Lahkus tõlkija Linda Viiding
 Sirje Kiin
 In memoriam
Linda Viiding 1906 – 2003
Laupäeval matsime Tallinna Metsakalmistule hea tõlkija ja üdini sügava kultuuriinimese Linda Viidingu, kes sai äsja novembris 97-aastaseks.
Vaatamata madalale, sompus ning vihmasele taevale oli see üks valgustavalt rikas kohtumiste ja meenutamiste päev väga mitmele põlvkonnale.
Minu kirjanduspõlvkonnale on Linda Viiding olnud eelkõige Juhan Viidingu ema, noorematele Elo Viidingu vanaema, veel noorematele Jaagup Kreemi vanaema, veidi vanematele aga kunstnik Märt Laarmani õde, kirjanik Paul Viidingu abikaasa, ajakirjanik Mari Tarandi, näitleja ja käsitöökunstniku Anni Kreemi ja muusik Reet Seina ema…
Kas tõesti mäletamegi seda meelekindlat eesti naist tema laste, lastelaste ja lähedaste kaudu, vaid nende läbi ja nende tõttu? Mäletame teda kui tsaariajast läbi kahe ilmasõja ja mitme okupatsiooni uue Eesti ajani ulatuvat ürgema, otsekui rahvuslikku ema-kujundit, kes läbi äreva sajandi ajas võrseid kultuurilooliselt põnevas sugupuus? Ei, siiski, mitte ainult tema arvukate kultuurinimedega järglaste pärast.
Linda Viiding oli ka ise looja, paljude juttude, luuletuste, eeskätt aga heade tõlgete autor talle nii lähedasest ja armsast soome keelest: ta on vahendanud erakordselt heas eesti keeles väärtuslikku soome kirjandusklassikat alates Topeliuse muinasjuttudest ja lõpetades Wuolijoe mälestuste ning Maiju Lassila ja Maria Jotuni näidenditega. Linda Viiding ei olnud lihtsalt tõlkija, ta armastas sügavalt soome keelt ja soome kirjandust ning tundis soome kultuuri. Ta oli aastakümneid elavaks kultuurisillaks kahe lähedase, ent poliitiliste takistuste tõttu üksteisest kunstlikult kaugele surutud sugulasrahva vaimuelu vahel. Tema kodu oli alati avatud lahkeks kultuurisuhtluseks, ta ei väsinud kunagi vaimustumast ega oma vaimustust jagamast. Ses mõttes ei saanud ta kunagi päris vanaks.
Ennekõike armastas Linda Viiding aga eesti keelt ja kultuuri, täpsemalt kultuurilugu. Tema enda isiksus kujunes aastakümnetega elavaks kultuurilooks: ta oli Eesti raadio esimene naisreporter, paljude kooride, seltside, ühingute aktiivne liige. Tema täpne ning terane mälu ning ülimalt rikas elukogemus lubas tal teha asjakohaseid märkusi, täiendusi ning küsimusi nii kodu-uurijate, kultuuriloolaste kui keeleteadlaste või tõlkijate kokkusaamistel. Linda Viiding ei puudunud naljalt üheltki olulisemalt kirjandus- või muusikaürituselt. Vaatamata kõrgele vanusele säilitas ta erakordselt virge vaimu ja imetlusväärse uudishimu kõige kultuuriliselt loova vastu lõpuni.
Oma suure avatuse juures oli ta ometi väga põhimõttekindel inimene; hoolimata kõrgest vanusest ei allunud ta niisama lihtsalt ega lasknud end allutada vaimsetele raamidele, mis tema tõekspidamistele ei vastanud. Ka tänapäeval harvaesinev inimlik õiglus- ja ühtekuuluvustunne ning tõearmastus oli tema tugev külg, jättes lähedastele ja sõpradele mälestuse temast kui truust ja innustavast kaaslasest.
Kui meil köigil, kaks-neli-kuus-kaheksa korda nooremail õnnestuks Linda Viidingu eeskujul hoida niisama elavana pikka kultuurimälu ja niisama ahnelt haarata endasse kõike uut, mis loob ja lehvitab meie ümber täna, oleks meie riik kindlasti vaimurikkam ja rahvas märksa õnnelikum.
|
Uudised
VE: Viiding, Linda – tõlkija
(29.12.2003)
Laupäeval matsime Tallinna Metsakalmistule hea tõlkija ja üdini sügava kultuuriinimese Linda Viidingu, kes sai äsja novembris 97-aastaseks.
Vaatamata madalale, sompus ning vihmasele taevale oli see üks valgustavalt rikas kohtumiste ja meenutamiste päev väga mitmele põlvkonnale.
Minu kirjanduspõlvkonnale on Linda Viiding olnud eelkõige Juhan Viidingu ema, noorematele Elo Viidingu vanaema, veel noorematele Jaagup Kreemi vanaema, veidi vanematele aga kunstnik Märt Laarmani õde, kirjanik Paul Viidingu abikaasa, ajakirjanik Mari Tarandi, näitleja ja käsitöökunstniku Anni Kreemi ja muusik Reet Seina ema…
Kas tõesti mäletamegi seda meelekindlat eesti naist tema laste, lastelaste ja lähedaste kaudu, vaid nende läbi ja nende tõttu? Mäletame teda kui tsaariajast läbi kahe ilmasõja ja mitme okupatsiooni uue Eesti ajani ulatuvat ürgema, otsekui rahvuslikku ema-kujundit, kes läbi äreva sajandi ajas võrseid kultuurilooliselt põnevas sugupuus? Ei, siiski, mitte ainult tema arvukate kultuurinimedega järglaste pärast.
Linda Viiding oli ka ise looja, paljude juttude, luuletuste, eeskätt aga heade tõlgete autor talle nii lähedasest ja armsast soome keelest: ta on vahendanud erakordselt heas eesti keeles väärtuslikku soome kirjandusklassikat alates Topeliuse muinasjuttudest ja lõpetades Wuolijoe mälestuste ning Maiju Lassila ja Maria Jotuni näidenditega. Linda Viiding ei olnud lihtsalt tõlkija, ta armastas sügavalt soome keelt ja soome kirjandust ning tundis soome kultuuri. Ta oli aastakümneid elavaks kultuurisillaks kahe lähedase, ent poliitiliste takistuste tõttu üksteisest kunstlikult kaugele surutud sugulasrahva vaimuelu vahel. Tema kodu oli alati avatud lahkeks kultuurisuhtluseks, ta ei väsinud kunagi vaimustumast ega oma vaimustust jagamast. Ses mõttes ei saanud ta kunagi päris vanaks.
Ennekõike armastas Linda Viiding aga eesti keelt ja kultuuri, täpsemalt kultuurilugu. Tema enda isiksus kujunes aastakümnetega elavaks kultuurilooks: ta oli Eesti raadio esimene naisreporter, paljude kooride, seltside, ühingute aktiivne liige. Tema täpne ning terane mälu ning ülimalt rikas elukogemus lubas tal teha asjakohaseid märkusi, täiendusi ning küsimusi nii kodu-uurijate, kultuuriloolaste kui keeleteadlaste või tõlkijate kokkusaamistel. Linda Viiding ei puudunud naljalt üheltki olulisemalt kirjandus- või muusikaürituselt. Vaatamata kõrgele vanusele säilitas ta erakordselt virge vaimu ja imetlusväärse uudishimu kõige kultuuriliselt loova vastu lõpuni.
Oma suure avatuse juures oli ta ometi väga põhimõttekindel inimene; hoolimata kõrgest vanusest ei allunud ta niisama lihtsalt ega lasknud end allutada vaimsetele raamidele, mis tema tõekspidamistele ei vastanud. Ka tänapäeval harvaesinev inimlik õiglus- ja ühtekuuluvustunne ning tõearmastus oli tema tugev külg, jättes lähedastele ja sõpradele mälestuse temast kui truust ja innustavast kaaslasest.
Kui meil köigil, kaks-neli-kuus-kaheksa korda nooremail õnnestuks Linda Viidingu eeskujul hoida niisama elavana pikka kultuurimälu ja niisama ahnelt haarata endasse kõike uut, mis loob ja lehvitab meie ümber täna, oleks meie riik kindlasti vaimurikkam ja rahvas märksa õnnelikum.