Eesti vabanes kommunistlikust okupatsioonirežiimist ainsagi püssipauguta. Täna toetavad ja kaitsevad hambuni relvastatud eesti (palga)sõdurid võõrast okupatsioonirežiimi Iraagis.
Sarnaselt USA ja Inglismaaga on ka Eesti valitsuse käitumist saatnud valed ja salatsemine. Erinevalt invasiooni algatanud suurriikidest pole meie opositsioonijõud aga neid valesid piisavalt paljastanud ega ajakirjandus täitnud lõpuni demokraatia valvekoera rolli.
Peaministrile saadetud avalik kiri pidi juhtima tähelepanud pettustele, mis demokraatia kaitsmise nimel on viinud demokraatia eiramiseni.
Pressitud koalitsioon
Inimesi ei saa jagada kitsalt rahu- ja sõjapooldajateks. On huvid, mille realiseerimiseks mõni haarab relva, ja on tõekspidamised, millele tuginedes relvastatud sissetung õigeks või hukka mõistetakse.
Eesti keeldus kategooriliselt haaramast relva Iraagis kehtinud diktatuuri vastu. Küll aga tõstis relva, et tõestada oma truudust USA administratsioonile. Erinevas sõnastuses väljendas seda nii ekspeaminister Kallas kui napilt nädalapäevad tagasi ka peaminister Parts.
Väidetavalt on maailmas kaks riiki, kus elanikkonna toetus USA sissetungile Iraaki küündis üle 50%: USA ja Iisrael. Sellal USA veel lootis saada Iraaki tungimisele ÜRO õnnistuse. EMORi küsitluse järgi arvas kolmest eestlastest kaks, et Iraagi vastu ei tohiks mingil tingimusel sõda alustada. Toona, jaanuari lõpus, oli välisminister Ojuland veel rahvaga ühel poolel ja otsis sõja alustamise vastaseid ühisjooni näiteks Austriaga. Nädal hiljem kirjutas ta aga V10 toetusavaldusele alla – väidetavalt pärast ülipõhjalikku kooskõlastust teiste riikidega.
Selle ootamatu meelemuutuse ümber löödi küll lokku, aga juhtum kanti blondi pea (sic!) kui force major`i arvele ja «unustati». Rahval jäi üle tõdeda, et lisaks neile keeras valitsus seekord selja ka auväärsele osale Euroopast. «Uusi sõpru» ei tutvustanud aga keegi.
30 avaliku ja esialgu 15 salajase Iraagi-vastase koalitsiooni partneri hulgast lahkus kohe Kolumbia, kes olevat nimekirja kuulumisest saanud teada meediast. Teadmata asjaoludel kustutati nimekirjast ka ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesriik Angola. Allesjäänute seas on 17 riiki, mille kohta Freedom House reiting kinnitab, et tegu pole demokraatiamaadega. 18 koalitsiooniriiki on USA Riigidepartemangu raporti kohaselt sellised, kus inimõiguste olukord on vilets või äärmiselt vilets, 11 riigis julgeolekuorganid piinavad ja tapavad…
Seitsmes rahamissioon
Eestis oleks nagu unustatud, et kogu toetus USA-le ja võimalik rahuvalveüksuse saatmine sõjajärgsele missioonile pidi toimuma ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiidul – «pisiasi», mis eristab üldtunnustatud rahumissiooni omavolist rahu nimel. Sestap sarnaneb ESTPLA 7 missioon pigem Afganistani «vabastamisega» N. Liidu poolt kui taasiseseisvunud Eesti eelnevate rahutagamisoperatsioonidega Euroopas.
Bushi sõnu kasutades on tegu ÜRO mandaadi ühepoolse ületamisega, okupatsioonivõimuga kibestunult vaenulikul maal. Aga Eestisse jõuavad eelkõige optimistlikud propagandateated ESTPLA 7 headest olmetingimustest: voolava vee olemasolu koalitsiooni enda lõhutud veevärgi ja januse rahva kiuste; ööbimine konditsioneeritavates telkides ja nii edasi.
Kui veebruaris väideti, et kriisipiirkonnas patrullimiseks koolitatud Eesti kaitseväelased on mujal kui Iraagis juba hõivatud, siis aprillis jagus neid Iraakigi varuga. Kust rahuvalvajad nii järsku leiti ja miks tänini on teadmata nende nimed, päritolu ja motivatsioon?
Kas kogu saladus on selles, et ka «rahuvalves» toimivad rahamaailma reeglid ning tööjõud liigub sinna, kus parem palk? Et Ameerika truudusmissioonile saadetud palgasõdurid löödi üle teistelt, ÜRO tunnustusega missioonidelt?
Kaitseminister Margus Hanson lükkas riigikogus kindlalt ümber kahtlused planeeritud ja tegeliku missiooni võimaliku lahknemise osas. Täna teame, et algselt Põhja-Iraaki objekte valvama planeeritud kergjalaväeüksus patrullib ja korraldab läbiotsimisi Bagdadis. Sellist missiooni riigikogus ei arutatud, selleks luba ei antud, kuigi – paber seda ei välista. Rääkimata lepingute avalikustamisest: mille alusel ja kellena eesti sõdurid Iraagis üldse viibivad.
Küsimus pole maailma jagamises headeks ja pahadeks, sõja- ja rahupooldajateks, vaid jätkuvas salatsemises ja valedes. Kus on piir, mis paneks asju nimetama õigete nimedega? Kas eestlaste esimene ohver Iraagis või esimene eestlasest ohver?
13 eestlase avalikust kirjast Eesti Vabariigi peaministrile
Eesti toetust Iraagi ründamisele põhjendati vajadusega kõrvaldada Iraagi massihävitusrelvadest lähtuv potentsiaalne oht.
Iraagi massihävitusrelvade olemasolu ei ole leidnud kinnitamist. Suurbritannia peaministri Tony Blairi «Iraagi toimik» osutus plagiaadiks ning Valge Maja on ametlikult tunnistanud, et väide Iraagi püüdest osta Aafrikast uraani põhines võltsitud andmetel.
Saddam Hussein on kadunud ning tema, nagu ka massihävitusrelvade, kohta käiva informatsiooni eest lubatakse Iraagi endist režiimi teeninud massimõrvaritele amnestiat. See rahvusvaheliste normide ja elementaarse õiglustundega vastuollu minev lubadus on Iraagi okupeerimise toetajate poolt vaikimisega heaks kiidetud.
Vaatamata mitmete ministrite varasematele väidetele, mille kohaselt Eesti tegelikult ei toeta Iraagi sõjalist ründamist ega saada sinna oma võitlejaid, on nüüd – pärast suuremate lahingoperatsioonide lõppu – Eesti võitlejad Bagdadis.
Austatud peaminister, härra Juhan Parts! Kus on piir, milleni Vabariigi Valitsus on valmis minema Iraagis diktatuuri asendanud okupatsioonirežiimi õigustamisel ja toetamisel?
Uudised
VE: Veldre, Ülo – üks kolmeteistkümnest
Miks on meie sõdurid Iraagis ja mida nad seal teevad?
Ülo Veldre, SL Õhtuleht, kolmapäev. 16. juuli 2003
Sarnaselt USA ja Inglismaaga on ka Eesti valitsuse käitumist saatnud valed ja salatsemine. Erinevalt invasiooni algatanud suurriikidest pole meie opositsioonijõud aga neid valesid piisavalt paljastanud ega ajakirjandus täitnud lõpuni demokraatia valvekoera rolli.
Peaministrile saadetud avalik kiri pidi juhtima tähelepanud pettustele, mis demokraatia kaitsmise nimel on viinud demokraatia eiramiseni.
Pressitud koalitsioon
Inimesi ei saa jagada kitsalt rahu- ja sõjapooldajateks. On huvid, mille realiseerimiseks mõni haarab relva, ja on tõekspidamised, millele tuginedes relvastatud sissetung õigeks või hukka mõistetakse.
Eesti keeldus kategooriliselt haaramast relva Iraagis kehtinud diktatuuri vastu. Küll aga tõstis relva, et tõestada oma truudust USA administratsioonile. Erinevas sõnastuses väljendas seda nii ekspeaminister Kallas kui napilt nädalapäevad tagasi ka peaminister Parts.
Väidetavalt on maailmas kaks riiki, kus elanikkonna toetus USA sissetungile Iraaki küündis üle 50%: USA ja Iisrael. Sellal USA veel lootis saada Iraaki tungimisele ÜRO õnnistuse. EMORi küsitluse järgi arvas kolmest eestlastest kaks, et Iraagi vastu ei tohiks mingil tingimusel sõda alustada. Toona, jaanuari lõpus, oli välisminister Ojuland veel rahvaga ühel poolel ja otsis sõja alustamise vastaseid ühisjooni näiteks Austriaga. Nädal hiljem kirjutas ta aga V10 toetusavaldusele alla – väidetavalt pärast ülipõhjalikku kooskõlastust teiste riikidega.
Selle ootamatu meelemuutuse ümber löödi küll lokku, aga juhtum kanti blondi pea (sic!) kui force major`i arvele ja «unustati». Rahval jäi üle tõdeda, et lisaks neile keeras valitsus seekord selja ka auväärsele osale Euroopast. «Uusi sõpru» ei tutvustanud aga keegi.
30 avaliku ja esialgu 15 salajase Iraagi-vastase koalitsiooni partneri hulgast lahkus kohe Kolumbia, kes olevat nimekirja kuulumisest saanud teada meediast. Teadmata asjaoludel kustutati nimekirjast ka ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesriik Angola. Allesjäänute seas on 17 riiki, mille kohta Freedom House reiting kinnitab, et tegu pole demokraatiamaadega. 18 koalitsiooniriiki on USA Riigidepartemangu raporti kohaselt sellised, kus inimõiguste olukord on vilets või äärmiselt vilets, 11 riigis julgeolekuorganid piinavad ja tapavad…
Seitsmes rahamissioon
Eestis oleks nagu unustatud, et kogu toetus USA-le ja võimalik rahuvalveüksuse saatmine sõjajärgsele missioonile pidi toimuma ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiidul – «pisiasi», mis eristab üldtunnustatud rahumissiooni omavolist rahu nimel. Sestap sarnaneb ESTPLA 7 missioon pigem Afganistani «vabastamisega» N. Liidu poolt kui taasiseseisvunud Eesti eelnevate rahutagamisoperatsioonidega Euroopas.
Bushi sõnu kasutades on tegu ÜRO mandaadi ühepoolse ületamisega, okupatsioonivõimuga kibestunult vaenulikul maal. Aga Eestisse jõuavad eelkõige optimistlikud propagandateated ESTPLA 7 headest olmetingimustest: voolava vee olemasolu koalitsiooni enda lõhutud veevärgi ja januse rahva kiuste; ööbimine konditsioneeritavates telkides ja nii edasi.
Kui veebruaris väideti, et kriisipiirkonnas patrullimiseks koolitatud Eesti kaitseväelased on mujal kui Iraagis juba hõivatud, siis aprillis jagus neid Iraakigi varuga. Kust rahuvalvajad nii järsku leiti ja miks tänini on teadmata nende nimed, päritolu ja motivatsioon?
Kas kogu saladus on selles, et ka «rahuvalves» toimivad rahamaailma reeglid ning tööjõud liigub sinna, kus parem palk? Et Ameerika truudusmissioonile saadetud palgasõdurid löödi üle teistelt, ÜRO tunnustusega missioonidelt?
Kaitseminister Margus Hanson lükkas riigikogus kindlalt ümber kahtlused planeeritud ja tegeliku missiooni võimaliku lahknemise osas. Täna teame, et algselt Põhja-Iraaki objekte valvama planeeritud kergjalaväeüksus patrullib ja korraldab läbiotsimisi Bagdadis. Sellist missiooni riigikogus ei arutatud, selleks luba ei antud, kuigi – paber seda ei välista. Rääkimata lepingute avalikustamisest: mille alusel ja kellena eesti sõdurid Iraagis üldse viibivad.
Küsimus pole maailma jagamises headeks ja pahadeks, sõja- ja rahupooldajateks, vaid jätkuvas salatsemises ja valedes. Kus on piir, mis paneks asju nimetama õigete nimedega? Kas eestlaste esimene ohver Iraagis või esimene eestlasest ohver?
13 eestlase avalikust kirjast Eesti Vabariigi peaministrile
Eesti toetust Iraagi ründamisele põhjendati vajadusega kõrvaldada Iraagi massihävitusrelvadest lähtuv potentsiaalne oht.
Iraagi massihävitusrelvade olemasolu ei ole leidnud kinnitamist. Suurbritannia peaministri Tony Blairi «Iraagi toimik» osutus plagiaadiks ning Valge Maja on ametlikult tunnistanud, et väide Iraagi püüdest osta Aafrikast uraani põhines võltsitud andmetel.
Saddam Hussein on kadunud ning tema, nagu ka massihävitusrelvade, kohta käiva informatsiooni eest lubatakse Iraagi endist režiimi teeninud massimõrvaritele amnestiat. See rahvusvaheliste normide ja elementaarse õiglustundega vastuollu minev lubadus on Iraagi okupeerimise toetajate poolt vaikimisega heaks kiidetud.
Vaatamata mitmete ministrite varasematele väidetele, mille kohaselt Eesti tegelikult ei toeta Iraagi sõjalist ründamist ega saada sinna oma võitlejaid, on nüüd – pärast suuremate lahingoperatsioonide lõppu – Eesti võitlejad Bagdadis.
Austatud peaminister, härra Juhan Parts! Kus on piir, milleni Vabariigi Valitsus on valmis minema Iraagis diktatuuri asendanud okupatsioonirežiimi õigustamisel ja toetamisel?