasiko/, Koude /Kõnnu/ külasid, samuti Pallastvere ja Hausz Wolffer Scheidungisi /vist Terastvere/.
Sellest 30-st adramaast on Kapstvere kirikul 2 adramaad ja peab talle jääma. See dokument on tähtis sellepärast, et siin nimetatakse esmakordselt Torma kiriku maid, 2 adramaad, mis nähtavasti juba ammugi kihelkonna asutamise ajal, kiriku jaoks oli määratud ja mida siin seaduslikult kinnitatakse.
Samuti nimetatakse siin ka Pattowes´i ehk Padefesti mõisat ja Torme /Torma/ küla. Torma mõisa nimetus tekkis mitusada aastat hiljem. Siin kõneall olev Padefesti mõis on endine Mäemõis ehk hiljem nimetatud Wanamõisa, mida praegu enam olemas ei ole. Wanamõisa, Alt-Padefest´ist eemale rajati Neu-Padefest, mida hiljem läheduses oleva Torma küla järele hakati nimetama Torma mõisaks. Ja sellepärast hakati 17-1 sajandil ka kihelkonda kutsuma Torma kihelkonnaks. Torma küla võis aga juba väga vanal ajal olemas olla.
Millest tekkis Padefesti nimetus? Seda on püütud ka seletada: Bertham, Wagien lhk.42, tahab sealt leida sõna “Veste” /fest – kandel/ ja seletada, et see pidi üks “kindel maja olema”.
Omapärase seletuse aga annab praegune Torma köster h-ra Kommussar. Ta seletab, et Vanamõisa oleva viinavabriku tõttu hakanud rahvas seda hüüdma mõisaks, kust tuleb “patu vesi”, sellest ka nimetus Pattowes, millise nimega mõisat edaspidi nimetama hakati.
Seletab, et ta olla leidnud vanades kirjades isegi täpset nimetust – “p a t t o w e s s i”. minagi otsisin siis “vanadest kirjadest”, kuid ei leidnud kusagilt sarnast nimetust. Igatahes on üsna kerge Pattowes´ile sarnast seletust anda, keeleliselt näib see päris tõenäolik olevat (vis. prot. 1646. nimetatakse ka „Paddafest“).
Kuid tuleb meeles pidada, et rahvasuu pole kunagi tarvitanud seda nimetust. Alt-Padefesti nimetati eesti keeles ikka Mäemõis ja siis kui asutati Neu-Padefest, hakati seda “Wanamõisaks” kutsuma. Uut Padefesti aga Torma mõisaks. Pealegi esineb Pattowes´i nimetus juba 15-al sajandil ja vaevalt saab teda sellep. piirituse vabrikuga ühendusesse viia.
Kuigi mõisa nimetus dokumentides esineb esmakordselt alles 1493a. võib arvata, et ta on üks vanem mõis kihelkonnas, kui mitte kõige vanem ja moodustas juba ristiusu tuleku algaastatel teatud keskkoha. Läheduses oli ka Linnutaja maalinn ja ümbruskonnas nähtavasti rohkesti elanikke. Sellepärast ehitati sinna ka kirik.
Nüüd tekib aga küsimus, kust sai kihelkond oma nimetuse “Capstever”, “Capzefer”. Sellenimelist mõisat aga küla ei nimetata kusagil. Kõige lähemal asus Torma küla. Capstewer kõlas eestikeeles vast Kaapstwere ehk Kapstwere. Sarnase koha nimi pidi kahtlemata esinema. Võib arvata, et Kaapstweresse asutatigi mõis, mida hakati nimetama Padefestiks, Mäemõisaks ning Kaapstvere, kui koha nimetus kadus ära, jäi aga alles kihelkonna nimetusena. See oletus paistab tõenäolisena põhjusel, et kihelkonna õpetajaid nimetati vaheldumisi “Capstfer´i” ja “Padefesti” pastoriteks. Nii nimetatakse veel 1675a. II.26. Ülem-Konsistooriumi protokollis õp. Andreas Rudeliust “Padefastischer Pastor”.
Kokkuvõttes tuleks tähendada, et katoliku usu ajajärgul, s.o. 13-16 sajandi alguseni esinevad Torma kihelkonda kuuluvate mõisadena ainult Pattowes /Padefest/ ja Somel /Waiatu/. Rääbise mõis kuulus Laiuse alla, osa sellest mõisa järele olevaid külasi aga nagu Toikwere /hiljem mõis/ kuulusid Torma kihelkonda.
Külanimedest esinevad: 1) Wagkitu /Waiatu/, 2) Toykewere /Tõikwere, 3) Nedowere /Näduwere/, 4) Immowere /Imawere/, 5) Oyentacken /Ojataga/, 6) Tulywer /Tuulawere/, 7) Coynemula /Koimula/, 8) Koimulaga ühenduses kohanimi Kayky /Rayky/, 9) Hof Katko, Howenkatko /Ookatku/, 10) Tonickefer /Counikwerre/? 11) Codimal /Kodisma/, 12) Caudeküll /Kautküla/, 13) Satyall /Sadala/, 149 Wayel /Waygel, Weia?/, 15) Lynastwere /Lilastvere/ kolme taluga, 16) Kassenpe Fischerei /Kasepea/, 17) Weytwer /Woidivere/, 18) Kysse /Kisi/, 19) Kattkull?, 20) Liefekamischer Weg /Liikatku/, 21) Wace /Wägo/, 22) Konde /Kõnnu/, 23) Pallawere /Palastwere/, 24) Raszke /Rasiku/, 25) Satsiwerer /Sätsuvere/.
„Wagien“ lhk 65-72 püüab Schulz-Bertram selgitada kohanimede tekkimist. Külanimede lõpp „-vere“ ei ole krgesti seletatav ja veel tänapäevalgi vaieldakse selle õige tähenduse üle. Schulzi arvates tuleb see sõnast „veri“, (gen. „vere“).
Ta püüab leida seletust ka Tormale, sest see nimetus oli tarvitusel kahtlemata juba vanal ajal (Torma küla). Kas tuleb ta sõnast „torm“ (tormama) või sõnadest Taara maa, Torama, Torma? Oli ju kihelkond arvatavasti ka Taara-kultuse keskkohaks.
Siebmacheri Wappenuch´is lhk. 10. leidub teade 23 juunist 1551.a. Ordumeister Heinrich V. Galen annab laenuks Kantzler Cristopfer Bodecker´ile Terrastfere mõisa ja muutis kevadel 1552.a. Lehnbesitzrecht´i (lääniõiguse) Allodialsrecht´iks (omandiõiguseks), mille peale Bodecker mõisa otsekohe edasi müüs.
Siia juurde tuleb tähendada, et enamasti anti maid lääniks teatud sugukonna kätte ühes päranduse õigusega, kuid läänimehed ei tohtinud kohti müüa. Sagedasti saadi sellest asjast ometi üle ja lääniõigus muudeti allodiaal õiguseks ning läänimehed võisid kohti edasi anda. Nii käesoleval juhusel, kuid ka juba enne, nagu eelpool nimetatud Crisov, kes Waiatu koha Hans ja Andres Wolffidele edasi andis.
Sarnane lääniõiguse muutmine andis küllaldasi võimalusi maadega spekuleerimiseks, mida ka ohtrasi kasutati.
Lisan veel juurde teateid Bruningki Güterrkunden II, mis käsitab ajajärku 1500-1545.
Dok. 42 käsitab tüliküsimust, mis tekkinud pärandusasjas Reinolt Ergemes´i ja Hans Wrangell´i ning ta abikaasa vahel.
Hans Wrangell´i abikaasa oli enne mehel Laurens Ertgemes´il, sellest abielust olid järelejäänud ka lapsed. 1503. mai 26. oli Laiusel see asi harutusel. – Tüliõunaks oli Satsiwerer /Sätsuvere/, Lybastwer /Lilastvere/ ja Kyrenpe külad. Lähemaid teateid ei ole.
Veel 1573, 38. /dok.288/ on tüli Hans Wrangelli ja ta võõraspoja – Fromhold Ermis /Ergemis/ vahel. Fromhold Ermis vahepeal sureb ja ta lesk kaebab 1539.okt. 22. Hans Wrangelli peale Rääbise mõisa asjus. /dok.766/. Vahepeal, 1538. 23 sept. oli arutusel ka Franz Ergemis´i ja Wrangelli vaheline asi, kus esimesele Rääbise mõisa asjus õigus anti. Kuid veel 1540. /dok./ kestavad tülid Hans Wrangelli ja Ergemis´te vahel Rääbise ja ka Kivejärve mõisade asjus.
26.V.1540. määratakse komisjon nende asjade lahendamiseks.
Arvatavasti olid Rääbise mõis ja eelpool tähendatud külad Ergemes´i sugukonna käes. Hans Wrangel aga kosis Reinolt Ergemes´i lese ja tahtis selle läbi ka mõisade omanduse õiguse saada, kuid ta võõraspojad ei leppinud sellega. Kahjuks pole mul teateid tüli lõpptulemustest.
Teiste külade kohta varemast ajast dokumente ei leidu. Lohusuu ja Avinurme poolset kihelkonna osast ei leidu ainustki kohanimetust. Nähtavasti oli seal elanikke vähe, metsakolgastes üksikud talud või külakesed. Suured läbipäesemata metsad ja sood. Avinurme nimetus tuleb ette alles Poola aja lõpu poole /1599/. Et aga seal piirkonnas juba vanal ajal inimasulaid oli, seda tõendavad üksikud leiud raudajast, samuti on Avinurme juba loodusliselt elamiseks kohane paik, võrreldes ümbruskonnaga. Elanikke oli seal aga siiski võrdlemisi vähe. Veel 1775 a. teatab Torma õpetaja Eisen, et Avinurme ümbruskonnas on paljude ruutkilomeetrite kohta ainult mõnikümmend elamut. Maad olid seal viletsad, ümbritsetud metsadest ja rabadest väljapääs vast ainult lumeteega võimalik. Peaaegu täiesti eraldatud väljasilmast. Juba asjaolu, et hiljem asutatud Avinurme mõis paari sajandi jooksul järgimööda riigimõis oli, laseb arvata, et ta kuigi ihaldusväärne ei olnud. Tuleb meeles pidada, et osa siin esineivast küladest ei kuulunud tol ajal veel Torma kihelkonda. Nagu eespool näeme, võeti mõned siin nimetatud küladest Torma valla üle.
Tol ajal oli maakohtade pilt hoopis teistsugune. Igal pool põlised metsad, siin-seal üksikud külakesed, üksikud elamud, vaevaga ülestöötatud põllukesed ja kütised. Metsades põdrad, karud, hundid ja palju muid loomi. Andis ju ka jahipidamine häid võimalusi igapäevase leiva saamiseks.
Ajajooksul tekkisid aga suuremad keskkohad – külad, mõisad, muudeti põlduseks põlised metsad, hariti üles ikka rohkem ja rohkem Maarjamaa pinda. Rajati teid läbi metsade, muutusid paremaks liikumise võimalused. Tartu poole tulev tee viis läbi Tormast ja Mustut´ist /Mustveest/, sealt edasi Peipsi kallast mööda põhja poole.
Praeguses Mustvee alevis võis sel ajal olla vaid mõned üksikud elamud. Veel rootsi ajal nimetatakse seal kõigest nelja talu. Hiljem alles tekib ka teisi elamuid Peipsi kaldale.
Võiks arvata, et Peipsi ääres elas rohkesti kalamehi, sest oli ju järv väga kalarikas. Ometi ei olnud see nii. Seal elasid ainult üksikud perekonnad, kes ei elanud aga mitte kalapüügist, vaid seda ainult kõrvalteenustena võtsid. Hiljem kuuluvad rannaäärsed kohakesed ümbruskonna mõisade alla. Peaaegu iga mõis pani sinna elama paar talupoega, kes neid siis kaladega varustama pidid.
Nii kuulus näit. Kasepea 15 sajandil Kivijärve mõisa alla. Hiljem kuulub Kasepea ja ka Mustvee-Raja küla Laius-Tähkverele, Tiirika küla Padefestile ja hiljem patoraadile, Mustvee Laius-Tähkverele, Kükita – Tarakverele, Tiheda – Waiatule.
Neis külakestes talupoegadele anti kasutada ka väikesed põllulapikesed, mille eest mõisale veel eraldi päevi pidid tegema.
Ei saa öelda, et elu sakslaste all esimestel sajanditel oleks eestlastele raskem olnud kui teistegi riikide talupoegadel. Kes oli hoolas ja töökas, võis oma maksu – ja töökohustuste kõrval ka oma elujärge paremini sisse seada. 1428 a. provintsiaal – kontsiili protokollides kõneldakse isegi jõukatest talupoegadest. Nimelt keelatakse vaimulikudel ära “saadana leidus” – würfli mäng, millega sagedasti kallide pühade aegadel aega surnuks lüüakse. Samuti mõistetakse hukka igasugused joomapeod, mida sagedaste üheskoos ilmalikkude isandate ja jõukamate talupoegade juures korraldatakse.
Uudised
VR: Torma kihelkonna kohanimed, külad ja mõisad
Torma kihelkonna kohanimed, külad ja mõisad
Torma-Lohusuu alla kuulusid järgmised mõisad: Torma, Kõnnu, Tarakvere, Tõikvere ja Vaiatu rüütlimõisad, siis osa Rääbise ja Roela rüütlimõisatest, osa Laiuse-Lossi ja Laiuse-Tähtvere kroonu mõisade maadest, Avinurme ja enne Laiuse-Tähkverega seotud olnud Võtikvere kroonu mõisad. See käib hilisema, enne iseseisvuse tulekut oleva aja kohta.
Tahame vaadata tagasi ordu aega, mõisate tekkimise ajajärku.
Ei tohi ette kujutada, et ühes sakslaste tulekuga ehitati kohe suured lossid ja mõisa hooned. Kõik tekkis ajajooksul. Maaalad jaotati ordu ja piiskoppide vahel ära. Anti vasallide kätte kasutada ehk jagati seda ka teenete eest. Ajajooksul omandasid üksikud isikud ikka suuremaid maaalasid. Ka vasallid hakkasid enam võimu püüdma. Algul ei lubatud aga vasallidel losse ega muid kindlustatud kohti ehitada, see oleks võinud kardetavaks saada maa peremeestele. Alles 14. sajandil hakkavad tekkima lossid. Samuti tekivad ka teised suuremad keskkohad – mõisad 14 ja 15 sajandil ja hiljem.(Vaata prof. Silla loengud kodumaa kirikuloo üle).
Torma kihelkonna mõisad esinevad kaua aja jooksul külade nimede all. Kõnnu ja Võtikvere mõisad tekivad alles rootsi ajal.
Bruiningk´i Livl. Güterurkunden´is leidub vanemast ajast järgmiseid teateid:
Dok. 155. 18. juulil 1402 laenab ordumeister Conrad von Vitinghof Laurentius Crysov´ile Nagkitu ja Somel´i külad. Ladinakeelne algupärand on Õp. Eesti Seltsi arhiivis.
Leping algab nii: Meie, vend Conrad von Vitinghof, Saksa Hospidali ja Jerusalema püha Maria Vendade ordu Meister Liivimaal j.n.e. tunnistame siis avalikult, et meie ühes oma kaasvalitsejate täieliku nõu ja nõusolekuga jne. laename ustavale Laurentius Crysov´ile, teisiti nimetatud Steenhover´ile ja tema õigetele ja seaduslikkutele pärijatele, käesoleva ettenäitajale ühe küla, nimega Wagkitu ühes külaga Somele, ühes kõigi, nende küladega kaasaskäivate õigustega, viljaga, kasudega, suurte ja väikeste juurdekuuluvustega, mitte midagi väljaarvatud jne. et ta neid igavesteks aegadeks vabalt, laenuõiguse kohaselt võiks omada, enese käes hoida, meie ja kõigi meie omadena ees vabalt ja rahulikult. Selle täheks ja igaveseks kinnitamiseks oleme meie oma pitseri siia külge riputanud. Antud Põltsamaa lossis ehk majas aastal 1402, Teisipäeval enne Maria Magdalenat”.
Sellega siis on siin nimetatud “Waiatu küla ühes Someli ” külaga. Mõisat ei ole veel. Alles hiljem hakatakse Somelit mõisaks nimetama. Rahvasuu on aga ka Somel ikka Vaiatu. Ja nii tekibki Waiatu /Somel´i/ mõis ja Waiatu /Wagkitu/ küla.
Järgmine dokument on aastast 1408. 23 sept. Nr. 170.
Orduminister Vytinghove laenab Tyle Brincke´le Rääbise mõisa. Laenab Rääbise mõisa ühes Sätsuvere külaga, 11,5 adramaa suuruse maaala. Rääbise on siin juba mõis /hof Repes/, samas dokumendis nimetatud Toykwere /Tõikvere/ on aga veel küla nime all. Sellega siis esineb Torma kihelkonnaga seotud Rääbise mõisa nimetus dokumentides kõige enne. Samas dokumendis nimetatakse ka Nedovere /Nädovere/, Immowere /Imukvere/ ja Oyentachen /Ojataga/ külasid.
Tyle Brincke käes on rohkesti maid, hiljem a. 1412.02.25. dok. 184 annab Gerd van dem Levenwolde temale pandiks ka Tulivere /Tuulavere/ küla.
Umbes samal ajal nimetatakse ka Somel´i küla mõisaks. Nimelt sama Laurentius Crysov, kellele Somele ja Wagkitu külad laenati “Igaveste aegade peale” on oma õigused edasi andnud oma auväärt sulastele Hans ja Andresele. Dokumendis nimetatakse auväärt sulaseid vennaksed Hans ja Andres, nimetatud Wolff /liignimi/. Kuigi nimi Andres väga eestipärane tundub, tuleb meeles pidada, et sel ajal ala-saksa keeles tarvitati sagedasti Andreas´e asemele Andrese nimetust.
Selles asjas on ta 1418.II.97. Põltsamaa Vogt Herbert van der Heyde ja paljude “tarkade inimeste” ees. Siin nimetatakse “Hof zu Somel” (vaata lhk 26,27) ühes veskiga. Vaiatu küla ühes tema alla kuuluva osaga Coynemula /Koimula/ külast, kokku 18 adramaad. Osa Coynemula /Koimula/ külast oli Crys ow juba enne ordumeister Vittinghov´ilt laenuks saanud, nimelt 4 adra maa, milline maatükk nimetati Kayky´ks /Kayky/ dok. nr. 166/. Samas dokumendis nimetatakse ka Hof Katko /Ookatku küla/ ja Tonickefer /Coynikverre/. Kuigi nimetatakse Hof Katko, on raske oletada, et seal mõis oli, kuna järgmises dokumendis 1419.a. No 209 nimetatakse Hofenkatko küla. Koha nimesi tuleb ette ka dok. nr. 209, 1419. 01. 05. kus ordumeister laenab Oder Reval´ile 12,5 adra maa ühes Hovenkatke /Ookatku/ külaga. Piiriks nimetatakse Vaiatu juures Raulbethe talu, siis Vaiatu sild, üks “perne” – peenar, tee, mis tuleb Ookatkust ja läheb Counemula /Koimula/ poole, siis tee, Counemulast Codimal´i /Kodisma/ poole läheb. Nimetatakse ka Candekall /Kantküla/ ja Satyal´i küla /Sadala/.
Sellega siis on mõisu nimetatud ainult kaks – Rääbise ja Somel/Waiatu/.
Kohanimedest nimetab sel ajal Bartholomeos von Tiisenhusen omas testamendis “Juriien Vragelin Wayel /all märkus:/ wohl Waygel Ksp. Koppestfer = Kapstever, Torma/.
Dok. nr. 437 a. 1467.VI.6. Diedrich Brincke müüb Vromolt Brincke ja Hana Ergemas´ile Lemmewere mõisa ühes 3 külaga. Üks neist on Lynastver /Lilastevere/ küla kolme taluga, asub Capstever kihelkonnas. 3,5 adra maa.
Dok, nr. 504. Ordumeister laenab Hans Ergemysz´ile ka Kivijärve mõisa ühes kõigi selle alla kuuluvate osadega. Kivijärve mõisa alla kuuluvaks nimetatakse ka “Fischerei to der Kassenpe“, mis juba vanast ajast Kivijärve alla kuulub”. See on muidugi Kasepea küla Peipsi ääres, Torma kihelkonda kuuluv.
Samas nimetatakse ka Rittergut Repes – Rääbise rüütlimõis, mis kuulub Laiuse alla. Kohanimedest esineb dok. 545. 1480.XIII.17. ka dorpp to Veytver /Võidivere/ Captzeveri kihelkonnast. See panditakse Volberth Wesseler´ile.
Dok. nr. 505. 1475.I.17. Võtab pandiks Elseben Engelbrecht Nalingrodeni lesk Claver Veypte´lt ja ta naiselt Margaretelt mõisa, mille nimi on dokumendilt kustunud, ühes Kysse külaga ja Peipsi äärse kalapüügi kohaga /Fischere/. Selle lepingu tegemise juures on ka Jurgen Wrangel (“Fischerey in dem Poybas”).
Märkuseks: Arvatavasti on siis tegemist Kisi külaga ja kustunud kohal peaks seisma Patoves´i mõisa nimi. Dokumendis nimetatakse, et see asub Kapstvere kihelkonnas. Pandivõtja Elsebe astub teist korda abiellu Hermann Nigerathi´ga /Nuvernrait/ kes 1494 a. esineb Patoveri mõisa laenajana. 1475 – 93 vahel pidi aga pandileping kaubelepinguks ümber tehtama.
Dok. Nr. 616. II.05. a.1493 Ordumeister Johan Frydach von dem Lorickhove laenabki Hermann Nuvenrait´ile Pattoves´i mõisa ja Torme /Torma/ küla ühes sinna juurde kuuluvate maaaladega – kokku 30 adramaad.
Piirideks: ristikivi Pattoves´i, Tõikvere, Kattkul`i ja Torme küla maade vahel. Nimetatakse küladest veel “Lieffkamischer Weg” /Liikatku/, Leyges /Laiuse/ poolt tulevat teed, siis veel Mustut´i /Mustveesse/ minevat teed, samuti Vace /Wägo/ küla, Nadower /Nädovere/, Raszke /Rasiko/, Koude /Kõnnu/ külasid, samuti Pallastvere ja Hausz Wolffer Scheidungisi /vist Terastvere/.
Sellest 30-st adramaast on Kapstvere kirikul 2 adramaad ja peab talle jääma. See dokument on tähtis sellepärast, et siin nimetatakse esmakordselt Torma kiriku maid, 2 adramaad, mis nähtavasti juba ammugi kihelkonna asutamise ajal, kiriku jaoks oli määratud ja mida siin seaduslikult kinnitatakse.
Samuti nimetatakse siin ka Pattowes´i ehk Padefesti mõisat ja Torme /Torma/ küla. Torma mõisa nimetus tekkis mitusada aastat hiljem. Siin kõneall olev Padefesti mõis on endine Mäemõis ehk hiljem nimetatud Wanamõisa, mida praegu enam olemas ei ole. Wanamõisa, Alt-Padefest´ist eemale rajati Neu-Padefest, mida hiljem läheduses oleva Torma küla järele hakati nimetama Torma mõisaks. Ja sellepärast hakati 17-1 sajandil ka kihelkonda kutsuma Torma kihelkonnaks. Torma küla võis aga juba väga vanal ajal olemas olla.
Millest tekkis Padefesti nimetus? Seda on püütud ka seletada: Bertham, Wagien lhk.42, tahab sealt leida sõna “Veste” /fest – kandel/ ja seletada, et see pidi üks “kindel maja olema”.
Omapärase seletuse aga annab praegune Torma köster h-ra Kommussar. Ta seletab, et Vanamõisa oleva viinavabriku tõttu hakanud rahvas seda hüüdma mõisaks, kust tuleb “patu vesi”, sellest ka nimetus Pattowes, millise nimega mõisat edaspidi nimetama hakati.
Seletab, et ta olla leidnud vanades kirjades isegi täpset nimetust – “p a t t o w e s s i”. minagi otsisin siis “vanadest kirjadest”, kuid ei leidnud kusagilt sarnast nimetust. Igatahes on üsna kerge Pattowes´ile sarnast seletust anda, keeleliselt näib see päris tõenäolik olevat (vis. prot. 1646. nimetatakse ka „Paddafest“).
Kuid tuleb meeles pidada, et rahvasuu pole kunagi tarvitanud seda nimetust. Alt-Padefesti nimetati eesti keeles ikka Mäemõis ja siis kui asutati Neu-Padefest, hakati seda “Wanamõisaks” kutsuma. Uut Padefesti aga Torma mõisaks. Pealegi esineb Pattowes´i nimetus juba 15-al sajandil ja vaevalt saab teda sellep. piirituse vabrikuga ühendusesse viia.
Kuigi mõisa nimetus dokumentides esineb esmakordselt alles 1493a. võib arvata, et ta on üks vanem mõis kihelkonnas, kui mitte kõige vanem ja moodustas juba ristiusu tuleku algaastatel teatud keskkoha. Läheduses oli ka Linnutaja maalinn ja ümbruskonnas nähtavasti rohkesti elanikke. Sellepärast ehitati sinna ka kirik.
Nüüd tekib aga küsimus, kust sai kihelkond oma nimetuse “Capstever”, “Capzefer”. Sellenimelist mõisat aga küla ei nimetata kusagil. Kõige lähemal asus Torma küla. Capstewer kõlas eestikeeles vast Kaapstwere ehk Kapstwere. Sarnase koha nimi pidi kahtlemata esinema. Võib arvata, et Kaapstweresse asutatigi mõis, mida hakati nimetama Padefestiks, Mäemõisaks ning Kaapstvere, kui koha nimetus kadus ära, jäi aga alles kihelkonna nimetusena. See oletus paistab tõenäolisena põhjusel, et kihelkonna õpetajaid nimetati vaheldumisi “Capstfer´i” ja “Padefesti” pastoriteks. Nii nimetatakse veel 1675a. II.26. Ülem-Konsistooriumi protokollis õp. Andreas Rudeliust “Padefastischer Pastor”.
Kokkuvõttes tuleks tähendada, et katoliku usu ajajärgul, s.o. 13-16 sajandi alguseni esinevad Torma kihelkonda kuuluvate mõisadena ainult Pattowes /Padefest/ ja Somel /Waiatu/. Rääbise mõis kuulus Laiuse alla, osa sellest mõisa järele olevaid külasi aga nagu Toikwere /hiljem mõis/ kuulusid Torma kihelkonda.
Külanimedest esinevad: 1) Wagkitu /Waiatu/, 2) Toykewere /Tõikwere, 3) Nedowere /Näduwere/, 4) Immowere /Imawere/, 5) Oyentacken /Ojataga/, 6) Tulywer /Tuulawere/, 7) Coynemula /Koimula/, 8) Koimulaga ühenduses kohanimi Kayky /Rayky/, 9) Hof Katko, Howenkatko /Ookatku/, 10) Tonickefer /Counikwerre/? 11) Codimal /Kodisma/, 12) Caudeküll /Kautküla/, 13) Satyall /Sadala/, 149 Wayel /Waygel, Weia?/, 15) Lynastwere /Lilastvere/ kolme taluga, 16) Kassenpe Fischerei /Kasepea/, 17) Weytwer /Woidivere/, 18) Kysse /Kisi/, 19) Kattkull?, 20) Liefekamischer Weg /Liikatku/, 21) Wace /Wägo/, 22) Konde /Kõnnu/, 23) Pallawere /Palastwere/, 24) Raszke /Rasiku/, 25) Satsiwerer /Sätsuvere/.
„Wagien“ lhk 65-72 püüab Schulz-Bertram selgitada kohanimede tekkimist. Külanimede lõpp „-vere“ ei ole krgesti seletatav ja veel tänapäevalgi vaieldakse selle õige tähenduse üle. Schulzi arvates tuleb see sõnast „veri“, (gen. „vere“).
Ta püüab leida seletust ka Tormale, sest see nimetus oli tarvitusel kahtlemata juba vanal ajal (Torma küla). Kas tuleb ta sõnast „torm“ (tormama) või sõnadest Taara maa, Torama, Torma? Oli ju kihelkond arvatavasti ka Taara-kultuse keskkohaks.
Siebmacheri Wappenuch´is lhk. 10. leidub teade 23 juunist 1551.a. Ordumeister Heinrich V. Galen annab laenuks Kantzler Cristopfer Bodecker´ile Terrastfere mõisa ja muutis kevadel 1552.a. Lehnbesitzrecht´i (lääniõiguse) Allodialsrecht´iks (omandiõiguseks), mille peale Bodecker mõisa otsekohe edasi müüs.
Siia juurde tuleb tähendada, et enamasti anti maid lääniks teatud sugukonna kätte ühes päranduse õigusega, kuid läänimehed ei tohtinud kohti müüa. Sagedasti saadi sellest asjast ometi üle ja lääniõigus muudeti allodiaal õiguseks ning läänimehed võisid kohti edasi anda. Nii käesoleval juhusel, kuid ka juba enne, nagu eelpool nimetatud Crisov, kes Waiatu koha Hans ja Andres Wolffidele edasi andis.
Sarnane lääniõiguse muutmine andis küllaldasi võimalusi maadega spekuleerimiseks, mida ka ohtrasi kasutati.
Lisan veel juurde teateid Bruningki Güterrkunden II, mis käsitab ajajärku 1500-1545.
Dok. 42 käsitab tüliküsimust, mis tekkinud pärandusasjas Reinolt Ergemes´i ja Hans Wrangell´i ning ta abikaasa vahel.
Hans Wrangell´i abikaasa oli enne mehel Laurens Ertgemes´il, sellest abielust olid järelejäänud ka lapsed. 1503. mai 26. oli Laiusel see asi harutusel. – Tüliõunaks oli Satsiwerer /Sätsuvere/, Lybastwer /Lilastvere/ ja Kyrenpe külad. Lähemaid teateid ei ole.
Veel 1573, 38. /dok.288/ on tüli Hans Wrangelli ja ta võõraspoja – Fromhold Ermis /Ergemis/ vahel. Fromhold Ermis vahepeal sureb ja ta lesk kaebab 1539.okt. 22. Hans Wrangelli peale Rääbise mõisa asjus. /dok.766/. Vahepeal, 1538. 23 sept. oli arutusel ka Franz Ergemis´i ja Wrangelli vaheline asi, kus esimesele Rääbise mõisa asjus õigus anti. Kuid veel 1540. /dok./ kestavad tülid Hans Wrangelli ja Ergemis´te vahel Rääbise ja ka Kivejärve mõisade asjus.
26.V.1540. määratakse komisjon nende asjade lahendamiseks.
Arvatavasti olid Rääbise mõis ja eelpool tähendatud külad Ergemes´i sugukonna käes. Hans Wrangel aga kosis Reinolt Ergemes´i lese ja tahtis selle läbi ka mõisade omanduse õiguse saada, kuid ta võõraspojad ei leppinud sellega. Kahjuks pole mul teateid tüli lõpptulemustest.
Teiste külade kohta varemast ajast dokumente ei leidu. Lohusuu ja Avinurme poolset kihelkonna osast ei leidu ainustki kohanimetust. Nähtavasti oli seal elanikke vähe, metsakolgastes üksikud talud või külakesed. Suured läbipäesemata metsad ja sood. Avinurme nimetus tuleb ette alles Poola aja lõpu poole /1599/. Et aga seal piirkonnas juba vanal ajal inimasulaid oli, seda tõendavad üksikud leiud raudajast, samuti on Avinurme juba loodusliselt elamiseks kohane paik, võrreldes ümbruskonnaga. Elanikke oli seal aga siiski võrdlemisi vähe. Veel 1775 a. teatab Torma õpetaja Eisen, et Avinurme ümbruskonnas on paljude ruutkilomeetrite kohta ainult mõnikümmend elamut. Maad olid seal viletsad, ümbritsetud metsadest ja rabadest väljapääs vast ainult lumeteega võimalik. Peaaegu täiesti eraldatud väljasilmast. Juba asjaolu, et hiljem asutatud Avinurme mõis paari sajandi jooksul järgimööda riigimõis oli, laseb arvata, et ta kuigi ihaldusväärne ei olnud. Tuleb meeles pidada, et osa siin esineivast küladest ei kuulunud tol ajal veel Torma kihelkonda. Nagu eespool näeme, võeti mõned siin nimetatud küladest Torma valla üle.
Tol ajal oli maakohtade pilt hoopis teistsugune. Igal pool põlised metsad, siin-seal üksikud külakesed, üksikud elamud, vaevaga ülestöötatud põllukesed ja kütised. Metsades põdrad, karud, hundid ja palju muid loomi. Andis ju ka jahipidamine häid võimalusi igapäevase leiva saamiseks.
Ajajooksul tekkisid aga suuremad keskkohad – külad, mõisad, muudeti põlduseks põlised metsad, hariti üles ikka rohkem ja rohkem Maarjamaa pinda. Rajati teid läbi metsade, muutusid paremaks liikumise võimalused. Tartu poole tulev tee viis läbi Tormast ja Mustut´ist /Mustveest/, sealt edasi Peipsi kallast mööda põhja poole.
Praeguses Mustvee alevis võis sel ajal olla vaid mõned üksikud elamud. Veel rootsi ajal nimetatakse seal kõigest nelja talu. Hiljem alles tekib ka teisi elamuid Peipsi kaldale.
Võiks arvata, et Peipsi ääres elas rohkesti kalamehi, sest oli ju järv väga kalarikas. Ometi ei olnud see nii. Seal elasid ainult üksikud perekonnad, kes ei elanud aga mitte kalapüügist, vaid seda ainult kõrvalteenustena võtsid. Hiljem kuuluvad rannaäärsed kohakesed ümbruskonna mõisade alla. Peaaegu iga mõis pani sinna elama paar talupoega, kes neid siis kaladega varustama pidid.
Nii kuulus näit. Kasepea 15 sajandil Kivijärve mõisa alla. Hiljem kuulub Kasepea ja ka Mustvee-Raja küla Laius-Tähkverele, Tiirika küla Padefestile ja hiljem patoraadile, Mustvee Laius-Tähkverele, Kükita – Tarakverele, Tiheda – Waiatule.
Neis külakestes talupoegadele anti kasutada ka väikesed põllulapikesed, mille eest mõisale veel eraldi päevi pidid tegema.
Ei saa öelda, et elu sakslaste all esimestel sajanditel oleks eestlastele raskem olnud kui teistegi riikide talupoegadel. Kes oli hoolas ja töökas, võis oma maksu – ja töökohustuste kõrval ka oma elujärge paremini sisse seada. 1428 a. provintsiaal – kontsiili protokollides kõneldakse isegi jõukatest talupoegadest. Nimelt keelatakse vaimulikudel ära “saadana leidus” – würfli mäng, millega sagedasti kallide pühade aegadel aega surnuks lüüakse. Samuti mõistetakse hukka igasugused joomapeod, mida sagedaste üheskoos ilmalikkude isandate ja jõukamate talupoegade juures korraldatakse.