Persoon: Virusoomlane otsust ei kahetse
Kui soomlane Pauli Koskinen otsustas nelja aasta eest koos abikaasa Pirkkoga Rakverre elama asuda, ajasid nende perekonnatuttavad silmad punni ja imestasid, mida nad küll sinna Venemaale ära kaotasid.
Pauli tõdeb selle peale, et ega soomlased Eestit väga palju tunnegi, rohkem piirduvad nende teadmised Tallinna ja Kadaka turuga. Aga Rakveres talle meeldib – rahulik ja arenev linn ning igas eas sõpru on väga palju tekkinud.
Päästekeskus ja Nokia
Helsingist pärit Pauli Koskinen elab koos abikaasaga Rakvere korrusmajas ning autot tal ei ole. Talle meeldib bussiga sõita või linna peal jalutada ning kui mõni külaline Soomest juhtub Rakverre esinema tulema, on ta kohe platsis.
Aga kui ta mõtleb homse päeva – 28. septembri – peale, siis käib ka temast nagu enamikust eestlastest läbi tuksatus – nimelt töötas ta enne Estonia katastroofi Turu merepäästekeskuses konsultandina. Just see oli sõlmpukt, kust juhiti kaheksa aastat tagasi 858 inimelu nõudnud laevaõnnetuse päästeoperatsioone.
Koskinen meenutab, et just samal kevadel harjutati helikopteriga päästmist koos rootslastega. Ja seda mitu korda.
“Olime seal kogu aeg sellises valmisolekus, et midagi võib juhtuda, aga tehnika on seal viimasel peal,” räägib Koskinen. Kui ükskord Nauvo piirivalve juhtimiskeskusest tuldi Turu poole, arutati, et millal siin võib mingi katasroof juhtuda. Siis leitigi, et ainult sügisel, kui sajab vihma ja puhub tugev tuul.
Kui ta viimati Turus käis, siis pani Koskinen tähele, et tehnikat on veelgi juurde tulnud.
Estonia katastroofist kuulis Pauli hommikul raadiost, olles Helsingis.
“Teadsin, et laev on kaugel, vihma sajab ja puhub tugev tuul. Siis tajusin kohe, et siin tuleb probleeme,” räägib Pauli Koskinen oma esimesest reaktsioonist pärast õnnetust.
Pärast kõike tabas ta end aga mõttelt: “See oli hirmus raske, olime aastaid teinud ettevalmistustööd, kuidas päästa, ja siis tundus, nagu see oleks olnud asjata.”
Kuid lisaks Turu päästekeskusele on endine sõjaväeohvitser Pauli Koskinen ka mujal konsultandiks olnud, näiteks Helsingi metroo ümberehituse juures.
Ühe eredama eluseigana meenutab ta, kuidas tegi aastaid tagasi Istanbulis esimese reklaamfilmi Nokiale. Just Türgis müüdi esimesed Nokia mobiiltelefonid välismaal, need olid muidugi sellised suure antenniga “telliskivid”.
Edasi promoti Nokia “kännukat” Prantsusmaal ja Kanadas. See 1987. aastal filmitud video on Paulil tänseni kassetina kodukapis. “Küll ma olen selle üle ikka uhke,” muheleb Koskinen, kes räägib lisaks jutu Marlboro Euroopa osakonna rootslasest juhatajast, kes võttis Istanbuli kanali kõrval selle tolleaegse imeasjaga otseühenduse oma naisega Shveitsis.
Filme on teinud ta ka Svetogorskist, Aafrikast, Saudi-Araabiast.
Eesti Nokiaks peab ta aga noorte keelteoskust ja innovatiivsust.
Veab Rakveres hokiklubi
Pauli Koskinen tuli Eestisse pensionipõlve pidama, ehkki paljud tema Soome tuttavad lendasid vanadust veetma sooja kliimaga Hispaaniasse.
Rakvere kasuks kallutasid otsuse siinsed ammused sõbrad, keda on nelja aastaga aina juurde tulnud. Samas on kodune Helsingi ja seal elavad lapsed ju lähedal.
Ja Soomestki käib tuttavaid külas, hiljuti võõrustas ta Rakveres oma ärimeestest ja poliitikutest kursusekaaslasi seminarist.
“Me pole hetkegi kahetsenud,” kinnitab Rakveres elav soomlane, kellel jätkub sõpru mitmesse riiki.
Rakveres ei istu Koskinen käed rüpes – kunagise Helsingi Jalgpalliklubi eduka noortetreenerina on ta südameasjaks võtnud hoopis jäähokiklubi Tarva ning halli või vähemalt tehisjääga välisväljaku rajamise Rakverre, mis tema arvates võiks juba peagi talgute korras kõne alla tulla.
Igavust Pauli Koskinen Rakveres ei tunne. Ta käib teatris, loeb palju, ka eesti keeles. Suviti aga veedab aega Võsu suvilas.
“Sooviksin veel, et noortel oleks siin oma diskoteek, vanematel inimestel tasemel tantsukoht ja et kinoaparaadid pandaks jälle pöörlema,” tähendab Koskinen.
Pauli Koskinen mõõdab tasasel sammul Rakvere tänavaid ning ikka veel kirgas sügispäike juhatab ta taas uute sõprade poole.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee
Uudised
Virusoomlane
Persoon: Virusoomlane otsust ei kahetse
Kui soomlane Pauli Koskinen otsustas nelja aasta eest koos abikaasa Pirkkoga Rakverre elama asuda, ajasid nende perekonnatuttavad silmad punni ja imestasid, mida nad küll sinna Venemaale ära kaotasid.
Päästekeskus ja Nokia
Helsingist pärit Pauli Koskinen elab koos abikaasaga Rakvere korrusmajas ning autot tal ei ole. Talle meeldib bussiga sõita või linna peal jalutada ning kui mõni külaline Soomest juhtub Rakverre esinema tulema, on ta kohe platsis.
Aga kui ta mõtleb homse päeva – 28. septembri – peale, siis käib ka temast nagu enamikust eestlastest läbi tuksatus – nimelt töötas ta enne Estonia katastroofi Turu merepäästekeskuses konsultandina. Just see oli sõlmpukt, kust juhiti kaheksa aastat tagasi 858 inimelu nõudnud laevaõnnetuse päästeoperatsioone.
Koskinen meenutab, et just samal kevadel harjutati helikopteriga päästmist koos rootslastega. Ja seda mitu korda.
“Olime seal kogu aeg sellises valmisolekus, et midagi võib juhtuda, aga tehnika on seal viimasel peal,” räägib Koskinen. Kui ükskord Nauvo piirivalve juhtimiskeskusest tuldi Turu poole, arutati, et millal siin võib mingi katasroof juhtuda. Siis leitigi, et ainult sügisel, kui sajab vihma ja puhub tugev tuul.
Kui ta viimati Turus käis, siis pani Koskinen tähele, et tehnikat on veelgi juurde tulnud.
Estonia katastroofist kuulis Pauli hommikul raadiost, olles Helsingis.
“Teadsin, et laev on kaugel, vihma sajab ja puhub tugev tuul. Siis tajusin kohe, et siin tuleb probleeme,” räägib Pauli Koskinen oma esimesest reaktsioonist pärast õnnetust.
Pärast kõike tabas ta end aga mõttelt: “See oli hirmus raske, olime aastaid teinud ettevalmistustööd, kuidas päästa, ja siis tundus, nagu see oleks olnud asjata.”
Kuid lisaks Turu päästekeskusele on endine sõjaväeohvitser Pauli Koskinen ka mujal konsultandiks olnud, näiteks Helsingi metroo ümberehituse juures.
Ühe eredama eluseigana meenutab ta, kuidas tegi aastaid tagasi Istanbulis esimese reklaamfilmi Nokiale. Just Türgis müüdi esimesed Nokia mobiiltelefonid välismaal, need olid muidugi sellised suure antenniga “telliskivid”.
Edasi promoti Nokia “kännukat” Prantsusmaal ja Kanadas. See 1987. aastal filmitud video on Paulil tänseni kassetina kodukapis. “Küll ma olen selle üle ikka uhke,” muheleb Koskinen, kes räägib lisaks jutu Marlboro Euroopa osakonna rootslasest juhatajast, kes võttis Istanbuli kanali kõrval selle tolleaegse imeasjaga otseühenduse oma naisega Shveitsis.
Filme on teinud ta ka Svetogorskist, Aafrikast, Saudi-Araabiast.
Eesti Nokiaks peab ta aga noorte keelteoskust ja innovatiivsust.
Veab Rakveres hokiklubi
Pauli Koskinen tuli Eestisse pensionipõlve pidama, ehkki paljud tema Soome tuttavad lendasid vanadust veetma sooja kliimaga Hispaaniasse.
Rakvere kasuks kallutasid otsuse siinsed ammused sõbrad, keda on nelja aastaga aina juurde tulnud. Samas on kodune Helsingi ja seal elavad lapsed ju lähedal.
Ja Soomestki käib tuttavaid külas, hiljuti võõrustas ta Rakveres oma ärimeestest ja poliitikutest kursusekaaslasi seminarist.
“Me pole hetkegi kahetsenud,” kinnitab Rakveres elav soomlane, kellel jätkub sõpru mitmesse riiki.
Rakveres ei istu Koskinen käed rüpes – kunagise Helsingi Jalgpalliklubi eduka noortetreenerina on ta südameasjaks võtnud hoopis jäähokiklubi Tarva ning halli või vähemalt tehisjääga välisväljaku rajamise Rakverre, mis tema arvates võiks juba peagi talgute korras kõne alla tulla.
Igavust Pauli Koskinen Rakveres ei tunne. Ta käib teatris, loeb palju, ka eesti keeles. Suviti aga veedab aega Võsu suvilas.
“Sooviksin veel, et noortel oleks siin oma diskoteek, vanematel inimestel tasemel tantsukoht ja et kinoaparaadid pandaks jälle pöörlema,” tähendab Koskinen.
Pauli Koskinen mõõdab tasasel sammul Rakvere tänavaid ning ikka veel kirgas sügispäike juhatab ta taas uute sõprade poole.
–>Aarne Mäe
aarne@virumaateataja.ee