Vesilind osaleb oma raamatu «Eestlane igas sadamas» esitlusel ja jagab kolmapäeval Apollo raamatukaupluses ka autogramme, teatas Raadio Kuku.
Usutluses Kuku raadiole ütles Vesilind, et ootab põnevusega taaskohtumist oma sünnimaaga, kust ta 1944.a. oli sunnitud pooleteiseaastasena lahkuma.
Pärast 1979. aasta taaskohtumist on ta külastanud Eestit kümmekond korda, neist neli on andnud ainese ka artiklite kirjutamiseks menukas populaarteaduslikus ajakirjas National Geographic.
Ilmuvas raamatus ongi Eesti lugejatel võimalus tutvuda Eestit puudutavate kirjatükkidega, millele on lisatud veel neli artiklit teistest valdkondadest.
Kui ajakirjas on artikleid illustreerivad fotod pärit National Geographicu fotograafidelt, siis raamatufotod pärinevad Vesilinnult endalt.
Menuajakirjaga on Vesilind seotud olnud juba üle 30 aasta. Töö on teda viinud rohkem kui 60 riiki ja andnud võimaluse olla ajaloo pöördeliste sündmuste tunnistajaks, olgu siis Berliini müüri langemine või Kosovo sõjakoledused.
30-aastaselt alustas Priit Vesilind ajakirjanikukarjääri üleilmselt tuntud ajakirja National Geographic juures. Rännanud maailma eri paigus, näinud mitmekümnete rahvaste elu, intervjueerinud presidente ja kuningaid, jõudis ta esimest korda tagasi Eestisse 1979. a ning sai siinsest elust tõelise ðoki. 1980. a ajakirjas ilmunud artiklit “Tagasitulek Eestisse” nimetab autor oluliseks nii enda kui ka miljonite lugejate jaoks. Eestikeelsena ilmub see artikkel esimest korda käesolevas valimikus, nii nagu ka hilisemad Eestit puudutavad kirjatükid “Läänemeri” (1988), “Baltikumi rahvad” (1991), ja “Viikingisaaga” (2000). Lisaks neile leiab siit veel artiklid Berliini müüri langemisest, Filipiinide korallirahudest jm.
Raamat on rikkalikult illustreeritud autori fotodega.
On Peeter Kopvillem Macleansi juures Kanadas, on Radio Free Afganistani ja Radio Fardo direktor Andres Erik Ilves. Rootsis oli vaieldamatus tipus Andres Küng. Austraalias tegi ületamatuid loodusfotosid Peter Jarver. Ammu-ammu oli Indoneesias Andres Saal. On veel mõned vähem tuntud nimed Põhja-Ameerikas, Austraalias ja ehk mujalgi. Ning muidugi mõned, kes võiksid rahvusvahelisse meediasse kuuluda. Priit Vesilinnule kõige lähemalt valides – Fred Jüssi näiteks. Nii et Priit Vesilind on vaieldamatu fenomen eesti kultuuris.
Vesilind naasis esimest korda kodumaale 1979. aastal. Või laiemale hulgale teadvustatuna 1980. aastal, kui National Geographic avaldas tema artikli «Tagasipöördumine Eestisse». Sellel lool oli kahesugune mõju. Vesilinnu «maaletooja» Lennart Meri märgib vaieldamatut tähtsust, mis toonasel analüüsil oli Eesti jaoks väljaspool Eestit – 30-40 miljonile lugejale üle maailma kõneldi okupeeritud ja unustatud väikeriigist.
Aga samavõrd peab rõhutama ka positiivset müksu eestlaste eneseteadvusele Eestis, mida see maailma ühes soliidseimas väljaandes ilmunud kirjatöö tekitas.
Mäletan, et mu koju Tartusse jõudis üks eksemplar juba narmendama loetud ajakirja paar-kolm aastat pärast selle ilmumist. Tuli Tallinnast, läbi mitme vahendaja. Ajakiri kuulus, ei mäletagi, kas Krossi või Tarandi perele. Loeti ja hoiti samamoodi kui «Lisandusi…» või neljakümne kirja.
Artikli tekst, kui me seda nüüd 20 aastat hiljem vaatame, on poliitiliselt üsna hillitsetud. Põhjused mõistetavad. Pigem on see hea näide National Geographicu tasakaalukast stiilist ja ühest ideoloogilisest juhtideest – sallivusest ja heasoovlikkusest käsitletavate kultuuride suhtes.
Vesilind valdab meisterlikult hea reisikirjaniku põhivõtteid – anda lugejale pisikesi, värvikaid detaile ja teha nende põhjal suuri ja usaldusväärseid üldistusi.
Sama hästi peab National Geographicus töötav ajakirjanik suutma vabaneda reisimehe olulisimast pahest – mõõdutundetust lobisemisest.
Kõik need kauged maad ja võõrad kultuurid on ju nii paganama põnevad, et nendest (ja endast nende keskel) rääkides ununeb, et kuulaja või lugeja huvitub su lemmikteemast kümne minuti ehk 5000 tähemärgi ulatuses.
On päris naljakas, aga nii ilus, et vesi ja lind tõusevad Vesilinnu raamatu olulisimateks märkideks. Oma esimest Eesti-lugu alustab ta sümboliga vabadest lindudest kajakatest, kes vaba maailma ja ENSV vahet sõitva parvlaeva kohal hõljudes on priid raudse eesriide painest.
Edasistes vaatlustes räägib ta Berliini müüri langemisest Ida-Euroopas, koloniaalpoliitikast vabanemisest Filipiinidel, võimuvõitlusest ümber Läänemere, vabameestest viikingitest. Ja suur vesi – meri, nii kultuurid ta ümber kui ka tuuled ta kohal ning saladused ta põhjas – on Vesilinnu suur armastus.
Meie jaoks on Vesilind tegelikult selle raamatu põhjal natuke äraspidine matkamees. Rändaja, kes ei paku end mitte niivõrd kui kaugete maade avastaja, vaid kui kojutulija.
Vesilinnu vanemad põgenesid koos poolteiseaastase pojaga oma sünnimaalt 1944. aastal. Nüüd tuleb ta eestikeelsena tagasi ja pool selle paljukäinud mehe raamatust on pühendatud otse või kaude Eestile (lisaks mainitud 1980. aasta loole veel artiklid Balti riikidest 1989, Läänemere regioonist 1990, viikingitest 2000).
Eesti lugeja tahaks kindlasti teada saada, mida Vesilind veel on kirjutanud (tõsisem huviline saab Vesilinnu bibliograafia küll kerge vaevaga suurematest raamatukogudest kätte) ja lugeda näiteks poleemikat tekitanud artiklit Makedooniast, reisikirja Albaaniast või midagi tema viimaseaegsest lemmikteemast allveearheoloogiast.
Kokku on Vesilind National Geographicus kirjutanud aastate jooksul veidi üle 30 artikli, nõnda et kaasamatkamisrõõmu jagub kaugelt üle käesoleva raamatu piiride.
Aga lõpuks tasuks eraldi esile tuua kogumiku viimane, filosoofilisim pala – 1998. aastal ilmunud «Milleks uurida?».
Siin ei piiluta lihtsa uudishimuliku rännumehe kombel enam üle külatänava, et mis seal puude taga paistab. Mõõtkava on hoopis teine, üle meie aja ja ruumi piiride ulatuv.
Nii nagu maailmakodanikule kohane.
xxx
–>
Isepäine ameeriklane Priit Vesilind
13.03.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
National Geographicu ajakirjanik teeb oma tööd nii põhjalikult, et jõuab aastas kirjutada kõige rohkem kolm lugu.
Läinud nädalal esitles maailma tuntumaid eestlasest kirjamehi Priit Vesilind Tallinnas oma raamatut «Eestlane igas sadamas». Ajalised ja rahalised võimalused, mis National Geographicu ajakirjanikku tema töös aastakümneid on saatnud, teevad kadedaks Vesilinnu iga kolleegi, asugu tema toimetus siis Washingtonis, Londonis, Pariisis või Tallinnas.
Eelneva tõestuseks piisab vaid ühest Vesilinnu lausest: «Kui sa töötad kõvasti – kaheksa tundi päevas –, jõuad aastas kaks-kolm artiklit kirjutada.»
Paariks päevaks Eestisse saabunud Vesilind võtab meid vastu oma sünnikodus Pirital. Tilluke maja, mille vanaisa Eduard omal ajal otse Pirita kloostri varemetele ehitas, on nüüd pressitud jõe, kloostrivaremete ja kohaliku tubakakuninga lossi vahele.
Vesilind, kes on töötanud enam kui kuuekümnes riigis, räägib avameelselt sellest, mis on tema arvates tõeliselt tähtis ja mis mitte, kuidas eri rahvad maailmast aru saavad ja kas eestlane ikka on maailma naba.
Kes te olete – maailmakodanik, ameeriklane või eestlane?
Ma usun, et rohkem ameeriklane. Aga eestlane on minus väga tugev. Nagu te näete, ma olen siin Eestis. Mu poeg elab siin, neil kerkib Pirita jõe kaldale uus maja. Ma tahan anda oma lastele edasi tunnet, et Eesti on nende kodumaa. Kuigi nad on täitsa ameeriklased.
Kas Ameerika on hea koht elamiseks?
Seal on mu kodu ja ma tahan sinna ikka tagasi. Teiseks, Ameerikas valitseb selline sõbralik ja vaba tunne. Inimesed naeratavad, on viisakad. See meeldib mulle väga. Teistes maades seda kahjuks pole.
Kumb on rohkem vaba, Ameerika või Euroopa?
Loomulikult Ameerika. Inimesed tulid Euroopast ju Ameerikasse ära. Euroopas peab inimene ikka mingis struktuuris elama, ameeriklasele on selline kohustus võõras. Olin Sri Lankas. Sealne ühiskond on üles ehitatud nii, et inimene ei saa ennast kusagile peita. Kõik teavad, kes sa oled ja kust tulid. Sri Lankas pole sul võimalik olla anonüümne, Ameerikas on see võimalik.
Sotsiaalne kontroll on Ameerikas nõrgem?
Palju nõrgem.
Teile see meeldib?
See on vabaduse asi. Vabadus on mulle kõige tähtsam. Seepärast ma kirjutasin ka viikingitest. Nad olid esimesed vabad mehed Euroopas.
Kuidas te Ameerikasse sattusite?
Mu isa töötas Krulli vabrikus insenerina. Sakslaste ajal tegi tanke. Ta teadis, et kui venelased tulevad, siis temal lootust pole. Ta saatis meid sellest majast, kus me praegu istume, rongiga Paldiskisse ja sealt laevaga Danzigi. Olin siis pooleteiseaastane. Vanematel oli plaan minna hoopis Argentinasse. Viimasel minutil tuli aga Ameerikast kutse. Üks luteri kirik otsis meiesugust väikest peret, kus isa on insener.
Kuidas algas teie ajakirjanduslik karjäär?
Alustasin spordiajakirjanikuna. Kirjutasin kõigest, pesa-, korv- ja jalgpallist. Siis toimetasin üht nädalalõpuajakirja. Kirjutasin sellest, kus on Rhode Islandi kõige parem pitsa. Siis saatsid nad mu kolmeks nädalaks Iisraeli.
Iisraeli-sõidust saite nii-öelda National Geographicu maitse suhu?
Võtsin pildid kaasa, mõtlesin, et ma olen nii ajakirjanik kui fotograaf. See oli suur viga. NG-s töötavad maailma kõige paremad fotograafid, kuidas saab üks uustulnuk nendega võistelda! 30 aastat varem oli küll selline aeg olnud, kui NG mehed läksid välja nii kirjutaja kui ka fotograafina.
Kuidas te ikkagi selle ajakirja toimetusse pääsesite?
Ma pidin slaididele allkirjad tegema. Need olid pildid ühest New Jersey rabast, kus elasid huvitavad inimesed. Mul kulus selleks tööks kolm nädalat. Kui läksin kohale, selgus, et olen oma 350-400 konkurendist ainus, kes seda tegi. Ühel päeval helistas ema ja teatas, sulle on NG-st mitu kirja tulnud, aga ma arvasin, et need on reklaamid ja viskasin minema. Aga siis oli keegi mees helistanud ja küsinud, kus teie poeg on, me oleme teda juba kaks kuud otsinud. See mees oli NG-st.
Kui vana te siis olite?
30.
Millest rääkis teie esimene artikkel NG-s?
Ohio jõest, mille ääres me Ameerikasse tulles elasime.
Millest tuleb järgmine?
Vitus Beringist. See on suur töö, võtab kaks aastat.
NG tundub olevat ajakirjanduse absoluutne tipp. Pöörane konkurents, et ligi pääseda, aga sees lausa uskumatud võimalused…
Ma võrdleksin seda asja, ajakirjandust püramiidiga. Tipus on CNN ja teised uudistekanalid, mis annavad informatsiooni just praegu toimuva kohta. Neil pole aega süveneda. Allapoole liikudes analüütilisus suureneb. Meie asume püramiidi jalamil, kohe enne raamatuid. Ajaleht läheb prügipange, NG pannakse riiulile.
Teete n-ö juveliiri tööd?
Kui sa töötad kõvasti – kaheksa tundi päevas –, jõuad aastas kaks-kolm artiklit kirjutada. Kui ma kirjutasin mussoonidest, olin viis kuud teel ja külastasin 13 riiki. Kui artikkel on viimaks üle antud, võetakse see tükkideks ja igat tükki vaadatakse hoolikalt. Kui midagi on valesti, tuleb see kohe välja.
Milline on NG positsioon Ameerika ajakirjandusturul?
Tähtsus on natuke madalam kui välismaal. New Yorgis ajakirjade establisment ei hooli eriti NG-st. Nad arvavad, et oleme naiivsed. Nende meelest pole meis küünilisust, mis on praegu moes. Inimesed, kes meid loevad, ei taha aga olla küünilised ja sarkastilised. Meie ajakiri ei katsu leida süüdlast, me tahame vaid näidata, milline olukord kusagil on. Me katsume olla neutraalsed. Muuseas, meie trükiarv on suurem kui neil kõigil kokku.
Kuidas teie lugusid vastu võetakse?
Kardan seda päeva, kui keegi ütleb mulle, et kirjutasite täpselt nii, nagu me oleme. Siis saan ma aru, et olen midagi valesti teinud. Kui sa saad mõlemalt poolelt sõimata, siis oled midagi head teinud. Kohalikud – olgu siis Birmas, New Orleansis, Berliinis või Eestis – pole kunagi rahul. Iga inimene, iga riik näeb ennast positiivselt. Kui teie mind pildistate ja ma neid pilte vaatan, siis mõtlen: ega ma nii vana ja nii paks küll ei ole. Sama on riikide ja linnadega, millest ma kirjutan. Ka nemad ütlevad, ega ma nii paks ei ole, ega ma nii halb ei ole. (Naerab.) Kui siis mõni neutraalne silm tuleb neid vaatama, võib see väga ohtlik olla.
Sest ise oma vigu ei näe?
Täpselt. Kui VEKSA (nõukogudeaegne väliseestlastega sõpruse ja kultuurisidemete arendamise ühing – toim) kutsus mind Eestisse, arvasid nad, et küllap näitavad mulle, kui tore siin kõik on. Läks hoopis vastupidi! Nad ei saanud aru, et kui keegi väljast tuleb, siis ta näeb kohe ära, mis olukord on.
Ühendriike nimetatakse sageli maailma peremeheks. Seega peaks NG kujutama endast peremehe vaadet maailmale. Või ma eksin?
Ei, te ei eksi. Aga ma ei tea, kas ma esindan just peremehe vaadet. (Naerab.) Mina vaatan maailma paljuski teismoodi kui mu kolleegid NG-s. Kui keegi mulle näiteks Sri Lankas ütleb, et sa oled mingi arrogantne ameeriklane, siis ma ütlen ei, sest ma olen ju ka eestlane. Ja ma saan aru väikse rahva probleemidest ja tunnetest. Ma kasutan seda neile ligipääsemiseks. Praeguses maailmas on natuke raske ameeriklane olla. Inimesed süüdistavad, et me oleme mingisugused imperialistid. Seetõttu tuleb mulle kasuks, et ma olen ka eestlane. Ma ei esinda Ameerika võimu. See poleks mu tööle kasulik.
Kui te peaksite nimetama ühe tõsisema probleemi, millega tänane maailm kokku puutub, mis see oleks?
Usuasjad, fundamentalism, fanatism. Arvamus, et just meie oleme õigel teel ja teised valel. Nagu see on näiteks Afganistanis, Iraagis, Iisraelis. See on tõsisem probleem kui üldiselt arvatakse. See takistab inimesteni jõudmist. Kui keegi on kindel, et vaid tema on õigel teel, siis pole ta meeled teistele ideedele lahti. Selline kindlus tuleb sageli usust. Moslemid arvavad, et Ameerika on nende usu vastu. Nad usuvad seda. Selle vastu ei saa, sellega tuleb lihtsalt arvestada.
Olete töötanud väga paljudes riikides. Milline on keskmise inimese ettekujutus maailmast?
Suures riigis – olgu siis Venemaal, Brasiilias või Ameerikas – elavad inimesed ei taha eriti teada, kuidas teised elavad. Nad ei pea uudishimulikud olema. Inimestel, kes elavad väikeses riigis – Iisraelis, Norras või Eestis –, on aga lausa kohustus aru saada, mis mujal toimub. Paljud asjad, mis neid puudutavad, tulevad ju kusagilt mujalt. Nad peavad palju teadma, peavad oskama eri keeli.
Kus asub n-ö maine paradiis?
Tahitil. Seal on väga tore elada. Aga see sobib rohkem mõnele vanamehele.
Liiga rahulik?
Ma tüdiks ära.
Ja järgmine koht pärast Tahitit?
Rootsi. Mulle meeldib rootslaste filosoofia. Nendega on kerge ja lõbus suhelda. Neid ei paina igasugused rahvuslikud momendid. Ma loodaks sedasama ühel päeval ka eestlaste juures näha.
Eestlased pole teie arvates kõige mõnusam seltskond?
Ma pean siin väga ettevaatlik olema. Aga eestlastel pole asi siiski nii hull kui horvaatidel või bulgaarlastel. Kui hakkad eestlasega rääkima, kuuled kohe, kuidas keegi neist ei hooli, kuidas keegi ei kuula nende häält. Eestlasel on väga tugev hing, nad on väga uhked – ma olen ju ise ka eestlane –, aga meis on mingi arrogants. Me arvame, et oleme teistest paremad. Maailma rahvaste taustal näeb see naiivne välja.
Mis nimelt?
See, et me arvame, et oleme teistest paremad.
Kas me siis pole?
(Naerab.) See on eestlastele nii omane. Aga see on naljakas.
Teil endal seda tunnet pole?
Ei ole. Ma saan aru, mis on meie tugevused ja nõrkused, aga ma ei arva, et eestlased on teistest paremad. Me oleme nagu iga teine rahvas. Mõnes asjas paremad ja puhtamad, teises nõrgemad.
Mis on eestlasel nõrk koht?
Meie usk on nõrk.
Peaks olema tugevam?
Usk aitab maailmas paremini hakkama saada.
Ise olete usklik?
Ma ei ole usuinimene. Aga ma olen palju näinud, kuidas sellised inimesed oskavad ennast paremini väljendada, paremini elada. Nad oskavad paremini elus läbi lüüa.
Eestlased ise arvavad, et just usuline leigus ja see, et me pole usuga piiratud, annab meile kõvasti plusspunkte.
Vaadake, kuidas leedukad okupatsiooni ajal hakkama said. Usk hoidis neid koos. Leedus oli kõige väiksem protsent venelasi, nad otsustasid ise.
Eestis aga?
Meil ei olnud seda tugevust.
Kas te arvasite omal ajal, et Eesti saab kunagi taas vabaks?
Ma ei õpetanud oma lastele eesti keelt. Nüüd küsivad nad: isa, miks me ei räägi eesti keelt? Pean neile tunnistama, et ma ei uskunud, et Eesti kunagi vabaks saab. Mul ei olnud seda lootust.
Eesti Majades polnud te ilmselt sage külaline?
Ei olnud. Nemad ajasid minu meelest rumalat poliitikat. Nad ei tahtnud Ameerika ellu sisse elada. Nad tahtsid olla eestlased Ameerikas. Aga see ei töötanud. Nad ei saanud elust täie jõuga osa võtta. Ma ei tahtnud sellist elu ei endale ega oma lastele. Mulle oli tähtsam olla hea ameeriklane. Kui me oleme Ameerikas, siis peame olema ameeriklased. Nii palju kui saame.
Kahe tooli peal korraga istuda ei tohi?
Ei. Need, kes istusid, nende elu kujunes keeruliseks. Seetõttu ei õppinud ma ka eesti keelt.
Nüüd räägite vabalt?
Eestis ma ei taha inglise keeles rääkida. Mulle on see vastumeelne, ma ei tohi seda.
Muuseas, milliseid keeli te üldse valdate?
Olen umbkeelne. Natuke prantsuse, natuke saksa keelt oskan.
Kas vajadus süvenenud lähenemise järele on vähenenud või hoopis suurenenud?
Pigem suurenenud.
Mälestusi pole kavas kirjutada? Sellest, mis lugude taha jäänud?
Ei. See on huvitav ainult eestlastele. Ma olen freelancer, aga Eesti turg on nii väike.
Uudised
VE: Vesilind, Priit – ajakirjanik (National Geographic)
Eestit külastab National Geographicu ajakirjanik Priit Vesilind
03.03.2004 12:00PM Online
Vesilind osaleb oma raamatu «Eestlane igas sadamas» esitlusel ja jagab kolmapäeval Apollo raamatukaupluses ka autogramme, teatas Raadio Kuku.
Usutluses Kuku raadiole ütles Vesilind, et ootab põnevusega taaskohtumist oma sünnimaaga, kust ta 1944.a. oli sunnitud pooleteiseaastasena lahkuma.
Pärast 1979. aasta taaskohtumist on ta külastanud Eestit kümmekond korda, neist neli on andnud ainese ka artiklite kirjutamiseks menukas populaarteaduslikus ajakirjas National Geographic.
Ilmuvas raamatus ongi Eesti lugejatel võimalus tutvuda Eestit puudutavate kirjatükkidega, millele on lisatud veel neli artiklit teistest valdkondadest.
Kui ajakirjas on artikleid illustreerivad fotod pärit National Geographicu fotograafidelt, siis raamatufotod pärinevad Vesilinnult endalt.
Menuajakirjaga on Vesilind seotud olnud juba üle 30 aasta. Töö on teda viinud rohkem kui 60 riiki ja andnud võimaluse olla ajaloo pöördeliste sündmuste tunnistajaks, olgu siis Berliini müüri langemine või Kosovo sõjakoledused.
xxx
Eestlane igas sadamas
Valitud palu National Geographic’u ajakirjanikult
Raamatu autor Priit Vesilind sündis 1943. a Pirital. Aasta hiljem põgenes Vesilindude perekond nii nagu tuhanded teisedki eestlased kodumaalt.
30-aastaselt alustas Priit Vesilind ajakirjanikukarjääri üleilmselt tuntud ajakirja National Geographic juures. Rännanud maailma eri paigus, näinud mitmekümnete rahvaste elu, intervjueerinud presidente ja kuningaid, jõudis ta esimest korda tagasi Eestisse 1979. a ning sai siinsest elust tõelise ðoki. 1980. a ajakirjas ilmunud artiklit “Tagasitulek Eestisse” nimetab autor oluliseks nii enda kui ka miljonite lugejate jaoks. Eestikeelsena ilmub see artikkel esimest korda käesolevas valimikus, nii nagu ka hilisemad Eestit puudutavad kirjatükid “Läänemeri” (1988), “Baltikumi rahvad” (1991), ja “Viikingisaaga” (2000). Lisaks neile leiab siit veel artiklid Berliini müüri langemisest, Filipiinide korallirahudest jm.
Raamat on rikkalikult illustreeritud autori fotodega.
Ilmumisaasta 2004
Kirjastus Varrak
Tõlkinud Ehte Puhang
Toimetanud Evi Laido
Formaat KK
Lehekülgi 220
Mõõtmed 170×255
xxx
Vesilind on fenomen eesti kultuurisTiit Pruuli, SLÕL, Kolmapäev. 10. märts 2004
Ajakirja National Geographic pikaaegne toimetusliige Priit Vesilind kasutab oma äsjailmunud artiklikogumiku pealkirjas vihjet tollele eestlaste poolt paljuekspluateeritud tsitaadile Hemingway ammusest romaanist. Et igas sadamas… Asetades selle lause Vesilinnu igapäevasesse töökonteksti, tuleb tõdeda, et ega meil kahjuks üleliia palju maailma ajakirjandusse jõudnud eestlasi polegi.
Vesilind naasis esimest korda kodumaale 1979. aastal. Või laiemale hulgale teadvustatuna 1980. aastal, kui National Geographic avaldas tema artikli «Tagasipöördumine Eestisse». Sellel lool oli kahesugune mõju. Vesilinnu «maaletooja» Lennart Meri märgib vaieldamatut tähtsust, mis toonasel analüüsil oli Eesti jaoks väljaspool Eestit – 30-40 miljonile lugejale üle maailma kõneldi okupeeritud ja unustatud väikeriigist.
Aga samavõrd peab rõhutama ka positiivset müksu eestlaste eneseteadvusele Eestis, mida see maailma ühes soliidseimas väljaandes ilmunud kirjatöö tekitas.
Mäletan, et mu koju Tartusse jõudis üks eksemplar juba narmendama loetud ajakirja paar-kolm aastat pärast selle ilmumist. Tuli Tallinnast, läbi mitme vahendaja. Ajakiri kuulus, ei mäletagi, kas Krossi või Tarandi perele. Loeti ja hoiti samamoodi kui «Lisandusi…» või neljakümne kirja.
Artikli tekst, kui me seda nüüd 20 aastat hiljem vaatame, on poliitiliselt üsna hillitsetud. Põhjused mõistetavad. Pigem on see hea näide National Geographicu tasakaalukast stiilist ja ühest ideoloogilisest juhtideest – sallivusest ja heasoovlikkusest käsitletavate kultuuride suhtes.
Vesilind valdab meisterlikult hea reisikirjaniku põhivõtteid – anda lugejale pisikesi, värvikaid detaile ja teha nende põhjal suuri ja usaldusväärseid üldistusi.
Sama hästi peab National Geographicus töötav ajakirjanik suutma vabaneda reisimehe olulisimast pahest – mõõdutundetust lobisemisest.
Kõik need kauged maad ja võõrad kultuurid on ju nii paganama põnevad, et nendest (ja endast nende keskel) rääkides ununeb, et kuulaja või lugeja huvitub su lemmikteemast kümne minuti ehk 5000 tähemärgi ulatuses.
On päris naljakas, aga nii ilus, et vesi ja lind tõusevad Vesilinnu raamatu olulisimateks märkideks. Oma esimest Eesti-lugu alustab ta sümboliga vabadest lindudest kajakatest, kes vaba maailma ja ENSV vahet sõitva parvlaeva kohal hõljudes on priid raudse eesriide painest.
Edasistes vaatlustes räägib ta Berliini müüri langemisest Ida-Euroopas, koloniaalpoliitikast vabanemisest Filipiinidel, võimuvõitlusest ümber Läänemere, vabameestest viikingitest. Ja suur vesi – meri, nii kultuurid ta ümber kui ka tuuled ta kohal ning saladused ta põhjas – on Vesilinnu suur armastus.
Meie jaoks on Vesilind tegelikult selle raamatu põhjal natuke äraspidine matkamees. Rändaja, kes ei paku end mitte niivõrd kui kaugete maade avastaja, vaid kui kojutulija.
Vesilinnu vanemad põgenesid koos poolteiseaastase pojaga oma sünnimaalt 1944. aastal. Nüüd tuleb ta eestikeelsena tagasi ja pool selle paljukäinud mehe raamatust on pühendatud otse või kaude Eestile (lisaks mainitud 1980. aasta loole veel artiklid Balti riikidest 1989, Läänemere regioonist 1990, viikingitest 2000).
Eesti lugeja tahaks kindlasti teada saada, mida Vesilind veel on kirjutanud (tõsisem huviline saab Vesilinnu bibliograafia küll kerge vaevaga suurematest raamatukogudest kätte) ja lugeda näiteks poleemikat tekitanud artiklit Makedooniast, reisikirja Albaaniast või midagi tema viimaseaegsest lemmikteemast allveearheoloogiast.
Kokku on Vesilind National Geographicus kirjutanud aastate jooksul veidi üle 30 artikli, nõnda et kaasamatkamisrõõmu jagub kaugelt üle käesoleva raamatu piiride.
Aga lõpuks tasuks eraldi esile tuua kogumiku viimane, filosoofilisim pala – 1998. aastal ilmunud «Milleks uurida?».
Siin ei piiluta lihtsa uudishimuliku rännumehe kombel enam üle külatänava, et mis seal puude taga paistab. Mõõtkava on hoopis teine, üle meie aja ja ruumi piiride ulatuv.
Nii nagu maailmakodanikule kohane.
xxx
–>
Isepäine ameeriklane Priit Vesilind
13.03.2004 00:01Peeter Ernits, erikorrespondent
Läinud nädalal esitles maailma tuntumaid eestlasest kirjamehi Priit Vesilind Tallinnas oma raamatut «Eestlane igas sadamas». Ajalised ja rahalised võimalused, mis National Geographicu ajakirjanikku tema töös aastakümneid on saatnud, teevad kadedaks Vesilinnu iga kolleegi, asugu tema toimetus siis Washingtonis, Londonis, Pariisis või Tallinnas.
Eelneva tõestuseks piisab vaid ühest Vesilinnu lausest: «Kui sa töötad kõvasti – kaheksa tundi päevas –, jõuad aastas kaks-kolm artiklit kirjutada.»
Paariks päevaks Eestisse saabunud Vesilind võtab meid vastu oma sünnikodus Pirital. Tilluke maja, mille vanaisa Eduard omal ajal otse Pirita kloostri varemetele ehitas, on nüüd pressitud jõe, kloostrivaremete ja kohaliku tubakakuninga lossi vahele.
Vesilind, kes on töötanud enam kui kuuekümnes riigis, räägib avameelselt sellest, mis on tema arvates tõeliselt tähtis ja mis mitte, kuidas eri rahvad maailmast aru saavad ja kas eestlane ikka on maailma naba.
Kes te olete – maailmakodanik, ameeriklane või eestlane?
Ma usun, et rohkem ameeriklane. Aga eestlane on minus väga tugev. Nagu te näete, ma olen siin Eestis. Mu poeg elab siin, neil kerkib Pirita jõe kaldale uus maja. Ma tahan anda oma lastele edasi tunnet, et Eesti on nende kodumaa. Kuigi nad on täitsa ameeriklased.
Kas Ameerika on hea koht elamiseks?
Seal on mu kodu ja ma tahan sinna ikka tagasi. Teiseks, Ameerikas valitseb selline sõbralik ja vaba tunne. Inimesed naeratavad, on viisakad. See meeldib mulle väga. Teistes maades seda kahjuks pole.
Kumb on rohkem vaba, Ameerika või Euroopa?
Loomulikult Ameerika. Inimesed tulid Euroopast ju Ameerikasse ära. Euroopas peab inimene ikka mingis struktuuris elama, ameeriklasele on selline kohustus võõras. Olin Sri Lankas. Sealne ühiskond on üles ehitatud nii, et inimene ei saa ennast kusagile peita. Kõik teavad, kes sa oled ja kust tulid. Sri Lankas pole sul võimalik olla anonüümne, Ameerikas on see võimalik.
Sotsiaalne kontroll on Ameerikas nõrgem?
Palju nõrgem.
Teile see meeldib?
See on vabaduse asi. Vabadus on mulle kõige tähtsam. Seepärast ma kirjutasin ka viikingitest. Nad olid esimesed vabad mehed Euroopas.
Kuidas te Ameerikasse sattusite?
Mu isa töötas Krulli vabrikus insenerina. Sakslaste ajal tegi tanke. Ta teadis, et kui venelased tulevad, siis temal lootust pole. Ta saatis meid sellest majast, kus me praegu istume, rongiga Paldiskisse ja sealt laevaga Danzigi. Olin siis pooleteiseaastane. Vanematel oli plaan minna hoopis Argentinasse. Viimasel minutil tuli aga Ameerikast kutse. Üks luteri kirik otsis meiesugust väikest peret, kus isa on insener.
Kuidas algas teie ajakirjanduslik karjäär?
Alustasin spordiajakirjanikuna. Kirjutasin kõigest, pesa-, korv- ja jalgpallist. Siis toimetasin üht nädalalõpuajakirja. Kirjutasin sellest, kus on Rhode Islandi kõige parem pitsa. Siis saatsid nad mu kolmeks nädalaks Iisraeli.
Iisraeli-sõidust saite nii-öelda National Geographicu maitse suhu?
Võtsin pildid kaasa, mõtlesin, et ma olen nii ajakirjanik kui fotograaf. See oli suur viga. NG-s töötavad maailma kõige paremad fotograafid, kuidas saab üks uustulnuk nendega võistelda! 30 aastat varem oli küll selline aeg olnud, kui NG mehed läksid välja nii kirjutaja kui ka fotograafina.
Kuidas te ikkagi selle ajakirja toimetusse pääsesite?
Ma pidin slaididele allkirjad tegema. Need olid pildid ühest New Jersey rabast, kus elasid huvitavad inimesed. Mul kulus selleks tööks kolm nädalat. Kui läksin kohale, selgus, et olen oma 350-400 konkurendist ainus, kes seda tegi. Ühel päeval helistas ema ja teatas, sulle on NG-st mitu kirja tulnud, aga ma arvasin, et need on reklaamid ja viskasin minema. Aga siis oli keegi mees helistanud ja küsinud, kus teie poeg on, me oleme teda juba kaks kuud otsinud. See mees oli NG-st.
Kui vana te siis olite?
30.
Millest rääkis teie esimene artikkel NG-s?
Ohio jõest, mille ääres me Ameerikasse tulles elasime.
Millest tuleb järgmine?
Vitus Beringist. See on suur töö, võtab kaks aastat.
NG tundub olevat ajakirjanduse absoluutne tipp. Pöörane konkurents, et ligi pääseda, aga sees lausa uskumatud võimalused…
Ma võrdleksin seda asja, ajakirjandust püramiidiga. Tipus on CNN ja teised uudistekanalid, mis annavad informatsiooni just praegu toimuva kohta. Neil pole aega süveneda. Allapoole liikudes analüütilisus suureneb. Meie asume püramiidi jalamil, kohe enne raamatuid. Ajaleht läheb prügipange, NG pannakse riiulile.
Teete n-ö juveliiri tööd?
Kui sa töötad kõvasti – kaheksa tundi päevas –, jõuad aastas kaks-kolm artiklit kirjutada. Kui ma kirjutasin mussoonidest, olin viis kuud teel ja külastasin 13 riiki. Kui artikkel on viimaks üle antud, võetakse see tükkideks ja igat tükki vaadatakse hoolikalt. Kui midagi on valesti, tuleb see kohe välja.
Milline on NG positsioon Ameerika ajakirjandusturul?
Tähtsus on natuke madalam kui välismaal. New Yorgis ajakirjade establisment ei hooli eriti NG-st. Nad arvavad, et oleme naiivsed. Nende meelest pole meis küünilisust, mis on praegu moes. Inimesed, kes meid loevad, ei taha aga olla küünilised ja sarkastilised. Meie ajakiri ei katsu leida süüdlast, me tahame vaid näidata, milline olukord kusagil on. Me katsume olla neutraalsed. Muuseas, meie trükiarv on suurem kui neil kõigil kokku.
Kuidas teie lugusid vastu võetakse?
Kardan seda päeva, kui keegi ütleb mulle, et kirjutasite täpselt nii, nagu me oleme. Siis saan ma aru, et olen midagi valesti teinud. Kui sa saad mõlemalt poolelt sõimata, siis oled midagi head teinud. Kohalikud – olgu siis Birmas, New Orleansis, Berliinis või Eestis – pole kunagi rahul. Iga inimene, iga riik näeb ennast positiivselt. Kui teie mind pildistate ja ma neid pilte vaatan, siis mõtlen: ega ma nii vana ja nii paks küll ei ole. Sama on riikide ja linnadega, millest ma kirjutan. Ka nemad ütlevad, ega ma nii paks ei ole, ega ma nii halb ei ole. (Naerab.) Kui siis mõni neutraalne silm tuleb neid vaatama, võib see väga ohtlik olla.
Sest ise oma vigu ei näe?
Täpselt. Kui VEKSA (nõukogudeaegne väliseestlastega sõpruse ja kultuurisidemete arendamise ühing – toim) kutsus mind Eestisse, arvasid nad, et küllap näitavad mulle, kui tore siin kõik on. Läks hoopis vastupidi! Nad ei saanud aru, et kui keegi väljast tuleb, siis ta näeb kohe ära, mis olukord on.
Ühendriike nimetatakse sageli maailma peremeheks. Seega peaks NG kujutama endast peremehe vaadet maailmale. Või ma eksin?
Ei, te ei eksi. Aga ma ei tea, kas ma esindan just peremehe vaadet. (Naerab.) Mina vaatan maailma paljuski teismoodi kui mu kolleegid NG-s. Kui keegi mulle näiteks Sri Lankas ütleb, et sa oled mingi arrogantne ameeriklane, siis ma ütlen ei, sest ma olen ju ka eestlane. Ja ma saan aru väikse rahva probleemidest ja tunnetest. Ma kasutan seda neile ligipääsemiseks. Praeguses maailmas on natuke raske ameeriklane olla. Inimesed süüdistavad, et me oleme mingisugused imperialistid. Seetõttu tuleb mulle kasuks, et ma olen ka eestlane. Ma ei esinda Ameerika võimu. See poleks mu tööle kasulik.
Kui te peaksite nimetama ühe tõsisema probleemi, millega tänane maailm kokku puutub, mis see oleks?
Usuasjad, fundamentalism, fanatism. Arvamus, et just meie oleme õigel teel ja teised valel. Nagu see on näiteks Afganistanis, Iraagis, Iisraelis. See on tõsisem probleem kui üldiselt arvatakse. See takistab inimesteni jõudmist. Kui keegi on kindel, et vaid tema on õigel teel, siis pole ta meeled teistele ideedele lahti. Selline kindlus tuleb sageli usust. Moslemid arvavad, et Ameerika on nende usu vastu. Nad usuvad seda. Selle vastu ei saa, sellega tuleb lihtsalt arvestada.
Olete töötanud väga paljudes riikides. Milline on keskmise inimese ettekujutus maailmast?
Suures riigis – olgu siis Venemaal, Brasiilias või Ameerikas – elavad inimesed ei taha eriti teada, kuidas teised elavad. Nad ei pea uudishimulikud olema. Inimestel, kes elavad väikeses riigis – Iisraelis, Norras või Eestis –, on aga lausa kohustus aru saada, mis mujal toimub. Paljud asjad, mis neid puudutavad, tulevad ju kusagilt mujalt. Nad peavad palju teadma, peavad oskama eri keeli.
Kus asub n-ö maine paradiis?
Tahitil. Seal on väga tore elada. Aga see sobib rohkem mõnele vanamehele.
Liiga rahulik?
Ma tüdiks ära.
Ja järgmine koht pärast Tahitit?
Rootsi. Mulle meeldib rootslaste filosoofia. Nendega on kerge ja lõbus suhelda. Neid ei paina igasugused rahvuslikud momendid. Ma loodaks sedasama ühel päeval ka eestlaste juures näha.
Eestlased pole teie arvates kõige mõnusam seltskond?
Ma pean siin väga ettevaatlik olema. Aga eestlastel pole asi siiski nii hull kui horvaatidel või bulgaarlastel. Kui hakkad eestlasega rääkima, kuuled kohe, kuidas keegi neist ei hooli, kuidas keegi ei kuula nende häält. Eestlasel on väga tugev hing, nad on väga uhked – ma olen ju ise ka eestlane –, aga meis on mingi arrogants. Me arvame, et oleme teistest paremad. Maailma rahvaste taustal näeb see naiivne välja.
Mis nimelt?
See, et me arvame, et oleme teistest paremad.
Kas me siis pole?
(Naerab.) See on eestlastele nii omane. Aga see on naljakas.
Teil endal seda tunnet pole?
Ei ole. Ma saan aru, mis on meie tugevused ja nõrkused, aga ma ei arva, et eestlased on teistest paremad. Me oleme nagu iga teine rahvas. Mõnes asjas paremad ja puhtamad, teises nõrgemad.
Mis on eestlasel nõrk koht?
Meie usk on nõrk.
Peaks olema tugevam?
Usk aitab maailmas paremini hakkama saada.
Ise olete usklik?
Ma ei ole usuinimene. Aga ma olen palju näinud, kuidas sellised inimesed oskavad ennast paremini väljendada, paremini elada. Nad oskavad paremini elus läbi lüüa.
Eestlased ise arvavad, et just usuline leigus ja see, et me pole usuga piiratud, annab meile kõvasti plusspunkte.
Vaadake, kuidas leedukad okupatsiooni ajal hakkama said. Usk hoidis neid koos. Leedus oli kõige väiksem protsent venelasi, nad otsustasid ise.
Eestis aga?
Meil ei olnud seda tugevust.
Kas te arvasite omal ajal, et Eesti saab kunagi taas vabaks?
Ma ei õpetanud oma lastele eesti keelt. Nüüd küsivad nad: isa, miks me ei räägi eesti keelt? Pean neile tunnistama, et ma ei uskunud, et Eesti kunagi vabaks saab. Mul ei olnud seda lootust.
Eesti Majades polnud te ilmselt sage külaline?
Ei olnud. Nemad ajasid minu meelest rumalat poliitikat. Nad ei tahtnud Ameerika ellu sisse elada. Nad tahtsid olla eestlased Ameerikas. Aga see ei töötanud. Nad ei saanud elust täie jõuga osa võtta. Ma ei tahtnud sellist elu ei endale ega oma lastele. Mulle oli tähtsam olla hea ameeriklane. Kui me oleme Ameerikas, siis peame olema ameeriklased. Nii palju kui saame.
Kahe tooli peal korraga istuda ei tohi?
Ei. Need, kes istusid, nende elu kujunes keeruliseks. Seetõttu ei õppinud ma ka eesti keelt.
Nüüd räägite vabalt?
Eestis ma ei taha inglise keeles rääkida. Mulle on see vastumeelne, ma ei tohi seda.
Muuseas, milliseid keeli te üldse valdate?
Olen umbkeelne. Natuke prantsuse, natuke saksa keelt oskan.
Kas vajadus süvenenud lähenemise järele on vähenenud või hoopis suurenenud?
Pigem suurenenud.
Mälestusi pole kavas kirjutada? Sellest, mis lugude taha jäänud?
Ei. See on huvitav ainult eestlastele. Ma olen freelancer, aga Eesti turg on nii väike.