|
Simon Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff nimetab oma aastaaruandes Eestit minimaalse valmisolekuga riigiks uurimaks natsikurjategijate minevikku, samas on Läti ja Leedu pälvinud mõnevõrra parema hinnangu.
Aastaaruanne puudutab ajavahemikku möödunud aasta 1. aprillist selle aasta 31. märtsini.
Keskus on jaganud riigid vastavalt natsikuritegude uurimise valmidusele viide kategooriasse, Eesti kuulub D-kategooriasse ehk minimaalse koostöövalmidusega riikide hulka.
Kõige kõrgema hinnangu pälvisid Ameerika Ühendriigid, kus keskuse hinnangul on natsikurjategijate paljastamine toimunud väga edukalt. USA kuulub Wiesenthali keskuse aruandes A-kategooriasse.
Teise gruppi ehk B-kategooriasse kuuluvad Saksamaa ja Kanada, kus on võetud vajalikud meetmed natsikurjategijate tabamiseks ning on saavutatud ka edu.
Kolmandasse ehk C-kategooriasse kuuluvad vähese natsikurjategijate uurimise eduga riigid, sellesse kategooriasse on Simon Wiesenthali keskus paigutanud Austria, Itaalia, Läti, Leedu ja Poola.
Neljandasse ehk D- kategooriasse kuuluvad keskuse hinnangul minimaalse uurimisvalmidusega riigid — Argentina, Austraalia, Horvaatia, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Suurbritannia, Holland, Ungari, Uus-Meremaa, Slovakkia, Sloveenia ja Hispaania.
Viimasesse ehk F-kategooriasse paigutas Wiesenthali keskus riigid, kus natsikurjategijate mineviku uurimine on täiesti läbi kukkunud. Sellesse gruppi kuuluvad Kolumbia, Norra, Rumeenia, Rootsi, Süüria ja Venezuela.
Eraldi ehk X-kategooriasse paigutas Wiesenthali keskus riigid, kellelt ei õnnestunud keskusel andmeid saada ja mis ei ole ilmutanud mingit aktiivsust natsikuritegude uurimisel. Need riigid on Valgevene, Belgia, Boliivia, Bosnia-Hertsegoviina, Brasiilia, Tðiili, Costa Rica, Tðehhi, Kreeka, Luksemburg, Paraguay, Venemaa, Ukraina, Uruguay ja Jugoslaavia.
Eesti on viimases neljas Wiesenthali keskuse aruandes aastatel 2001-2004 olnud kogu aeg D-kategoorias. Leedu on olnud kogu aeg C-kategoorias ning Läti 2001. aastal C-kategoorias, 2002. aastal D-kategoorias ning 2003-2004 jälle C-kategoorias.
Seoses Eestiga mainib raport kahte nime — 2002. aastal USA-st Eestisse kolinud Mihhail Gorðkovi ja Venezuelas elavat miljonäri Harry Männilit. Mõlema mehe üle on keskuse raporti andmetel käimas Eestis uurimine, kuid raporti koostanud Efraim Zurof avaldas kahtlust selle üle, kas Eesti kaitsepolitseil jätkub tahet uurimine lõpule viia.
Gorðkovi süüdistab keskus 3000 juudi mõrvamises osalemises Slutzkis Valgevenes 1943. aastal ning Männilit koostöö tegemises natsidega Teise maailmasõja ajal ning juutide ja kommunistide arreteerimisel osalemises.
Nii Gorðkovi kui Männili toob raport ära kümne prominentseima juhtumi seas.
Simon Wiesenthali keskuse aastaraport meenutab 2002. aastal Eestis, Lätis ja Leedus läbi viidud operatsiooni “Viimane võimalus”, kus otsiti ajalehekuulutuste kaudu infot natsikurjategijate kohta. Eestist sai keskus teateid kuue, Lätist 43 ja Leedust 98 inimese kohta.
|
Uudised
VE: Zuroff, Efraim – natsikütt
8. september 2004 5:47
Simon Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff nimetab oma aastaaruandes Eestit minimaalse valmisolekuga riigiks uurimaks natsikurjategijate minevikku, samas on Läti ja Leedu pälvinud mõnevõrra parema hinnangu.
Aastaaruanne puudutab ajavahemikku möödunud aasta 1. aprillist selle aasta 31. märtsini.
Keskus on jaganud riigid vastavalt natsikuritegude uurimise valmidusele viide kategooriasse, Eesti kuulub D-kategooriasse ehk minimaalse koostöövalmidusega riikide hulka.
Kõige kõrgema hinnangu pälvisid Ameerika Ühendriigid, kus keskuse hinnangul on natsikurjategijate paljastamine toimunud väga edukalt. USA kuulub Wiesenthali keskuse aruandes A-kategooriasse.
Teise gruppi ehk B-kategooriasse kuuluvad Saksamaa ja Kanada, kus on võetud vajalikud meetmed natsikurjategijate tabamiseks ning on saavutatud ka edu.
Kolmandasse ehk C-kategooriasse kuuluvad vähese natsikurjategijate uurimise eduga riigid, sellesse kategooriasse on Simon Wiesenthali keskus paigutanud Austria, Itaalia, Läti, Leedu ja Poola.
Neljandasse ehk D- kategooriasse kuuluvad keskuse hinnangul minimaalse uurimisvalmidusega riigid — Argentina, Austraalia, Horvaatia, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Suurbritannia, Holland, Ungari, Uus-Meremaa, Slovakkia, Sloveenia ja Hispaania.
Viimasesse ehk F-kategooriasse paigutas Wiesenthali keskus riigid, kus natsikurjategijate mineviku uurimine on täiesti läbi kukkunud. Sellesse gruppi kuuluvad Kolumbia, Norra, Rumeenia, Rootsi, Süüria ja Venezuela.
Eraldi ehk X-kategooriasse paigutas Wiesenthali keskus riigid, kellelt ei õnnestunud keskusel andmeid saada ja mis ei ole ilmutanud mingit aktiivsust natsikuritegude uurimisel. Need riigid on Valgevene, Belgia, Boliivia, Bosnia-Hertsegoviina, Brasiilia, Tðiili, Costa Rica, Tðehhi, Kreeka, Luksemburg, Paraguay, Venemaa, Ukraina, Uruguay ja Jugoslaavia.
Eesti on viimases neljas Wiesenthali keskuse aruandes aastatel 2001-2004 olnud kogu aeg D-kategoorias. Leedu on olnud kogu aeg C-kategoorias ning Läti 2001. aastal C-kategoorias, 2002. aastal D-kategoorias ning 2003-2004 jälle C-kategoorias.
Seoses Eestiga mainib raport kahte nime — 2002. aastal USA-st Eestisse kolinud Mihhail Gorðkovi ja Venezuelas elavat miljonäri Harry Männilit. Mõlema mehe üle on keskuse raporti andmetel käimas Eestis uurimine, kuid raporti koostanud Efraim Zurof avaldas kahtlust selle üle, kas Eesti kaitsepolitseil jätkub tahet uurimine lõpule viia.
Gorðkovi süüdistab keskus 3000 juudi mõrvamises osalemises Slutzkis Valgevenes 1943. aastal ning Männilit koostöö tegemises natsidega Teise maailmasõja ajal ning juutide ja kommunistide arreteerimisel osalemises.
Nii Gorðkovi kui Männili toob raport ära kümne prominentseima juhtumi seas.
Simon Wiesenthali keskuse aastaraport meenutab 2002. aastal Eestis, Lätis ja Leedus läbi viidud operatsiooni “Viimane võimalus”, kus otsiti ajalehekuulutuste kaudu infot natsikurjategijate kohta. Eestist sai keskus teateid kuue, Lätist 43 ja Leedust 98 inimese kohta.