|
 Vähemused on Eestis kaitstud, jutustagem seda edulugu ka maailmale
Kaks ja pool kuud tagasi, kui Euroopa Liit võttis oma perre kolm läänepoolset tükki endisest NSV Liidust, andis BBC Vaira Vike-Freibergale kolmveerand tundi iseenda ja oma riigi tutvustamiseks.
Vormilt oli saade sissehelistamisega. Telefonitsi (ka videotelefoniga) ja e-posti vahendusel esitasid inimesed Euroopast ja mujalt maailmast proua presidendile küsimusi. Tema vastas.
Kui viie aasta eest oli paljudel kõhklusi, kuidas üks ettevalmistuseta välisläti teadlane tipp-poliitikuna toime tuleb, siis praegu tunnistab enamik lätlaste valiku õnnestunuks. Viidatud usutluses antud vastused olid selged, asjakohased, kiired, esitatud soravas inglise keeles. Kuni….
Jah, kuni tuli paar küsimust vähemuse pro venelaste olukorra kohta Lätis.
Selle asemel, et vurinal üles lugeda ja mõne näitega ilmestada õigusi ja sotsiaalseid tagatisi, mis on venekeelsetel kodanikel, mittekodanikel ja võõrriigi kodanikel Läti Vabariigis, hakkas president seletama, et lätlased on Läti põlisasukad, elanud ja töötanud oma kodumaal tuhandeid aastaid, et pool sajandit kestnud okupatsioon lõi haavu, mis veritsevad siiamaani, et hilisimmigrandid tõrguvad tunnistamast kehtivaid seadusi.
<SCRIPT language=javascript src=”/cgi-bin/rot.fcgi?m=1&zone=20&type=js”></SCRIPT>
Aeg ennast kõrvalt vaadata
Kõik, mis Vike-Freiberga rääkis, on sulatõde. Aga kujutlegem välismaalast seda tiraadi kuulamas. Ta ei tea Läti tegelikkusest suurt midagi, on lugenud ja TV-st piltigi näinud, et seal olevat mingi keele- ja koolijama ja mitu seadust piiravat kohalike venelaste õigusi. Talle on kõrvu jäänud seegi, et Moskva pole Balti riikide lääne-orientatsiooniga rahul ja liialdab tõenäoliselt nii mõneski süüdistuses.
Tahes-tahtmata tekivad vaegteadjal kõhklused. Miks lätlased (nagu ka eestlased ja leedulased) kõnelevad ikka oma õigustest? Kas lakkamatu apelleerimine ajaloole ja põlisrahva kannatustele ei ole ettekääne millegi varjamiseks? Võib-olla peetaksegi venelasi Baltimaades “teise sordi” inimesteks?
Eesti esindajad Jaak Allikuga eesotsas suutsid OSCE hiljutisel parlamentaarsel assambleel Edinburghis mahendada vähemuste kaitse resolutsiooni sõnastust, mille oli esitanud Vene Föderatsioon. Ja ikkagi kutsuvad Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni maade rahvaesindajad Läti ja Eesti parlamenti ning valitsust “vastu võtma laiaulatuslikku seadust, mis keelab diskrimineerimise rassi, nahavärvi, keele, usu, soo, rahvusliku päritolu ja mõne teise omaduste põhjal hariduse, tööhõive ja sotsiaalse hoolekande valdkonnas”.
Mis jama seal OSCE-s toimub? Kes on rassi, nahavärvi, keele, usutunnistuse, soo või päritolu tõttu jäänud tänapäeva Eestis hariduseta, töökohata või arstiabita?
Lõpmatult saavutusi
See, et Moskva ajab nimme segi inim- ja kodanikuõigused, on ammu teada-tuntud asi. Ei ole meie ühiskond – nagu teisedki sessinatses maailmas – vaba pahatahtlikkusest ning bürokraatiast, mille rataste vahele võib ühteviisi sattuda nii kodanik kui ka mittekodanik. Aga kus leiab Eestis aset diskrimineerimine, mille vastu tuleks uute seadustega võidelda?
Kui kaua me laseme jaburdustel jätkuda? Mina olen küll seda meelt, et meie välisministeerium peaks pöörduma nende OSCE riikide ja/või delegatsioonide poole, kes nimetatud resolutsiooni poolt hääletasid, ja nõudma neilt konkreetseid näiteid, keda on Eestis rassi, nahavärvi, keele jms põhjal diskrimineeritud.
Retsept veesegamise vastu
Ja loomulikult peame oma hoiakut muutma. Eestil on tähelepanuväärseid saavutusi muukeelsete integreerimisel ühiskonda. Tutvustatagu maailmale neid õigusi, tagatisi ja võimalusi, mis on Eesti venelastel.
Juba algus oli ainulaadne. Iseseisvuse taastamise käigus ei tapnud ükski eestlane etnilistel põhjustel ühtegi venelast ega ükski venelane ühtegi eestlast. Kunagi ei ole nõukogudeaegse sissekirjutusega venekeelseid sunnitud Eestist lahkuma, kunagi ei ole toimunud siit massipõgenemist nagu mitmest SRÜ riigist.
Eranditult kõigile püsielanikele on Eestis tagatud kõik inimõigused ja sotsiaalsed garantiid tervisekaitse ja riiklike pensionideni välja. Mittekodanikud võivad kodanikega samadel tingimustel soetada kinnisvara, asutada ettevõtteid, kaasa lüüa mis tahes majandusharus. Ainult nemad otsustavad, mis keelt nad omavahel või firma siseasjaajamisel kasutavad.
Keegi ei ole võtnud ega kavatse võtta vähemuselt õigust emakeelsele haridusele. Eesseisva koolireformi eesmärk ei ole kaotada vene koole, vaid aidata muulastel omandada riigikeelt ja nõnda avardada nende läbilöögivõimet ühiskonnas.
Muide, Tallinnas ilmub riigi toetusel kolm venekeelset kirjandusajakirja, toimib vene teater, vene muuseum jmt. Kõikjal, kus kohalikud kogukonnad on sellest huvitatud, harrastatakse vilgast seltsielu. Kõik püsielanikud saavad osa võtta kohalikest valimistest, kehtiva põhiseaduse järgi kaudselt koguni presidendivalimistest.
Kodakondsuseta isikute naturalisatsioon toimub märgatavalt lihtsamatel tingimustel kui enamikus riikides.
Paljud ei ole seda kasutanud kas tõrksusest, laiskusest või soovimatusest kodanikukohustusi kanda.
Sellegipoolest on neil õigus nautida kõiki püsielaniku hüvesid ilma ennast riiklikult määramata. Eesti riik ei pea õigeks kodakondsuse sunniviisilist andmist – see saab toimuda igaühe vaba tahte väljendusena.
Jah, mittekodanike õigus ennast poliitiliselt organiseerida on piiratud ja muukeelsed peavad oskama eesti keelt, kui tahavad saada riigilt tööd või tegutseda alal, mis nõuab otsesuhtlemist inimestega. Aga kus on see teisiti? Mis maal maailmas võetakse riigiametisse tööle või lubatakse tegutseda arsti, advokaadi, omavalitsusjuhina riigikeelt mittemõistvatel isikutel?
Moskva jätkab oma äraspidistes huvides vee sogamist. Appi! Appi! Baltimaades kiusatakse venelasi! Tallinnal (nagu ka Riial ja Vilniusel) on ülim aeg vahetada rauda, mida taguda. See raud on need õigused, sotsiaalsed garantiid ja eneseteostuse võimalused, mis meil on antud etnilistele vähemustele ja mittekodanikele.
Samal teemal:
Priit Simson “Läheme OSCE-st hoopis minema”, EPL, 16.07
|
Uudised
VE: Vike-Freiberga, Vaire – Läti president
ENN SOOSAAR: Appi, Eestis kiusatakse venelasi!
(20.07.2004)
Kaks ja pool kuud tagasi, kui Euroopa Liit võttis oma perre kolm läänepoolset tükki endisest NSV Liidust, andis BBC Vaira Vike-Freibergale kolmveerand tundi iseenda ja oma riigi tutvustamiseks.
Vormilt oli saade sissehelistamisega. Telefonitsi (ka videotelefoniga) ja e-posti vahendusel esitasid inimesed Euroopast ja mujalt maailmast proua presidendile küsimusi. Tema vastas.
Kui viie aasta eest oli paljudel kõhklusi, kuidas üks ettevalmistuseta välisläti teadlane tipp-poliitikuna toime tuleb, siis praegu tunnistab enamik lätlaste valiku õnnestunuks. Viidatud usutluses antud vastused olid selged, asjakohased, kiired, esitatud soravas inglise keeles. Kuni….
Jah, kuni tuli paar küsimust vähemuse pro venelaste olukorra kohta Lätis.
Selle asemel, et vurinal üles lugeda ja mõne näitega ilmestada õigusi ja sotsiaalseid tagatisi, mis on venekeelsetel kodanikel, mittekodanikel ja võõrriigi kodanikel Läti Vabariigis, hakkas president seletama, et lätlased on Läti põlisasukad, elanud ja töötanud oma kodumaal tuhandeid aastaid, et pool sajandit kestnud okupatsioon lõi haavu, mis veritsevad siiamaani, et hilisimmigrandid tõrguvad tunnistamast kehtivaid seadusi.
<SCRIPT language=javascript src=”/cgi-bin/rot.fcgi?m=1&zone=20&type=js”></SCRIPT>
Aeg ennast kõrvalt vaadata
Kõik, mis Vike-Freiberga rääkis, on sulatõde. Aga kujutlegem välismaalast seda tiraadi kuulamas. Ta ei tea Läti tegelikkusest suurt midagi, on lugenud ja TV-st piltigi näinud, et seal olevat mingi keele- ja koolijama ja mitu seadust piiravat kohalike venelaste õigusi. Talle on kõrvu jäänud seegi, et Moskva pole Balti riikide lääne-orientatsiooniga rahul ja liialdab tõenäoliselt nii mõneski süüdistuses.
Tahes-tahtmata tekivad vaegteadjal kõhklused. Miks lätlased (nagu ka eestlased ja leedulased) kõnelevad ikka oma õigustest? Kas lakkamatu apelleerimine ajaloole ja põlisrahva kannatustele ei ole ettekääne millegi varjamiseks? Võib-olla peetaksegi venelasi Baltimaades “teise sordi” inimesteks?
Eesti esindajad Jaak Allikuga eesotsas suutsid OSCE hiljutisel parlamentaarsel assambleel Edinburghis mahendada vähemuste kaitse resolutsiooni sõnastust, mille oli esitanud Vene Föderatsioon. Ja ikkagi kutsuvad Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni maade rahvaesindajad Läti ja Eesti parlamenti ning valitsust “vastu võtma laiaulatuslikku seadust, mis keelab diskrimineerimise rassi, nahavärvi, keele, usu, soo, rahvusliku päritolu ja mõne teise omaduste põhjal hariduse, tööhõive ja sotsiaalse hoolekande valdkonnas”.
Mis jama seal OSCE-s toimub? Kes on rassi, nahavärvi, keele, usutunnistuse, soo või päritolu tõttu jäänud tänapäeva Eestis hariduseta, töökohata või arstiabita?
Lõpmatult saavutusi
See, et Moskva ajab nimme segi inim- ja kodanikuõigused, on ammu teada-tuntud asi. Ei ole meie ühiskond – nagu teisedki sessinatses maailmas – vaba pahatahtlikkusest ning bürokraatiast, mille rataste vahele võib ühteviisi sattuda nii kodanik kui ka mittekodanik. Aga kus leiab Eestis aset diskrimineerimine, mille vastu tuleks uute seadustega võidelda?
Kui kaua me laseme jaburdustel jätkuda? Mina olen küll seda meelt, et meie välisministeerium peaks pöörduma nende OSCE riikide ja/või delegatsioonide poole, kes nimetatud resolutsiooni poolt hääletasid, ja nõudma neilt konkreetseid näiteid, keda on Eestis rassi, nahavärvi, keele jms põhjal diskrimineeritud.
Retsept veesegamise vastu
Ja loomulikult peame oma hoiakut muutma. Eestil on tähelepanuväärseid saavutusi muukeelsete integreerimisel ühiskonda. Tutvustatagu maailmale neid õigusi, tagatisi ja võimalusi, mis on Eesti venelastel.
Juba algus oli ainulaadne. Iseseisvuse taastamise käigus ei tapnud ükski eestlane etnilistel põhjustel ühtegi venelast ega ükski venelane ühtegi eestlast. Kunagi ei ole nõukogudeaegse sissekirjutusega venekeelseid sunnitud Eestist lahkuma, kunagi ei ole toimunud siit massipõgenemist nagu mitmest SRÜ riigist.
Eranditult kõigile püsielanikele on Eestis tagatud kõik inimõigused ja sotsiaalsed garantiid tervisekaitse ja riiklike pensionideni välja. Mittekodanikud võivad kodanikega samadel tingimustel soetada kinnisvara, asutada ettevõtteid, kaasa lüüa mis tahes majandusharus. Ainult nemad otsustavad, mis keelt nad omavahel või firma siseasjaajamisel kasutavad.
Keegi ei ole võtnud ega kavatse võtta vähemuselt õigust emakeelsele haridusele. Eesseisva koolireformi eesmärk ei ole kaotada vene koole, vaid aidata muulastel omandada riigikeelt ja nõnda avardada nende läbilöögivõimet ühiskonnas.
Muide, Tallinnas ilmub riigi toetusel kolm venekeelset kirjandusajakirja, toimib vene teater, vene muuseum jmt. Kõikjal, kus kohalikud kogukonnad on sellest huvitatud, harrastatakse vilgast seltsielu. Kõik püsielanikud saavad osa võtta kohalikest valimistest, kehtiva põhiseaduse järgi kaudselt koguni presidendivalimistest.
Kodakondsuseta isikute naturalisatsioon toimub märgatavalt lihtsamatel tingimustel kui enamikus riikides.
Paljud ei ole seda kasutanud kas tõrksusest, laiskusest või soovimatusest kodanikukohustusi kanda.
Sellegipoolest on neil õigus nautida kõiki püsielaniku hüvesid ilma ennast riiklikult määramata. Eesti riik ei pea õigeks kodakondsuse sunniviisilist andmist – see saab toimuda igaühe vaba tahte väljendusena.
Jah, mittekodanike õigus ennast poliitiliselt organiseerida on piiratud ja muukeelsed peavad oskama eesti keelt, kui tahavad saada riigilt tööd või tegutseda alal, mis nõuab otsesuhtlemist inimestega. Aga kus on see teisiti? Mis maal maailmas võetakse riigiametisse tööle või lubatakse tegutseda arsti, advokaadi, omavalitsusjuhina riigikeelt mittemõistvatel isikutel?
Moskva jätkab oma äraspidistes huvides vee sogamist. Appi! Appi! Baltimaades kiusatakse venelasi! Tallinnal (nagu ka Riial ja Vilniusel) on ülim aeg vahetada rauda, mida taguda. See raud on need õigused, sotsiaalsed garantiid ja eneseteostuse võimalused, mis meil on antud etnilistele vähemustele ja mittekodanikele.
Samal teemal:
Priit Simson “Läheme OSCE-st hoopis minema”, EPL, 16.07