VILLU ZIRNASK: 30 aastat hea palgani
Vähemalt poolele maailmale, enamikule eestlastele sealhulgas meeldiks, kui neile päevapäevalt Saksa või Soome tasemel palka hakataks maksma. Mis juhtub, kui selline unistus kõigil korraga teoks saab, näeb Ida-Saksamaal.
Idasakslastele langes 1990. aastate algul kiirelt sülle enamik läänesakslaste hüvedest. Iga aastaga tõusis ossie’de palk mitu korda kiiremini kui 10-protsendine palgatõus, mida Eesti Ametiühingute Keskliit on lubanud tööandjatelt tulevaks aastaks nõuda siinsetele vähem kui 10 000-kroonise palga saajatele. Kui 1991. aastal oli keskmise Ida-Saksa töötaja palk veidi alla 50 protsendi Lääne-Saksa tasemest, siis 1994. aastal juba üle 70 protsendi. Praegu ulatub Ida-Saksa keskmine palk umbes kolme neljandikuni Lääne-Saksa tasemest.
Nüüd palgatõusu teine pool: taasühendamisele järgnenud aastatel on tööpuudus uutes liidumaades olnud pidevalt ligikaudu kaks korda kõrgem kui vanades liidumaades, sest ossie’de tööviljakus kasvas palju aeglasemalt kui palk ja paljud ettevõtted tuli lihtsalt kinni panna.
Näiteks tänavu mais oli tööpuudus Lääne-Saksamaal 8,2 protsenti, Ida-Saksamaal 18,6 protsenti (koos varjatud tööpuudusega – nagu ennetähtaegselt pensionile suunatud inimesed ja riiklike subsiidiumide abil hoitavatel töökohtadel töötajad – mõnel hinnangul koguni 25–30%). Kümne aastaga on hõivatute arv Ida-Saksamaal vähenenud 15 protsendi võrra (kadunud on üle 900 000 töökoha) ja rahvaarv on vähenenud 5 protsendi ehk 700 000 võrra.
Võrreldes endise idabloki teiste maadega, elavad idasakslased muidugi päris hästi – palgatase, nagu öeldud, on kõrge ja sotsiaaltoetused suured. Aga kui kaua suudab Saksamaa idapoolsete liidumaade “majandusimet” üleval pidada? Taasühendamisest saadik on Lääne-Saksamaa pumbanud itta üüratu rahasumma (ligi 9 triljonit Eesti krooni), ent ossie’de toetamise vajaduse lõppu veel ei paista ja Lääne-Saksa majanduse jõud raugeb.
Viimased viis aastat on Saksamaa idaosa majanduskasv olnud lääneosa omast hoopiski aeglasem, mis tähendab, et erinevalt 1990-ndate esimesest poolest pole nende elatustaseme vahe enam vähenenud. Nii võib vabalt juhtuda, et Eesti ja teised EL-iga liitujad jõuavad kahe eesmärgini – 1) Euroopa Liidu keskmine elatustase ja 2) majandamine ilma välise arenguabita – enne, kui Ida-Saksamaa.
Seda eeldusel, et meil mõnd suurejoonelist “suurt hüpet” ei hakata kavandama, sest nagu ka Ida-Saksa näide näitab, viivad “suured hüpped” sageli rappa. Kui võimalusi illusioonideta hinnata, siis kulub Eestil Lääne-Euroopale järele võtmiseks ikkagi 30-40 aastat.
|
Uudised
VE: Zirnask, Villu
Vähemalt poolele maailmale, enamikule eestlastele sealhulgas meeldiks, kui neile päevapäevalt Saksa või Soome tasemel palka hakataks maksma. Mis juhtub, kui selline unistus kõigil korraga teoks saab, näeb Ida-Saksamaal.
Idasakslastele langes 1990. aastate algul kiirelt sülle enamik läänesakslaste hüvedest. Iga aastaga tõusis ossie’de palk mitu korda kiiremini kui 10-protsendine palgatõus, mida Eesti Ametiühingute Keskliit on lubanud tööandjatelt tulevaks aastaks nõuda siinsetele vähem kui 10 000-kroonise palga saajatele. Kui 1991. aastal oli keskmise Ida-Saksa töötaja palk veidi alla 50 protsendi Lääne-Saksa tasemest, siis 1994. aastal juba üle 70 protsendi. Praegu ulatub Ida-Saksa keskmine palk umbes kolme neljandikuni Lääne-Saksa tasemest.
Nüüd palgatõusu teine pool: taasühendamisele järgnenud aastatel on tööpuudus uutes liidumaades olnud pidevalt ligikaudu kaks korda kõrgem kui vanades liidumaades, sest ossie’de tööviljakus kasvas palju aeglasemalt kui palk ja paljud ettevõtted tuli lihtsalt kinni panna.
Näiteks tänavu mais oli tööpuudus Lääne-Saksamaal 8,2 protsenti, Ida-Saksamaal 18,6 protsenti (koos varjatud tööpuudusega – nagu ennetähtaegselt pensionile suunatud inimesed ja riiklike subsiidiumide abil hoitavatel töökohtadel töötajad – mõnel hinnangul koguni 25–30%). Kümne aastaga on hõivatute arv Ida-Saksamaal vähenenud 15 protsendi võrra (kadunud on üle 900 000 töökoha) ja rahvaarv on vähenenud 5 protsendi ehk 700 000 võrra.
Võrreldes endise idabloki teiste maadega, elavad idasakslased muidugi päris hästi – palgatase, nagu öeldud, on kõrge ja sotsiaaltoetused suured. Aga kui kaua suudab Saksamaa idapoolsete liidumaade “majandusimet” üleval pidada? Taasühendamisest saadik on Lääne-Saksamaa pumbanud itta üüratu rahasumma (ligi 9 triljonit Eesti krooni), ent ossie’de toetamise vajaduse lõppu veel ei paista ja Lääne-Saksa majanduse jõud raugeb.
Viimased viis aastat on Saksamaa idaosa majanduskasv olnud lääneosa omast hoopiski aeglasem, mis tähendab, et erinevalt 1990-ndate esimesest poolest pole nende elatustaseme vahe enam vähenenud. Nii võib vabalt juhtuda, et Eesti ja teised EL-iga liitujad jõuavad kahe eesmärgini – 1) Euroopa Liidu keskmine elatustase ja 2) majandamine ilma välise arenguabita – enne, kui Ida-Saksamaa.
Seda eeldusel, et meil mõnd suurejoonelist “suurt hüpet” ei hakata kavandama, sest nagu ka Ida-Saksa näide näitab, viivad “suured hüpped” sageli rappa. Kui võimalusi illusioonideta hinnata, siis kulub Eestil Lääne-Euroopale järele võtmiseks ikkagi 30-40 aastat.