Siim ei oota enam kloostri taga metsas…
Eve Heinla
Läti armastatud näitleja Uldis Vazdiks (64) suri reedel, 5. mail. Eestlaste südamesse mängis ta end Siimuna «Viimses reliikvias».
«Väga südamlik ja soe inimene oli. Nagu üks suur karu!» meenutab Eve Kivi ehk nunn Ursula oma filmipartnerit.
Siimu ossa kandideeris hulk musklis eesti mehi, paljud neist turjakad sportlased. Mitu tõstjat ja üks maadleja, Eesti meister sambos. Eve Kivi meenutab, et kui osatäitjaid otsiti, siis kuulsat kallistamisstseeni («Kallista mind natuke, küll sa siis näed!») tegi ta läbi kahe Eesti koondise mehega.
Kuid osa napsas endale hoopis laiaõlgne lätlane Uldis Vazdiks.
«Kui me teda Riias hotellis esmakordselt nägime, ega siis keegi pärast seda enam mingit muud proovi nõudnudki. Tema olemine oli juba täielikult selline siimulik, nagu sündinud selle osa jaoks!» mäletab Kivi.
2002. aasta kohtumine jäi viimaseks
Kivi naerab laginal ja ütleb, et vaat selle stseeni filmimine, kus Siim lõpuks teda kallistas, meelde ei tulegi.
«No ei mäleta sellest! No mäletad sa nüüd kõikide oma filmipartnerite kallistusi,» sobrab näitlejanna mälus. «Ammu oli see ka ju… Aga midagi hullu ei meenu, ju siis oli kaisutus normaalne ja meeldiv.»
Viimati kohtus Kivi Vazdiksiga siis, kui «Viimne reliikvia» uuesti sündis ehk pärast filmi restaureerimist esilinastusel Tallinnas 2002. aasta märtsis.
Siis said Tallinnas kokku nii Agnes (Ingrida Andrina) ja Gabriel (Aleksandr Goloborodko) kui ka Ursula ja Siim. Esilinastusel istusid kõik neli kõrvuti esireas.
«Aga ega me muul ajal rohkem kohtunudki. See kokkusaamine jäi ka pärast filmivõtteid esimeseks ja viimaseks,» räägib Kivi. «Ükskord veelgi varem oli meil Kinomajas kokkutulek ja siis hakkas Uldis küll Tallinna tulema, aga siia ta ei jõudnud. Tal läks vist auto katki ja keeras poolelt teelt tagasi.»
Ent võtetest on Evel meeles mõndagi. Ta meenutab näiteks filmi kuulsat lõpustseeni, kus ta koos Siimuga uljalt hobuse seljas ratsutab: «Kahjuks ta ei saanud mind hoida seal kinni. Sest ma olin ise küüntega nii kõvasti hobuselakas kinni. Tema juhtis hobust ja püüdis küll nii, et suruda mulle käed või küünarnukid vastu, aga ei… hobuse kael ja pea ju liiguvad kogu aeg. Seda kohta mängida oli võrdlemisi kole. Aga Uldis oli selline… hästi suur mees. Juba siis, filmimise ajal, aga nüüd, kui me üle aastate taas kohtusime, oli ta veel suurem. Turskemaks läinud ja nooruslikkust muidugi ka kaotanud.»
Kivi mäletab, et turske tore karu oli Uldis nii filmis kui ka võtete vaheajal: «Minu pojakene oli siis kaheaastane. Võtetevälisel ajal tassis Siim teda alati õlgadel. Võidu Gabrieliga!»
Kivile jääb Vazdiks alatiseks Siimuks «Viimsest reliikviast».
Kui Vazdiks 2002. aastal Eestis filmi taasesilinastusel käis, rääkis ta, kuidas võib ikka veel, rohkem kui 30 aastat hiljem kas või une pealt öelda sellest lause: «Gabriel teab, mis ta teeb, päästetud junkruga on tal hõlpsam Tallinna pääseda.» Näitleja lisas toona naerdes, et ega ta tegelikult tea, mida see lause tähendab.
Siimu eestikeelse teksti luges sisse näitleja Aksel Orav. Ka tema on juba kolm aastat näitlejate Valhallas.
Mängis ka meremees Juhanit
Kui «Viimse reliikvia» Siimu teavad kõik eestlased, siis tegelikult on Vazdiks mänginud veel ühes Eesti filmis. Ta lõi kaasa Kaljo Kiisa 1972. aastal vändatud psühholoogilises draamas «Maaletulek», kus peaosas olid Leila Säälik ja leedulane Uldis Pucitis. Vazdiks kehastas seal meremees Juhanit. Tema armastavat abikaasat Kadrit, kes meest truult merelt tagasi ootas, mängis Katrin Karisma.
Karisma lõi toatüdruku kõrvalosas kaasa ka «Reliikvia» filmis, kuid Vazdiksiga seotud mälestused pärinevadki tal just «Maaletulekust».
««Reliikvia» ajal me kokku ei puutunud, kuid «Maaletulekus» meil oli paar stseeni koos mängida,» räägib Karisma.
«Ta oli selline suur ja soe inimene. Armas, nagu üks suur koer. Hästi südamlik. Ja teatud mõttes ka väga-väga uudishimulik. Nende inimeste jaoks, kellega ta koos töötas, oli ta nagu avatud raamat. Kui midagi juhtus või oli abi vaja kellelgi, siis ta oli kohe aitamas. Tõeliselt hea inimene!» heldib Karisma. «Pärast filmivõtteid me kahjuks enam ei kohtunudki. Ja sinna «Reliikvia» peole ma ei jõudki toona…»
Mängis 80 filmis
Uldis Vazdiks sündis 27. mail 1941. aastal. 1959. aastal alustas ta õpinguid Läti Riikliku Konservatooriumi teatrikunsti teaduskonnas. Aasta pärast läks ta üle Dailesi Teatri stuudiosse, mille lõpetas 1962. aastal. Samal ajal hakkas Vazdiks mängima Dailesi teatris, kus töötasid tema näitlejatest ema, isa ja õde.
Vazdiks mängis rohkem kui 80 linateoses. Ta on osalenud filmides «Kapten Granti jälgedes», «Pikk tee düünides», «Miraaþ», «Hirmus suvi», teleseriaalis «Kamenskaja 2» jpt.
Armastatud läti näitlejaga jäetakse hüvasti 11. mail Baltezersi kalmistu kabelis.
Siimu legendaarseks saanud fraasid
Siimul polnud «Viimses reliikvias» just palju teksti, kuid kõik tema fraasid on läinud ajalukku ja peast teab tema ütlusi peaaegu iga eestlane.
Siim: Täna on kihluspidu. Õhtuks on mõisameeste laager maani purjus. Tahame minna tervitama pruuti-peigmeest. Mis sa arvad? Või on su puss rooste läinud?
Pealik: Või et sa pole veel Tallinnas käinudki. Ja mis junkruke see sulle on kaasa siginenud?
Gabriel: Teda ma ei jäta. Ta päästis minu elu.
Siim: Gabriel teab, mis ta teeb. Päästetud junkruga on tal hõlpsam Tallinna pääseda.
Õde Ursula: Hei! Gabriel läks Tallinna ja ootab sind Brookusmäel!
Siim: Mis sa siin kloostris elad?
Õde Ursula: Vanemad panid, pattude pärast.
Siim: Mis… patud need olid?
Õde Ursula: Kallista mind natuke, küll sa siis näed!
Siim: See mõni patt!
Siim: Ma tulen sinuga!
Gabriel: Sa oota mind kloostri taga metsas!
Mässaja: Mis kast see niisugune on?
Siim: Ilus kast teine jah!
Allikas: «Viimse reliikvia» käsikiri internetis
Uudised
VE: Viimne reliikvia
Siim ei oota enam kloostri taga metsas…
Eve Heinla
Läti armastatud näitleja Uldis Vazdiks (64) suri reedel, 5. mail. Eestlaste südamesse mängis ta end Siimuna «Viimses reliikvias».
«Väga südamlik ja soe inimene oli. Nagu üks suur karu!» meenutab Eve Kivi ehk nunn Ursula oma filmipartnerit.
Siimu ossa kandideeris hulk musklis eesti mehi, paljud neist turjakad sportlased. Mitu tõstjat ja üks maadleja, Eesti meister sambos. Eve Kivi meenutab, et kui osatäitjaid otsiti, siis kuulsat kallistamisstseeni («Kallista mind natuke, küll sa siis näed!») tegi ta läbi kahe Eesti koondise mehega.
Kuid osa napsas endale hoopis laiaõlgne lätlane Uldis Vazdiks.
«Kui me teda Riias hotellis esmakordselt nägime, ega siis keegi pärast seda enam mingit muud proovi nõudnudki. Tema olemine oli juba täielikult selline siimulik, nagu sündinud selle osa jaoks!» mäletab Kivi.
2002. aasta kohtumine jäi viimaseks
Kivi naerab laginal ja ütleb, et vaat selle stseeni filmimine, kus Siim lõpuks teda kallistas, meelde ei tulegi.
«No ei mäleta sellest! No mäletad sa nüüd kõikide oma filmipartnerite kallistusi,» sobrab näitlejanna mälus. «Ammu oli see ka ju… Aga midagi hullu ei meenu, ju siis oli kaisutus normaalne ja meeldiv.»
Viimati kohtus Kivi Vazdiksiga siis, kui «Viimne reliikvia» uuesti sündis ehk pärast filmi restaureerimist esilinastusel Tallinnas 2002. aasta märtsis.
Siis said Tallinnas kokku nii Agnes (Ingrida Andrina) ja Gabriel (Aleksandr Goloborodko) kui ka Ursula ja Siim. Esilinastusel istusid kõik neli kõrvuti esireas.
«Aga ega me muul ajal rohkem kohtunudki. See kokkusaamine jäi ka pärast filmivõtteid esimeseks ja viimaseks,» räägib Kivi. «Ükskord veelgi varem oli meil Kinomajas kokkutulek ja siis hakkas Uldis küll Tallinna tulema, aga siia ta ei jõudnud. Tal läks vist auto katki ja keeras poolelt teelt tagasi.»
Ent võtetest on Evel meeles mõndagi. Ta meenutab näiteks filmi kuulsat lõpustseeni, kus ta koos Siimuga uljalt hobuse seljas ratsutab: «Kahjuks ta ei saanud mind hoida seal kinni. Sest ma olin ise küüntega nii kõvasti hobuselakas kinni. Tema juhtis hobust ja püüdis küll nii, et suruda mulle käed või küünarnukid vastu, aga ei… hobuse kael ja pea ju liiguvad kogu aeg. Seda kohta mängida oli võrdlemisi kole. Aga Uldis oli selline… hästi suur mees. Juba siis, filmimise ajal, aga nüüd, kui me üle aastate taas kohtusime, oli ta veel suurem. Turskemaks läinud ja nooruslikkust muidugi ka kaotanud.»
Kivi mäletab, et turske tore karu oli Uldis nii filmis kui ka võtete vaheajal: «Minu pojakene oli siis kaheaastane. Võtetevälisel ajal tassis Siim teda alati õlgadel. Võidu Gabrieliga!»
Kivile jääb Vazdiks alatiseks Siimuks «Viimsest reliikviast».
Kui Vazdiks 2002. aastal Eestis filmi taasesilinastusel käis, rääkis ta, kuidas võib ikka veel, rohkem kui 30 aastat hiljem kas või une pealt öelda sellest lause: «Gabriel teab, mis ta teeb, päästetud junkruga on tal hõlpsam Tallinna pääseda.» Näitleja lisas toona naerdes, et ega ta tegelikult tea, mida see lause tähendab.
Siimu eestikeelse teksti luges sisse näitleja Aksel Orav. Ka tema on juba kolm aastat näitlejate Valhallas.
Mängis ka meremees Juhanit
Kui «Viimse reliikvia» Siimu teavad kõik eestlased, siis tegelikult on Vazdiks mänginud veel ühes Eesti filmis. Ta lõi kaasa Kaljo Kiisa 1972. aastal vändatud psühholoogilises draamas «Maaletulek», kus peaosas olid Leila Säälik ja leedulane Uldis Pucitis. Vazdiks kehastas seal meremees Juhanit. Tema armastavat abikaasat Kadrit, kes meest truult merelt tagasi ootas, mängis Katrin Karisma.
Karisma lõi toatüdruku kõrvalosas kaasa ka «Reliikvia» filmis, kuid Vazdiksiga seotud mälestused pärinevadki tal just «Maaletulekust».
««Reliikvia» ajal me kokku ei puutunud, kuid «Maaletulekus» meil oli paar stseeni koos mängida,» räägib Karisma.
«Ta oli selline suur ja soe inimene. Armas, nagu üks suur koer. Hästi südamlik. Ja teatud mõttes ka väga-väga uudishimulik. Nende inimeste jaoks, kellega ta koos töötas, oli ta nagu avatud raamat. Kui midagi juhtus või oli abi vaja kellelgi, siis ta oli kohe aitamas. Tõeliselt hea inimene!» heldib Karisma. «Pärast filmivõtteid me kahjuks enam ei kohtunudki. Ja sinna «Reliikvia» peole ma ei jõudki toona…»
Mängis 80 filmis
Uldis Vazdiks sündis 27. mail 1941. aastal. 1959. aastal alustas ta õpinguid Läti Riikliku Konservatooriumi teatrikunsti teaduskonnas. Aasta pärast läks ta üle Dailesi Teatri stuudiosse, mille lõpetas 1962. aastal. Samal ajal hakkas Vazdiks mängima Dailesi teatris, kus töötasid tema näitlejatest ema, isa ja õde.
Vazdiks mängis rohkem kui 80 linateoses. Ta on osalenud filmides «Kapten Granti jälgedes», «Pikk tee düünides», «Miraaþ», «Hirmus suvi», teleseriaalis «Kamenskaja 2» jpt.
Armastatud läti näitlejaga jäetakse hüvasti 11. mail Baltezersi kalmistu kabelis.
Siimu legendaarseks saanud fraasid
Siimul polnud «Viimses reliikvias» just palju teksti, kuid kõik tema fraasid on läinud ajalukku ja peast teab tema ütlusi peaaegu iga eestlane.
Siim: Täna on kihluspidu. Õhtuks on mõisameeste laager maani purjus. Tahame minna tervitama pruuti-peigmeest. Mis sa arvad? Või on su puss rooste läinud?
Pealik: Või et sa pole veel Tallinnas käinudki. Ja mis junkruke see sulle on kaasa siginenud?
Gabriel: Teda ma ei jäta. Ta päästis minu elu.
Siim: Gabriel teab, mis ta teeb. Päästetud junkruga on tal hõlpsam Tallinna pääseda.
Õde Ursula: Hei! Gabriel läks Tallinna ja ootab sind Brookusmäel!
Siim: Mis sa siin kloostris elad?
Õde Ursula: Vanemad panid, pattude pärast.
Siim: Mis… patud need olid?
Õde Ursula: Kallista mind natuke, küll sa siis näed!
Siim: See mõni patt!
Siim: Ma tulen sinuga!
Gabriel: Sa oota mind kloostri taga metsas!
Mässaja: Mis kast see niisugune on?
Siim: Ilus kast teine jah!
Allikas: «Viimse reliikvia» käsikiri internetis