|
Esmaspäeval, 3. jaanuaril möödub 85 aastat ajast, mil 80 000 eesti meest peatas Vabadussõjas venelaste pealetungi.
12 kilomeetrit teispool Narva jõge kuni Petseri–Pihkva vahele välja — sel joonel venelaste vastu võidelnud Eesti väed panid 3. jaanuaril 1920 relvad seisma ning kuu aega hiljem kirjutati sellesama joone põhjal Tartus alla rahulepingule, kirjutab Eesti Päevaleht.
1919. aasta detsembris, mil Venemaa ja Eesti rahulepingu üle läbi rääkima hakkasid, üritasid venelased kolm korda suuremate vägedega Eesti rindest läbi murda. Üksikud läbimurded neil õnnestusid, kuid 80 000 Eesti sõjaväelast ei lasknud saavutatud positsioone muuta, toetades rahuläbirääkijaid Tartus.
“Eestil pole kunagi ajaloos korraga ühel pool, Eesti lipu all seisnud nii palju mehi püssi all kui tol hetkel,” ütleb 3. jaanuari vaherahu tähistamise peainitsiaator Trivimi Velliste.
“Eesti riik oli hakanud toimima, valitsuse etteotsa oli saanud Jaan Tõnisson, valitud Asutav Kogu, sõjameestele maad lubatud, Eesti oli ühtsem kui kunagi varem või hiljem,” iseloomustab Velliste rahuläbirääkimiste aega.
Samas oli Eesti rahuläbirääkimiste hakul välispoliitiliselt delikaatses olukorras, sest eriti just Prantsusmaa soovis, et keegi bolðevike-Venemaaga eraldi läbirääkimisi ei peaks. “Eesti jaoks oli see aga ajalooliselt parim hetk rahu sõlmida ning iseseisvus kindlustada.”
1919. aasta viimasteks päevadeks oli venelastele selge, et oma positsioone sõjajoonel neil parandada ei õnnestu ning relvad olid juba üsna vaikseks jäänud. Et virgatsid ratsa pikal rindejoonel kõigi üksuste juurde jõuaks, anti vaherahu sõlmimise järel, vana-aastaõhtul kaks ööpäeva aega, et vaherahusõnum tõesti kahel pool rindejoont mitmesaja tuhande meheni jõuaks.
“Tõsiseid juhuslikke tulistamisi-intsidente pärast vaherahu kehtima hakkamist ei olnud,” ütleb Velliste. “Mõlemal pool alluti korraldustele ja Venemaa polnud tol ajal provokatsioonidest huvitatud.”
3. jaanuarist alates seisid mehed kahel pool rindejoont ja ootasid sõja lõppu. “Kuni rahuleping 2. veebruaril alla kirjutati, mehi veel massiliselt koju laskma ei hakatud.”
Pärast sõda hakati Eestis spontaanselt 3. jaanuari tähistama, kuid laiemalt levis see komme 1920. aastate lõpust ja 1930. aastate algusest. Nii sai tavaks 3. jaanuari hommikul kell 10.30 üle Eesti kirikukelli helistada ning isegi rongid peatusid hetkeks, et vaikusega relvarahu tähistada.
Uuesti hakati Eestis relvarahu tähistama 1989. aastal Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel. Seltsi toonase esimehe Velliste sõnul oli kõige tõsisem tähistamine uuesti 1990. aastal. “Rongid küll seisma ei jäänud, kuid trammid peatusid.”
1990. aastate keskel komme hääbus — üheks põhjuseks kindlasti see, et Velliste kui põhiinitsiaator oli Eestist eemal, töötades diplomaadina Ameerikas.
“Tundub, et nüüd on selle sündmuse aeglane taassünd, mis sõltub väga palju eelkõige kiriku kellameestest, sest kirikukellad on peamised märguandjad selle hetke saabumisel. Kirikukalendris on see päev ja kellaaeg juba mitu aastat kirjas,” lausub Velliste. “Kui inglased tähistavad oma vaherahu sakslastega 1919. aasta 11. septembrist siiani, siis miks peaksime meie kartma oma ajaloolise mälu säilitamist.”
|
Uudised
VE: Velliste, Trivimi
3. jaanuar 2005 8:51
Esmaspäeval, 3. jaanuaril möödub 85 aastat ajast, mil 80 000 eesti meest peatas Vabadussõjas venelaste pealetungi.
12 kilomeetrit teispool Narva jõge kuni Petseri–Pihkva vahele välja — sel joonel venelaste vastu võidelnud Eesti väed panid 3. jaanuaril 1920 relvad seisma ning kuu aega hiljem kirjutati sellesama joone põhjal Tartus alla rahulepingule, kirjutab Eesti Päevaleht.
1919. aasta detsembris, mil Venemaa ja Eesti rahulepingu üle läbi rääkima hakkasid, üritasid venelased kolm korda suuremate vägedega Eesti rindest läbi murda. Üksikud läbimurded neil õnnestusid, kuid 80 000 Eesti sõjaväelast ei lasknud saavutatud positsioone muuta, toetades rahuläbirääkijaid Tartus.
“Eestil pole kunagi ajaloos korraga ühel pool, Eesti lipu all seisnud nii palju mehi püssi all kui tol hetkel,” ütleb 3. jaanuari vaherahu tähistamise peainitsiaator Trivimi Velliste.
“Eesti riik oli hakanud toimima, valitsuse etteotsa oli saanud Jaan Tõnisson, valitud Asutav Kogu, sõjameestele maad lubatud, Eesti oli ühtsem kui kunagi varem või hiljem,” iseloomustab Velliste rahuläbirääkimiste aega.
Samas oli Eesti rahuläbirääkimiste hakul välispoliitiliselt delikaatses olukorras, sest eriti just Prantsusmaa soovis, et keegi bolðevike-Venemaaga eraldi läbirääkimisi ei peaks. “Eesti jaoks oli see aga ajalooliselt parim hetk rahu sõlmida ning iseseisvus kindlustada.”
1919. aasta viimasteks päevadeks oli venelastele selge, et oma positsioone sõjajoonel neil parandada ei õnnestu ning relvad olid juba üsna vaikseks jäänud. Et virgatsid ratsa pikal rindejoonel kõigi üksuste juurde jõuaks, anti vaherahu sõlmimise järel, vana-aastaõhtul kaks ööpäeva aega, et vaherahusõnum tõesti kahel pool rindejoont mitmesaja tuhande meheni jõuaks.
“Tõsiseid juhuslikke tulistamisi-intsidente pärast vaherahu kehtima hakkamist ei olnud,” ütleb Velliste. “Mõlemal pool alluti korraldustele ja Venemaa polnud tol ajal provokatsioonidest huvitatud.”
3. jaanuarist alates seisid mehed kahel pool rindejoont ja ootasid sõja lõppu. “Kuni rahuleping 2. veebruaril alla kirjutati, mehi veel massiliselt koju laskma ei hakatud.”
Pärast sõda hakati Eestis spontaanselt 3. jaanuari tähistama, kuid laiemalt levis see komme 1920. aastate lõpust ja 1930. aastate algusest. Nii sai tavaks 3. jaanuari hommikul kell 10.30 üle Eesti kirikukelli helistada ning isegi rongid peatusid hetkeks, et vaikusega relvarahu tähistada.
Uuesti hakati Eestis relvarahu tähistama 1989. aastal Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel. Seltsi toonase esimehe Velliste sõnul oli kõige tõsisem tähistamine uuesti 1990. aastal. “Rongid küll seisma ei jäänud, kuid trammid peatusid.”
1990. aastate keskel komme hääbus — üheks põhjuseks kindlasti see, et Velliste kui põhiinitsiaator oli Eestist eemal, töötades diplomaadina Ameerikas.
“Tundub, et nüüd on selle sündmuse aeglane taassünd, mis sõltub väga palju eelkõige kiriku kellameestest, sest kirikukellad on peamised märguandjad selle hetke saabumisel. Kirikukalendris on see päev ja kellaaeg juba mitu aastat kirjas,” lausub Velliste. “Kui inglased tähistavad oma vaherahu sakslastega 1919. aasta 11. septembrist siiani, siis miks peaksime meie kartma oma ajaloolise mälu säilitamist.”