Vikerraadio uurivad ajakirjanikud on korduvalt käsitlenud veearvestitega kaasnevaid hädasid. Paraku aga reaalsete tulemusteta. Põhjusi võib loomulikult otsida monopolisti ümbritsevast ringkaitsest ja sellele sekundeerivatest tarbijakaitsjatest kuni seadusi väänavate ametnikeni välja. Aga tuuletallamiseks see jääbki …
Kuna lugejale pole tarvidust kogu probleemistikku läbi kirjutama hakata, piirdun vaid mõningate märksõnadega: veearve aina tõuseb ja tõuseb, nüüd lisab veemüüja ka mittetarbitud veekadude eest erimetoodikaga tuletatud tasandusmakse, korterites asuvad veearvestid valetavad reeglina monopoolse veemüüja kahjuks jne.
Kust otsida lahendust?
Ette rutates olgu öeldud, et meie arengupeetusest, st oskamatuses turumajanduslikult suhelda.
Kõik teavad, et kaubanduses saab hulgiostja hinnaalandust, et ta edasi müües oma käibe- ja vahenduskulud ning ka investeeringute osa lisada saaks ja seeläbi tal ostjaid oleks. Ja hulgiostja hulgimüüja juurde tagasi tuleks.
Monopoolses seisundis olev müüja aga kunagi hinnaalandust ei tee.
Aga miks kui seaduse järgi on monopolhinnad tegelikult maksimaalselt lubatud ehk piirhinnad. Piirhinnad sisaldavad teatavasti aga kõiki kuluartikleid. See tähendab, et korruselamu lõpptarbijaks pole mitte korteriühistu vaid korterivaldaja. Ja lõpptarbijalt üle piirhinna arve esitamine on ebaseaduslik.
Võimalik lahend – korteriühistul tuleb võtta vastutus ja juhtohjad oma kätte. Analüüsida ja kirjeldada oma elamusisesed vee-edastamisega seotud kulutused (ka renoveerimiseks ja lõpptarbijalt rahakasseerimiseni välja) ning asuda monopolettevõttega lepingut täpsustama hulgihinda elamu peaarvesti kohal, sest siin ju lõpevad ka tegelikult veemüügiettevõtte toru ja tema valdus. Ja vaid nii saab iga asi oma kohale … ja ka veearvestid jäävad paika…
Vesi on säästmist vajav kallis ressurss, mida peab ikka alati kokku hoidma.
Ja veemüügiettevõttel on aega tegelda joogivee kvaliteediga, et ka tarbija veearvestid liigset saasta ei koguks…
Aga ehk polegi küsimus pelgalt ja ainult veearvestites?
Avo Blankin
Postitatud rubriiki Info. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
Veearvesti kasutamine käib üle mõistuse?
Vikerraadio uurivad ajakirjanikud on korduvalt käsitlenud veearvestitega kaasnevaid hädasid. Paraku aga reaalsete tulemusteta. Põhjusi võib loomulikult otsida monopolisti ümbritsevast ringkaitsest ja sellele sekundeerivatest tarbijakaitsjatest kuni seadusi väänavate ametnikeni välja. Aga tuuletallamiseks see jääbki …
Kuna lugejale pole tarvidust kogu probleemistikku läbi kirjutama hakata, piirdun vaid mõningate märksõnadega: veearve aina tõuseb ja tõuseb, nüüd lisab veemüüja ka mittetarbitud veekadude eest erimetoodikaga tuletatud tasandusmakse, korterites asuvad veearvestid valetavad reeglina monopoolse veemüüja kahjuks jne.
Kust otsida lahendust?
Ette rutates olgu öeldud, et meie arengupeetusest, st oskamatuses turumajanduslikult suhelda.
Kõik teavad, et kaubanduses saab hulgiostja hinnaalandust, et ta edasi müües oma käibe- ja vahenduskulud ning ka investeeringute osa lisada saaks ja seeläbi tal ostjaid oleks. Ja hulgiostja hulgimüüja juurde tagasi tuleks.
Monopoolses seisundis olev müüja aga kunagi hinnaalandust ei tee.
Aga miks kui seaduse järgi on monopolhinnad tegelikult maksimaalselt lubatud ehk piirhinnad. Piirhinnad sisaldavad teatavasti aga kõiki kuluartikleid. See tähendab, et korruselamu lõpptarbijaks pole mitte korteriühistu vaid korterivaldaja. Ja lõpptarbijalt üle piirhinna arve esitamine on ebaseaduslik.
Võimalik lahend – korteriühistul tuleb võtta vastutus ja juhtohjad oma kätte. Analüüsida ja kirjeldada oma elamusisesed vee-edastamisega seotud kulutused (ka renoveerimiseks ja lõpptarbijalt rahakasseerimiseni välja) ning asuda monopolettevõttega lepingut täpsustama hulgihinda elamu peaarvesti kohal, sest siin ju lõpevad ka tegelikult veemüügiettevõtte toru ja tema valdus. Ja vaid nii saab iga asi oma kohale … ja ka veearvestid jäävad paika…
Vesi on säästmist vajav kallis ressurss, mida peab ikka alati kokku hoidma.
Ja veemüügiettevõttel on aega tegelda joogivee kvaliteediga, et ka tarbija veearvestid liigset saasta ei koguks…
Aga ehk polegi küsimus pelgalt ja ainult veearvestites?
Avo Blankin