Tallinna varitseb enim raudteeõnnetuse oht Küllike Rooväli, reporter,18.06.2004
Kui Tallinna peaks tabama katastroof, ei vali see linna hiilimiseks ilmselt mitte õhu- või mereteed, vaid ründab arvukate raudteeharude kaudu või kahest viitsütikuna ohtlikke aineid täis lastitud kaubajaamast.
Kuigi linnas on ka kaheksa suurõnnetuse ohuga ettevõtet ning elav laeva-, lennu- ja maanteeliiklus, on võimaliku katastroofi riske hindavad spetsialistid välja arvutanud, et suurimad ohud ähvardavad pealinna siiski raudteelt.
Peamisteks ohuallikateks peavad Tallinna tuletõrje- ja päästeameti (TTPA) kriisispetsialistid Kopli ja Ülemiste kaubajaamu, mis võtavad aastas vastu kümneid tuhandeid vaguneid kütusega, tuhandeid lõhkeohtlikke väetiselaste ning gaasivaguneid.
Sajad vagunid veerevad iga päev kümneid kilomeetreid läbi südalinna, kulgevad üle auto- ja inimrohkete viaduktide ning läbi puumajakvartalite – nii öösel kui ka päeval. Spetsialistide hinnangul ulatub ohuala rööbastest 800 meetri kaugusele.
Praemuna süütab linna
Praeguseks TTPAs valmiv riskianalüüs ei näe kõige tõenäolisema ohuallikana siiski mitte ainult vagunite argist veeremist, vaid erinevate koosmõjude kokkulangemist – tehnilist riket, inimlikku eksimust või hoolimatust. Suurõnnetuse võib analüüsi põhjal kergesti käivitada auto ja rongi kokkupõrge, veeremi rööbastelt väljasõit või mõni palju tühisem seik.
Kas liiga kauaks praepannile jäänud muna võib põhjustada Toompea serval trooniva Stenbocki maja rappumise plahvatuses, mis viib koos klaasidega eest ka uhke maja aknaraamid, samal ajal kui kogu Toompea-alune Kalamaja ja Pelgulinna puumajade agul lööb leekidemeres hõõguma?
Tallinna tuletõrje- ja päästeameti pressiesindaja Kirill Teiter ei välista ka sellist stsenaariumi, sest Kopli kaubajaama ja samanimelise tänava vahel on vanade puuhüttide seljad peaaegu vastu vaguneid, millele on maalitud kirillitsas «benzin».
Piisab lohakast mammist, kes panni tulele unustab, et käivituks ahel, mille järgmisteks lülideks on lobudiku ruberoidkatusest välja lendavad sädemed, süttivad ja plahvatavad kütuse- ja ammooniumnitraadi (lõhkeainete koostisse kuuluv väetise komponent – toim) vagunid. Üks vagun annab tuld teisele, pannes plahvatama kümneid rongikoosseise.
Sellise õnnetuse puhul õgib tulerinne kvartalite viisi elamuid, tuues kaasa sadade inimeste huku ja tuhandete vigastused. Inimesed tuleb evakueerida, ohupiirkonna raadius ulatub aga viie kilomeetrini.
TTPA direktor Raik Saart ütleb, et kuigi pealinna riskide hindamisel on kahe aasta jooksul analüüsitud kõiki valdkondi, on tänaseks selge, et kõige suurem oht varitseb raudteel.
«On suur tõenäosus, et kümne kuni viiekümne aasta jooksul toimub Tallinnas üks raske rongiõnnetus,» märgib Saart.
Raudtee kõrval varitsevad pealinna aga ka Ülemiste veepuhastusjaama kloorimahutid, Paljassaare külmhoone ammoniaagivarud ning mitmel pool linnas hoitavad kütuse- ja gaasilastid. Kui kloor ja ammoniaak võivad välja pihkudes inimesi mürgitada, siis gaas ja kütus on eelkõige plahvatusohtlikud.
Saarti sõnul on pealinna päästjate käed lühikesed – suurhävingu korral poleks võtta piisavalt arstiabi, haiglakohti ega kustutusseadmeid.
Saarti sõnul tuleb hakata ette valmistama pealinna kriisireguleerimise plaani. Kuidas maandada riske, tagada õnnetuste puhul normaalne elurütm, mida koguda hädaolukorraks, kuidas korraldada abi ja sotsiaaltoetust.
Riigi kõiki päästjaid koondava päästeameti peadirektor Mati Raidma rõhutab, et kõik need riskid, millega Tallinnas silmitsi seistakse, ei saa olla ühe ametkonna mure, nagu see seni olnud on. «See on kogu ühiskonna probleem,» teab Raidma. «Kõik – alates linnavalitsusest kuni äriladvikuni – peavad aru saama, et turvalisuse heaks peab midagi tegema.»
Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Kalev Timberg rõhutab, et Tallinna puhul on tema hinnangul eriti tõenäoline riskide suur kuhjumine. «Sarnane on olukord ka piirilinnades Valgas, Narvas ja Tapa jaamas,» selgitab Timberg.
Raidma soovitab asuda riske kiiresti likvideerima. «Saatus on viimase kahe kuu jooksul kaks korda tõsiselt näppu vibutanud – kord Ülemiste kaubajaama juures põlevate liiprite juures ja teist korda keemialao põlemise ajal Irus,» nendib Raidma. «On palju pisiasju, millest alustada – nagu ohtlike ainete veo suunamine, õige linnaplaneerimine ja kas või hoiatusmärkide ülesseadmine.»
Samu tegematajätmisi näeb ka Timberg – ohtlike ainete vedu ning selleks lubatud kohad ja ajad on kehtestamata. Timbergi sõnul tuleb korraga liikuda kahes suunas – alustada ohtude ennetusest ja vähendamisest, samal ajal varustades päästjaid seni puuduva tehnikaga.
«Need, kes jagavad riigis raha, peaksid mõistma, et inimeste turvalisus on kõige kõrgem prioriteet,» loodab Timberg.
Kõige vajalikumaks sammuks raudteel peab Raidma Tallinna läbivate ohtlike kaubavoogude vähendamist. Rongid ei või sadade vagunite kaupa koos seista ning kiirendada tuleb nende tühjendamist. «Katastroof sünnib seal, kus mitu põhjust juhuslikult kokku satuvad,» nendib Raidma. «Et seda seni juhtunud pole, on vaid puhas õnn.»
xxx
Loe lisaks:
Uudised
VE: viitsütikuga pomm
Tallinna varitseb enim raudteeõnnetuse oht Küllike Rooväli, reporter,18.06.2004
Kuigi linnas on ka kaheksa suurõnnetuse ohuga ettevõtet ning elav laeva-, lennu- ja maanteeliiklus, on võimaliku katastroofi riske hindavad spetsialistid välja arvutanud, et suurimad ohud ähvardavad pealinna siiski raudteelt.
Peamisteks ohuallikateks peavad Tallinna tuletõrje- ja päästeameti (TTPA) kriisispetsialistid Kopli ja Ülemiste kaubajaamu, mis võtavad aastas vastu kümneid tuhandeid vaguneid kütusega, tuhandeid lõhkeohtlikke väetiselaste ning gaasivaguneid.
Sajad vagunid veerevad iga päev kümneid kilomeetreid läbi südalinna, kulgevad üle auto- ja inimrohkete viaduktide ning läbi puumajakvartalite – nii öösel kui ka päeval. Spetsialistide hinnangul ulatub ohuala rööbastest 800 meetri kaugusele.
Praemuna süütab linna
Praeguseks TTPAs valmiv riskianalüüs ei näe kõige tõenäolisema ohuallikana siiski mitte ainult vagunite argist veeremist, vaid erinevate koosmõjude kokkulangemist – tehnilist riket, inimlikku eksimust või hoolimatust. Suurõnnetuse võib analüüsi põhjal kergesti käivitada auto ja rongi kokkupõrge, veeremi rööbastelt väljasõit või mõni palju tühisem seik.
Kas liiga kauaks praepannile jäänud muna võib põhjustada Toompea serval trooniva Stenbocki maja rappumise plahvatuses, mis viib koos klaasidega eest ka uhke maja aknaraamid, samal ajal kui kogu Toompea-alune Kalamaja ja Pelgulinna puumajade agul lööb leekidemeres hõõguma?
Tallinna tuletõrje- ja päästeameti pressiesindaja Kirill Teiter ei välista ka sellist stsenaariumi, sest Kopli kaubajaama ja samanimelise tänava vahel on vanade puuhüttide seljad peaaegu vastu vaguneid, millele on maalitud kirillitsas «benzin».
Piisab lohakast mammist, kes panni tulele unustab, et käivituks ahel, mille järgmisteks lülideks on lobudiku ruberoidkatusest välja lendavad sädemed, süttivad ja plahvatavad kütuse- ja ammooniumnitraadi (lõhkeainete koostisse kuuluv väetise komponent – toim) vagunid. Üks vagun annab tuld teisele, pannes plahvatama kümneid rongikoosseise.
Sellise õnnetuse puhul õgib tulerinne kvartalite viisi elamuid, tuues kaasa sadade inimeste huku ja tuhandete vigastused. Inimesed tuleb evakueerida, ohupiirkonna raadius ulatub aga viie kilomeetrini.
TTPA direktor Raik Saart ütleb, et kuigi pealinna riskide hindamisel on kahe aasta jooksul analüüsitud kõiki valdkondi, on tänaseks selge, et kõige suurem oht varitseb raudteel.
«On suur tõenäosus, et kümne kuni viiekümne aasta jooksul toimub Tallinnas üks raske rongiõnnetus,» märgib Saart.
Raudtee kõrval varitsevad pealinna aga ka Ülemiste veepuhastusjaama kloorimahutid, Paljassaare külmhoone ammoniaagivarud ning mitmel pool linnas hoitavad kütuse- ja gaasilastid. Kui kloor ja ammoniaak võivad välja pihkudes inimesi mürgitada, siis gaas ja kütus on eelkõige plahvatusohtlikud.
Saarti sõnul on pealinna päästjate käed lühikesed – suurhävingu korral poleks võtta piisavalt arstiabi, haiglakohti ega kustutusseadmeid.
Saarti sõnul tuleb hakata ette valmistama pealinna kriisireguleerimise plaani. Kuidas maandada riske, tagada õnnetuste puhul normaalne elurütm, mida koguda hädaolukorraks, kuidas korraldada abi ja sotsiaaltoetust.
Riigi kõiki päästjaid koondava päästeameti peadirektor Mati Raidma rõhutab, et kõik need riskid, millega Tallinnas silmitsi seistakse, ei saa olla ühe ametkonna mure, nagu see seni olnud on. «See on kogu ühiskonna probleem,» teab Raidma. «Kõik – alates linnavalitsusest kuni äriladvikuni – peavad aru saama, et turvalisuse heaks peab midagi tegema.»
Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Kalev Timberg rõhutab, et Tallinna puhul on tema hinnangul eriti tõenäoline riskide suur kuhjumine. «Sarnane on olukord ka piirilinnades Valgas, Narvas ja Tapa jaamas,» selgitab Timberg.
Raidma soovitab asuda riske kiiresti likvideerima. «Saatus on viimase kahe kuu jooksul kaks korda tõsiselt näppu vibutanud – kord Ülemiste kaubajaama juures põlevate liiprite juures ja teist korda keemialao põlemise ajal Irus,» nendib Raidma. «On palju pisiasju, millest alustada – nagu ohtlike ainete veo suunamine, õige linnaplaneerimine ja kas või hoiatusmärkide ülesseadmine.»
Samu tegematajätmisi näeb ka Timberg – ohtlike ainete vedu ning selleks lubatud kohad ja ajad on kehtestamata. Timbergi sõnul tuleb korraga liikuda kahes suunas – alustada ohtude ennetusest ja vähendamisest, samal ajal varustades päästjaid seni puuduva tehnikaga.
«Need, kes jagavad riigis raha, peaksid mõistma, et inimeste turvalisus on kõige kõrgem prioriteet,» loodab Timberg.
Kõige vajalikumaks sammuks raudteel peab Raidma Tallinna läbivate ohtlike kaubavoogude vähendamist. Rongid ei või sadade vagunite kaupa koos seista ning kiirendada tuleb nende tühjendamist. «Katastroof sünnib seal, kus mitu põhjust juhuslikult kokku satuvad,» nendib Raidma. «Et seda seni juhtunud pole, on vaid puhas õnn.»
xxx
Loe lisaks: