| |
|
 |
Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk. |
|
Pärnu 1857. aastal
05.06.2007 00:01
Perno Postimehe sünniaastal olid Pärnu ligemale 9000 elanikust pool eestlased, umbes 3500 sakslased ja linnas elas tuhatkond venelast, kellest enamiku moodustasid garnisoni erusoldatite järglased. Selle aja suurimad ettevõtmised olid kindlustuste tasandamine jõe ja Riia eeslinna pool, samuti eeslinna rajamine Ülejõele, mis mõlemad lõpuks 1860. aastatel käima läksid.
Kui Johann Voldemar Jannsen oma kodust Ülejõe koolitalust linna tuli, oli ta põhiline marsruut postimaanteelt Nahksillale ehk suurele ujuvsillale üle tollal alles rajamisjärgus turuplatsi (Vaasa pargi kohal) ja mööda Vee tänavat. See oli ka tema vanima tütre Lydia koolitee, sest saksakeelse linna tütarlastekooli puithoone asus Kuninga 3 ja 5 vahel, endises garnisoni staabihoones, mida veel mäletati kui vahiteenistust organiseerinud komandandi abi maja või peakorterit.
1836. aastal olid kroonurajatised linnale antud ja neile leiti uusi funktsioone. Rootsiaegsel Uuel turul võeti 1860. aastate alguses üles sillutist, pandi mulda esimesed Lastepargi istikud ja lammutati turuplatsi nurgas seisnud arestimaja.
Jannseni sagedasemad sihtpunktid kesklinnas olid Uue, Vee, Kuninga ja Nikolai tänava piirkonnas, selle ala keskele ongi paigutatud mälestusmärk. Uuel tänaval asus toona raekoda koos foogtikohtu ja politseiruumidega.
Alates Karl XII korraldusest 1702. aastal oli Pärnus kaks linnapead: juristiharidusega justiits-bürgermeister (Jannseni ajal Georg Friedrich Rambach) ja kaupmeestest koosneva rae esindaja politsei-bürgermeister (Jannseni ajal Romanus Jacoby).
Kaupmehed olid linnas sellisest võimujaotusest hoolimata võimul ja sadama üha kasvav käive oli muutnud Pärnu suurimaks ekspordisadamaks Eesti territooriumil. Rikkusega kaasas käinud ülbus ja korporatiivsus, hoolimatus vaesema ja vähem haritud elanikkonna vastu eraldasid baltisakslased eestlastest.
1854 Ülejõe alevivalitseja kohuseid täitma hakanud Jannsen (sobiva nekruti leidmine, pearahamaksu kogumine jms) pidi asju ajama linnasekretär Christian Theodor Schmidti ja teiste kõrgete linna- ja kohtuametnikega. 1800. aastal oli linn ostnud parun Campenhausenilt Ülejõe ja sai alles Jannseni ajal kubermanguvalitsuselt loa rajada sinna eeslinn.
1856. aastal olid sealsete elanike kirja kantud vaid Jannsenite kaheksaliikmeline pere ja Anna Tarand oma kolme tütrega, sajad ülejäänud olid linnatalude rentnikud.
Haritud eestlaste kihti, kelle kaasabile lehetoimetamisel või oma jutukogumike väljaandmisel loota, Jannsenil Pärnus polnud. Eesti päritolu haritlased olid seni järjekindlalt saksastunud. Ka tema lehe esimesed kirjasaatjad ehk Postimehe esimesed mittekoosseisulised ajakirjanikud olid napi hariduse ja kohmaka ütlemisega talumehed.
Koolmeistritöö ja Eliisabeti koguduse koori juhtimise tõttu pidi Jannsen käima sageli pastori ja rahvakoolide ülevaataja Ernst Wilhelm Woldemar Schultzi juures (lahkus Pärnust samuti 1863, kui valiti Eestimaa kubermangu kindralsuperintendendiks) Kuninga 30 pastoraadis.
Schultz oli võimude ees vastutav Perno Postimehe sisu eest. Kuninga tänaval olid veel kirik ja veidi kaugemal köstrimaja, kust võis leida Caspar Franz Lorenzsohni, Jannseni toimetajatöö hilisema jätkaja Pärnus. Kuninga 11 asus ajalehe kirjastaja ja trükkali Friedrich Wilhelm Bormi (1812-1881) maja, kus Jannsenid niisamagi külas käisid – 1882. aastal abiellus nende noorim poeg dr Eugen Friedrich Reinhold Jannsen Bormi noorima tütre Olga Louisega.
Ometi seisab pronksist Jannsen linna suurimal äritänaval, Rüütli tänava tuntuima maja ees. Kuningaid ja keisreid (Karl XII, Peeter I ja Katariina II) võõrustanud Mohride maja tema selja taga kuulus tollal kaubamajale Jacob Jacke & Co. Seal resideeris kompanii üks juhte, Rootsi-Norra ja Taani asekonsul, raehärra Carl Nicolai Frey.
Kohtumaja kohal asunud kivist ühekorruselise elumaja oli aastatel 1844-45 ehitanud linna postiülem Otto von Weissmann, tsaaririigi kõrge titulaarametnik. Vaid Jannseni kuju vastas asus 1850. aastatel ühekorruseliste hoonete kogum, mida Jannsen võis sagedamini külastada – see kuulus mitmenda põlve apteekrile raehärra August Ludwig Grimmile. 1857. aasta veebruaris oli Johann Voldemar viinud pikkadeks kuudeks Tartusse ravile oma närvilise naise Emilie.
Saksiku ajalooga Rüütli tänav on kuju ümbrusena siiski asjakohane. Et tegutseda eesti rahva harimise põllul, pidi Jannsen kuuluma ka baltisaksa seltskonda. Nii laulis tema, kes maarahvast esimesena avalikult eesti rahvaks kutsus, kohalikus baltisaksa kooris ja käis oma esimesel laulupeol 1857. aastal Revalis kokku laulmas teiste “Liedertafelitega”. Ka oma päevikut pidas ta saksa keeles.
Kodus ootasid Jannsenit positsioonist ja töökusest hoolimata kokkuhoid ja rahulolematu naine. Nii ei saanud ta selle töö eest, mille tänuks nüüd ausammas püstitatakse, oma eluajal teenitud rahuldust tunda. Pigem tuli kurta, et see 330-350 hõberubla, mida toimetaja esimestel aastatel üle 2000 tellijaga lehe koostamise eest sai, teda üldisest kitsikusest sugugi välja ei aidanud. Aga kurta võis ta vaid oma päevikus.
Eliisabeti koguduse pastor Schultz ei toetanud Jannsenit poliitilisest omakasupüüdest. Jannseni moraali- ja õpetusjuttude avaldamist üha enam eestistuvas Pärnus ja teistes linnades Eesti- ja Liivimaa kubermangus sai iga ühiskonnast hooliv selgepilguline hingekarjane vaid toetada.
On imestatud, kust võttis Jannsen jõu oma kitsastes oludes ja mitmesuguste raskendavate asjaolude kiuste edasi püüda. Ega maarahva äratamine saanudki olla kerge ja tulutoov ettevõtmine.
Juba Vändras alustatud päevikusse on ta 1857. aastal teinud vaid ühe sissekande, mille lõpetas: “Minu kahekordne kitsikus teeb praegu 4. ja 5. palve mu põhipalveteks. Issand anna nõu sees- ja välispidiselt!” Tema sõnum on selge: teenida oma igapäevast leiba ja hoolida neistki, kes meid kiusavad või ärritavad.
Eks ole see 150 aasta tagune tungiv soovitus iseendale aktuaalne tänapäeva Eestiski. Ja mitte ainult ajakirjanduse põllul tegutsejatele. Ajast, mil elasid Jannseni-taolised mehed-naised, on saanud meie kangelaste ajastu. Mitte lohetapjate ja Kalevipoegade, vaid selliste kangelaste oma, kes maa- ja rahvalähedastena on mõistetavad ja järgitavad tänapäevalgi.
Aldur Vunk, ajaloodoktor, Pärnu muuseumi direktor
Uudised
VE: Vunk, Aldur: Pärnu 1857. aastal
Pärnu 1857. aastal
05.06.2007 00:01
Perno Postimehe sünniaastal olid Pärnu ligemale 9000 elanikust pool eestlased, umbes 3500 sakslased ja linnas elas tuhatkond venelast, kellest enamiku moodustasid garnisoni erusoldatite järglased. Selle aja suurimad ettevõtmised olid kindlustuste tasandamine jõe ja Riia eeslinna pool, samuti eeslinna rajamine Ülejõele, mis mõlemad lõpuks 1860. aastatel käima läksid.
Kui Johann Voldemar Jannsen oma kodust Ülejõe koolitalust linna tuli, oli ta põhiline marsruut postimaanteelt Nahksillale ehk suurele ujuvsillale üle tollal alles rajamisjärgus turuplatsi (Vaasa pargi kohal) ja mööda Vee tänavat. See oli ka tema vanima tütre Lydia koolitee, sest saksakeelse linna tütarlastekooli puithoone asus Kuninga 3 ja 5 vahel, endises garnisoni staabihoones, mida veel mäletati kui vahiteenistust organiseerinud komandandi abi maja või peakorterit.
1836. aastal olid kroonurajatised linnale antud ja neile leiti uusi funktsioone. Rootsiaegsel Uuel turul võeti 1860. aastate alguses üles sillutist, pandi mulda esimesed Lastepargi istikud ja lammutati turuplatsi nurgas seisnud arestimaja.
Jannseni sagedasemad sihtpunktid kesklinnas olid Uue, Vee, Kuninga ja Nikolai tänava piirkonnas, selle ala keskele ongi paigutatud mälestusmärk. Uuel tänaval asus toona raekoda koos foogtikohtu ja politseiruumidega.
Alates Karl XII korraldusest 1702. aastal oli Pärnus kaks linnapead: juristiharidusega justiits-bürgermeister (Jannseni ajal Georg Friedrich Rambach) ja kaupmeestest koosneva rae esindaja politsei-bürgermeister (Jannseni ajal Romanus Jacoby).
Kaupmehed olid linnas sellisest võimujaotusest hoolimata võimul ja sadama üha kasvav käive oli muutnud Pärnu suurimaks ekspordisadamaks Eesti territooriumil. Rikkusega kaasas käinud ülbus ja korporatiivsus, hoolimatus vaesema ja vähem haritud elanikkonna vastu eraldasid baltisakslased eestlastest.
1854 Ülejõe alevivalitseja kohuseid täitma hakanud Jannsen (sobiva nekruti leidmine, pearahamaksu kogumine jms) pidi asju ajama linnasekretär Christian Theodor Schmidti ja teiste kõrgete linna- ja kohtuametnikega. 1800. aastal oli linn ostnud parun Campenhausenilt Ülejõe ja sai alles Jannseni ajal kubermanguvalitsuselt loa rajada sinna eeslinn.
1856. aastal olid sealsete elanike kirja kantud vaid Jannsenite kaheksaliikmeline pere ja Anna Tarand oma kolme tütrega, sajad ülejäänud olid linnatalude rentnikud.
Haritud eestlaste kihti, kelle kaasabile lehetoimetamisel või oma jutukogumike väljaandmisel loota, Jannsenil Pärnus polnud. Eesti päritolu haritlased olid seni järjekindlalt saksastunud. Ka tema lehe esimesed kirjasaatjad ehk Postimehe esimesed mittekoosseisulised ajakirjanikud olid napi hariduse ja kohmaka ütlemisega talumehed.
Koolmeistritöö ja Eliisabeti koguduse koori juhtimise tõttu pidi Jannsen käima sageli pastori ja rahvakoolide ülevaataja Ernst Wilhelm Woldemar Schultzi juures (lahkus Pärnust samuti 1863, kui valiti Eestimaa kubermangu kindralsuperintendendiks) Kuninga 30 pastoraadis.
Schultz oli võimude ees vastutav Perno Postimehe sisu eest. Kuninga tänaval olid veel kirik ja veidi kaugemal köstrimaja, kust võis leida Caspar Franz Lorenzsohni, Jannseni toimetajatöö hilisema jätkaja Pärnus. Kuninga 11 asus ajalehe kirjastaja ja trükkali Friedrich Wilhelm Bormi (1812-1881) maja, kus Jannsenid niisamagi külas käisid – 1882. aastal abiellus nende noorim poeg dr Eugen Friedrich Reinhold Jannsen Bormi noorima tütre Olga Louisega.
Ometi seisab pronksist Jannsen linna suurimal äritänaval, Rüütli tänava tuntuima maja ees. Kuningaid ja keisreid (Karl XII, Peeter I ja Katariina II) võõrustanud Mohride maja tema selja taga kuulus tollal kaubamajale Jacob Jacke & Co. Seal resideeris kompanii üks juhte, Rootsi-Norra ja Taani asekonsul, raehärra Carl Nicolai Frey.
Kohtumaja kohal asunud kivist ühekorruselise elumaja oli aastatel 1844-45 ehitanud linna postiülem Otto von Weissmann, tsaaririigi kõrge titulaarametnik. Vaid Jannseni kuju vastas asus 1850. aastatel ühekorruseliste hoonete kogum, mida Jannsen võis sagedamini külastada – see kuulus mitmenda põlve apteekrile raehärra August Ludwig Grimmile. 1857. aasta veebruaris oli Johann Voldemar viinud pikkadeks kuudeks Tartusse ravile oma närvilise naise Emilie.
Saksiku ajalooga Rüütli tänav on kuju ümbrusena siiski asjakohane. Et tegutseda eesti rahva harimise põllul, pidi Jannsen kuuluma ka baltisaksa seltskonda. Nii laulis tema, kes maarahvast esimesena avalikult eesti rahvaks kutsus, kohalikus baltisaksa kooris ja käis oma esimesel laulupeol 1857. aastal Revalis kokku laulmas teiste “Liedertafelitega”. Ka oma päevikut pidas ta saksa keeles.
Kodus ootasid Jannsenit positsioonist ja töökusest hoolimata kokkuhoid ja rahulolematu naine. Nii ei saanud ta selle töö eest, mille tänuks nüüd ausammas püstitatakse, oma eluajal teenitud rahuldust tunda. Pigem tuli kurta, et see 330-350 hõberubla, mida toimetaja esimestel aastatel üle 2000 tellijaga lehe koostamise eest sai, teda üldisest kitsikusest sugugi välja ei aidanud. Aga kurta võis ta vaid oma päevikus.
Eliisabeti koguduse pastor Schultz ei toetanud Jannsenit poliitilisest omakasupüüdest. Jannseni moraali- ja õpetusjuttude avaldamist üha enam eestistuvas Pärnus ja teistes linnades Eesti- ja Liivimaa kubermangus sai iga ühiskonnast hooliv selgepilguline hingekarjane vaid toetada.
On imestatud, kust võttis Jannsen jõu oma kitsastes oludes ja mitmesuguste raskendavate asjaolude kiuste edasi püüda. Ega maarahva äratamine saanudki olla kerge ja tulutoov ettevõtmine.
Juba Vändras alustatud päevikusse on ta 1857. aastal teinud vaid ühe sissekande, mille lõpetas: “Minu kahekordne kitsikus teeb praegu 4. ja 5. palve mu põhipalveteks. Issand anna nõu sees- ja välispidiselt!” Tema sõnum on selge: teenida oma igapäevast leiba ja hoolida neistki, kes meid kiusavad või ärritavad.
Eks ole see 150 aasta tagune tungiv soovitus iseendale aktuaalne tänapäeva Eestiski. Ja mitte ainult ajakirjanduse põllul tegutsejatele. Ajast, mil elasid Jannseni-taolised mehed-naised, on saanud meie kangelaste ajastu. Mitte lohetapjate ja Kalevipoegade, vaid selliste kangelaste oma, kes maa- ja rahvalähedastena on mõistetavad ja järgitavad tänapäevalgi.
Aldur Vunk, ajaloodoktor, Pärnu muuseumi direktor