VE: Wunderlich, Maria – muusikaõpetaja ja helilooja

Uduküla lahke metsalauluhaldjas 22.11.2008 00:01Virumaa Teataja, Inna Grünfeldt, reporter
Foto: Toomas Erapart 
Maria Wunderlichi juurde tulevad laulud metsast: poevad sõna- ja noothaaval taskusse ning vupsavad välja, kui on valmis. Lauluvõlur jagab need lastele – ümisemismõnuks ja laulurõõmuks.

Laulud on Udukülas sündinud Maria Wunderlichi saatnud sünnist saati. Klaveriõpetajast ema ja kolm kaunihäälset vanemat õde Else, Magda ja Britta, kes laulsid raadioski õdede Wunderlichide nime all, andsid pere pesamunale märgi ette.

Laps – nagu nüüd juba seitsmekümnest väikeõde tänini omakeskis kutsutakse – pani hoolega tähele, kuidas õdedele klaverit õpetati või ema laulukoori juhatas, ja proovis siis omasoodu järele. Maria otsis kuuldud meloodiad klaveril üles, ning kui akordion priilt seisis, tassis selle õue, ronis aia peale ja mängis seale pilli. “Mets mühiseb” ja muid toredaid laule. “Ega see siis kohe hästi välja tulnud, aga … Üks möödakäija imestas, et kuidas sa, laps, nii üksi endale mängid. No kuidas ma endale mängisin – siga ju kuulas,” meenutab Maria Wunderlich ja silmanurkadest jooksevad laiali naerukiired.

Maria oli muuseas väga rahul, et teda Lapseks kutsuti, sest ta ei sallinud sugugi oma eesnime. “Minu arust oli see nimi nii kole. Küürus külamutid käisid meie talus ajalehti võtmas ja rääkisid ikka, et Marie ja Marie – nad ise olid puha Maried. Mul oli süda nii täis, et kui keegi minult nime küsis, ütlesin ükskord “Joosep”. Nad teadsid ju nime küll, aga ikka küsisid. Siis ütlesin igaühele “Mari-a-a-a-a!”. Eks ma niisugune jumikas seal kodus olin,” naerab nüüdseks nimega leppinud naine.

Väikesel Marial oli veres leiutamistung. Suured õed olid koolis, Laps vaatas lehma järele ja tegutses. “Kui ema ja isa töölt koju tulid, tegi isa vahel kõva häält – jälle saag nüri, sest tüdruk on naelu saaginud, jälle haamrid kadunud … Oma arust tegin ilusa linnupuuri, aga öeldi, et nii kole, et ära pane puu otsa,” kõneleb vanaproua noore meistrimehe raskustest.

“Metsas kõndides nägin igasuguseid toredaid asju. Üks oli nagu jalgratta lenks. Hakkasin siis jalgratast tegema. Tegin puust rattad ja isegi hammasrattad, lehmaketi sättisin peale,” valgustab Maria Wunderlich üheksa-aastase tüdruku meisterdamisi. Ratas valmis, kutsus ta pere vaatama, “kuidas marutuul lendab”, ja kihutas mäest alla. “Sain poolde mäkke – rattad läksid. Isa siis küsis, kas see oli nüüd täismaru. Ma ütlesin, et see oli poolmaru,” naerab ta.

Ratas leiutatud, võttis auto ette. “Seda ma teadsin, et autol käib peal hästi pehme iste,” sõnab Wunderlich. Antiikmööbli kuuest toolist saagis tüdruk ühel jalad maha. “Väga ilus ja pehme autoiste sai, vedrutas ja kõik. Ainult auto ei läinud käima,” pajatab ta. Isa hoidis toolijalajuppe alles, et ehk saab parandada, aga viiene on komplekt tänapäevani.

“See oli põnev ju, ega siis olnud televiisorit ega midagi, juturaamatud olid kõik läbi loetud,” põhjendab ta toonast rüblikupõlve. Kudumistöö tüdrukule näppude vahele ei istunud ja söögitegemisest hoiaks ta meelsasti praegugi kaugemale. Oskab küll, aga ei taha. Pesupesemist aga arvab toredaks – pilt, kuidas pesu lehvib, on nii vahva, et sellest on laulgi sündinud. ““Pesupäev” võitis ka kuskil, mäletan, üks väike tüdruk laulis.” Toredad asjad jõuavad ikka laulu juurde välja.

Turvapaik voodi all

Sõjaajast Lapsel halbu mälestusi pole. Kui suuremad kartsid, siis plikapõnn läks paugutamist kuuldes koju, tuppa voodi alla – seal oli maailma kõige kindlam paik. Suuremate õdede seljas kenasid rõivaid nähes teadis väiksem, et saab need varsti endale. “Mul polnudki enda riideid. Ja mis minust veel järele jäi, läks naabriperesse, kus oli kuus last,” mäletab ta.

Kui pärast sõda korjati külast kokku klaverid kui kulakluse näitajad, siis Wunderlichide klaver kui “ühiskondlikult kasutatav” jäeti alles, sest ema tegi kähku uue laulukoori.

“Jõepere pargis oli igal suvel suur kolhoosi kontsert, kus laulis kolhoosi koor ja ansamblid, üks mu õde tõmbas veranda ukse peal akordioni ja meie õues tantsiti. Mu kolm õde olid siis juba neiud, laulsid kontserdil ja võitsid ühe suure konkursi õe tehtud lauluga. Mina, pätakas, vaatasin niisama pealt,” jutustab Maria Wunderlich.

Kui õed rahvamajja pidule läksid, jäid loomad Lapse hooleks. “Ega laps tahtnudki sinna pidule, talle lubati tuua puhvetist kommi ja asi oli korras,” muigab naine. Kodus lihtsalt oli hea olla. Kodus elab ta tänagi ning peab seda kõige kallimaks kohaks päikese all. Vaid neli aastat õe juures Kehras keskkoolis ja viis aastat kõrgkooli Tallinnas hoidsid Maria Wunderlichi Udukülast-Jõeperest kaugemal.

Mandoliinist viiulini

Kehra keskkoolis mängis piiga vahetundidel klaverit ja teised tantsisid. Kui muusikaõpetaja Johannes Luo tegi sümfonieti ja sinna vajati viiulit, oli krapsakas Maria kohe valmis proovima. “Ütlesin, et mina oskan, sest olin mandoliini mänginud – võtted on samad. Käisin tema juures mõned tunnid ja hakkasingi orkestris viiulit mängima,” jutustab Wunderlich. Üks tema lemmikpille on aga kitarr, mida on lihtne igale poole kaasa võtta ja kerge vajadusel kohaliku klaveri järgi pool või veerand tooni ümber häälestada.

Peda päevil asutasid Maria ja tema rühmakaaslased Nõukogude Liidu esimese nais-estraadiorkestri – kitarr, akordion, kontrabass, truba, klaver ja löökpillid -, kes saadeti koguni Soome esinema. See oli tol ajal üsnagi kuulmatu reis ja tüdrukutele tehti koguni litriliste kraedega kleidid.

Kuulmise järgi mängima harjunud Mariale noodist mängimine eriti ei istunud – ta uuris nooti, see jäi pähe, ja siis mängiski. “Vasak käsi tuli ise juurde, ma ei teadnudki, mis oli selle või teise akordi nimi, aga klaveriõpetaja oli sellega väga rahul, sest kõlas hästi. Nõukogude Liidu hümnil olid aga nii rasked akordid, vaat et sõrmedest jääb puudu. Mängisin selle vähemaga ära. Õpetaja ütles küll, et natuke nagu lahja oli, aga mina ei jõudnud neid jubinaid sealt otsida,” meenutab Maria Wunderlich juhtumit õpinguteajast.

Lõpetanud 1965. aastal Tallinna pedagoogilise instituudi muusikaõpetajana, astus neiu suunamiskomisjoni ette jahmatava sooviga – saadetagu teda tööle kodukohta või vähemalt maale. “Teised tahtsid ikka Tallinna, äärmisel juhul Viljandisse või Haapsallu, aga mina tahtsin koju,” sõnab Maria Wunderlich. Linnaelu ja -melu on talle võõras tänini. Kodumetsas on kodusem.

Koolist võttis vastne muusikaõpetaja südames eluajaks kaasa Riho Pätsi sõnad, et laulutund on hästi antud siis, kui lapsed lahkuvad tunnist lauldes ega põgene jooksuga.

Kahest variandist – Kadrina keskkoolist ja Saksi lastekodust – valis Maria Wunderlich viimase. Kadrina koolis õppinud tüdruk sinna õpetajaks ei tahtnud. Ühest kaunist, kuid kurjast noorest õpetajast, kes suhtus Neerutist ja Huljalt tulnud lastesse üleolevalt, oli jäänud hinge valus koht.

“Saksi lastekodu kohta räägiti küll jutte, et seal on ülekasvanud lapsed, kes põgenevad, aga läksime sinna nelja-viie noore inimesega ja seal hakkas meile meeldima. Laulsime, mängisime lastega, panime pillid hüüdma. Needsamad ülekasvanud jumikad said kitra kaela või trummipulgad pihku, nad laulsid nii hästi, käisime teistes koolides kontserte andmas. See oli ilus aeg,” räägib Maria Wunderlich kahekümnest Saksi-aastast. Imastu eriinternaatkooli sildi all läks muusika õpetamine endistviisi edasi – pillid, solistid, laulud ja mängud.

Saksi-aega kuulus Maria Wunderlichi ellukutsutud nais-jazz, keda kutsuti alalõpmata pidudele mängima. “Me olime väga hea punt: me ei võtnud end kunagi vinti ja mängisime hommikuni,” lausub naine, kellele pillitarkus klaverist-kitarrist-akordionist viiulini otsekui iseenesest näppudesse hakanud. Ainult puhkpille ta ei mängi, ehkki sai kohustuslikud fanfaarimeloodiad kenasti selgeks.

“Nagu mu raamatupidajast isa ütles minu töö kohta, et pidu-pidu alati, tööpäeva polegi. Tundsin ise ka lauluõpetajana, et oligi kogu aeg pidu, milleks õpid ja laulad – emadepäev, isadepäev, jaanipäev, mardipäev, jõulud-näärid. See ei olnudki nagu töö, see oli lõbu” kõneleb Maria Wunderlich.

Salajane laulukast

Lisaks muusikale on ainult mõisakoolides töötama sattunud naine andnud eesti keelt ja matemaatikat, olnud klassijuhataja ning õpetanud kunstiõpetust. Akvarelli on Maria Wunderlich – üks Mödrite-Vommide kunstisuguvõsa oksaharusid – enda rõõmuks teinud, aga pildid on “siin ja seal” ning kuhugi näitusele pole ta neid toonud.

Lauludega algas asi sama tagasihoidlikult. Kui laulikutelaulud olid tüütuseni ära lauldud, tegi Maria ise uusi ja lapsed laulsid rõõmuga. Kui küsiti, kust ta need laulud võtab, vastas, et klaveriõpetajast emal on üks kast, kus on vanu laule, teinekord märkis autoriks Sidorovi või Petrovi – kes neid kõiki ikka teada jõudis.

Alles siis, kui õetütar soovitas lastelaulud Ave Kumpasele “Lauluvankrisse” saata ning neid telliti juurde ja lauluvõistlustelt hakkasid pudenema auhinnad, sai laulude tegelik looja avalikkusele teatavaks. “Tule taevas appi – ma ei osanud mõeldagi, et nii võiks minna,” imestab laulumeister tagantjärelegi. Nüüd on kolm laulikut, kuhu Maria uhkus pole lubanud panna vähem kui 80 laulu igasse, kaante vahel, lisaks Liidja Sepaga kahasse tehtud kolm raamatut lastemuusikale ja laulumänge.

Kui Maria Wunderlich hakkas Imastuga paralleelselt muusikat õpetama taas avatud Lasila koolis, avastas ta, et Lasila nimi koosneb kolmest noodist: la-si-la. Ja Lasila kool sai laulu. Koole-lasteaedu, mis Maria Wunderlichilt oma laulu saanud, on mitukümmend. Maria pärib alati laulu tellijalt, kas kooli akna all on mõni puu, lähedal mõni tähtis või tore koht, ja paneb selle laulu sisse. “Küsimuste järgi tekib pilt, ilmselt küll teistsugune kui päriselt,” arvab laulumeister. Ometi imestatakse, kas ta on kohapeal vaatamas käinud, et teab nii täpselt.

Lastelaule on Maria Wunderlich teinud tihtipeale konkreetse lapse järgi. “Kui mõnel lapsel läheb laulmine hästi ainult kahe-kolme noodi vahel, siis ma teen talle niisuguse laulu. Mõni vaatab mu laulikuid, et pole seal pentatoonikat ega midagi, aga ma teen laulu, mida iga laps saab laulda. Ta saab sellest rõõmu. Eks need rohkem lasteaiale ja algklassidele on,” selgitab hea lauluhaldjas.

Aastakümnete kogemusega muusikaõpetajal ja laulumeistril on põhimõte, et iga laulutekst peab lapsele andma mõne tarkuseiva. “Oli kaks venda, üks oskas uisutada ja sõitis vanade uiskudega, teine sai uued, aga oli muudkui selili maas ja pahandas, et vanade uiskudega on lihtsam sõita. Tuli mõte, et teen sellest laulu, et ega uisk ei sõida – meistriks õpitakse,” jutustab Maria Wunderlich, kuidas elupiltidest saavad laulud. Laule õpetades räägib ta need lastele lahti.

Noodimärgid taskus

Lapsepõlvest peale on Maria Wundrlich suur loomasõber. “Kuidas ma ikka ilma loomata olen. Mul on vana talumaja. Laudas on lammas ja kanad. Kassid-koerad on ka. Justkui perekonnaliikmed,” sõnab naine. Koeri on kolm: Tondu, Pätu ja Timmu. Kassid on punane Välk, kes jäeti talle pisikese kassipojana värava taha, ja Jõmmu, samuti mahajäetu, kelle leidis suvila juurest Tallinnas elav õde Britta. “Siin käib veel teisi ka, aga nemad on nimeta kassid,” jagub laululoojal hoolt kõigile.

“Metsas ma elan. Mets on ilus asi. Metsast teen ma palju laule. Kõnnid õues ringi, vaatad – sellest asjast võiks ilusa laulu saada, seal ripub teine lugu kusagil puu otsas. Vaatad koera – näe, kui tore lugu tuleks. Keegi räägib midagi …” selgitab Maria Wunderlich, kuidas laulud sünnivad. “Vett ma ei salli – see on märg. Mulle ei meeldi mere lõhn,” tunnistab ta end metsainimeseks.

Luuletustele ja lauludele, mida Maria Wunderlich on teinud keskkoolist saati, oli ja on tal üks nõudmine: point ehk iva peab sees olema. Luuletused üksi tunduvad laulumeistrile kuidagi poolikud, alles siis, kui viis juures, on asi terviklik. “Laulul võtab refrään asja kokku, luuletusse ju ei pane refrääni,” arvab ta. Mitmehäälsusel on veel oma lisavõlu.

Lauluhaldjal on ikka taskupõhjas mõni paber, kuhu saavad kirja päheturgatanud sõnad ja tekivad tip-tip-tip noodimärgid ja rütmid. “Siis läheb tasku tagasi. Teinekord leiad – oi, mis siin kirjutatud. Siis hakkab kummitama, et võiks olla veel sellest ja sellest ja sellest lillest ja … Siis mõni koht tahab veel kohendamist. Ja ükskord on valmis,” räägib ta. Väidab, et teiste luuletustele ta “viisi ümber vändata” ei oska. Sest siis ei tule selline, nagu ta tahab.

Praegu pesitseb taskupõhjas paberil laul vanaemast ja ravimtaimedest – et alati ei peagi apteeki minema, vanaema raudrohi ja pärnaõied aitavad. Teises taskus kükitab “Tuuleorkester”, kus kaseoksad mängivad harfi ja vanas männis tümpsub rütmipill. “Niisugune pisike lugu, mitte eriti kiiga-kaaga üles ega alla. Laps saab aru, kust tuul puhub, mis need oksad teevad, kuidas see muusika tuleb,” sõnab laulumeister. Ta tunnistab, et võib metsas jääda niiviisi tundideks kõndima või tükiks ajaks mõnda puud silmitsema ja unustada täiesti, et tuli jäi pliidi alla või toit keema.

Elu pidu ja pilliga

Naeratuseta pole Maria Wunderlichi silmi naljalt nähtud. Kuigi elus on olnud lähedaste kaotusi, millest mõelnud, et üle ei saagi, on olnud haigusi ja südameoperatsioon. “Pole ühtigi olnud ainult pidu-pidu-pidu, vahel oli ikka pill-pill-pill ka,” tunnistab ta. Aga peale on jäänud ikka rõõmsam, laulusem pool.

“Mul on olnud huvitav elu. On olnud armas amet, mis aidanud kõigist raskustest üle saada, ja minu kodu, mis on andnud mulle elujõu,” ütleb Maria Wunderlich. Metsas, kodumetsas, ootavad uued laulud. Varitsevad puu otsas, sosistavad sambla sees ja passivad kivide vahel hetke, et noothaaval taskusse pugeda.

…

Maria Wunderlich

Sündinud 4. juunil 1938 Udukülas.
Lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi muuskaõpetajana 1965. aastal.
Töötanud Saksi lastekodu, Imastu eriinternaatkooli ja Lasila kooli muusikaõpetajana.
Loonud enam kui 300 lastelaulu.
Laulikud “Laululust” (2002),“Laulurõõm” (2005) ja “Laulumõnu” (koos fonogrammidega, 2008).

Raamatukogude kataloog ESTER otsing:
Maria Wunderlich heliloojana 48, sõnade autorina 40 trükist.