Reporterid kinkisid presidendile kõne
1891. aastal maalis Repin zaporoozhlasi kirja kirjutamas. 2004. aastal istusid Virumaa Teataja reporterid repinlikult maha, et presidendile vabariigi aastapäevaks kõne kirjutada. Foto: Tairo Lutter |
Virumaa Teataja ajakirjanikud kirjutasid Eesti Vabariigi sünnipäevaks president Arnold Rüütlile aastapäevakõne. Kui lõigud kokku panime, selgus: kõne läbivaks teemaks on memme musi. Tänaseks on kõne kingitusena presidendi kantseleisse saadetud.
Aga miks talitasime nii? Ajakirjanikud on teadagi kõvad arvajad. Alati pärast presidendi aastapäeva- või aastavahetuskõnet täitub meedia arvamustest selle kohta, milline kõne oli ja milline oleks pidanud see kõne tegelikult olema. Viga nähakse laita, kuid kus on see, kes aitab? Otsustasime laitmise asemel aidata. Püüdsime ajakirjandusliku eksperimendi käigus kehastuda presidendi kõne kirjutajaks. Et tunda – kui raske või kerge on isamaale sünnipäevaks kõne loomine. Siin on VT ajakirjanike arusaam Eestimaa asjust A.D. 2004. Kui sest arusaamast on kasu presidendile, oleme õnnelikud. Kui mitte, oleme ikka rahul, sest kõnet tehes sai meile enestele mõni mõte selgemaks.
Seega – õnne sünnipäevaks, Eesti Vabariik!
Head inimesed! Mõelgem täna memme musile.
Seitseteist aastat tagasi laulsime koos: ei ole üksi ükski maa. Täna tegutsegem selle nimel, et Eesti Vabariigis ei tunneks end üksijäetuna ükski inimene.
Kuusteist aastat
tagasi vandus Virumaa vande, mida täna tuleks korrata ja laiendada kogu Eestile: “Truudust isamaale, austust emakeelele, kestvust eesti rahvale, usku meie südameisse, julgust eesti meestele, lapsi eesti naistele, õitsmist meie Virumaale, olgu see me ühisvandeks, kui ma reedan – siis ma hävin.”
Millest aga algab reetmine? Kas isamaa mahamüümisest või hoopis kaugemalt – millegi inimliku unustamisest. Näiteks sellest, et su põsk ei mäleta enam, milline oli memme musi.
Presidendilt oodatakse kõlavaid sõnu, kõrgelennulisi lauseid. Eriti veel riigi sünnipäeval. Aga Eestimaa on nii väike, et ka president on kõigest üks teie seast. Pigem isegi – meie seast, ei parem, ei halvem. Kõigest inimene, kelle ametiks on presidendi amet. Seepärast ütlengi pigem nagu eestlane eestlasele, inimene inimesele: mul on mure oma rahva pärast ja mul on rõõm oma rahvast.
On mure, kui kuulen tõusvast kuritegevusest, sellest, et maainimesed viivad oma loomad tapamajja, sest nende pidamine käib üle jõu. Muretsen, kui elujärg halveneb, et me kodumaal on kodutuid ja isamaal isatuid.
Aga tunnen rõõmu,
et oleme olemas, et sünnime, kasvame, võitleme. Loodan kogu hingest, et igaüks oma võitluse ka võidaks. Et meie riik võidaks. Ja olgu meil tarkust oma vabadust kasutada. Olla vabad mõttes, sõnas ja teos.
Olla vaba, mitte orjarahvas. Ei võõra võimu, ei vaimu, ei raha ikkes. Küsin – paljud meist kannavad kaelas raha iket? Vastakem südames. Ja meenutagem – mida ütles memm raha kohta. Kas seda, et raha on kõige tähtsam? Või seda, et maailmas on tähtsamaidki asju.
Kui Tallinnast oma koju Tartusse sõidan, näen tänaseid külamemmesid tee veeres seismas. Et maapoest on sageli alles jäänud vaid silt, ootavad nad kauplusbussi. Elanikke maal jääb vähemaks, poodi ei tasu enam pidada.
Aga siiski – need, kes maal elavad või kes sealt linna ametisse käivad, on hakanud rohkem tulevikule mõtlema. Maainimeste iseteadlikkus ja küünarnukitunne on jõudu kogunud. Mööda Eestimaad liikudes näen korda tehtud seltsimaju, jaanitule- ja kiigeplatse. Tunnen mitut sõnakat külavanemat. See on hea märk. Ja sel aastal saab külaelu edendamiseks ka euroraha küsida. Seda antakse ikka sinna, kus külarahvas juba koos käinud ja plaani pidanud, mida selle rahaga ära teha. Kuidas memmede-taatide tarkust tänases hoida.
Südamevaluga mõtlen
aga tööpuudusest ja minnalaskmisest tingitud joomisele. See on tragöödia, kui vanemail puudub kindel töö. Veel hullem, kui nad vähese teenistuse pudelisse uputavad. Masendav, et seda näevad pealt lapsed, kellel tihti kõht tühi. Lastega perede aitamine on riigi tähtsaim kohustus, nii majanduslikus kui ka eetilises mõttes. Sest vaid töökas kodus kasvavad üles õiged eesti mehed ja naised, tulevased kodanikud.
Ja küsin – kui paljud vallavanemad ning linnapead aitavad kaasa joomise levikule. Kas või seeläbi, et nende omavalitsuses käib alkoholi müük 24 tundi ööpäevas. Aga vastakem taas südames. Ja mõelgem, mida ütles memm, kui taat liialt pitsi tõstis.
Ligimesearmastus – see ei käi käsu korras. Seepärast tahan ma selles omalt poolt eeskuju näidata nii abikaasa, isa, vanaisa, naabri, kodaniku ja presidendina. Tahan hoolida oma kõrvalseisjast ja vastutulijast. Sest tema on nagu mina: sama ekslik, samade püüete ja igatsustega nagu mina. Oleme sarnased, vajame üksteise tunnustust ja abi sama palju kui andekspalumist ja -andmist.
Tänasel pidupäeval
on ehk aega hetkeks peatuda, et enda ümber ringi vaadata. Mõelda inimestele, kellega me elu ristub. Millal murdsime viimati läbi ringist töö-pood-telekas-voodi? Millal rõõmustasime ühise ettevõtmisega abikaasat ja lapsi? Kas oleme perega koos looduses käinud? Kas linnas kasvanud lapsed tunnevad üldse metsas orava või sinilille ära?
Kindlasti on meil sugulasi, sõpru, tuttavaid, kes pahatihti kipuvad meelde tulema alles siis, kui neilt abi vaja ja vajuvad seejärel uuesti unustusse. Äkki on just täna viimane aeg saada tuttavaks oma naabritega, keda te siiani võib-olla isegi näinud pole. Meil on ju ühiseid huvisid – kodumaja, selle õu ning kas või varguste ärahoidmine. Kui homme tassiks keegi meie korterist või majast kodutehnikat ja mööblit välja – kas seda pealt nägevad naabrid üldse taipavad, et tegemist pole õige omaniku, vaid varastega?
Lahtiste silmadega ringi käimine aitab ära hoida olukordi, kui ühel hetkel avastatakse, et kellegi laps või loom on näljas. Või vanainimene kannatab külmas, sest on haige ja ei jaksa endale ahjupuid tuppa tassida. Leidkem aega, et olla olemas inimestele, kellele oleme tähtsad. Just nii, nagu memm leidis alati meie jaoks aega. Küll unejutuks, küll musiks.
Pöörakem tähtsatele
inimestele tähelepanu. Kui igaühe juurde ise ei jõua, siis vähemalt telefonitsi. Või nagu tänapäeva noortele kombeks – elektronposti abiga. Isegi lapse ühele küsimusele vastamine või naabrimemmele öeldud tere võib olla olulisem, kui arvata oskame.
Head inimesed, täna tahaks ma teile kõigile ordeni anda, sest väärime seda ainuüksi oma olemasoluga. Sest meid on aina vähem. Aga kõik korraga ei saa, ehk järgmisel aastal.
Vabariigi president
pidas täna oma viimase kõne üksnes Eesti Vabariigi presidendina. Aasta pärast kõneleb juba Euroopa Liitu kuuluva riigi president. See on au, aga ka vastutus. Ühelt poolt pühalik, teisalt nukkergi hetk.
Aga tänasel pidupäeval ei soovi ma olla kurb, seepärast, head eestimaalased, rõõmustagem koos iga väiksemagi edusammu, iga helgemagi hetke üle. Olgu selleks õnnestunud äritehing, korralik kartulisaak, elamuse andnud raamat, sõbra soe sõna või memme musi. Just seesama musi, mis saatis meid kooliteele, seesama musi, mis võiks meenuda nii külateedel sõites, äri tehes, kodustega suheldes või parlamendis debatti pidades.
President on palju rääkinud poliitikutest ja nende eetikast. Küsin, kas tänu nendele kõnedele on poliitika eetilisemaks muutunud? Vastakem südames.
Aga täna ma poliitikuist ei rääkinud. Rääkisin inimestest. Sest kui poliitikut tuntakse-teatakse üksnes poliitikuna, on ta halb poliitik, sest temas puudub inimene. Kui poliitikut teatakse-tuntakse eelkõige inimesena, on ta hea poliitik, sest ta on eelkõige inimene.
Usun, et poliitikas suudab inimeseks jääda vaid see, kellel meeles oma memme musi.
Lõpetuseks meenutagem
Mart Raua sõnu maast ja rahvast, mis ilmusid esmakordselt nelikümmend aastat tagasi. Ajal, mil tänaste tegijate põlvkond memmelt musi sai.
Loodan, et Raua luule abil tõuseb vaatepiir kõrgemale isiklikust, erakondlikust. Raud kirjutas:
Minu maa, minu rahva õnn,
minu maa ja mu rahva mured
suuremad on
minu enese
elamisrõõmust või -tusast,
nagu meri on suurem
ühe laine
vahusest viirust,
põldude ääretus
suutäiest leivast,
tuuliste metsade kohin
üksiku lehe libinast
ja nagu maa ise on suurem
sellest piskust,
mida ma silmaga näen,
ning kogu rahvas
nendest, keda ma kättpidi
teretan.
Kõik jalad kord väsivad ära
mullaseid radasid tallates.
Aga rahvas ei sure.
Maad maha matta ei saa.
Uudised
Virumaa Teataja: Aastapäevakõne tekst Presidendile
Reporterid kinkisid presidendile kõne
1891. aastal maalis Repin zaporoozhlasi kirja kirjutamas. 2004. aastal istusid Virumaa Teataja reporterid repinlikult maha, et presidendile vabariigi aastapäevaks kõne kirjutada. Foto: Tairo Lutter
Virumaa Teataja ajakirjanikud kirjutasid Eesti Vabariigi sünnipäevaks president Arnold Rüütlile aastapäevakõne. Kui lõigud kokku panime, selgus: kõne läbivaks teemaks on memme musi. Tänaseks on kõne kingitusena presidendi kantseleisse saadetud.
Aga miks talitasime nii? Ajakirjanikud on teadagi kõvad arvajad. Alati pärast presidendi aastapäeva- või aastavahetuskõnet täitub meedia arvamustest selle kohta, milline kõne oli ja milline oleks pidanud see kõne tegelikult olema. Viga nähakse laita, kuid kus on see, kes aitab? Otsustasime laitmise asemel aidata. Püüdsime ajakirjandusliku eksperimendi käigus kehastuda presidendi kõne kirjutajaks. Et tunda – kui raske või kerge on isamaale sünnipäevaks kõne loomine. Siin on VT ajakirjanike arusaam Eestimaa asjust A.D. 2004. Kui sest arusaamast on kasu presidendile, oleme õnnelikud. Kui mitte, oleme ikka rahul, sest kõnet tehes sai meile enestele mõni mõte selgemaks.
Seega – õnne sünnipäevaks, Eesti Vabariik!
Head inimesed! Mõelgem täna memme musile.
Seitseteist aastat tagasi laulsime koos: ei ole üksi ükski maa. Täna tegutsegem selle nimel, et Eesti Vabariigis ei tunneks end üksijäetuna ükski inimene.
Kuusteist aastat
tagasi vandus Virumaa vande, mida täna tuleks korrata ja laiendada kogu Eestile: “Truudust isamaale, austust emakeelele, kestvust eesti rahvale, usku meie südameisse, julgust eesti meestele, lapsi eesti naistele, õitsmist meie Virumaale, olgu see me ühisvandeks, kui ma reedan – siis ma hävin.”
Millest aga algab reetmine? Kas isamaa mahamüümisest või hoopis kaugemalt – millegi inimliku unustamisest. Näiteks sellest, et su põsk ei mäleta enam, milline oli memme musi.
Presidendilt oodatakse kõlavaid sõnu, kõrgelennulisi lauseid. Eriti veel riigi sünnipäeval. Aga Eestimaa on nii väike, et ka president on kõigest üks teie seast. Pigem isegi – meie seast, ei parem, ei halvem. Kõigest inimene, kelle ametiks on presidendi amet. Seepärast ütlengi pigem nagu eestlane eestlasele, inimene inimesele: mul on mure oma rahva pärast ja mul on rõõm oma rahvast.
On mure, kui kuulen tõusvast kuritegevusest, sellest, et maainimesed viivad oma loomad tapamajja, sest nende pidamine käib üle jõu. Muretsen, kui elujärg halveneb, et me kodumaal on kodutuid ja isamaal isatuid.
Aga tunnen rõõmu,
et oleme olemas, et sünnime, kasvame, võitleme. Loodan kogu hingest, et igaüks oma võitluse ka võidaks. Et meie riik võidaks. Ja olgu meil tarkust oma vabadust kasutada. Olla vabad mõttes, sõnas ja teos.
Olla vaba, mitte orjarahvas. Ei võõra võimu, ei vaimu, ei raha ikkes. Küsin – paljud meist kannavad kaelas raha iket? Vastakem südames. Ja meenutagem – mida ütles memm raha kohta. Kas seda, et raha on kõige tähtsam? Või seda, et maailmas on tähtsamaidki asju.
Kui Tallinnast oma koju Tartusse sõidan, näen tänaseid külamemmesid tee veeres seismas. Et maapoest on sageli alles jäänud vaid silt, ootavad nad kauplusbussi. Elanikke maal jääb vähemaks, poodi ei tasu enam pidada.
Aga siiski – need, kes maal elavad või kes sealt linna ametisse käivad, on hakanud rohkem tulevikule mõtlema. Maainimeste iseteadlikkus ja küünarnukitunne on jõudu kogunud. Mööda Eestimaad liikudes näen korda tehtud seltsimaju, jaanitule- ja kiigeplatse. Tunnen mitut sõnakat külavanemat. See on hea märk. Ja sel aastal saab külaelu edendamiseks ka euroraha küsida. Seda antakse ikka sinna, kus külarahvas juba koos käinud ja plaani pidanud, mida selle rahaga ära teha. Kuidas memmede-taatide tarkust tänases hoida.
Südamevaluga mõtlen
aga tööpuudusest ja minnalaskmisest tingitud joomisele. See on tragöödia, kui vanemail puudub kindel töö. Veel hullem, kui nad vähese teenistuse pudelisse uputavad. Masendav, et seda näevad pealt lapsed, kellel tihti kõht tühi. Lastega perede aitamine on riigi tähtsaim kohustus, nii majanduslikus kui ka eetilises mõttes. Sest vaid töökas kodus kasvavad üles õiged eesti mehed ja naised, tulevased kodanikud.
Ja küsin – kui paljud vallavanemad ning linnapead aitavad kaasa joomise levikule. Kas või seeläbi, et nende omavalitsuses käib alkoholi müük 24 tundi ööpäevas. Aga vastakem taas südames. Ja mõelgem, mida ütles memm, kui taat liialt pitsi tõstis.
Ligimesearmastus – see ei käi käsu korras. Seepärast tahan ma selles omalt poolt eeskuju näidata nii abikaasa, isa, vanaisa, naabri, kodaniku ja presidendina. Tahan hoolida oma kõrvalseisjast ja vastutulijast. Sest tema on nagu mina: sama ekslik, samade püüete ja igatsustega nagu mina. Oleme sarnased, vajame üksteise tunnustust ja abi sama palju kui andekspalumist ja -andmist.
Tänasel pidupäeval
on ehk aega hetkeks peatuda, et enda ümber ringi vaadata. Mõelda inimestele, kellega me elu ristub. Millal murdsime viimati läbi ringist töö-pood-telekas-voodi? Millal rõõmustasime ühise ettevõtmisega abikaasat ja lapsi? Kas oleme perega koos looduses käinud? Kas linnas kasvanud lapsed tunnevad üldse metsas orava või sinilille ära?
Kindlasti on meil sugulasi, sõpru, tuttavaid, kes pahatihti kipuvad meelde tulema alles siis, kui neilt abi vaja ja vajuvad seejärel uuesti unustusse. Äkki on just täna viimane aeg saada tuttavaks oma naabritega, keda te siiani võib-olla isegi näinud pole. Meil on ju ühiseid huvisid – kodumaja, selle õu ning kas või varguste ärahoidmine. Kui homme tassiks keegi meie korterist või majast kodutehnikat ja mööblit välja – kas seda pealt nägevad naabrid üldse taipavad, et tegemist pole õige omaniku, vaid varastega?
Lahtiste silmadega ringi käimine aitab ära hoida olukordi, kui ühel hetkel avastatakse, et kellegi laps või loom on näljas. Või vanainimene kannatab külmas, sest on haige ja ei jaksa endale ahjupuid tuppa tassida. Leidkem aega, et olla olemas inimestele, kellele oleme tähtsad. Just nii, nagu memm leidis alati meie jaoks aega. Küll unejutuks, küll musiks.
Pöörakem tähtsatele
inimestele tähelepanu. Kui igaühe juurde ise ei jõua, siis vähemalt telefonitsi. Või nagu tänapäeva noortele kombeks – elektronposti abiga. Isegi lapse ühele küsimusele vastamine või naabrimemmele öeldud tere võib olla olulisem, kui arvata oskame.
Head inimesed, täna tahaks ma teile kõigile ordeni anda, sest väärime seda ainuüksi oma olemasoluga. Sest meid on aina vähem. Aga kõik korraga ei saa, ehk järgmisel aastal.
Vabariigi president
pidas täna oma viimase kõne üksnes Eesti Vabariigi presidendina. Aasta pärast kõneleb juba Euroopa Liitu kuuluva riigi president. See on au, aga ka vastutus. Ühelt poolt pühalik, teisalt nukkergi hetk.
Aga tänasel pidupäeval ei soovi ma olla kurb, seepärast, head eestimaalased, rõõmustagem koos iga väiksemagi edusammu, iga helgemagi hetke üle. Olgu selleks õnnestunud äritehing, korralik kartulisaak, elamuse andnud raamat, sõbra soe sõna või memme musi. Just seesama musi, mis saatis meid kooliteele, seesama musi, mis võiks meenuda nii külateedel sõites, äri tehes, kodustega suheldes või parlamendis debatti pidades.
President on palju rääkinud poliitikutest ja nende eetikast. Küsin, kas tänu nendele kõnedele on poliitika eetilisemaks muutunud? Vastakem südames.
Aga täna ma poliitikuist ei rääkinud. Rääkisin inimestest. Sest kui poliitikut tuntakse-teatakse üksnes poliitikuna, on ta halb poliitik, sest temas puudub inimene. Kui poliitikut teatakse-tuntakse eelkõige inimesena, on ta hea poliitik, sest ta on eelkõige inimene.
Usun, et poliitikas suudab inimeseks jääda vaid see, kellel meeles oma memme musi.
Lõpetuseks meenutagem
Mart Raua sõnu maast ja rahvast, mis ilmusid esmakordselt nelikümmend aastat tagasi. Ajal, mil tänaste tegijate põlvkond memmelt musi sai.
Loodan, et Raua luule abil tõuseb vaatepiir kõrgemale isiklikust, erakondlikust. Raud kirjutas:
Minu maa, minu rahva õnn,
minu maa ja mu rahva mured
suuremad on
minu enese
elamisrõõmust või -tusast,
nagu meri on suurem
ühe laine
vahusest viirust,
põldude ääretus
suutäiest leivast,
tuuliste metsade kohin
üksiku lehe libinast
ja nagu maa ise on suurem
sellest piskust,
mida ma silmaga näen,
ning kogu rahvas
nendest, keda ma kättpidi
teretan.
Kõik jalad kord väsivad ära
mullaseid radasid tallates.
Aga rahvas ei sure.
Maad maha matta ei saa.