Eduard Vilde sündis 4. III 1865 Virumaal Pudivere mõisas kupja pojana: Õppis 1878-82 Tallinna kreiskoolis. Töötas 1883. aastast ajakirjanikuna Tallinnas ja Tartus, 1889-90 Riias, 1890-92 Berliinis, seejärel uuesti Tartus 1893-96; viibis 1896-97 Moskvas.
Toimetas 1897-98 Narvas ajalehte “Virmaline”, töötas ajakirjanikuna Tallinnas 1898-1904 ning Tartus 1904-05.
Võttis aktiivselt osa revolutsioonisündmustest; siirdus poliitilise pagulasena 1906.a. algul Shveitsi, aasta teisel poolel andis Helsingis välja satiiriajakirja “Kaak”.
Peatus 1906-11 mitmel pool Lääne-Euroopas (Kopenhaafenis, Lõuna-Saksamaal, Brüsselis, Viinis jm.), tegi 1911 reisi USA-sse, 1911-17 elas Kopenhaagenis.
Pärast 1917.a. Veebruarirevolutsiooni pöördus tagasi kodumaale, tegutses ajakirjanikuna ja Estonia teatri dramaturgina.
1919-29 oli diplomaatilises teenistuses (pressibüroo juhataja Kopenhaagenis ja Eesti saadik Berliinis)
Elas 1923. aastani vabakutselise literaadina Saksamaal ja seejärel Tallinnas.
1928 valiti Soome Kirjanike Liidu auliikmeks; 1929 andis Tartu ülikool kirjanikule filosoofia audoktori kraadi.
Eduard Vildw suri 26. XII 1933 Tallinnas. Maetud Metsakalmistule.
Varasemal loominguperioodil avaldanud (raamatutena ja ajalehelisades) jutustused ja romaanid “Teravad nooled” (1885), “Musta mantliga mees” (1886), ” Kaks Sõrme” (1887), ” Kuhu päikene ei paista” (1887), “Töömehe tütar” (1887), ” Sala sidemed” (1888), “Rõugearmid” (1888), “Mustad leegid” (1889), “Suguvend Johannes” (1891), “Kännud ja käbid” (1892), “Peiu käsiraha” (1892), “Karikas kihvti” (1893), “Kippari unerohi” (1893), “”Linda” aktsiad” (1894) jt. Peale selle avaldanud mitmed vestete ja humoreskide kogud (“Tallinna saladused” (1887), “Kõtistamise kõrred” (1888), “Naer on terviseks” (1891) jt.
Vilde kirjanduslikku küpsusperioodi kuuluvad romaanid “Külmale maale” (1896), “Raudsed käed” (1898), “Mahtra sõda” (1902), “Kui Anija mehed Tallinnas käisivad” (1903); jutustused “Astla vastu” (1898) ja “Koidu ajal”) 1904).
Pagulas-aastail ilmusid romaanid “Lunastus” (1909) ja “Mäeküla piimamees” (1916); jutustus “Naise-õiguslased” (1908), lühiproosakogud “Jutustused” (1912), “Muiged” (1913); näidendid “Tabamata ime” (1912), “Pisuhänd” (1913) ja “Side” (1922).
Kirjaniku enese redigeerituna ilmusid 1923-35 tema “Kogutud teosed” 33 köites. Nõukogude Eestis on avaldatud 14-köiteline teostekogu 1951-61.
“Mäeküla piimamees” ja “Külmale maale” on ekraniseeritud (mõlemad 1965).
Ed. Vilde teoseid on ulatuslikult tõlgitud vene, saksa, ungari, soome, poola, tshehhi, rumeenia, läti, leedu, ukraina jt. keeltesse.
Endel Nirk: Eesti kirjandus. 1983 järgi Avo Blankin
Postitatud rubriiki Määratlemata. Talleta
püsiviide. Kommenteerimine ja trackback-viidete lisamine ei ole lubatud.
Uudised
VE: Vilde, Eduard
Toimetas 1897-98 Narvas ajalehte “Virmaline”, töötas ajakirjanikuna Tallinnas 1898-1904 ning Tartus 1904-05.
Võttis aktiivselt osa revolutsioonisündmustest; siirdus poliitilise pagulasena 1906.a. algul Shveitsi, aasta teisel poolel andis Helsingis välja satiiriajakirja “Kaak”.
Peatus 1906-11 mitmel pool Lääne-Euroopas (Kopenhaafenis, Lõuna-Saksamaal, Brüsselis, Viinis jm.), tegi 1911 reisi USA-sse, 1911-17 elas Kopenhaagenis.
Pärast 1917.a. Veebruarirevolutsiooni pöördus tagasi kodumaale, tegutses ajakirjanikuna ja Estonia teatri dramaturgina.
1919-29 oli diplomaatilises teenistuses (pressibüroo juhataja Kopenhaagenis ja Eesti saadik Berliinis)
Elas 1923. aastani vabakutselise literaadina Saksamaal ja seejärel Tallinnas.
1928 valiti Soome Kirjanike Liidu auliikmeks; 1929 andis Tartu ülikool kirjanikule filosoofia audoktori kraadi.
Eduard Vildw suri 26. XII 1933 Tallinnas. Maetud Metsakalmistule.
Varasemal loominguperioodil avaldanud (raamatutena ja ajalehelisades) jutustused ja romaanid “Teravad nooled” (1885), “Musta mantliga mees” (1886), ” Kaks Sõrme” (1887), ” Kuhu päikene ei paista” (1887), “Töömehe tütar” (1887), ” Sala sidemed” (1888), “Rõugearmid” (1888), “Mustad leegid” (1889), “Suguvend Johannes” (1891), “Kännud ja käbid” (1892), “Peiu käsiraha” (1892), “Karikas kihvti” (1893), “Kippari unerohi” (1893), “”Linda” aktsiad” (1894) jt. Peale selle avaldanud mitmed vestete ja humoreskide kogud (“Tallinna saladused” (1887), “Kõtistamise kõrred” (1888), “Naer on terviseks” (1891) jt.
Vilde kirjanduslikku küpsusperioodi kuuluvad romaanid “Külmale maale” (1896), “Raudsed käed” (1898), “Mahtra sõda” (1902), “Kui Anija mehed Tallinnas käisivad” (1903); jutustused “Astla vastu” (1898) ja “Koidu ajal”) 1904).
Pagulas-aastail ilmusid romaanid “Lunastus” (1909) ja “Mäeküla piimamees” (1916); jutustus “Naise-õiguslased” (1908), lühiproosakogud “Jutustused” (1912), “Muiged” (1913); näidendid “Tabamata ime” (1912), “Pisuhänd” (1913) ja “Side” (1922).
Kirjaniku enese redigeerituna ilmusid 1923-35 tema “Kogutud teosed” 33 köites. Nõukogude Eestis on avaldatud 14-köiteline teostekogu 1951-61.
“Mäeküla piimamees” ja “Külmale maale” on ekraniseeritud (mõlemad 1965).
Ed. Vilde teoseid on ulatuslikult tõlgitud vene, saksa, ungari, soome, poola, tshehhi, rumeenia, läti, leedu, ukraina jt. keeltesse.
Endel Nirk: Eesti kirjandus. 1983 järgi Avo Blankin