Üle nelja ja poole miljardi krooni seisab praeguse seisuga riigi stabiliseerimisreservis – valdavalt paigutatuna rikaste Euroopa riikide võlakirjadesse, viimase aasta tootluseks 2,6%. Kas see ikka on tervemõistuslik riigis, kus nii paljud kaebavad madalate palkade, toetuste, pensionide üle ning ehitamist-parandamist vajavatest objektidest pole puudus?
On küll tervemõistuslik. Sellepärast, et mitmes mõttes asendab riik praegusel ajal kodanikele perekonda: kui vanasti oli eelkõige perekonna asi oma vanu ja väeteid toita ning katta, siis nüüd on see kohustus suures osas nihkunud riigi õlule, kellelt oodatakse pensionide ja sotsiaaltoetuste maksmist iga ilmaga. Järelikult on riigi rahanduses loogiline rakendada samu põhi-mõtteid nagu isiklike rahaasjade korraldamisel. Ehk siis panna kõrvale varu mustadeks päevadeks. Kui lehitseda isiklike rahaasjade juhtimise käsiraamatuid, siis soovitavad sellise reservi loomist kõik finantsnõustajad, kindlasti on paljud kuulnud sääraseid õpetussõnu ka oma vanaisalt-vanaemalt.
Eesti riiklik reserv mustadeks päevadeks ei ole maailmas ainulaadne. Niisugune fond on olemas USA 51 osariigist 46-l (enamik neist on loodud 1980. ja 1990. aastatel). Seisukohad, kui palju raha neisse fondidesse peaks koguma, on väga erinevad: 19 osariiki on reservi mahu ülempiiriks kehtestanud 5% aastastest eelarvekulutustest, 8 osariigi limiit asub 5 ja 10% vahel, 9 osariigi ülempiir on 10% ning 10 osariiki pole ülempiiri kehtestanud.
Osariikide laenukõlblikkust hindavad reitinguagentuurid peavad rahuldavaks, kui hädareserv võrdub vähemalt 5 protsendiga aastastest eelarvekulutustest. Mõned majandusana-lüütikud väidavad, et reserv peaks võrduma 18–20 protsendiga eelarvekulutustest, kui tahetakse, et see majanduslanguse ajal tuntavaks abiks oleks.
Reservfondide tegelikud mahud võrdusid 2000. aastal (enne majandusseisakut) 0–13% kulutustest (kui naftarikka Alaska 121% arvestustest kõrvale jätta), 2002. aastal aga 0–9,5% kulutustest.
Eesti stabiliseerimisreserv moodustab praegu 9,7% 2004. aastaks planeeritud eelarvekulutustest. Seega on Eesti võrreldes USA osariikidega väga tubli säästja. Arvestades Eesti suurt välisvõlgnevust (nii riiki kui ka erasektorit kokku võttes ligi 90 miljardit krooni) ja korralikku majanduskasvu (2003. aastal 4,7%, tänavu tõenäoliselt veidi rohkem), on praegu aeg varude kasvatamiseks või äärmisel juhul tasemel hoidmiseks. Kasutamisest ei tohiks praegu mõeldagi, kasutamine jäägu ikka sellisteks aastateks nagu oli 1999 – kui tööpuudus kasvab, majanduskasvu pole ning eelarvetulud ei laeku.
|
Uudised
VE: Zirnask, Villu – analüütik
VILLU ZIRNASK: Täiesti tervemõistuslik varu
07.04.2004
Üle nelja ja poole miljardi krooni seisab praeguse seisuga riigi stabiliseerimisreservis – valdavalt paigutatuna rikaste Euroopa riikide võlakirjadesse, viimase aasta tootluseks 2,6%. Kas see ikka on tervemõistuslik riigis, kus nii paljud kaebavad madalate palkade, toetuste, pensionide üle ning ehitamist-parandamist vajavatest objektidest pole puudus?
On küll tervemõistuslik. Sellepärast, et mitmes mõttes asendab riik praegusel ajal kodanikele perekonda: kui vanasti oli eelkõige perekonna asi oma vanu ja väeteid toita ning katta, siis nüüd on see kohustus suures osas nihkunud riigi õlule, kellelt oodatakse pensionide ja sotsiaaltoetuste maksmist iga ilmaga. Järelikult on riigi rahanduses loogiline rakendada samu põhi-mõtteid nagu isiklike rahaasjade korraldamisel. Ehk siis panna kõrvale varu mustadeks päevadeks. Kui lehitseda isiklike rahaasjade juhtimise käsiraamatuid, siis soovitavad sellise reservi loomist kõik finantsnõustajad, kindlasti on paljud kuulnud sääraseid õpetussõnu ka oma vanaisalt-vanaemalt.
Eesti riiklik reserv mustadeks päevadeks ei ole maailmas ainulaadne. Niisugune fond on olemas USA 51 osariigist 46-l (enamik neist on loodud 1980. ja 1990. aastatel). Seisukohad, kui palju raha neisse fondidesse peaks koguma, on väga erinevad: 19 osariiki on reservi mahu ülempiiriks kehtestanud 5% aastastest eelarvekulutustest, 8 osariigi limiit asub 5 ja 10% vahel, 9 osariigi ülempiir on 10% ning 10 osariiki pole ülempiiri kehtestanud.
Osariikide laenukõlblikkust hindavad reitinguagentuurid peavad rahuldavaks, kui hädareserv võrdub vähemalt 5 protsendiga aastastest eelarvekulutustest. Mõned majandusana-lüütikud väidavad, et reserv peaks võrduma 18–20 protsendiga eelarvekulutustest, kui tahetakse, et see majanduslanguse ajal tuntavaks abiks oleks.
Reservfondide tegelikud mahud võrdusid 2000. aastal (enne majandusseisakut) 0–13% kulutustest (kui naftarikka Alaska 121% arvestustest kõrvale jätta), 2002. aastal aga 0–9,5% kulutustest.
Eesti stabiliseerimisreserv moodustab praegu 9,7% 2004. aastaks planeeritud eelarvekulutustest. Seega on Eesti võrreldes USA osariikidega väga tubli säästja. Arvestades Eesti suurt välisvõlgnevust (nii riiki kui ka erasektorit kokku võttes ligi 90 miljardit krooni) ja korralikku majanduskasvu (2003. aastal 4,7%, tänavu tõenäoliselt veidi rohkem), on praegu aeg varude kasvatamiseks või äärmisel juhul tasemel hoidmiseks. Kasutamisest ei tohiks praegu mõeldagi, kasutamine jäägu ikka sellisteks aastateks nagu oli 1999 – kui tööpuudus kasvab, majanduskasvu pole ning eelarvetulud ei laeku.