«Alles ta oli reedel siin,» ohkab Elva muusikakooli direktor Uno Kodu. Tartu ja Elva vahet sõitis klarneti-, saksofoni- ja flöödiõpetaja Olev Vestmann koos abikaasaga, kes on samas koolis klaveriõpetaja. «Varem istus roolis Olev, aga viimasel ajal ikka Aime,» tõdeb direktor.
Elvas hakkas Olev Vestmann pärast Elleri koolis klarnetieri-ala lõpetamist tööle 1968. aastal. Sealtpeale on tal olnud üle saja õpilase. Tänavust õppeaastat alustades palus Vestmann direktoril koormust vähendada, jättis alles 7 õpilast ja 18 nädalatundi.
«Ta ütles, et rohkem ei jõua,» räägib direktor. «Reedel tundus ta veidi väsinud ja kurtis kehva enesetunnet. Suhkurtõbi kiusas teda aastaid. Ta võttis pidevalt tablette ja tegi süste, vahepeal, kui hullemaks läks, oli haiglas. Me teadsime seda, aga ei osanud ega tahtnud kunagi karta kõige hullemat.»
Kui kiirabi pühapäeva hommikul Vestmannide juurde jõudis, jäi meedikutel konstateerida vaid perepea surma.
Saksofonistist lauljaks
Üks Olev Vestmanni õpilasi on Tabasalu muusikakooli direktor Kalev Konsa.
«Ta oli mu esimene ja kõige parem õpetaja,» tunnistab mees. «Ma teadsin tema terviseprobleeme, aga ikkagi lõi pühapäevane teade nagu puuga pähe. Ta oli tohutult inimlik ja sõbralik.»
Õpetaja Vestmanni soojust kiidab ka Uno Kodu: «Kõik õpilased ja ka kolleegid armastasid, hoidsid ja usaldasid teda. Praalimas ei kuulnud teda kunagi ja ta ei toppinud ennast ilmaski kuhugi,» meenutab Kodu. «Talle aitas sellest, et teda hääle ja Elmari raadio järgi tunti.»
Hääle ja raadio järgi tunti Olev Vestmanni kui ansambli Suveniir esisolisti. Enne muusikakooli oli solist jooksnud Pärnu spordikoolis sprinti ja käsitööringis teinud puutööd, kuid ema õhutusel jättis nood harrastused sinnapaika ja hakkas kaheksandas klassis klaveritunde võtma. Olev Vestmann kui laulja sündis, kui noormees oli Tartu Ohvitseride Maja bigband´i saksofonist.
Saatusliku sõjaväeteenistuse järel võitis Elva muusikakooli õpetaja televisiooni lauluvõistluse. Intervjuus Liivimaa Kullerile pajatas Olev Vestmann kümme aastat tagasi sellest nii:
«Pärast konkurssi kutsuti mind Tallinna, et teeme sinust laulja ja nii edasi. Aga tuli hoopis abiellumine, perekond ning asi jäi katki. Siis tuli Elva kultuurimaja ansambel Flip, kuhu jäin kuni Suveniirini. Vahel olen mõelnud ja kahetsenud. et Tallinnas oleks ehk kõik hoopis teisiti läinud – kas paremini või halvemini, kes seda teab.»
Kuulsa Suveniiri vaimne isa Heldur Jõgioja mäletab ansamblile Elva kultuurimajast solisti leidmist täpselt: «Olevil oli mahe tämber ja selge diktsioon. Voldemar Kuslap ütles mulle kohe: sellest poisist saab laulja.»
Sama selgelt on Jõgiojal meeles Vestmannilt üsna pea kuuldud sõjaväejutt:
«Ta rääkis, kuidas nad tassisid radiatsiooni-ohumärkidega kaste, milles olid ilmselt mingid tuumapead. Rääkimise ajal olid kolm tassijat juba surnud ja kuigi Olev seda ei veel teadnud, oli ta kiirgusohust pääsenud invaliidina. Tema kõhunääre atrofeerus, ilma insuliinita ta elada ei saanud. Arstid peavad väga suureks imeks, et ta nii hästi ja nii kaua suutis vastu pidada.»
Jõgioja teada oli Olev Vestmann õnnelik, kui vere suhkrutase püsis normaalsest kolm-neli korda kõrgemal. Veel õnnelikum oli ta väsimatult hoolitseva abikaasa üle, imetledes ja tänades teda: poleks mul Aimet, poleks mind enam ammu… Ometi polnud kokku kukkumistest ja koomasse langemistest pääsu. Jõgioja kinnitusel oli üks neid lõppemas Olev Vestmanni külmumisega talvisel tänaval, kuid õnneks tundnud möödakäijad lamaja ära ja kutsunud abi.
Tuhandetele Suveniiri austajatele ja kuulajatele jäid Vestmanni tõveheitlused teadmata. «Lava taga oli Olev võrdlemisi kehvas seisus. Aga kui läks publiku ette – naeratas alati. Tema laulus oli nukrust, mis teiste puhul olnuks võlts, aga tema puhul tuli hingest. Kui ta jälle lava taga oli, pidi end süstima.»
Taas hoop: poja kaotus!
Viimati esines Olev Vestmann kontserdiga mullu suvel Järvamaal Koigi pargis.
Viimati kohtus Jõgioja Vestmanniga tänavu augustis, kui peeti muusiku ja pedagoogi 60. sünnipäeva.
«Istusime rõõmsalt nende kodus õues ja tegime ühislaulu. Vaatasin veel, et poja Sulevi mälestuseks istutatud hõbekuusk on juba päris suureks kasvanud.»
Kuuseistik pandi mulda, kui Tšernobõli sunnitud ja seal kiirituse saanud perepoeg kaks nädalat pärast kojutulekut maeti.
«Poja kaotus mõjus Olevile väga rängalt. Oli suur tegu teda laulmise juurde tagasi tuua,» mäletab Jõgioja. «Õnneks oli meil just Rootsi tuur tulekul ja Sulev oli ennast unes ilmutanud: isa, laula edasi, minu leinamisest pole kasu!»
Haiguse kiuste isa lauliski: «Mandoliinid öös» (mille viis ja sõnad on Olev Vestmanni sulest), «Rumal süda», «Väike aed». Kokku sai üle 300 laulu, mis Eesti, Rootsi, Kanada ja Venemaa publiku ees 3000 korral kõlasid. Peale selle lindistused ja plaadistused.
«Olev põles leegiga. See oli põlemine, et kuulajaid valgustada. Ta külvas valgust ennast põletades,» räägib une kaotanud Jõgioja kuue all südant mudides. «Olev surmast ei rääkinud, nagu ta ei rääkinud kunagi ka kellegi kohta halvasti. Matus on reedel. Pärast seda on meie töö tema laule edasi viia.»
Uudised
VE: Vestmann, Olev – muusik, õpetaja, helilooja
Olev Vestmanni elu: laval naeratused, lava taga süstid…
Andrus Esko, SLÕL, 19. oktoober 2004
Kuigi Olev Vestmanni sõbrad ja õpilased teadsid, et muusik võitleb ammu suhkruhaigusega, oli südamliku tagasihoidliku inimese pühapäevahommikune surm neile šokk.
Elvas hakkas Olev Vestmann pärast Elleri koolis klarnetieri-ala lõpetamist tööle 1968. aastal. Sealtpeale on tal olnud üle saja õpilase. Tänavust õppeaastat alustades palus Vestmann direktoril koormust vähendada, jättis alles 7 õpilast ja 18 nädalatundi.
«Ta ütles, et rohkem ei jõua,» räägib direktor. «Reedel tundus ta veidi väsinud ja kurtis kehva enesetunnet. Suhkurtõbi kiusas teda aastaid. Ta võttis pidevalt tablette ja tegi süste, vahepeal, kui hullemaks läks, oli haiglas. Me teadsime seda, aga ei osanud ega tahtnud kunagi karta kõige hullemat.»
Kui kiirabi pühapäeva hommikul Vestmannide juurde jõudis, jäi meedikutel konstateerida vaid perepea surma.
Saksofonistist lauljaks
Üks Olev Vestmanni õpilasi on Tabasalu muusikakooli direktor Kalev Konsa.
«Ta oli mu esimene ja kõige parem õpetaja,» tunnistab mees. «Ma teadsin tema terviseprobleeme, aga ikkagi lõi pühapäevane teade nagu puuga pähe. Ta oli tohutult inimlik ja sõbralik.»
Õpetaja Vestmanni soojust kiidab ka Uno Kodu: «Kõik õpilased ja ka kolleegid armastasid, hoidsid ja usaldasid teda. Praalimas ei kuulnud teda kunagi ja ta ei toppinud ennast ilmaski kuhugi,» meenutab Kodu. «Talle aitas sellest, et teda hääle ja Elmari raadio järgi tunti.»
Hääle ja raadio järgi tunti Olev Vestmanni kui ansambli Suveniir esisolisti. Enne muusikakooli oli solist jooksnud Pärnu spordikoolis sprinti ja käsitööringis teinud puutööd, kuid ema õhutusel jättis nood harrastused sinnapaika ja hakkas kaheksandas klassis klaveritunde võtma. Olev Vestmann kui laulja sündis, kui noormees oli Tartu Ohvitseride Maja bigband´i saksofonist.
Saatusliku sõjaväeteenistuse järel võitis Elva muusikakooli õpetaja televisiooni lauluvõistluse. Intervjuus Liivimaa Kullerile pajatas Olev Vestmann kümme aastat tagasi sellest nii:
«Pärast konkurssi kutsuti mind Tallinna, et teeme sinust laulja ja nii edasi. Aga tuli hoopis abiellumine, perekond ning asi jäi katki. Siis tuli Elva kultuurimaja ansambel Flip, kuhu jäin kuni Suveniirini. Vahel olen mõelnud ja kahetsenud. et Tallinnas oleks ehk kõik hoopis teisiti läinud – kas paremini või halvemini, kes seda teab.»
Kuulsa Suveniiri vaimne isa Heldur Jõgioja mäletab ansamblile Elva kultuurimajast solisti leidmist täpselt: «Olevil oli mahe tämber ja selge diktsioon. Voldemar Kuslap ütles mulle kohe: sellest poisist saab laulja.»
Sama selgelt on Jõgiojal meeles Vestmannilt üsna pea kuuldud sõjaväejutt:
«Ta rääkis, kuidas nad tassisid radiatsiooni-ohumärkidega kaste, milles olid ilmselt mingid tuumapead. Rääkimise ajal olid kolm tassijat juba surnud ja kuigi Olev seda ei veel teadnud, oli ta kiirgusohust pääsenud invaliidina. Tema kõhunääre atrofeerus, ilma insuliinita ta elada ei saanud. Arstid peavad väga suureks imeks, et ta nii hästi ja nii kaua suutis vastu pidada.»
Jõgioja teada oli Olev Vestmann õnnelik, kui vere suhkrutase püsis normaalsest kolm-neli korda kõrgemal. Veel õnnelikum oli ta väsimatult hoolitseva abikaasa üle, imetledes ja tänades teda: poleks mul Aimet, poleks mind enam ammu… Ometi polnud kokku kukkumistest ja koomasse langemistest pääsu. Jõgioja kinnitusel oli üks neid lõppemas Olev Vestmanni külmumisega talvisel tänaval, kuid õnneks tundnud möödakäijad lamaja ära ja kutsunud abi.
Tuhandetele Suveniiri austajatele ja kuulajatele jäid Vestmanni tõveheitlused teadmata. «Lava taga oli Olev võrdlemisi kehvas seisus. Aga kui läks publiku ette – naeratas alati. Tema laulus oli nukrust, mis teiste puhul olnuks võlts, aga tema puhul tuli hingest. Kui ta jälle lava taga oli, pidi end süstima.»
Taas hoop: poja kaotus!
Viimati esines Olev Vestmann kontserdiga mullu suvel Järvamaal Koigi pargis.
Viimati kohtus Jõgioja Vestmanniga tänavu augustis, kui peeti muusiku ja pedagoogi 60. sünnipäeva.
«Istusime rõõmsalt nende kodus õues ja tegime ühislaulu. Vaatasin veel, et poja Sulevi mälestuseks istutatud hõbekuusk on juba päris suureks kasvanud.»
Kuuseistik pandi mulda, kui Tšernobõli sunnitud ja seal kiirituse saanud perepoeg kaks nädalat pärast kojutulekut maeti.
«Poja kaotus mõjus Olevile väga rängalt. Oli suur tegu teda laulmise juurde tagasi tuua,» mäletab Jõgioja. «Õnneks oli meil just Rootsi tuur tulekul ja Sulev oli ennast unes ilmutanud: isa, laula edasi, minu leinamisest pole kasu!»
Haiguse kiuste isa lauliski: «Mandoliinid öös» (mille viis ja sõnad on Olev Vestmanni sulest), «Rumal süda», «Väike aed». Kokku sai üle 300 laulu, mis Eesti, Rootsi, Kanada ja Venemaa publiku ees 3000 korral kõlasid. Peale selle lindistused ja plaadistused.
«Olev põles leegiga. See oli põlemine, et kuulajaid valgustada. Ta külvas valgust ennast põletades,» räägib une kaotanud Jõgioja kuue all südant mudides. «Olev surmast ei rääkinud, nagu ta ei rääkinud kunagi ka kellegi kohta halvasti. Matus on reedel. Pärast seda on meie töö tema laule edasi viia.»