Kaire Vilgats on seitsmendat kuud rase ja siiani ringi rahmeldanud, nagu polekski lapseootel – laulnud Vanemuise teatri etenduses «Viiuldaja katusel», lõpetanud möödunud nädalal Viimsi teatris noortemuusika projekti «What» ning aidanud Tallinki uue laeva Victoria muusikaprogrammi koostada.
«Ega rasedus pole haigus,» märgib lauljatar. Aprillis on Kairel siiski veel vaid üksikud esinemised ning siis lubab ta tagasi tõmmata. Selleks on ka tagumine aeg, beebi peaks sündima 25. mail.
On teil teada, kas sünnib tüdruk või poiss?
«Eelmisel neljapäeval käisin ultrahelis ja arst ütles, et tõenäoliselt on tüdruk. Ei julge praegu siiski roosasid asju ostma hakata. Vankri ostame, voodi on olemas ja mähkimislaud ka. Teen võib-olla nii nagu sõbranna tegi, et lähen pärast lapse sündi haiglast koos mehega asju ostma. Mul on mingi ebausk, ei julge midagi ette osta, kardan, et midagi võib halvasti minna.»
On sinus sellise hirmu põhjustanud mingi konkreetne juhtum?
«No on halbu inimesi. Minu kõrvu on jõudnud selliseid jutte, et ühed minu tuttavad sooviksid, et mul laps üldse ära kukuks. See tundub mulle endale ka totter ja see võis samahästi olla nende omalaadne huumor. Ma kuulsin seda kolmanda osalise käest ja ega ma lähe ju küsima ka. See on nagu telefonimäng, et jutt jookseb läbi mitme inimese ja lõpuks tuleb välja hoopis midagi muud, kui algselt räägitud oli.»
Kuidas sa sellisele uudisele reageerisid?
«See ei olnud mulle ðokk, ma isegi ei üllatunud eriti, aga halb energia, mida see tekitas, on ikka väga tugev. Selline asi on küll totter, aga teeb enesetunde veidi ebakindlamaks. Isegi kui nad nii ütlesid, ei olnud see just eriti naljakas. Ma ei ole kõige halvem inimene maailmas, aga kui ma ka paneksin ennast väga halva inimese olukorda, siis sellist asja ei sooviks ma küll mitte kellelegi. Ka siis mitte, kui arvaksin, et keegi sellest teada ei saaks.»
Oli see ütleja mees või naine?
«Võis olla nii mees kui ka naine, nad on koos nagu sukk ja saabas. Täpselt ei teagi, kumb võis sellist asja öelda. Ma ei ole nendega ammu suhelnud. Mingi aeg saime väga hästi läbi ja ka viimasel ajal ei olnud suhted halvad. Suhtlemine oli lihtsalt kuidagi imelik. Ma ei oska öelda, kui palju sellel võis tõepõhja all olla, aga ettevaatlikuks teeb ikka.»
Kuidas sõbrad sinu lapseootusele reageerivad?
«Üldiselt ikka positiivselt: palju õnne! et sul ikka kõik hästi läheks. Inimesed ümberringi on väga tähelepanelikud: oi, mis nüüd mina istun, tule, istu siia! Mul ei ole vajagi siin istuda, ma lähen niikuinii kohe minema. Mulle meeldib. Kui laps on sündinud, siis on kõik jälle vanamoodi, eks siis peab jälle uuesti kohe rasedaks jääma.» (Turtsatab naerma.)
Kuidas tervis on?
«Esimestel kuudel ei tahtnud üldse süüa – süda läks kergelt pahaks, aga midagi hullu ei olnud. Tervis on mul kogu aeg väga hea olnud. Vahepeal oli mul mingi viirus kallal, nohu jms. Mõni läheb raseduse ajal närviliseks, aga mina olen just vastupidi hästi rahulik ka sellistes olukordades, kus ma tavaliselt ärrituksin.»
Millal sa titat esimest korda liigutamas tundsid?
«2. jaanuaril. Tegelikult ta hakkas liigutama juba varem, aga kuna see on mu esimene laps, siis ei osanud aru saada, et see on lapse liigutus. Selline tunne, nagu kõhulihased tõmbleksid. Ta tundub olevat selline rahulik laps, kes ei rapsi väga palju.»
Hoiab Johannes sind raseduse ajal rohkem kui tavaliselt? Kipub varakult koju, et sulle toeks olla?
«Johannes teeb just pigem rohkem tööd. Et pere suureneb ja ta peab ikka raha rohkem majja tooma. Kui teada saime, et vist on tütar, oli ta kergelt pettunud, aga see on juba mööda läinud. Ta tunneb ikka huvi: kuidas Tupsul läheb ja kuidas meil läheb?»
Olete nime juba välja valinud?
«Ma olen lapsest peale mõelnud, et ehk oleks Anna. Kui Johannes kuulis, et on tüdruk, siis tema pakkus kohe Johanna. Eks me vaatame, näeme seda last näost näkku ja siis selgub, kas ta on ikka Johanna ja kas ta on üldse tüdruk.»
Loodate, et teie lapsest tuleb samuti muusik?
«Johannesel on absoluutne kuulmine ja minu kuulmisel pole ka häda midagi. Ei tea, kas ta just lauljaks peaks saama, aga musikaalne võiks ta küll olla.»
Loed kasvatusalast kirjandust?
«Midagi olen lugenud ja arvan, et loen veel. Eks alguses tuleb niikuinii kõik juhendite järgi teha, kõik need mähkimise asjad ja…» Kaire nägu muutub mõtlikuks ja tõsiseks: «Aga see kasvatamise asi…» (Ohkab südamest.)
Ma mõtlen, et oleme Johannesega mõlemad ju piisavalt normaalsed inimesed, selle pagasiga peaks ka lapsest kasvama suhteliselt normaalne inimene. Mul on meeles, kuidas ema mind kasvatas ja Johannesel on samamoodi omad tõekspidamised, midagi hullu ei hakka ju välja mõtlema. Tegelikult paneb elu suurema osa paika, peaks vist laskma tal üsna vabalt kasvada. Siis kui ta pubekaks saab, on muidugi aeg, kui tahetakse viina ja suitsu proovida. Kuskilt ajalehest lugesin, et laps tuleb jooma õpetada, sest ta puutub sellega nii või naa kokku. Siis tuleb ette näidata: tahad teada, kuidas see käib, tule minu juurde! Nii, palun vaata! Nii käibki.»
Saab sinust karm või leebe ema?
«Tavaliselt on ikka nii, et ema on see kuri, kes riidleb lapsega, ja isa see, kes lohutab ja lubab kõike. Arvan, et meil tuleb sama asi. Johannesele meeldib nalja visata ja asju kergemalt võtta. Mina olen jälle emasse: ei, seda ei tohi! Seda ei tee! Seda ei too! Mõtlen küll praegu, et ma ei tahaks selline olla, aga kardan, et eks see on ikka geenides.»
Uudised
VE: Vilgats, Kaire – menukas taustalaulja
Kaire Vilgats: «Mõni tuttav soovib mu lapsele halba.»Selene Rebane, SLÕL, 26. märts 2004
Lauljatar Kaire Vilgatsil ja tema elukaaslasel muusikaprodutsent Johannes Lõhmusel on sündimas esiklaps ja valmimas maja. Lapseootusest rääkides naerab Kaire palju oma heledat-helisevat naeru, tema nägu tõmbub kaks korda pilve, rääkides lapse kasvatamisest ja inimestest, kes soovivad tema lapsele halba.
«Ega rasedus pole haigus,» märgib lauljatar. Aprillis on Kairel siiski veel vaid üksikud esinemised ning siis lubab ta tagasi tõmmata. Selleks on ka tagumine aeg, beebi peaks sündima 25. mail.
On teil teada, kas sünnib tüdruk või poiss?
«Eelmisel neljapäeval käisin ultrahelis ja arst ütles, et tõenäoliselt on tüdruk. Ei julge praegu siiski roosasid asju ostma hakata. Vankri ostame, voodi on olemas ja mähkimislaud ka. Teen võib-olla nii nagu sõbranna tegi, et lähen pärast lapse sündi haiglast koos mehega asju ostma. Mul on mingi ebausk, ei julge midagi ette osta, kardan, et midagi võib halvasti minna.»
On sinus sellise hirmu põhjustanud mingi konkreetne juhtum?
«No on halbu inimesi. Minu kõrvu on jõudnud selliseid jutte, et ühed minu tuttavad sooviksid, et mul laps üldse ära kukuks. See tundub mulle endale ka totter ja see võis samahästi olla nende omalaadne huumor. Ma kuulsin seda kolmanda osalise käest ja ega ma lähe ju küsima ka. See on nagu telefonimäng, et jutt jookseb läbi mitme inimese ja lõpuks tuleb välja hoopis midagi muud, kui algselt räägitud oli.»
Kuidas sa sellisele uudisele reageerisid?
«See ei olnud mulle ðokk, ma isegi ei üllatunud eriti, aga halb energia, mida see tekitas, on ikka väga tugev. Selline asi on küll totter, aga teeb enesetunde veidi ebakindlamaks. Isegi kui nad nii ütlesid, ei olnud see just eriti naljakas. Ma ei ole kõige halvem inimene maailmas, aga kui ma ka paneksin ennast väga halva inimese olukorda, siis sellist asja ei sooviks ma küll mitte kellelegi. Ka siis mitte, kui arvaksin, et keegi sellest teada ei saaks.»
Oli see ütleja mees või naine?
«Võis olla nii mees kui ka naine, nad on koos nagu sukk ja saabas. Täpselt ei teagi, kumb võis sellist asja öelda. Ma ei ole nendega ammu suhelnud. Mingi aeg saime väga hästi läbi ja ka viimasel ajal ei olnud suhted halvad. Suhtlemine oli lihtsalt kuidagi imelik. Ma ei oska öelda, kui palju sellel võis tõepõhja all olla, aga ettevaatlikuks teeb ikka.»
Kuidas sõbrad sinu lapseootusele reageerivad?
«Üldiselt ikka positiivselt: palju õnne! et sul ikka kõik hästi läheks. Inimesed ümberringi on väga tähelepanelikud: oi, mis nüüd mina istun, tule, istu siia! Mul ei ole vajagi siin istuda, ma lähen niikuinii kohe minema. Mulle meeldib. Kui laps on sündinud, siis on kõik jälle vanamoodi, eks siis peab jälle uuesti kohe rasedaks jääma.» (Turtsatab naerma.)
Kuidas tervis on?
«Esimestel kuudel ei tahtnud üldse süüa – süda läks kergelt pahaks, aga midagi hullu ei olnud. Tervis on mul kogu aeg väga hea olnud. Vahepeal oli mul mingi viirus kallal, nohu jms. Mõni läheb raseduse ajal närviliseks, aga mina olen just vastupidi hästi rahulik ka sellistes olukordades, kus ma tavaliselt ärrituksin.»
Millal sa titat esimest korda liigutamas tundsid?
«2. jaanuaril. Tegelikult ta hakkas liigutama juba varem, aga kuna see on mu esimene laps, siis ei osanud aru saada, et see on lapse liigutus. Selline tunne, nagu kõhulihased tõmbleksid. Ta tundub olevat selline rahulik laps, kes ei rapsi väga palju.»
Hoiab Johannes sind raseduse ajal rohkem kui tavaliselt? Kipub varakult koju, et sulle toeks olla?
«Johannes teeb just pigem rohkem tööd. Et pere suureneb ja ta peab ikka raha rohkem majja tooma. Kui teada saime, et vist on tütar, oli ta kergelt pettunud, aga see on juba mööda läinud. Ta tunneb ikka huvi: kuidas Tupsul läheb ja kuidas meil läheb?»
Olete nime juba välja valinud?
«Ma olen lapsest peale mõelnud, et ehk oleks Anna. Kui Johannes kuulis, et on tüdruk, siis tema pakkus kohe Johanna. Eks me vaatame, näeme seda last näost näkku ja siis selgub, kas ta on ikka Johanna ja kas ta on üldse tüdruk.»
Loodate, et teie lapsest tuleb samuti muusik?
«Johannesel on absoluutne kuulmine ja minu kuulmisel pole ka häda midagi. Ei tea, kas ta just lauljaks peaks saama, aga musikaalne võiks ta küll olla.»
Loed kasvatusalast kirjandust?
«Midagi olen lugenud ja arvan, et loen veel. Eks alguses tuleb niikuinii kõik juhendite järgi teha, kõik need mähkimise asjad ja…» Kaire nägu muutub mõtlikuks ja tõsiseks: «Aga see kasvatamise asi…» (Ohkab südamest.)
Ma mõtlen, et oleme Johannesega mõlemad ju piisavalt normaalsed inimesed, selle pagasiga peaks ka lapsest kasvama suhteliselt normaalne inimene. Mul on meeles, kuidas ema mind kasvatas ja Johannesel on samamoodi omad tõekspidamised, midagi hullu ei hakka ju välja mõtlema. Tegelikult paneb elu suurema osa paika, peaks vist laskma tal üsna vabalt kasvada. Siis kui ta pubekaks saab, on muidugi aeg, kui tahetakse viina ja suitsu proovida. Kuskilt ajalehest lugesin, et laps tuleb jooma õpetada, sest ta puutub sellega nii või naa kokku. Siis tuleb ette näidata: tahad teada, kuidas see käib, tule minu juurde! Nii, palun vaata! Nii käibki.»
Saab sinust karm või leebe ema?
«Tavaliselt on ikka nii, et ema on see kuri, kes riidleb lapsega, ja isa see, kes lohutab ja lubab kõike. Arvan, et meil tuleb sama asi. Johannesele meeldib nalja visata ja asju kergemalt võtta. Mina olen jälle emasse: ei, seda ei tohi! Seda ei tee! Seda ei too! Mõtlen küll praegu, et ma ei tahaks selline olla, aga kardan, et eks see on ikka geenides.»