|
 Kahe Moskva ajaloolase käsitlus räägib olulistest asjadest ausalt ja avameelselt.
|
 |
|
| Ka Stalin saab tunda karmide ajaloolaste kätt. |
|
Moskva Lomonossovi-nimelise riikliku ülikooli professorid A. J. Vdovin ja A. S. Barsenkov avaldasid hiljuti klassikalise ajaloo üliõpilaste ja laia lugejate ringi jaoks huvitava õppematerjali “Istorija Rossii 1938–2002” (kirjastus MGU, 2004).
Vdovin käsitleb ajavahemikku sõjaeelsetest aastatest kuni sula ja arenenud sotsialismini, Barsenkov kõige uuemat perioodi: perestroika 1985–1991 ja Vene Föderatsioon 1992–2002. Käesolevas õpikus üldistatakse esmakordselt Vene riiklust alates 1938. aastast kuni viimase, postsovetliku aastakümneni.
Baltimaade kohta on juba esimeses peatükis mitu lõiku, kus Nõukogude Liidu eesmärkidest ja asjade käigust räägitakse varasemate publikatsioonidega võrreldes märksa avameelsemalt: “Juunis 1940 süüdistas Nõukogude valitsus Lätit, Leedut ja Eestit 1939. a septembris-oktoobris sõlmitud vastastikuse abistamise paktide rikkumises ja viis nende territooriumidele oma väed. Kõigis kolmes riigis formeeriti pronõukogulikud valitsused.
Varsti olid kohalike elanike toetusel välja kuulutatud kolm liiduvabariiki, mis augustis 1940 lülitati NSVL-i koosseisu.” (Lk 19.)
Avameelsed ollakse Molotovi-Ribbentropi pakti tõeliste eesmärkide avamisel. Baltimaade – Soome, Eesti, Läti jaoks pidi Leedu põhjapiir jääma “territoriaal-poliitiliste” ümberkorralduste korral Saksa huvide põhjapiiriks (lk 17). Poolasse tungimist 17. septembril aastal 1939 nimetatakse jutumärkides “vabastusretkeks”, millega “vabastati” samaverelised ukrainlased ja valgevenelased Ida-Poolas. Selle operatsiooni käigus langes vangi 450 000 poola sõjaväelast, kelle traagilisele saatusele viitab ÜK(b)P Keskkomitee poliitbüroo 5. märtsi 1940. a otsus, mille alusel lasti kuklalasuga maha 21 857 poolakat, sealhulgas 18 800 ohvitseri (lk 18). Kõike seda kujutatakse stalinliku vastuaktsioonina Vene-Poola sõjas (1920) vangi langenud 130 000 kurnatud punaarmeelase suremisele nälja ja haiguste tagajärjel.
Revolutsioon ülaltpoolt
Põhjalikult analüüsitakse õpikus suurt terrorit, mis kulmineerus 1937. aastaga. Huvitav on seejuures mahalaskmiste ohvrite arvu viimine näitajale ühe päeva kohta aastas. Kõige ulatuslikumat terrorikampaaniat kujutatakse preventiivse löögi andmisena võimaliku “viienda kolonni” pihta. Aastal 1936 lasti kokku maha 1118 inimest, ühe päeva kohta kolm. 1937: aastas 353 074 inimest, päevas 970. 1938: aastas 328 618, päevas 900. 1939. aastal oli ohvreid kokku 2522, mis tegi päevas seitse inimest. “Revolutsiooniga” ülaltpoolt kinnistus riigis lõplikult võimuloleva Stalini isikukultus (lk 27).
Huvitav ja otsekohene on Barsenkovi hinnang Venemaa egiidi all SRÜ moodustamisele ja selle tulemusele. 1993. aastal lakkas olemast rublatsoon ja seega ka majandusruum. Kokku kirjutati 1990-ndatel alla umbes 2000 kokkuleppele, millest enamikku ei realiseeritud.
Sajandivahetuseks oli selge, et SRÜ kergendas teatud määral NSVL-i kokkuvarisemise tagajärgi, kuid integratsiooni ei toiminud ei majanduses ega ka sõjalis-poliitilises valdkonnas. Alates 1990-ndate keskpaigast hakkas toimima pidev suhete ökonomiseerimine. 1999. aastast alates ei nõutud enam SRÜ organite otsuste ülimuslikkust.
Leitakse ka seda, et Venemaa ressursid on piiratud ja seepärast on õigem integreeruda globaalsetesse majandusprotsessidesse.
|
Uudised
VE: Venemaa ajaloo 1938-2002 käsitlus
VELLO MALKEN: Eesti vaatenurgast edumeelne Venemaa ajalugu
Vello Malken, õppejõud, 13.05.2005
Moskva Lomonossovi-nimelise riikliku ülikooli professorid A. J. Vdovin ja A. S. Barsenkov avaldasid hiljuti klassikalise ajaloo üliõpilaste ja laia lugejate ringi jaoks huvitava õppematerjali “Istorija Rossii 1938–2002” (kirjastus MGU, 2004).
Vdovin käsitleb ajavahemikku sõjaeelsetest aastatest kuni sula ja arenenud sotsialismini, Barsenkov kõige uuemat perioodi: perestroika 1985–1991 ja Vene Föderatsioon 1992–2002. Käesolevas õpikus üldistatakse esmakordselt Vene riiklust alates 1938. aastast kuni viimase, postsovetliku aastakümneni.
Baltimaade kohta on juba esimeses peatükis mitu lõiku, kus Nõukogude Liidu eesmärkidest ja asjade käigust räägitakse varasemate publikatsioonidega võrreldes märksa avameelsemalt: “Juunis 1940 süüdistas Nõukogude valitsus Lätit, Leedut ja Eestit 1939. a septembris-oktoobris sõlmitud vastastikuse abistamise paktide rikkumises ja viis nende territooriumidele oma väed. Kõigis kolmes riigis formeeriti pronõukogulikud valitsused.
Varsti olid kohalike elanike toetusel välja kuulutatud kolm liiduvabariiki, mis augustis 1940 lülitati NSVL-i koosseisu.” (Lk 19.)
Avameelsed ollakse Molotovi-Ribbentropi pakti tõeliste eesmärkide avamisel. Baltimaade – Soome, Eesti, Läti jaoks pidi Leedu põhjapiir jääma “territoriaal-poliitiliste” ümberkorralduste korral Saksa huvide põhjapiiriks (lk 17). Poolasse tungimist 17. septembril aastal 1939 nimetatakse jutumärkides “vabastusretkeks”, millega “vabastati” samaverelised ukrainlased ja valgevenelased Ida-Poolas. Selle operatsiooni käigus langes vangi 450 000 poola sõjaväelast, kelle traagilisele saatusele viitab ÜK(b)P Keskkomitee poliitbüroo 5. märtsi 1940. a otsus, mille alusel lasti kuklalasuga maha 21 857 poolakat, sealhulgas 18 800 ohvitseri (lk 18). Kõike seda kujutatakse stalinliku vastuaktsioonina Vene-Poola sõjas (1920) vangi langenud 130 000 kurnatud punaarmeelase suremisele nälja ja haiguste tagajärjel.
Revolutsioon ülaltpoolt
Põhjalikult analüüsitakse õpikus suurt terrorit, mis kulmineerus 1937. aastaga. Huvitav on seejuures mahalaskmiste ohvrite arvu viimine näitajale ühe päeva kohta aastas. Kõige ulatuslikumat terrorikampaaniat kujutatakse preventiivse löögi andmisena võimaliku “viienda kolonni” pihta. Aastal 1936 lasti kokku maha 1118 inimest, ühe päeva kohta kolm. 1937: aastas 353 074 inimest, päevas 970. 1938: aastas 328 618, päevas 900. 1939. aastal oli ohvreid kokku 2522, mis tegi päevas seitse inimest. “Revolutsiooniga” ülaltpoolt kinnistus riigis lõplikult võimuloleva Stalini isikukultus (lk 27).
Huvitav ja otsekohene on Barsenkovi hinnang Venemaa egiidi all SRÜ moodustamisele ja selle tulemusele. 1993. aastal lakkas olemast rublatsoon ja seega ka majandusruum. Kokku kirjutati 1990-ndatel alla umbes 2000 kokkuleppele, millest enamikku ei realiseeritud.
Sajandivahetuseks oli selge, et SRÜ kergendas teatud määral NSVL-i kokkuvarisemise tagajärgi, kuid integratsiooni ei toiminud ei majanduses ega ka sõjalis-poliitilises valdkonnas. Alates 1990-ndate keskpaigast hakkas toimima pidev suhete ökonomiseerimine. 1999. aastast alates ei nõutud enam SRÜ organite otsuste ülimuslikkust.
Leitakse ka seda, et Venemaa ressursid on piiratud ja seepärast on õigem integreeruda globaalsetesse majandusprotsessidesse.